Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXVI


Kuuekümne kolmas päev – 1. august
Mu kivi kaelast ära saamise püüded sünnitraumaga beebiga seotud energeetilise niidi õgvendamisel ei jõudnud mitte kuhugi. Tema ema – kes ometi ise mu kuude eest üles otsis, oma lugu meediasse soovis ja seeläbi osaks mu elust sai ja jäi – arvab nüüd, et kui arstid mustvalgel loevad, mida nad sita sünnitusabi tõttu selle titaga tegid, siis kui ta mõnel oma rohketest haiglassesööstudest jälle arstiabi vajatakse, tapetakse tema beeps lihtsalt ära. Meie kõigi paljud (kinnis)ideed on maania-piirilised. Nagu minu enese veendumus, et olen ilmumise eel oma lugude tegelaste energeetiline aku ja pärast ilmumist hakkab lugu mind ennast laadima. Igatahes üritasin nüüd sidet õgvendada nii, et viisin Meie Pere peatoimetaja – kellel on endal mõnenädalane tita – selle perega kokku ja üritasin nende vahelt välja astuda. On ikka kuradi elukutse mul.
Eriti mõnusaid kõhklusi ja vaimseid raplusi võimaldab mu elukutse ka. Kui ma tahaksin augusti keskel sulguva tärminiga näitemänguvõistlusel osaleda, peaksin praegu iga päev ainult stseenhaaval toda tükki treima, mis mul mõttes mõlgib. Mitte iga päev mõne väljaande jaoks lugu kirjutama, et oma Eedenit elatada – ja samas et selle igapäevase loo kirjutamise vajaduse taha varjudes näitemänglust aina edasi lükata.
Ma tean, et ma ei saa sealt võistluselt la persetki. Ka seda ette teades on kirjutamisse juba ette pettumus sisse programmeeritud. Võin vabalt selle tüki niisama kirjutada – olles eelnevalt lavastajaga kokku leppinud. Mitte lasta vaenulikel tüüpidel, kes moodustavad omavahel klanni – aga mina olen kirjanike ja näitekirjanike seas eriti, totaalselt klanniväline ja teretulematu moodustis – mu käsikirja rappida. Nagunii tuntakse stiilist ära, kesse-tegi ning kasutatakse juhust mind paika panna, ilma jätta, maha matta.
Praegu pole üldse selle teksti kirjutamise aeg. Hoopis Tobiase ehk siis enneaegsete bernhardiinide raamatu valmis kirjutamise aeg peaks olema, sest kirjastus on juba ammu selle käsikirja ootel. Ja abivahend näitemängu võistlusel osalemisest loobumiseks tuli järsku, täiesti ootamatult, ent ülioodatult Visbyst. Seal on Baltimere äärsete riikide kirjanike ja tõlkide loomepansionaat, kus ma ka ise mitu korda olen kirjutamas käinud, kuni mul oma Eedenit ei olnud. Nüüd poleks ühtegi Gotlandi minekuks vähimatki põhjust ega ka võimalust. Aga teistel on.
Kärt Hellerma saatis mulle sealt kirja: “Lugesin siin Visbys sinu raamatut “Mustlasena sündinud”, eriti selle lõppu, kus olid Visby-tunde kohta palju olulist ära öelnud. Lugesin internetist ka Sinu positiivseid sõnu minu Copperfieldi-raamatu kohta, mille eest Sind tänan.
Tüdrukul on olemas konkreetne prototüüp, aga selle Copperfieldi-unelma kirjutasin talle omast peast juurde, kuigi teda tundvad isikud ütlevad, et ta pidi olema üsna egoistlik ja pragmaatiline tüüp.
Pidasin eile pikalt dispuuti Jan Kausiga, kellele Sinu pisikesed kriitilised sõnad samas loos nii hinge olid läinud, et ta kogu Sirbi raamatututvustuse rubriigi Sinu pihta sihitud vastulausetega üle külvas. Kaitsesin Sinu õigust öelda seda, mida Sina tahad, sest meesliikumine on meil nagunii eraldi kirjandusžanr. Miks ei tohiks meiesugused ühtki sõna kauside-tetrede kohta öelda, justkui oleks nende külvatud igav loba midagi püha ja puutumatut?”
Just. Ühest küljest olin Kärdile kenade sõnade üle soojalt tänulik. Teisest küljest veendusin jälle, et igal hetkel võime olla seda ise teadmata kellelgi tuliseks jututeemaks – mis meid ju teatavasti samuti energeetiliselt vuuduutab – ja ei saa pärast aru, miks sihuke nõrkus tuli. Süüdistame tormi ja loetud ajakirju, tegelikult torgiti kusagil vestluses su mittemateriaalne väli auklikuks. Kolmandast küljest tuletas Kärt mulle meelde, et olen oma isemoodi elamise-tundmise-mõtlemisega nii võõras ja vastumeelne neile, kes ka näitemänguvõistluse žüriis otsustajad on, et mul pole vähimatki väljavaadet ega põhjust praegu vastumeelselt ja vastutuult, sobimatul ajal ja sobimatus meeleolus seda ponnestust sooritada. See on novembrikuine tekst. Ja absoluutselt mitte mingite žüriide jauks.
Ja aitäh, Kärt, uskumatult õigeaegse kirja eest.
Brigita jäi esimest korda elus koju koristama. Ta tajub Neid asju üliselgelt ning eelistas tolmuimejaga mööda maja ringi kapata, mitte kahjustatud tita traagikat endasse lasta. Kuna väikevend jäi temaga, sain Aleksandrile tema homseks sünnipäevaks ära osta binokli, mida ta on igal meie fotoäris käigul nillinud ja ihalenud. See, mis talle mitmest kümnest variandist enim meeldis – ja ühtlasi kõige tugevama mulje jättis, et väikese poisi käes mõndagi aega ka kestab – osutus nõukogudeaegseks uunikumiks. Sdelano v CCCP, saksa optika, tugev korpus, eriline nõukahõnguline pappkarp. Kui homme tükkis selle pikknokuga Leigole piknikku pidama sõidame, saab vanaisa nostalgiavapped, oletan ma.
Anneli juurest Heli juurde sõitmise haak eeldas autopesulat, et mitte vaidlusi tekitada, mis värvi auto mul on. Igati klaariv-kasiv toime on pesulas vihtlemisel ka. Hoopis teine tunne tagasi Eedenisse sõita.
Hobused kippusid pärast tormi omal algatusel vaibunud mere äärde tagasi. Käisin kopli üksipulgi läbi, panin pooled postid uuesti maasse, tegin tagaaia värava lahti ning supelsaksad tulid rõõmsalt ja reipalt puusi nõksutades kõrkjapõllule. Näis, kaua ilm seekord armu annab ja millal järgmine augustitorm nad aeda õunapuude alla peeretama peletab.
Tormijärgne idüll ajendas puhtaks raputatud pilguga oma ümbruses ringi vaatama. Tulemuseks külmutuskapi sulatamine. Kukkugu jäälahmakad - tänu Kärdile – ja Kausi hellikjõhkardlusele – olen vastumeelse võistlemise rusutise alt väljas, jipiaijeeee!
Pärast meres ujumist pesin lapsed kodus põhjalikult puhtaks ja otsustasin homme Pajusist venna ema suvemajast läbi sõita, et hing jääks rahule. Kuna Ülla õed sõidavad kõik Marianne sünnale, ei tule Vasarad ühelegi Leigole, nendega kohtumata jääks tühi ja paha tunne. Nii me homset Aleksandri sünnipäeva seal alustamegi.
 
Kuuekümne neljas päev – 2. august
Kuus aastat tagasi olime novembris tõelises Eedenis – nagu need asjad ikka tunduvad, kuni tsunami neist üle pole käinud. Andamani meres Tai kuningriigi Phuketi ja Phi-Phi saartel. Olime seal koos ühe Veriora metsakasvataja Toomasega, Pärnu ärimehe Karmoga, kes elab nüüd Valgerannas ja õlimogul Riivoga, kelle õega-kahasse suvemaja on nüüd meil siin Lius lähim naaber mäeotsas-teeristis. Phi-Phi saare hotellis seisin ühel neist öödest, mil Lõvi tähtkujust langevad meteoriidid leoniidid eriti tiheda ja müstilise sajuna ekvatoriaalmusta taevast kirjasid, rõdul ja teadsin, et jäin just praegu rasedaks. Tsunami pühkis minema kogu selle kitsukese saare hoonestiku ja ka just selle Patong-beachi, kus me Phuketis peatusime. Aga made-in-Thailand saab täna viieaastaseks.
Õhtul enne keisrilõikust käisin Tartus kinos “Piinatud geeniust” vaatamas. Oli pööraselt palav ja lämbe, aga Russel Grow ja professor Nash panid mu oma sajakilost keret unustama ning see film tungis olemuse üdisse. Aleksander hakkas kohe, kui tema pea kõhupinnale ilmus, nõudlikult lõugama – ja teeb seda tänini – kui ta isaga koos kasima viidi, surin mina lõikuslaual natukene ära, aga see pole nüüd enam üldse tähtis.
Tähtis on, et päikeselises hommikus lentsisid hobused laisalt mööda peegelsileda mere kallast, kõnnakust näha, et keegi pole öösel oma jalgadega midagi dramaatilist sooritanud. Ilm tuleb selline, et neil on kena kodus mõnuleda, kuni me lastega kulgeme sünnipäevaliinil Liu-Pärnu-Pajusi-Vehendi-Leigo-Liu. Tahaks ka Freddy-Aire suve jooksul kerkinud maneeži vaatama minna, aga see ületab ilmselt isegi minu suutlikkuse piirid. Seda vaatan siis, kui viin Eq Reti jaoks Põlvasse. Aga enne on vaja treiler tagasi saada Andelt, kes sellega oma kaadri ülehomme raskeveokate päevale ja Kukerannale tagasi tarib.
Milline vähegi hobusehuviline inimene sõidaks tuimalt ja lõpp-eesmärgile keskendunult mööda Särevere hobusekasvatusest, kui Türi maakõrgkooli tall ja maneež on äsja seitsmemillise euromahutuse saanud – eriti veel, kui Vändra-kandis penikoormate kaupa ehitatav maantee ajab tite üles ja see lõugab traagilisest automatsu-teeristist Särevereni, nagu vanakuradivanaema? Ei sõida. Kuke-Maie roheline majakanala tundus pärast külgneva hobukeskuse megavuntsimist eriti vana ja õnnetu. Annaks taevas, et ta ise on nüüd õnnelik. Olid rasked ja hallitanud ajad. Nüüd on euro-Eeden.
On ikka tõesti. Alates köögi, riietus-pesemis-ruumidega abihoonest. Jätkates õdusate puidupõhiste tallidega, mille boksides saepurus kipuvad otsekui selleks, et kinnitada Emakese Looduse ülemust igasugustest oirosummadest, kasvama eriti kaunid mitmeliiglised seened. Kui küsisime maneeži nurgasektsiooni plaativatelt kollidelt, kas sinna tuleb tribüün ka, ütlesid nood “paergast öeldi plaati panna, kui ööldakse istmesi ehitada, teeme ää”. Mis tuletas elutervelt ja üliselgelt meelde sulaste ja peremeeste mentaliteedi – üksik ja üldine, pisiasjad ja üldistus, noh! – erinevuse.
Igatahes kui keegi peaks tahtma Säreverre hobundamist õppima minna või oma lapsi sinna saata, siis keskkond on nüüd suppernipper. Ja kui keskkond on mega, siis tahavad ka nii oma- kui välismaised õppejõud sinna tööle minna, nii et palju õnne.
Kingituse mu vennatütrele, kellel on sünnipäev samuti täna ning venna õe Ele tütrele Mesike-Leele, kellel on sünnipäev ülehomme, Ülle Lichtfeldtiga samal päeval, ostsime Türilt. Mesike sai tavatult positiivse silmavaatega piraka Iiahi. Mariann viiest erinevast puidust pärlid. Pajusis meenutas end fakt, et tänapäevases asjade ülekülluses on lootusetu hoitud ja hellitatud tüdrukute tähelepanu niigi ülemäärases asjadekülluses uuele nännile tõmmata. Kuitahes südamest ja pühendunult sa neid järjekordseid asju-asju-asju ka ostnud ei oleks – ja oma oskuste eest teenitud raha mahutanud, misläbi oled neisse otseselt iseennast investinud, eksole – üle massi nad ei karju.
Pajusis on kõrvuti Vello Viisimaa lese ja mu venna ema suvemajad. Põllu sees. Teedeta. Kaupluste ja bussiühenduseta. Optimistlikult öeldes romantiline koht. Vend oma tütre ja Tobiasega elab sauna peal idüllilises kambris. Ja kogu elumaja on ka tegelikult arhailiselt õdus, hoolitsetud ja läbi mõeldud – pitsid-padjad-küünlad. Naksasime seal tükikese Marianne sünnipäevast Aleksandrile, saime Tobiase keedetud vapustavat guljašši (paprikat ja sibulaid tuleb tunde keeta), knölle (saiakuubikud maitseainete ja õliga ühtseks massiks keeratud ja kartulite kombel keedetud) ja Ülla küpsetatud vapustavat kaneelikringlit (kõike tuleb ülipalju panna - nii rosinaid, kaneeli, suhkrut kui kõiki taigna osiseid) ja kinkisime Laurile pildi meie Rakvere mustlannast vanaemast Almast.
Lauri emapoolse noorema õe Külli bokseril Ralfil nägin vasakus silmas karmi põletikku, mis oli tingitud stafülokokist. Eakatel penidel kipub stafülokokk üle pea kokku lööma. Soovitasin kallite tilkade ja vettide nuumamise asemel astelpaju preparaate. Stafülokokki “välja ravida” nagunii ei õnnestu – astelpaju õli tugevdab vastupanuvõimet ja leevendab sümptome.
Teel läbi Põltsamaa-Kolga-Jaani-Viabla Vehendisse pidime surma saama.
Lihtsalt.
Lalsi teele on paks kiht suureklibulist killustikku laotatud. Normaalselt sõitvad juhid varjavad lihtsalt üksteise eest tee tolmukardina taha. Ebanormaalsed – kes on teatavasti Eestis pigem norm kui erand – kimavad vahtralehe välkudes oma ürgbemariga, avastavad kurvi tagant väljudes mingi lastelastiga pesoobuse, vajutavad lollakalt pidurit ja vihisevad, külg ees, tolmupilve taha. Minu auto küljest läks sajagalajatav elajaks mööda olümpiamillikümnendike võrra. Tagasivaatepeeglist nägin, kuidas ta laveeris kurvide vahel üks külg ja teine külg ees, kuni kadus pilve või põldu – ja isegi kui ta kraavi sattudes üle katuse käis, ei satu ta kunagi liiklus-statistikasse, kui keegi verinoortest moldidest haiglaväärselt viga ei saanud. Raisk.
Vehendis kallistasime Franz-kassiga, vaatasin kenas konditsioonis papaganad üle – Reti ütles, et nende munad läksid jälle pahaks ja loobiti pesakastist välja. Ja ma teadsin vagude vahel turnivaid naabritädisid, endises seisus poolvalmismaju ja mööblialuseid tolmurulle ükskõikselt silmitsedes, et sellel kõigel siin pole minu Eedeniga mingit ühisosa. Ja mis siis.
Jahiretkele läksime Elvasse. Ostsin Aleksandri pikniku kraami pool bussi täis – nagu ikka. Sünnipäevalapse isa jõudis Leigole, kaasas korvike virsikutega, väike pudel vett ning ema ja isa. Aga tema emal ehk siis mu ämmal oli kaasas rabavalt suur härjasüdame sorti tomat ja äsjaselt Iirimaa-reisilt mulle toodud turbast keldirist. Ristilaste ema Karin hoidis, kuni piknikuvaipa katsin, Minnit ja tema mees magas, sest eelnev öö oli olnud tihe.
Vahetult enne etenduse algust helistasid sõbrad Soplepmannid ja Ehrenbergid, kes olid spontaanse otsusena samuti Leigole saabunud. Istusime etendusepaigaks saanud ürgjärve ääres ühte serva, et teisi oma paralleeltegevusega – kunsti nautlemine ja peopidamine – mitte eksitada. Aga seda kunsti ei saanudki eksitada. Andres Keili Shakespeare’ikäsitlus oli kaasajastatud-inimlikustatud selle võrra, et vaatemäng nägi välja, nagu Kaitseliidu krodusõppused. Jumala eest, asi oli lahe – aga pedaal põhjas. Seda ma küll ei arva, et paar bronet-maasturit-trotüülilaengut eriliselt loodust kahjustaksid – nagu ägises Reporteris hapukurgi täiteks välja imetud “uudis”. Aga selleks, et kõik saaksid aru, mis värk on, kasutati nii elulist emakeelt, et persete vahele sidesõnu ei mahtunudki.
Kummaline fenomen – esiteks oli ehmatav, teiseks läks naljakaks, kolmandaks kiskus absurdi, neljandaks hakkas vastik, viiendaks tüütu ja kuuendaks tekkis immuunsus – nii et seitsmendaks, südaöö lähenedes, ei pannud enam lausropendamist tähelegi. Iseendaga tegi Keil sama, mis Maimik Jan Uuspõllu filmis – mängis äärmuseni karikatuurset äbamehe rolli – Riho Sibul mängis üht kuningatest üsna kobalt ja ujedalt, aga seda ei tohi ma Pärnu Postimehele kirjutatavas retsensioonis öelda, sest mõned lehmad on liiga pühad, et nende kondisust-ahtrust osatades lasta end risti lüüa. Ja kokkuvõttes oli kogu see tükk – eriti naiste rollid, nagu ikka ja enamasti – absoluutselt maitsev asi.
Üks olulisi asju oli ideedepuhang, mis mind seda madinat jälgides tabas – resoneerus kenast vennake Lauri lihtsa ja tabava lausega: “Ära saada loomulikult ühtki oma tööd ei näitemängu ega romaanivõistlusele – sinu peale kadedad paksud impotendid saavad su läbi mõnitada, töö on hukas, energia mokas ja nad mökitavad sulle kuitahes tõhusa töö peale, et mine koju lapsi kasvatama. Sest nad ei tule selle pealegi, et su tööd ja tekstid, tajumised ja mõtted just sellepärast nii erilised ongi, et nad on koos laste ja loomadega loodud.”
Vaatasin seda järve ja mõtlesin ja tajusin ja… Jajaa, võistlemise asemel tuleb tegutseda, mehed!
Kell kolm öösel, täpselt kolmetunnise sõidu järel, olin kodus. Polnud looma- ja linnuliiki, keda ma sel unisel-kurnatud-rahuloleval kulgemisel kohanud poleks. Kitsed ja põdrad. Kassid ja koerad. Jänesed ja kährikud. Siilid ja tuhkrud. Öösorrid ja nahkhiired. Mitte ühtki alla ei ajanud. Ja see on üks erakordselt vägev vedamine.

Mu enese koerad olid terved ja uskumatult reipad ja rõõmsad – arvestades pikka üksioldud päeva. Hobuseid ma vaid kuulsin eemal mere ääres. Vaatama minna ei jaksanud, andke andeks.

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat