Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXVIII


Kuuekümne kaheksas päev – 6. august
Ega üks põhjamaa inimene ei oska eriti elada ega õnnelik olla, kui tal on hommikust saadik kuumarabandus. Juba päeva esimest ringi hobuste juurde kõndides, poste üle vaadates – isegi rebased ei viitsi sellise ilmaga neid ümber ajada ega kaldaliivale uusi jälgi teha – läheb pilt palavusest virvendama.
Brigitaga mitu kuud järjekorras oodatud ortodondi vastuvõtul käitusime nagu mustlasjõuk. Stiihia. Liikuv hullumaja. Tütre ülemine hambarida on siiasinna-liibalapa-sikisakiline. Selle kohta ütles tont, ortotont, küll optimistlikult, et üha juurde kasvavad jäävhambad ajavad ta ise otseks ja breketeid tõenäoliselt sedapuhku ei tule. Aga kuni pilte tehti ja aru peeti, laamendasid Minni ja Aleksander mööda arstikabineti põrandat teineteise võidu – hea jahe ja huvitav koht ning Aleksander keeldus kuulamast, et tema kui viieaastane ei või aastasega võidu märatseda. Vähemasti ei öelnud ta ei mulle ega arstile erandkorras ühtki inetust.
Lepa kaubamaja ees tuli mu juurde kaupluse administraator Marite – keskasiaatlike näojoontega küpses eas habras kaunitar. Tahtis mulle midagi ilusat öelda. Ta enese elu on olnud vaid väga vahelduvalt ilus – nõukogude Eestis solvati teda elu aeg ta silmade pärast, kuna ta pärisvanemad surid Siberis, püüdsid mulkidest kasuvanemad temast eestlase kasvatada, aga need geenid… Lunastus kõigi kannatuste eest oli teine, nüüd juba 17aastane blond lokiline suurte siniste silmadega laps.
Selle naise loo peale mõeldes tõstsin toidukotiga oma õrna, nii hiljuti opereeritud naba paigast. Ehk paraneb niisama. Ei pea uuesti kirurgile minema. Pea pärast pean nagunii neuroloogile minema. Tahaks väga loota, et üha süvenevad ringlused ja tasakaaluhäired on tingitud kaelaradikuliidist, mitte peaaju kasvajast. Või mõne muu kasvaja metastaasidest. Paari viimase nädalaga on need ringlused-kõikumised läinud nii hulluks, et nüüd segavad juba elamist. Sellised lood.
Kui mustlasjõuguga linna peatänaval paari asja ajada püüdsin – igaks soorituseks kulub tänu ohjeldamatule lastekarjale mitmekordne energia – nägin Anne Nisumaad! Näitasin naisele, kellega ühes trepikojas üles kasvasime, oma märkmikku, kus alanud nädala peale on tema nimi kirjutatud: lubasin temast loo kirjutada. Ta on kurttummade vanemate lapsena Eesti teenekamaid viipekeele tõlke, kurtide uurijaid-tõlgendajaid. Juba Annega peatänaval seistes, tõmbasime ligi teisigi tuttavaid, kes möödusid. Üks mu eakaaslasest kunstikooli klassiõde möödus, väike poiss süles. Õnnitlesin, et temalgi on küpses eas tita. Ja see oli tema lapselaps. Nojah.
Sel ajal, kui ortodondi juures Brigita hammastikupilti tehti, helistas naabritüdruk ja kutsus teda koos oma perega mootorpaadiga Sorku. See saar paistab meil iga ilmaga aknast. Rebecca ütles, et tunni aja pärast minnakse. Ta isa parandas, et kahe tunni pärast. Kui kolme tunni pärast koju jõudsime, ütlesin naabrimehele, et nad peavad minnes ka Aleksandri võtma, sest see nutab muidu kogu aja, kui maha jäetakse. Targu läksime ooteajaks randa ujuma. Seitse tundi pärast esimest kutset jõudis mootorpaat auto järelkäru peal juba Liusse. Kaheksa tunni pärast läks paadiomanik koos pererahvaga hoopis ujuma. Õnneks olin tütrele juba algusest peale öelnud, et oma elu tuleb ikka oma rütmis ja plaanide järgi elada – kui need juhuslikult ühtivad naabrite omadega, võib sobitada. Kui mitte, jääb nii, nagu nüüd ongi. Kas ma hakkan samas stiilis külapoodi pidama?
 
Kuuekümne üheksas päev – 7. august
Hommikul enne üheksat oli tõeline idüll – koerad suutsid veel kõndida, süüa ja rõõmsat nägu teha. Tõmbasime lastega maja puhtaks, koristasime hoovi, sõime maailma kõige magusamat arbuusi. Lõikasime laste küüsi, puhastasime koerte kõrvu – ja harjasime Tobiase seljast terve vaiba maha.
Aga siis tuli üks noor kalur, tümakas ees, ise järel. Tal tahenevad meie Eedeni serval, otse hobustekopli kõrval mutid. See on võrkude spetsiifiline nimetus. Ja neid ei saa ei üle vaadata, parandada ega kokku korjata ilma, et autos oleks ätakas põhjas ja uksed pärani. Saatsin Brigita paluma, et ta diskoteegi suleks. Kui ise mögisen, tuleb tüli. Väike tüdruk võib. Aga kalard-lärmur korjas mutid sedapuhku üldse maast üles, see käis imeliselt siva – ja vaikus majas. Kuni saabus betoon. Naabrimehele valati mõlema maja põrandat. Vaatepilt oli efektne – üks auto tühjendas läbi vooliku oma pöörlevat paaki vastse maja põhja, teine juba saabus, teine tühjenes, saabus kolmas. Jefenn! Peab ikka väga vinku olema, et sellises sujumises ja pompöössuses mitte edenevat vaatemängu näha ja nautida. Nautisime.
Kuni helistas Ojako motelli perenaine. Koolitusfirma juht Siiri Kõiv, kellele olen mitu koolitust sooritanud – neist viimase siinsamas oma paviljonis Farmi-Planti härgadele – polnud maksnud talle kümnekat. Kalamees Aadile Sorgu-ekskursiooni eest kahte raha. Ja ausalt öeldes ega ma ise ka selle loengu eest… Helistasin. Telefoninumber polnud kasutusel. E-kiri tuli tagasi. Saatsin paberkirja. Aga üldiselt on mul nüüd küll vahva Liile ja Aadile otsa vaadata – mis vahvad tuttavad mul! Vähemasti sain selle tava-eestiliku jama peale teada, mis maksab üks Sorgu-sõit.
Mis maksab üks treileri välja laenutamine, hakkab ka alles nüüd selguma. Ande helistas ja küsis, kas tohib pärast seda, kui mõlk väljas, selle koha peale hobusepildikleepsu panna – säärast spetsvärvi pole kusagilt saada. Ja et praegu katkise aknaklaasi kleebivad nad küll kokku, aga tellisid Saksamaalt uue ka. Ainult et enne, kui Eqt Põlvasse lähen viima, ei jõua see kohale. Hea, kui selleks ajaks treilerigi tagasi saan. Kui ma jätsin ühe mullakärutäie tallinurga silumist ootama, teadsin, et selle jätmise tulemus on, et matan selle mulla alla kedagi. Papagoi saigi selle mulla alla. Kui Andel Kukerannas külas käisin, viskasin nalja, et parandage siis aknad-mõlgid enne treileri tagasiandmist ära – ja samas teadsin, et kui ma oma sõidukit praegu kohe koju ei too, siis täpselt nii ongi. Ja ongi. Aga ma ei saanud ju kauaselt teekaaslaselt enne raskeveokate päeva abivahendit ära võtta… Oh issandissandissand.
Üks kõne, mille puhul pikalt kõhklesin, kas Minni kõrvalt sodisoojast kaldamerest välja ronida, tuli SlÕhtulehest. Need küsisid kommentaari 700grammise Ralfi asjus – ma siin võsas ei teagi, et olen üks väheseid, kes on söandanud teda ja ta emmet kaitsta. Raisk, haige maa. Mida ma neiukesele kollasest kontorist ka lühidalt ja mahlakalt ütlesin. Lubas põhiloo juurde kommentaariks asetada. Nojah.
Reigo helistas notari juurest. Küsis mu isikukoodi ja aadressi. Kuna olin just lastega kurgumulguni meres, ei olnud ka see hetk, et öelda, et tegelt ma nendega koos poodi pidama ei hakka. Nii ma siis olen nüüd seal notaripaberites kirjas. Issandissandissand.
Kaie Seger helistas ja küsis ettevaatlikult, ega ma homme hommikul linna ei kavatse sõita. Hakkasin kohe kavatsema. Tal jooksis autost miskipärast õli välja, homme hommikul on kahe kassi steriliseerimine ja tema mees sõidab hommikul hoopis lisatööjõudu tooma ega saa kasside asjus edasitagasi viselda. Minul ei tekkinud sekunditki kõhklust, et aitan Kaiet – tema mees on mul siin vaatamata ülitihedale graafikule alati see Orminaator olnud, kes püstitab aia, ehitab talli, vahetab sitapüti ja aitab professori saunast välja. Nüüd saan murdosa Orma teenetest tasakaalustada.
Kaie palvest hea tuju saanuna vaatasin koos lastega multikat “Madagaskar”. Mis oli südamlik ja õpetlik – New Yorgi loomaaias nagu Eedenis läbisegi elanud loomad pidid metsikus looduses paratamatult kiskjateks ja rohusööjateks jagunema, aga ei saanud sellega enam hakkama.
 
Seitsmekümnes päev – 8. august
Lubatud äikest küll öösel ei tulnud, aga vägev tuul kloppis maja ikkagi. Vähkresin mitu tundi oma mõtteid mõeldes – ehk siis muresid muretsedes - ja Minnit üles ajades higisena mööda voodit. Kõige sagedamini – nii umbes refräänina – saabus neisse mõtetesse äraretsitud treiler. Poolunes nägin, et Freddy ja Aire juures pandi mu kolm hobust ühte boksi, selle vahele äsja laotud tellissein vajus Vesperale kaela ja Montile ohtlikult jalgade alla. Issandissandissand.
Lindi külas oli hoopis ilmsi issandissand – bernhardinna-Lotte indles, mistõttu Kaie oli teda korduvalt mööda küla taga ajanud, jalad nõgestest kriimud. Ja see, et ta mõnest hundust või lärbertist (Vlassovite koer, noh) tiine pole, ei ole sugugi kindel ikkagi. Must kassi-Pläki mürras alguses kastis nii, et kujutasime Kaie ja Pauliinega ette, mis kõik juhtub, kui neiu sõidu ajal kastist välja pääseb. Aga teda tabas hoopis selline letargia, et kui Pärnus Kaie ema juures ka teise kassi – Krässu – samuti steriliseerimisele viimiseks autosse tõstsime, ei liigutanud Pläki oimugi.
Hoopis Kaie emme oimud liikusid oimetuseni – ta oli mingi asja avamisel fotograafi alla jäänud ja tänases Pärnu Postimehes pildi peal ilmunud. Mis on täpselt sama epohhi loov sündmus kui see, et essellarid olid mu kommentaarist põhiloo teinud. Ja mind esiküljele väänanud. Aga jutt oli tutt-õige. Et enneaegne titt on surnuks taotud summa eest, mille mõni riigipalgal olev nuumsiga arvab endale lahkumishüvitiseks kohalt, mille täitmisega ta hakkama ei saanud. Selle looga kaasneb kahtlemata veebi-Sl-is mingi sõimuorgia, aga mingu need kommenteerivad ebardid… Mulle tundub, et see beebi ongi tegelikult surnuks pekstud. Lugesin samast loost, et ta on kuu ajaga vaid 52 grammi kasvanud. See tähendab, et tema vanemaid on energeetiliselt sedavõrd tümitatud, et titt on eelistanud kasvamise asemel… Brr, koledad mõtted.
Pea vastu, pöialpoiss!!!
Tarvi – kes on mu kaasaga kaas-laevaomanik – oskab paari lihtsa repliigiga ähmis tädid maha rahustada, nii et kassid jäetakse täiesti usaldavalt sinna nülgimisele. Arvaku kassid ise, mis tahavad. Ja Tarvi viitsib. Legendaarse kapteni lapselaps viitsib alati, kui koos klientide lastega vastuvõturuumi satub, nendega koos ürgaegset Lopezi, kilpkonni ja kalu vaadelda. Tarvi rahulikud sõnad on mind kaitsnud murest lolliks minemise eest ka siis, kui koera poegimise või opijärgse koera toibumise ajal olen talle helistanud. Ükskõik, kui lootusetu või ärev on olukord olnud – isand Marksoni rahustav jorin annab lootust ikka. Andku Jumal talle pikka iga.
Head sõnad aitavadki vastu pidada. Rüütli uulitsas tuli mu juurde emand Leius, kes elab praegu Tallinnas Tina tänavas selles korteris, kus mina beebina oma napid isaga-kuud, ja ütles, et talle meeldis kangesti Ülle mängitav monotükk ja et mina kui vaimne nähtus näitan oma isikus muu hulgas, kui oluline ja võimalik on seejuures ka füüsiline töö ja vorm. Mnjah, kui pea kogu aeg sedasi ringi ei käiks…
Papa viis meie laps-Eedeni täna oma Adventure’ga sõitma. Oli täpselt õige ilm aastase ja viiese lõbustamiseks. Mere peal ainus normaalse kliimaga koht, kus pole vilus pluss sada, nagu kõikjal mujal. Meeskonnas Andres Metspalu, Tarvi Markson ja Endel Hango – kelle tubli, aga aeglane liikumine poleks võidule viivat kiirusvõistlemist nagunii võimaldanud. Papal külalisteks kaassõjard Karl oma sõbraga. Kaassõjard on sedasorti Tšingis Khani järeltulija, kes oleks elukutselise sõdalasena olnud täpselt see, kellele Eesti riik võinuks kindel olla – kui sõjaväelastele palka makstaks. Aga nüüd arendab noor vägilane kinnisvara.
Minu jaoks oli mereretk talutav tänu triibulisele paelale. Sidusime sellega Minni minu külge. Vastasel juhul istunuksin oma ülitoimeka kääbikuga ilmselt kajutis. Nüüd konkureeris titt jõuliselt papaga rooli pärast. Võrreldes ülemöödunud suvega, mil viimati Pärnu panoraami jahtlaevalt uurisin, oli nii mere- kui jõeäärne hoonestik uskumatult suurel – ja kaunil – määral muutunud. Korterelamud on ühed õhulised, edulised ja lootusrikaste nägudega asjad.
Ja üle hulga aja koos veedetud õhtu järel ütles papa meremees, et olen oma pesamunast kasvatanud vampiirist endasõltlase. Et olen kuidagimoodi sihilikult teinud nii, et ta ei lase ennast hoida kellelgi peale Brigita – ja magama panduna tajub hoobilt, kui ma tema kõrvalt minema hiilin. Tegelikult lubab tirts mul vabalt arvuti taha hiilida – silma pilutades näeb, et olen olemas ja loomulikus olekus. Töötamas. See, et ma issiga troopikasoojas hoovis juttu ajan, pole tema jaoks loomulik olek.
Mu enda jaoks ka mitte. Inimestel pole nuppu, mis lülitaksid nad pärast nädalaid – tegelikult kuid ja aastaid – üksinda hakkama saamist, töötamist ja vastutamist hoobilt õrnale abielunaise lainele. Kirglik ja naiselik olend ei oota kuudekaupa riiulil neid harvu päevi, mil teda vaja on. Mitte midagi pole viga – loomulik olek ongi töine ja mobiliseeritud, vastutav ja imetav. Null romantikat. Ja kui selliseid asju on vaja selgitada, siis polegi tegelikult vaja midagi selgitada.
 
 
 
Seitsmekümne teine päev – 9. august

Kaduneljapäev. Sain kolm järgmist hambaplommi – enne kui hambaarst Kalmer sõidab sinnasamasse Norrasse kala püüdma, kus praegu Rikski on. Ehkki ma ise oleksin ka praeguse pluss kakssada ilmaga ennast õhtuks Tallinnasse vedanud, et kaks Laurit – Saatpalu ja Vasar – kokku viia, on sõber Tobias palavikus ja peame läbirääkimisi telefoni teel. Treileri peale hobupildid, mis asendavad raskestihangitavaid värviparandusi, valisin e-maili teel. Ja selle pärast, et hobused praegu tööst väljas on, pole nüüd erandkorras vaja süümekat tunda – nad joovad iga mõne tunni tagant vannitäie vett, mängivad üksteisega laisalt, aegluubis, ja vahivad Liu Paadi uut toodangut. Otsekui hobuste lõbustamiseks lastakse iga päev mõni uus paat – terve ports sai korraga valmis – vette, meistrid hõiskavad, viled undavad. Ja hobused on rahul, sest huvitav on. Mul endal oli tänase ürgkuumaga huvitav vaid see, kas saun läheb põlema või ei lähe. Tegin majas, tallipaviljonis ja saunas suurpuhastuse. Põletasin sauna eesruumis kamina tühjaks, kuumad helbed hõljusid essusti tõmbava korstna kohal ja tegelikult oli täitsa murettekitav vaatepilt. Aga säärase leitsakuga ei viitsi Eeden isegi maha põleda. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla. Pärnu maavanem Toomas Kivimägi manitses kord, et õhtuti väsinuna ei tohi probleemsetele asjadele mõelda, tulevikuplaane teha ega ühtki tööd alustada. Seda tarkust tuleb laiendada. Põhjamaalasele tavatu kuumaga ka ei tohi. Igasugune poeostmine, venna kontsertturnee korraldamine ja valmimist ootavate raamatute nimekiri lämmatavad, kui nende peale sellise roidumusega mõelda. Elementaarsete, lihtsate ja meeldivatel teemadel artiklite kirjutamisegagi ei saa sihukese apokalüptikaga hakkama. Mis muud, kui kossa-kossa hobunnidele värsket külma vett vanni laskma. Puhh. Ähh. Kui seda ilma – laste vahel maoli vees, silm krillis ja kuppel lõhkemas – veebruaris meenutada, ei usu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (16)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat