Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Braavo, Viktoria ja teised tublid mär… pardon, prouad!


Mida tähendab suvine külalistevool, teab iga maal elav inimene. Ilusate ilmadega saabub sõpruse värskendajaid nii isa- kui välismaalt sedavõrd ühtse voona, et igast maakodust kipub kujunema motell ja puhketalu. Hobusekasvatajad teavad külalistevoo fenomeni veel jõulisemalt, sest need loomad tõmbavad igas eas ja igas kohas elavaid inimesi vastupandamatult ligi õigupoolest aastaringselt.
Seepärast on üsna lihtne imetleda ja austada tegu, mille tegi ära Pärnumaa Sauga valla Kiisa küla Nurmenuku puhketalu perenaine Viktoria. Nii laiemas kui kitsamas mõttes. “Puhke-“ on see vägev majapidamine väljastpoolt vaadates ja kõrvalseisjale. Pererahvas on seal kõike muud kui “puhke-“ olnud. Lisaks eesti raskeveo hobustele kasvatatakse miniloomaaia jagu väikseid loomi-linde. Mida euroametnike kuuldes öelda ei või, sest niipea, kui asi näeb ilus ja edenev välja, kukutakse ju Brüsseli normatiividest koduste üritajate jaoks viimast välja väänama. Loomaaed? Ilus? Edenev? Palgake siis ööpäevaringne veterinaar, kõrgkoolitatud spetsialistid ja raamatupidajad! Ehitage hoidlad ja muud euroehitised! Kui nende väljaminekute ja ebamugavuste peale veel ellu jääte, siis vaatame edasi, kuidas liiga tublide käsa väänata – sest parim Eesti küla on surnud eesti küla.
Ametnike terror annab muidugi positiivse boonusena ettevõtjatele, kes oleksid muidu konkurendid, ühisvaenlase – ja neist moodustub ühtne rinne ja sõpruskond. Pärnumaal siis näiteks Nurmenuku-Raja-Soomra front.
Raskeveokate päeva oma tallu kutsumine aga tähendas Viktoria perele seda, et lisaks sadadele inimkülalistele tuli ju majutada, ööbitada-sööbitada kümneid võõrhobuseid. Erakordselt suuri. Osa neist koduse Kuningaga konkureerima tulnud täkud ka veel. Karm. Inimkülaliste laste jaoks oli mitmete atraktsioonidega lõbustuspark, et mudila igavusest hobujalge vahele ei kipuks ega tüdinud viginaga vanemate närve närima ei tikuks. Armas. Oli väga mõnus toitlustamine ja täiesti kobedal tasemel bänd erinevate etteastete vahelisi tühikuid täitmas. Ja kokkuvõttes jagati ka diplomid-rosetid osavõtjate vahel õiglaselt ja igaühele-midagi ära. Auhinnakarikad ja preemiataldrikud, millest mõni pere oleks oma teenete eest raskeveokate ees suisa serviisi kokku saanud, kadusid küll sedaviisi ära, et neid polnud kusagil näha, ent see pole teatavasti olulisim.
Kuivõrd raskeveokad on pehmelt öeldes päris suured hobused, on nende kokkutulekute korraldamise ainus võimalus mööda Eestit külakorda käimine – siis saab mõne aastaga riigile ringi peale. Ja ülevaate ning ettekujutuse erinevates piirkondades peetavatest megaloomadest kätte. Sest eks sa katsu sääraseid ühte kohta kokku tassida! Selge, et oma hiidudega ei pääse Pärnumaale Laiapea ega ammugi mitte Ida-Virumaal legendaarseks kujunenud tabuuni pidav isand Supp. EHSil ja hobuteadlikel on ülevaade kogu Eesti üht või teist tüüpi hobuste genofondist olemas niikuinii. Vastavalt sellele, millises Eesti piirkonnas ühel või teisel aastal kokku tullakse, on ka selle kandi kasvatajate-aretajate tähetund.
Lisaks teenekale Viktoria Kaasikule on Pärnumaal ka teised hobusekasvatajad, tänu kellele raskeveotõug enam suisa väljasuremise ohus ei ole, valdavalt naised. Vambola Bakhoff (tema Valmeti kõrval kasvav Nikita ja Ekstroni järglasest täkk-sälg on müügis!) ja Enn Rand (osales seekord kokkutulekul fotograafina) on kahtlemata tegijad. Ent Viktoriaga koos moodustasid Kõrgekalda talu Kersti ja Riisa-Kukeranna perenaine Ande vägeva kolmiku. Raskeveokate selts on muide hobukasvatuse intriigideküllasel maastikul see, mida pole lõhki aetud ja kus pole eelarvamusi. Suured märad oskavad jõudu õigeteks asjadeks säästa.
Urmas Saks oli Tartumaalt ka muidugi kohal. Näitas kahe hoose rakendiga sõitmist, seletades, et üks hobune veab vankrit, teine raha – on vaatamisväärsuseks, mille eest makstakse – ja pakkus kaupa. Kasutas mikrofoni, mille üritust juhtinud Krista Sepp talle külge pani, täiega. Hääldas sinna rakmeriistade hindu eurodes ja rajamärkide mahasõitmisel vandesõnu ilusas emakeeles.
Laupäevasel tõupäeval näidati kõiki võimalusi raskeveokate kasutamiseks. Lisaks rakendispordile ja raskusteveole koolisõitu ja iluasjandust. Ses mõttes, et peeti täkkude, märade ja noorhobuste iludusvõistlusi. Neile lisas väärtust ja kaalu Andres Kallaste, kelle professionaalsed kommentaarid – professor Olev Saveli supervisiooni paistel – õpetasid ka võhikuid ülihobuseid vaatlema: selja tugevus, kannikate tõhusus, kaela toekus, jalgade ja pea tüüp jne. Ühtlasi ei jätnud Suur Kallaste kommenteerimata ka omaniku või ratsaniku kasvu sobivust hiiglasliku hellikuga.
Just nimelt hellikuks osutus vägev Kevin, kellega Pile-Riin Sarv näitas koolisõitu – ka tünnisõidu ajal kartsid mõned suured, vähe näinud ja reisinud lemmikud kanu ja kohtunikelauda – kes kartis auhinnarosetti. Kui sõit õnnestus maheda muusika saatel juba suurepäraselt ära, siis kauni soorituse eest üle antav rosett ajas vägilase pöördesse. Säärasest turjast pole ei põlvede ega küüntega võimalik kinni hoida, kui ta eest-tagant uhama kukub. Selga säästa püüdev Pille-Riin sai hüppeliigese kipsi. Ent tema väärikas isa kinnitas, et kuivõrd kipsi kukkuda saab ka tänaval ja mitte midagi tehes, on seda sisukam ja põhjendatum teha seoses hobustega. Kesse ikka viitsib kodus hobusid rosettide üle andmisega harjutada – ja kui harjutad, siis on roseti värv kindlasti vale. Iial ei tea, mida kõike üks kodune hobune karta võib.
Tingimata peab üks oma-kodune isa-hobune kartma võõrast täkku.
Mitte ainult sellepärast, et too võib tema märad üle lüüa. Seda niikuinii. Aga võõras täkk tuleb, näeb ja võidab. Ande Arula perekonna sooritatud lageraie – nad noppisid tosina diplomit – on ühest küljest paradoksaalne, teisalt suurepärane reklaam raskeveokatele kui olustikukindlale nähtusele. Ande oli terve kevade ametis oma kodu soetamisega, seejärel seadis end paralleelselt kahes kodus – nii Riisal kui Kukerannas – sisse, millele järgnes tänini kestev heinategu. Selle mahtra kõrvalt, kaheteistkümnendal tunnil, otsis hoogne emand võsast oma raskeveokad üles, lõi klantsima, hüüdis oma lastekarja kokku, ajas need kauboirõivile – ja tulemus oli muljetavaldav. Mustjaskõrb, ülisuur ja elegantset tüüpi Ekstron võitis nii täkkude võistluse, tuli aasta hobuseks kui sai ka publiku lemmikuks. Teised põõsast üles otsitud jurakad korjasid iga soo ja vanuse paremiku diplomid. Eriti efektne oli tünnisõidule saabumine – ehkki võistles põhiliselt Aario, toodi võsaneegrite võistkond kohale Ande suurema osa lastega sadulas. Muljetavaldav ja liigutav pilt. Kasvõi sellepärast, et suhteliselt metsikult oma elu elavad raskeveokad on lambist nii koostööaltid, et teevad kõik kaasa ja ära, mida ülejäänud perekonnaliikmed – need väikesed kahejalgsed, noh – paluvad.
Ses mõttes olid tulemused õiglased, et tünnisõidu võitsid siiski need, kes olid ka trenni teinud. Võluv Timmu ja Kalli näitasid mõlemad uskumatut võimekust end hoo pealt koondada ja ümber tünni kruttida ning tünnist tünnini hästi kontrollitud galopis kihutada. Ilus ja usaldusväärne vaatepilt.
Õiglus oli majas ka selles mõttes, et parima mära tiitel jäi koju. See oli ühtlasi emotsionaalne ja põhimõtteline võit – Viktoria Neidi näeb tänu oma rikkalikule linalakale väga võluv välja ning kuna ta võistles koos varsaga, oli tema pärgamine ühtlasi kummardus tulevikule ja edasikestmisele. Neidi vägev kaasa Kuningas näitas klassi vankri vedamises. Nii et tegelikult võitsid sellest võistlusteseeriast kõik.
Eesti ja tema ühe suurejoonelisema hobutõu kasvatamine on aga väga palju võitnud sellest, et on olemas Vändra lähistel Kõrgekalda talus raskeveokatele pühendunud Kersti. Esiteks on tema talus esindatud kõik raskeveoka tüübid – tötsakad-kompaktsed-maadligised ja sihvakamad-esinduslikumad. Neid on kokku päästetud igast Eestimaa nurgast. Ja nendega on tegeldud. Seda näitas raskuste vedamise võistlus. Hobune kui maastikukaunistus ja õueniiduk on küll niisama ka uhke ja ilus asi, aga tegeldud hobune on topeltlahe omandus-saavutus-aretis. Kusjuures lisaks sellele, et Kersti päästetute jõuk näitas tubli tööd, oli Kersti võistlusi tiivalt toetama toonud ka oma palgatööandja Lukoili. Soliidne. Normaalne. Reaalne.

Huvitav, kuhu ikkagi jäid auhindadeks mõeldud taldrikud ja karikad… Ah, olgem suuremeelsed. Olgem heatahtlikud, rahulikud ja kohanemisvõimeliselt koostööaltid nagu raskeveokad.

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (17)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat