Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXVII


Kuuekümne viies päev – 3. august
Hobustekopli plastikpostid. Mismoodi igaks hommikuks kolm kuni kümme neist pikali on, kui hobused elektrilindile meetri kauguselegi ei söanda tulla, jääb mõistatuseks. Tuult ega laineid pole ammu enam – vaikne, soe, rahulik – aga mingi hulk poste on iga päev siruli. Rebased? Poltergeist? Kuivõrd naabritel on kaldaäär puhtaks niidetud, pole hobunnikovidel õnneks motiivi oma alalt kuhugi minna. Nii põrnitsevad nad hajameelse ükskõiksusega, kuidas perenaine ajab igal hommikul kummikud jalga ja käib oma kohustusliku roostikuringi, et postid re-püstitada. Elus jäävad mõned asjad müsteeriumideks.
Kuna Aleksander on naabritüdruk Rebeccasse sügavalt kiindunud, otsustasin talle ka kodus sünnipäeva korraldada. Ja kui juba oli majakaalune blond kaunitar kutsutud, kutsusime ka Pirsid nende lastega. Et Kristel-Regina tuli ämmale Audrusse järele, siis saabus ka nende pere. Mis tekitas naljaka kaanetüdrukute kokkutuleku – Kristel on sel nädalal minu kirjutatud looga Naiste kaanel, ma ise kõõlun Eesti Naise peal ja Pirsidest kirjutasin Kodukirja – tõsi, nad ei higista päris kaane peal. See, et Kristel naeris minuga kaasa, kui jutuks oli “srok” – kellel kui kaua kaanel vaevelda on – ei tähenda, et ta mulle igal hommikul mõnd sõimu-sms-i ei saadaks. Vastavalt sellele, kas ja kuidas keegi tema lugu on kommenteerinud, tuleb sms-terror. Iga päev.
Nojaa, aga eriti materialistlikult ja väikselt väljendudes pean ma selle kaaneloo eest Aleksandri sünnipäeva, nii et kannatame siis tagasilöögid ära. Seda enam, et Kristeli ämm, sakslanna Gerda, osutus erakordselt soojaks-südamlikuks-tolerantseks-helgeks inimeseks, kes räägib kena eesti keelt – mida tema poeg pole 11aastase abielu jooksul eestlasega tühjagi endale külge lasknud.
Katrin Streimann e-kirjutas just, et Eesti Naise tiraaž saab kohe läbi müüdud, nii pääsen ka mina ise leheputkas pilgutsi mind tabavast vuuduust, mis närib nähtamatult välja ja energiat, nii et ise ei saa aru, miks üldse jõudu pole. Ehkki jõud võib vabalt ka sellest kadunud olla, kui päevad otsa mööda palavat isamaad sõidetakse. Iga laps esitab igal hetkel mingeid soove ja nõudmisi, nii et lisaks üldisele vastutuse ja pinge foonile lisandub pidev puukimise kädin.
Brüssel – õigemini sealsete seaduste tõlgendajad Eesti moodi – püüab uuemal ajal surnuks puukida väikeloomaaiad. Meie ametnikud, kelle tahtel euroliitumise järel karjakoplitest varjupakkuvad puud maha raiuti (sest meie tähenikkerid ei osanud määrusi lugeda!) püüavad nüüd maha raiuda väikeloomaaiad. Nii Pirsid kui teised sedasorti turismitalude pidajad, kus inimestele loomi näidatakse, said käsulauad, mis sunnivad alalist veterinaari palkama, zootehniku kõrgharidust omama, eurositahoidla rajama… midagi oli veel. Ühesõnaga kui keegi vähegi mingi ala ja äri välja mõtleb, millega hästi ja edukalt läheb, püüavad Eesti büroonusserid ta igal juhul ära tappa.
Väikeloomaaiapidajatest on nüüd tänu sellele ühisleer saanud ja küllap nad end lihtsalt loomasõpradeks nimetades Tallinna pederaatorite tapakire käest ka välja vingerdavad.
Rebecca isa Reigo – näe, kohe lausa voolavad kõikvõimalikud mured mu õue peale kokku – oli mures Liu-Ilu ja kirikuaseme pärast. Seoses Audru valla päevaga, mida homme peetakse, istutati meie teeotsa muinsuskaitseline teeviit, et meie juures on kirikuase. Selle viida järgi on küll vahva oma külalisi enda juurde juhatada. Aga Reigo tagaaeda on nüüd maasse kaevatud plakat, mille juurde turistid ronivad üle tema aia ja pesunööri. Triinu päevitab – tädid imetlevad kirikuaset. Kusjuures teevad seda vales kohas. Tegelik kirikuase on hoopis Riivo maa nurga peal – kui meile veetrassi jaoks kraavi kaevati, leidsime ju siit kirikukivid, mille pärast nüüdse Aare maa omanik Miku kõigi naabritega kakles ja kohut käis. Sai küll raha, et vakka jääks – aga prääksus ka pärast seda, nii et vanajumalal sai lampideni ja jättis ta nii maast kui majast sootuks ilma.
Minu poolt vaadates on üsna võrdne jama, kas kirikuaseme vaatamisväärsus on Reigo kuuri taga või Riivo nõgestes – igal juhul marsivad bussitäied meie aia tagant läbi. Ajavad koerad pöördesse, põrutavad minu mu tööst ja rütmist välja – ja tekitavad frustrat sellega, et nii kui nina õue pistan, olen kohe Murutar. Õudne. Siuke tunne on, et vallavalitsus tegi seda meiega meelega. Mis me siis oleme siin Kirikunuka peal nii rikkad ja-või ilusad, eks ole. Saadame turistid selga, vihelge nüüd!
Optimistlikku alatooni võidule lastes nentis Reigo siiski korduvalt, et Aleksandril on täiesti erakordne sünnipäev. Ühel pool torti hobused, teisel pool hobustega umbes sama suured koerad. Ei Pirsid – kellel on mitusada looma-lindu – ega ma ise poleks taibanud oma elulaadi erakordsust märgatagi. Aga tõepoolest – see on just see, mis mul lapsepõlves puudu oli ja mille ma endale nüüd pikendatud lapsepõlve varunud olen. Ja eeldan, et mu lapsed tahaksid sama, mida mina olen tahtnud.
Kuna Rebecca kardab paaniliselt koeri, panin need aedikusse kinni. Vabaduses väärikalt ja rahulikult patseerivad pereliikmed muutusid aias kinni olles jälle sellisteks rakatsiteks, nagu ikka – lärtsusid iga möödakäija peale haukuda, üritasid end välja kaevata ja üldse käitusid just nii magedalt, nagu orjad ja vangid ikka. Kusjuures selliseks mutatsiooniks, et lõvist plärtsuv pitsu teha, on vaja vaid võrkaeda. Mõned meetrid. Mõtlema panev.
Ma ise kippusin ka pitsustuma ja tahtnuksin kõigi möödujate peale haukuda. Kolm jalgratastega kutti sõitis meist mööda, et Reigo äraolekut kasutades salaja tuletorni ronida. Siis tuli fordibussiga vanapaar, kes maandus kirikuaseme plakati kõrvale, kuivavate võrkude vahele ja teatas meile sõbralikult, aga paigast liigutamatult, et nad kavatsevad siin vaikselt ja tüli tegemata ööbida.
Õhtu lõpetuseks läksime koos Reigoga Pärnade juurde, et küsida, mis päeval Aivaril ikkagi notar kokku on lepitud, et Mari pood ära osta. Et see alles jääks, ei väsi ma meenutamast. Pärnade juures tümpsus mõtlemist halvavalt vali muusika. Perenaine Maris lippas hästi punaseks värvitud suuga ja valgeks värvitud silmaäärtega ringi, suured lillelised kummikud jalas. Reigo – kelle idee ja algatus see poe ostmine on – vaatas aina abiotsivalt minu poole, sest Aivarile on ta poeostmise ideed minu saavutusena serveerinud. Ja Aivar omakorda ütles, et ta pole senini aru saanud, mis pabereid me notari juures tegema hakkame. Üritas mingit lolli nalja Reigo ja minu paaripaneku alal teha. Ja sel hetkel sain ma aru, et sellest poe ostmisest ei tule midagi. Kes seda peab. Kes projekte kirjutab. Kes remondib ja arendab. Peaksin oma laste elatamise ja hobuste üle talve pidamise asemel vähemalt 60 tuhat krooni matma surnult sündinud ettevõtmisse. Mina ei hakka poodi pidama. Ebamääraseid projekte vedama ka mitte.
Viiking jõi selle otsuse peale Liu Malaisias õlut, pudel taeva poole püsti. Astusin – möödunud päevade pingest ja koormusest oimetuna, Minni käigu pealt tissi tõmbamas – otsustavalt Pärnade juurest üle nõmme kodu poole ja nägin Poreti üht arvukatest sõpradest tema maja ees õlut joomas. See on üks turjakas, heledat verd, pikajuukseline mees, kes elab Tõhelas ja on lausa maniakaalselt paganlik. Kord, kui kutsusin ta endale külla – et me Poreti putkas vaieldes Reigo peret ei öörahutustaks – keeldus ta isegi kaasa mõtlemast väitega, et Jumal on üks. Kuulnud, et olen kristlane, kargas ta toole pikali ajades püsti, möirgas, et ta on vales õues – ja sellest saadik pole me temaga trehvanud. Seal ta nüüd kirikuaseme tahvli taga oma õllekest libistas. Pagan. Viiking. Absurd.
Viiking noogutas mulle napilt ja jätkas ilusa pildi imetlemist. See ilus pilt oli mu kabjaline kuldne trio, kes külaliste lahkudes jalutas tagaaiast tagasi mere äärde. Olin liiga väsinud, et minna vooluringi sulgema ja karjust sisse lülitama. Kuivõrd Viiking nägi välja nii, et kavatseb öö otsa siin seista ja täiskuud imetleda, lootsin tema kui õitsilise peale. Õitsi-õitsi, pagan ja õllesõber!
 
Kuuekümne kuues päev – 4. august
Hommikul püüdsin erialatööd ja maja koristust paralleelselt toimetada, et enne raskeveokate päevale sõitmist kõigi rahvaste ja usundite issandale meelepärane tööports ära teha. Laste ja muude loomade heaks on raha vaja teenida, kodu peab puhas olema, et saaks siin tasakaalus olla ja väega tekste toota. Puhtust üritas tekitada Brigita – üle ühe. Ses mõttes, et iga natukese maa tagant jättis lapikese põrandat pesemata. Köögis puhastas kahest pliidist ühe ära. Ja nii edasi. Mis on kümneaastase puhul mõistetav. Aga ühtlasi tõestas veenvalt mulle endalegi, et tööd mõtet teha kas hästi ja põhjalikult – või seda üldse mitte teha. Mis tähendab, et tuleb teha valik, mida ja kui palju üks inimene teha suudab. Aga just seda valikut mina teha ei suuda. Paradoks.
Raskeveokate päevale sõitsime koos Rebeccaga – sellepärast, et kui kusagil on midagi head ja õpetlikku saadaval, tuleb seda teistega jagada. Eriti selliste linnastunud ja loodusvõõraste lastega, kellele mõningane loomanuusutamine peaks olema lausa perearsti poolt ette kirjutatud.
Jäime mu hommikuse eriala ja koristustöö pärast tunnikese hiljaks – ent jõudsime siiski just selleks ajaks, kui prof. Olev Saveli nõudliku pilgu ees hindamiseks täkkusid kõnnitati ning selleks, et Kuninga ja Ekstroni vahel otsustada, loodeti publiku aplausi erinevustele. Kuningas on Nurmenuku talu perenaise Viktoria täkk. Ekstron loomulikult Ande šeff. Mu enese treileriga Kukerannalt siia sõidutatud ja puha. Et ikka ajada liini “aga mina sain Tom Sawyeri käest peksa”. Ja ennast tema tegudega osavasti ühendas.
Nii ilu kui aplausi poolest võitis Ekstron. Tuli publiku lemmikuks ka. Aga mis puutub treilerisse… Ütlesin Ande sõbratarile, kes võõra auto taha võõrast treilerit pannes võõraid hobuseid ühest võõrast kohast teise pidi vedama ja nurga vastu räästast mõlki vajutas, et kõik, mida raha eest saab, on odav. Eks süda piiksatas valusasti küll. Aga Pärnu paadimeistrid olid lubanud mõlgi niimoodi ära klaarida, et tegelikult polnud vaja mulle sellest vahejuhtumist üldse rääkidagi. Ausus on kahe otsaga asi.
Nagu laste atraktsioonid hobuüritustelgi. Ühest küljest on hea lapsi nendega lõbustada ja vaheldust pakkuda. Teisalt raiskavad need vanemate pauerit – iga võistluse alates pidin oma lapsi mõnest sõudetiigist või karussellilt ära tooma, et nad näeksid seda, mida oli vaatama tuldud. Pille-Riini õnnetus – preili Sarv näitas koolisõitu Keviniga, kes kartis auhindamisel rosette ja läks kapitaalselt lõhkuma – oli kindlasti see asi, mida me vaatama ei tulnud. Aga – nagu arutasime papa Sarvega, kui Pille-Riin oli juba haiglas kipsi pandud – võid sa kipsi või suisa surma saada ka absoluutselt midagi tegemata. Parem siis juba midagi tehes.
Ärimees Saks tegi oma kahe hobuse rakendiga kesist sõitu, aga kõva reklaami. Ostke-ostke-ostke vankreid ja rakendiriistu! Mis on igati mõistetav – oled päris karmi kuumaga Tartumaalt Pärnu taha end kohale vedanud, päikese käes praadides oskusi näidanud – siis pead selle eest vähemalt teoreetiliseltki vastu saama mõne potentsiaalse kunde.
Mina sain töös ja tegevuses hobuseid vaadates muidugi süümeka. Mu oma kõrkja-tabuun on pärast seda, kui Vespera endaga täpselt analoogse ristandi Tobiasega sõitis, jõude parme peletanud ja leitsaku eest varju otsinud. Kastame Brigitaga neid, kut kapsaid, käime musi-kalli-tehnikas kinnitamas, et oleme nendega üks kari, aga trenni ju ei tee. Tegelikult ei peagi. Aga mina oskan end igas olukorras süüdi tunda.
Umbes nii, et kui läheksin näiteks mõnele umbrikkurile mehele, teeksin veel poole rohkem tööd kui praegu, et keegi ei saaks öelda, et ülalpeetav parasiit olen ja õnnekütina rahakotiga abiellusin.
Vambola Bakhoff – tema noorem rakseveo täkk on müüa! – tuletas mulle väga lihtsalt ja loogiliselt meelde, miks ma lisaks tormidele ja maade vee alla jäämisele veel oma musimumme talvel Lius ei saa pidada. Jää. Lähevad pahaaimamatult jää peale, kui vabaks juhtuvad pääsema, ja kukuvad lahvandusse. Vampsil enesel on üks hobune keset koduaia tiiki päästmist vajanud – peremees, ka ise vööni vees, lõhkus kaldast hobuseni tee, sest teravad servad lõhkunuks muidu hobuse – küll ta teab jääd karta. Aga see jutt on jummala õige. Ja jumala hea, et keegi hoiatustarkuste abil seda reaalsuse piirides hoiab, kes iga päev raskelt ohkab, kui sügise peale mõtleb.
Kui umbrikkurile mehele läheksin, rajaksin koju maneeži ja treeningplatsiga aastaringse hobula. See on kohe päris selge ja kindel. Aga selles elus… pole vist antud.
Kõike ei saa. Nagu ei saa osa võtta kõigest, mida oleks võimalik ühel päeval teha. Täna olidki Eestimaal kõik asjad ühel päeval – Pärnumaal ka vibuvõistlused, Kassirabal Ülle Lichtfeldti sünnipäev, Meremäel otse mu äia lapsepõlvekodu kõrval Setu kuningriigi päev, mitmes tallis võistlused, Audru valla päev, mida juhatas Sokk. Vlassov, noh. Ja mis toob matkajate hordid me aia taha. Täna oli küll aktuaalsem hoopis hullult suur pulm Ojako motellis – see ähvardas järjekordsete öiste saluutidega. Mis on seadusega keelatud – aga mille vastu sõdimine tähendaks ütlemisi Ojako-Liuranna-Marksa omanikega. Ja küsitav on, kumb on hullem, kas mõned minutid kärtsutamist – mille pärast koerad peavad öösel saunas lõõtsutama – või sassis naabrisuhted.
 
Kuuekümne seitsmes päev – 5. august
Kirikus oli täna armulaud. Sellele eelnenud ja järgnenud teenistust kujundas tilluke daun. Kaheaastane tüdruk, kellele tema 47aastane ema oli lambuke Rahel nimeks pannud, keda poleks ilmselt ka sel juhul aborteeritud, kui ema oleks looteveeuuringu teinud. Ja kellel kromosoomihaigus avaldus õnneks nii kergel kujul, et ta saab endale meie arenevas suuremeelistuvas ühiskonnas ilmselt ka elukutse ja hakkamasaamise.
Armulaual ronis väike armas daunitar – ahjah, nüüdisnoorus on osanud sellest diagnoosist ju sõimusõna väänata… aga millest ei saaks sõimusõna teha, kui hing on must ja inetu? – altariaiast läbi ja üldse oli hästi armas ja rauge, malbe ja leebe olla.
Mida ei saa öelda Valgeranna kohta. Et osata hinnata oa kodust Eedenit, tuleb igal suvel üks kord üldranda minna. Sealses kehade ja lõhnade, väljade ja häälte supis piinelda. Siis tead, mida tähendab oma kodune privaatsus – olgu või kirikuaseme sildi taga – tükkis kõrkjate ja adru ja talvel tuppa tükkiva merega. Kui üks tätoveeritud vant oli Minnile otsa komistanud ja mul võõrastest pilkudest piisavalt suured augud sees, pagesime koju. Teel auto juurde tulid vastu Andres Kallaste ja Krista Sepp – kaks suurt valget massat igas mõttes – ja see sai olema nende selle suve esimene päev mere ääres! Järgmine kord kutsun nad pigem mede majaka alla privaatselt pesitama. Nad on oma töö ja teenetega ära teeninud parima võimaliku. Iseasi, kas minu jaoks parim on ka nende jaoks parim, eks ole.
Kui Ande pärast lõunat helistas, mõtlesin õudusega, et jälle on mingi jama juhtunud. Vapper teekaaslane – sindrima kihvtid on tema võsaneegritest hobused ja muud lapsed, kui na kõik koos rahva ette kappavad! – tahtis lihtsalt teada anda, et magas end üle paljude nädalate välja. Ja kallikalli.
Selle asemel, et lasta oma lastel normaalsel ajal magama minna, vedasin end – ja neid - vapralt lubadust täitma topeltwagneri asjus. Lubasin Audru koguduse ühele tooniandvamale paarile, kelle lapsed seal Kivisildniku etenduses Mudaravilas musitseerivad, et lähen viimset etendust vaatama. Ja kirjutan. Minni jäi magama juba enne esimese aaria algust. Aleksander teise aaria keskel. Mis ei tähenda midagi – alateadvusse maanduvad kultuurimõjud ka läbi une. Tükk oli naljakas. Audru kogudus, kaasa arvatud õpetaja Tiina Janno, oli kohal. Ja Tartu daamid – Daisi Kadarik ja Merike Peterson – samuti. Ja Enn Rand ka. Nii et raskeveokahurvägi igas variatsioonis esindatud.
Kirjutasin nähtud tüki kohta nii: Lustakas seosterida munitsipaalruumis. Majad on ehitatud selleks, et seal toimuks. Kui majad on sajandeid vanad, siis peab seal kohe eriti toimuma. Näitusi ja ooperit. Olgu kolmest näitusest – Pärnu kunst, vahakujud ja piinariistad – ühe plakatile kirjutatud kasvõi “Mudarvila Ranna Pls 1”. Ja olgu ooper kasvõi Sven Kivisildniku moodi sõlmitud pusa. Ikka on hea.
Kivisildnik on oma väljendumistega tekitanud eelarvamuse, et ta on õel ja üleolev. Audru koguduses pärast jumalateenistust arutasime laboratooriumis “Topeltwagner juustuga” kaasa teinud muusikute vanematega, et tegelikult on mees ilmselt õrn ja tundlik tüüp – varjab oma hoolivust ja haavatavust kurja maski taha. See on umbes sama fenomen, nagu ateistidega, kes mõtlevad tegelikult pidevalt ja põhjalikult taevariigi asjade peale.
Tema mudaravilaooperis on suurepärase – ikka tõesti kohe väga võimsa – soprani Kai Kallastu hääl ja sarm põimitud slaidi- ja videoreaga, mis tekitab aariate maiuspalade reast veidra ja lustaka seostepuntra. Wagner, Verdi ja Donizetti – pakitud käterätikutesse, hommikumantlitesse ja juustuaukudesse.
Kummalisel – või ka taotluslikul – kombel hakkab samal ajal, kui Sven esitab oma sürr-seoste jada (Inno ja Irja, geid ja Barbarus, kärbsed ja leitlaused) – vaatajas tööle oma assotsiatsioonide ahel. Mudaravila suurepärase akustikaga ja performantsiks sobiva arhitektuuriga keskkonnas ei söanda publik miskipärast küll väga naerda, ehkki näidatav ja kuulda antav on absurdne ülinali.
Ent see-eest hakkas näiteks minul selles pingelises sisenaeru õhkkonnas tööle selline paralleel-pildistik: Maire Aunaste armuöö Kreekas, Brasiilia narkomaanid Rio de Janeiro öös süsimustade saapaharjadega vägisi välismaalaste valgete kingade kallale tungimas, kunagine telelavastus Ammende villas, kus mängisid Juta Tints, Merike Tatsi ja mida võiks sotspopi korras avalik-õiguslikult uuesti näha anda. Nii, nagu Mudaravila-sugune munitsipaalruumgi sobib hiilgavalt mänglevateks eksperimentideks. Kui kivisildjas surimuri ka kohale ei jõua, siis maailmatasemel laulu saab ikka nautida ja petta pole keegi saanud.

Ses mõttes on 2W-juustulugu juba tiba hilja tunnustada, et selleks aastaks on see algatus ära olnud ja lõppenud. Ent niisugust vigurit, pühaduste kintsu kallal käimist ning klassika ja nüüdisfarsi põimimist võiks edasi arendada ja veel teha. Samavõrd kui Mihkli laadal tõi noorte kristlike meeste rock-bänd noorsoo laadaplatsi naljade käest Eesti ühte vanimasse kirikusse kontserdile, peibutab näiliselt pühadusteta rämenali päevitajad ooperit kuulama. Ja vastupidi. Kai Kallastu on sedavõrd usaldusväärne, majesteetlik ja võimas, et tema ümber ja külge võib pookida nii juustuaugud kui vikerkaarelipu – ei lähe labaseks. Tehke veel!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat