Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXIX


Seitsmekümne kolmas päev – 10. august
 
Purjetajate ajakirjale Navigaator jahtklubide kultuurist kirjutades mõtlesin taas kord sellele, kui liialdatult rikkaks peetakse kõiki, kes kasutavad tööga ja oskustega, mõistuse ja visadusega teenitud raha selleks, mis neile meeldib. Purjetamine – nagu ratsutamine või mistahes, kõrvalseisjate poolt liialdatult hinnaliseks peetud pühendumine – annab energia edasi toimida ja rügada. Ja jahtlaevu omatakse üsna reeglina kambakesi. Peter von Fabry ütles, et Stockholmis – kus hobuse pidamine maksab eesti rahatsi umbes viisteist kuus – peetakse ka hopse kahe-kolme peale. Samal moel õpetlik on hambaarst Kalmer Lepiku õige eluviis. Pärast usinat ja efektiivset koogutamist patsientide koonude kohal sõidab ta metsa sigu söötma – ja saab pauerit kasvõi sellest, kui näeb rebaseid metsnotsidele viidud õunu ragistamas – korjab jõest teokarpe, millest saab pärast puhta veega voolutamist kobeda delikatessi, puhkuse ajal sõidab Norrasse unikaalseid fossiilkalu püüdma, jahihooaegadel ragistab metsas, et jaksata pärast jälle molusid klaarida. Luksus? Nii võib arvata väga võhiklik, kade ja väiklane inimene.
Äbadest õelurid kadestavad ka miljokaid, kujutamata ette, millises närvipinges, lõputus töös, mõtte-intensiivsuses ja üleelamistes nood alaliselt praevad. Mis puutub miljokatesse, siis täna on Oliveri kurb aastapäev. Kaks aastat tagasi kukkus üks kuradi kopter merre. Viis kaasa need, kes olid teel Helsinkisse vaatama, kuidas Värnik maailmameistriks saab. Ja mis on tollest odaga jopskist nüüdseks saanud? Pole muidugi odavõhikute asi sportlast arvustada, aga elulaad ja väljendumised jäävad ju silma ikka…
Katrin Kumpmani lauatelefon ei vasta nii järjekindlalt, et helistasin Margile ja uurisin, mis värk. Selgus, et telefon on lihtsalt katki ja mobiili endisel estoonlannal pole. Sain mõned Lempsi küla inimeste nimed, hotlainist nende mobiilinumbrid ja algas emand Kumpmani otsimine läbi Lempsi küla Havikute. Õhtuks sain teada, et järgmine turistide grupp, kellega Kihnu-ekskursioon kaasa teha, on tal alles järgmisel pühapäeval. Jehekene, kuidas ta nii harva teenistudes ää elab? Kui kohtume, küsin.
Eq tänahommikused veemängud näitasid taaskord, kui pealiskaudselt kurirumal on inimene, kes peab hopat lolliks loomaks. Aborigeen Eq teab, et naerev inimene on heas tujus. Heas tujus inimene mõjub ka hobuse heaolule hästi. sellepärast kordab hobune tegevust, mis ajab inimese naerma. Joob voolikust, kulbitab mokka, jälgib inimeste reaktsioone – ja mängib inimeste rõõmuks vooliku ja veega.
Vissa-Missa osavõtlik Eq ülevaatamine, ega sa haiget ei saanud, räägib täpselt samavõrd teiste elusolendite ja olukordadega arvestavast intellektist. Pärast tänahommikusi katsetusi on Eq’l ometi moodus ülbe ja julge dominant Monti jooksma ja hüppama panna. Ta avastas, et kui võtab vooliku hambu, saab selle ponirajaka peale suunata. Mispeale poni põgeneb ehmunult. Lõpuks ometi. Jess! Kuivõrd aborigeen kordas seda lõbusat harjutust umbes viis korda, on selge, et tegemist pole juhusega.
Kutsusin vanema tütre Eedenisse, et ta saaks enne Põlva laagrit paar päeva Eq’ga tagasi kokku harjuda – ja et ma ei peaks 200 kilti Põlvasse sõitma, Minni ja Aleksander autos ja Eq taga. Retil bussi vastas käies sõime lastega ühtlasi orientaalrestoranis, mille bussijaama lähedalt avastasin. Toidud olid sulnid – ehkki üpris karmide hindadega. Lisana näitas vanajumal meile, millised mehed pronkssõduri ümber “kaitsvalt” viina viskasid ja meie riigi peale räuskasid. Paks ja pundunud eilase peaga vant seisis laua otsa juurde, kus ma nelja lapsega toitu ootasin, lasi oma higisel kõhul meie lauale räntsatada ja hakkas, õllepudel lehkavas kaenlas, odavat ja õudset suitsu süütama. Kui ütlesin talle, et ta siin ei suitsetaks, seletas ta kõigepealt sitavõitu eesti keeles, et see pole meie asi. Käratasin siis üsna kannatamatult, et haisegu minema. Mispeale pistis nilbraibert vene keeli sõimama – joobannaja Estoonija, prakljaatõje fašistõ svaiimi zakoonami… Vot sellised inimõiguste nõudjad siis.
Tänu sellele, et Reti oli üle paari nädala jälle siis, oli võimalik hobuste ujutamine – lasin nad kõigepealt mere äärest koplist tagaaeda mõõdukalt õunu sööma ja seejärel mõnuga ujuma-püherdama-kõrkjaid mugima. Selle mõnu hinnaks oli merepoolne värav. Tüdrukud tulid hobustega ujumast koju, mina jäin Minnit ja Aleksandrit edasi ujutama. On kaks võimalust. Kas jätta merepoolne värav lahti ja lasta hobustel vabalt kopli ja tagaaia vahet käia. Või panna kopli karjus voolu alla ja värav kinni. Tüdrukud tekitasid kolmanda võimaluse – jätsid koplikarjuse voolu alla panemata, aga värava panid kinni. Ja siis lajatas kuradi insenertehniline Monti õunaraksu. Hüppas üle kopli vedruvärava. Kimas läbi värava. Värav tuli a – hingedelt maha b – võrk rebenes värava seest välja c – väravapostid paindusid betooni sees ära d – postide küljes olev aiavõrk kärises lahti.
Värav oli mõnda aega rangidega Montil kaelas olnud, sest see oli peaaegu eesõue välja kulgenud. Ja nüüd pole mul juba jälle mere poolset väravat. Koerad on lahti. Ja Kaie kasse steriliseerima sõidutades ütlesin just, et kassitaksot tehes saan vaid murdosa kõigest sellest, mida Orma on meie heaks teinud, tasakaalustada…
Orminaator, appi! Kogu tema hullumeelse graafikuga. Vaatamata sellele, et homme õhtul on tal Palmse mõisasse Dagö kontserdile – mille käigus filmitakse dvd – pilet, lubas ta tulla ja Monti poolt järjekordselt ette antud objekti üle vaadata.
Oleks see tormi ajal juhtunud, olnuks kindlustusjuhtum. Nüüd on järjekordne paar tonni lihtsalt sellepärast õhku haihtunud, et üks lapiline ettevõtlik tõbras tahtis natukene õunu süüa. Ja mu tütred…
Oleks seda kammi päeval ette teadnud, kas ma oleks siis tütardega enne kojutulekut shoppamas käimata jätnud või? Ei mingeid vajalikke ega ammugi mitte tujutõstvaid vidinaid teile - maksame aga jälle aiaparandamist – nii või? Äh.
Nüüd on see küll igatahes kindel, et vana mõsumasinat ma parandusest välja ei osta. See tehti korda. Ligi 800 krontsa eest. Aga mul on ju uus juba. Muidu oleksin kaks nädalat ilma olnud. Kellele iganes olen pakkunud varianti parandamishinna eest see pealtlaetav endale välja osta, pole tahtnud – kas on juba olemas, pole vaja, ei mahu. Mul ka ei mahu. Miks mul peaks poja toas üks jõude seisev mõttetu mõsumasin seisma? Nagu paljudel peredel ikka veel aiatagused autokeresid-tünne-vanne täis on. No aitäh.
Aga ma ei tee seda pesumasina mitte-ära-toomist sellises tehnikas, nagu need, kelle käest raha kätte saamata inimesed pidevalt mulle helistavad. Ma pean Kenti-omadega kenasti läbirääkimised, et müügu kasvõi selle parandamishinna eest masin kellelegi edasi. Koolituse Siirit aga – mis puutub toredatesse finantskäitumistesse – pole ei mina ega Ojako Lii tänini kätte saanud. Ja kui paari kuu eest taimetark Mall kurtis, et tema pojal tekkis ühele hobusekasvatajale autot müües probleem ning ma hoburdile selle mure edasi andsin, olin kindel, et asi saab klaaritud. Täna siis helistas taimetark uuesti, palus hobundajale edasi öelda, et poeg annab olukorra klaarimiseks nädala või viib auto minema. Mis asi see kõik ometi on?
See on tütarde õhtuse trenni ajal ette hoovi tekkinud värske hobusesita sees keeranud Barbara. Jumala eest nagu narkar – teab, et selle aelemisega kaasneb mitu päeva toa-disklahvi, aga ikka rähkleb, sõge pilk silmis. Meeleolustas hästi mu treileri-koju-ootust. Treiler tuli üsna kaunisti korda tehtuna – selle taastasid paadimeistrid, kelle leivanumber on soomlaste vormelite kõbimine – värviparanduste asemel lustakad kolme hobusega kleepsud külgedel, Saksamaalt tulekul aken siiski veel puudu, äh.
Kui Andele hobuseid näitasin – ja Monti aiakujunduslikku supersaavutust kiruma kippusin – sain järsku aru, kui suur õnn on, et ponitõbrik selle inseneritööga iseennast kusagilt ära ei lõhkunud. Ja Ande tänane päev oli ka olnud eht-temalik kaos ja vars. Hommikul kukkus tal Kukerannal üks pääsupesa alla. Mõningase kärbeste püüdmise järel pani ta kohe-kohe lendama hakkavad pääsulapsed teise pessa – ja sealne linnupaar õnneks adopteeris nad. Siis sai naine, kes peab kaht ülisuurt majapidamist, viit last ja viitkümmend hobust, PRIAlt kirja, et tema ei kuulu nende hulka, kellelt ligi pool milli sanktsioone maha võetakse. Misjärel ta avastas karjamaa keskelt vastsündinud kitsekaksikud. Kellest ema midagi teada ei tahtnud. Aga meile tuli armas sõber – visa, nagu vanakuradi vanaema – pärast seda, kui oli end kogu oma virrvarri peale järjekordselt põhjalikult tühjaks nutnud, kahe eriti ökode kartulite pangetäiega. Metssead on need mullanud, hobused väetanud, kitsed rohinud ja ta ise neid pääsupoegadele kärbeste püüdmise ja kitsekaksikute lutitamise vahele üles võtnud. Ja siis küsivad võõramad hobundajad, miks ma ikka sellest hullust moorist nii kangesti hoolin…
Südaööl, kui olin juba voodisse kukkunud – Minni ju ilma minuta magama ei lähe, sest on, nagu tema isa seda sõnastab, minusõltlasest vampiir – algas ühes motellidest igareedene ilutulestik. Viisteist korda vittu need nädalavahetusetised tulevärgid!!!
Aga kui majatrepil seisin ja kuulasin, ega hobused mereäärses koplis pöördese läinud ja kas koerad saunas rahunesid jälle maha, langes täht. Teaduslikult öeldes meteoriit. Palusin sellelt taevaselt sähvatuselt nii pikalt ja põhjalikult, et kujunes suisa õhtupalve – Vespera, noh! – ja ei tea, mida küll võiks taevaisalt paluda see, kellel on nii palju elusid enda kannul helgesse homsesse juhatada…
 
Seitsmekümne neljas päev – 11. august
Täna on tädi Lii sünniaastapäev. 94. Mu juuditarist lapsehoidja saadab mind väikese värviliste tassidena, mille ta andis üle enne, kui emigreerus koos pojaga Ohiosse. Poeg elab seal tänini. Töötab oma inseneriharidusega massöörina. Proua Rachil Saltsmann läks praeahjust kotlette välja võttes kuumast rasvast põlema ja põleski ära. Kes põlema määratud, see ei upu – nii et ilmselt oleks see juhtunud ka Eestist ära sõitmata. Ja niimoodi siis tädi Lii leiabki mingi võimaluse endast jäänud tasside kukutamiseks, kui tahab mulle midagi öelda. Tervitab, hoiatab, julgustab. Tasside keeles.
Igal hetkel, kui mul hakkab pahameel tüdrukute rumalast hoolimatusest maha joostud värava pärast üle minema, tuletab miski seda meelde ja ajab aga uuesti leili. Hommikul enne lausleitsakut trenniga alustanud tüdrukud ei andnud koertele juua. Mul hari punane. Jätsid hobuseid ujuma viies värava lahti, nii et koerad läksid ka – aga naabritel on külalised ja rannas peesitajad. Ma jälle tige – ja mahajoostud aed ristipõiki meeles. Siin oma järjekat skribades pean arvestama sellega, et keegi – mitte eriti heatahtlik lugeja – järeldab üle rea lugedes, et nõmedal kirjanikumooril pole elektrikarjust ja nüüd itkeb oma jamasid. Tänan muretsemast, karjus oli kõige esimene asi, mille siinset Eedenit asutades ostsin. Aga õpetlik on nende pealiskaudsete ja õelavõitu reaktsioonide abil oma enese sisemusega tuttavaks saada. Kas ma tahan kellelegi midagi tõestada, kui hobuseid läbi suve siin pean? Absoluutselt. Erinevatele inimestele – ma ise kaasa arvatud – erinevaid asju. Aga vägev tõestamine käib ilmtingimata. Kas mulle läheb korda, mida sellest arvatakse? Selgub, et läheb. See on mõnevõrra savim, mida mu enda kohta öeldakse. Aga kui minuni jõuab ringiga fakt, et mõni klimakteeriline tädi nimetab mu kuldset triot setukateks, saan üliväga kurjaks. Sest tädil enesel on erinevate põõsaste tagant kokku korjatud säänsed ja määnsed. Kõik ei saa seda tädi toetada ja armastada – pigem kipub igast temaga kokku puutumisest pahandus ja jama kasvama. Et ta igas suunas sädemeid pillub, on tavaline ja harjumuspärane. Aga ikka ajab sapi kihisema. Mis omakorda jälle tuletab väravat meelde.
Värava pärast hommikul taas Orminaatorile helistades – sellega on umbes sama, nagu mõne haigusega, kuni ei tea, mis viga, tundub hirmsam ja hõlmamatum, haiguse nime ja prognoosi saamine tekitab informeeritusest turvatunde ka siis, kui prognoos on sitavõitu – võinuksin ometi rõõmsameelset sallivust õppida. Minu juurde äsja taas tekkinud objekti vaatama sõitmise asemel oli Orma hoopis Pärnus. Tal oli seal ühte sisehoovi plaadid-värgid pandud ja nädalavahetuseks segu kuivama jäetud. Keegi umbraibe oli sinna hoovi ööseks auto parkinud. Et uuesti tehtavaks tööks süüdlaselt summad kätte saada, oli tal küll vaja politseisse avaldus teha ja mis kõik. Aga seda ülimat jama ja nööki kirjeldades oli ta ise ometi nii reibas ja positiiv. Kuidas nad küll oskavad? Ühed võivad olla nii jäägitult negatiivsed – nagu see ääremaade hobumammi, kelle padusitt iseloom mulle seoses tema kiunumisega järsku jälle panoraamselt ja kardinaalselt meelde tuli. Ja teised nii vääramatult positiivsed, nagu Orma. Kes peaks ületöötamise kuhja all tegelikult suhteliselt surnud olema. Aga jaksab ootamatutele löökidele vastu panna, naeratades kohaneda, tüütuid lisakoormaid kanda.
Minusugune keskmine saab oldud mõnda aega heatujuliselt leplik, positiivselt õiglane ju ka. Ja mõelda, et kleepsudega treiler ongi kenam ja kolmandat-neljandat korda ette pandud värav saabki veel ja veel parem. Aga kui olin kolm tundi nõgeseid niitnud, päikesepiste saanud, ja üha süvenev pearinglus – on vist ikka kurat kaelaradikuliidist, mitte peaaju kasvajast või metastaasidest – viis pildi lõplikult taskusse, sai positiivne pool lootusetult ammendatud. Kahetunnise vikatamise ja kapatamise – koerad on kuuma eest maa alla varjudes püüdnud kõik majad-tallid-saunad servast ära õõnestada, nii et seda on vaja perioodiliselt heastada-taastada – järel võid veel Orminaatori moodi naeratades veel ja veel taluda. Kolmanda vikatamise-kapatamise tunni lõpuks on klaar, et laste lollist lohakusest maha joostud värava värk on ikka täitsa perse lugu, treileri oleks tahtnud samas olekus tagasi saada, nagu välja sai laenatud, ja et kes mu rõõmsavärvilist hopakolmikut setukateks nimetab, mingu üldse… Eks ta läheb ka. Taevane avanss saab jälle selleks korraks läbi ja mull lõhkeb. Nagu ikka. Peaasi, et nüüd enne sadama ei hakkaks, kui Reti ja Eq mõlema varustus pärast tänahommikust selle suve viimast trenni siin, ära pestuna nööril kuivaks on saanud. Ümberringi sajab. Siin alles kogub äikest. Laht hoiab veel mõnda aega pilve eemal. Ja on täis lisaks purjekatele-kaatritele-skuutritele ja Liu Paadi Ivo uusimale toodangule täna ka süstasid.   
Seal võiks olla ka meie pereisa laev. Mulle meeldiks, kui ta oleks nädalavahetuseks siia sõitnud. Toonud külmutuskapi süüa täis ja meile kõigile kingitusi. Jätnud taskuraha. Ja viinud Reti-Eq Põlvasse, et ma aastase ja viiesega viissada kilti sajakraadilist maanteed ei peaks kühveldama. Aga eks ettevõtmatult ja ettevaatlikult kusagil põõsa all ristsõnade lahendamine ole ka võimalus. Ainult et siis pole vaja pärast imestada, miks naisel, kes ise külmkapi täidetud ja Põlvad sõidetud saab, niisama heast peast ükski oks ei tõuse.
See-eest tõusis sõpradest täna eriti mitmekülgset abi. Esiteks lubas igireibas Orminaator, et juba esmaspäeval tehakse värav korda. Kuni ta Monti uskumatut saavutust uuris, kõndis kurjajuurikas ise mul uudishimulikult sabas, koon vastu õlga, ega teinud väljagi, kui tema peale urisesin. Orma ütles, et olen oma väikese lillelise kleidi, patside ja lapilise hobusega nagu Pipi. Mul tuli selle lihtsa lause peale pisar silma. Hästi salaja, aga väga põhjalik.
Pärast pisarat tuli sügav tänumeel, et taevas just täna õhtuks Valdo ja Heleni saatis. Kõrgesti haritud, mitu aastat Inglismaal töötanud Valdo paneb praegu selleks, et Eestis taas elu sisse seada, põrandaid. Rõuge õpetaja koht jätnuks talle pärast kõigi kulude katmist kõva kakssada krooni vaba raha igas kuus. Sündinud militarist Karl arendab kinnisvara. Parim kirikuõpetaja, keda ma üldse tean, paneb põrandaid. Minni ristivanemate saabumine pani tänase õhtu ilusaks. Tegime häid toite, kütsime sauna, hobused mängisid oma selle suve viimast kolmekesi-mängu. Mida nad ise ju ei tea. Või teavad.
Ilma Lustideta olnuks selle suve õudseim õhtu. Sest meie Eedeni ümber kogunes täieline põrgu. Ühe naabri juurde pandi üles arvukate lärmakate noortega telklaager. Enam-vähem mereäärse kopli kõrvale. Millest andis märku pimeduses kostuv kiljatuste seeria – elektrikarjus ju, noh. Mööda majaka teed kimasid kõik küla poiste motikad. Neemele sõitis jeep ja paar enduuro-motikat. Meie tavapärane vaade merele asendus vaatega masinapargile. Tuhat kaatrit ja skuutrit räuskas mööda plekkivat vett. Täielik masinate ja nende abil “looduse tunnetajate” – Heleni väljend – polundra. Aga sõbrad olid siin. Ma ei pidanud üksinda keset seda märulit muretsema ja vihastama. Pärast lühidat enese tühjaks tuututamist hakkas vaatamata mäsule hea ja kerge, lihtne ja inimlik.

Kui esmaspäevaks pole Barbaral vaginaalne põletik üle läinud – seda esineb ka steriliseeritud koertel – pean temaga loputusele sõitma. Põletik inspireerib Tobiast lakkamatult Bobojeed nöökima. Kuna täna kütsime sauna ja lisaks tuleb ka äike nüüd, öösel lõpuks ilmselt peale, on vaene koerinna toas ega lase oma lõõtsutamisega – kuumus ja hirm müristamise ees – magada. Mis on hästi vahva, arvestades, et homme sõidame Eq ja kolme lapsega liinile Pärnu-Põlva-Vehendi-Liu. Brigita jääb Lustidega kodu hoidma – ja jälgima, kuidas Monti ja Vissa-Missa kohanevad Eq ärasõiduga. Vassilissa on nii rahulik ja hajameelne beib, et tema võtab kindlapeale rahulikult. Aga Monti kui pealik võib karja lagunemise pärast pöördesse minna. Palju toredaid mõtteid magamise asemel.

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (16)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat