Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXV


Kuuekümne esimene päev – 30. juuli
Ma ei taha hobuseid siit ära viia. Olen nende lähedusega nii harjunud, et tahaks samas rütmis jätkata – ehkki sel juhul peaksin praegu kribinal-krabinal heina varuma ja sõnnikumajandust ette valmistama. Juba laste ja nende ratsutamise tõttu ei saaks ma hobuseid talveks koju jätta. Oma enese lõksu jäämisest rääkimata. Kui viiks ainult Eq Freddy ja Aire juurde – et Reti temaga pärastkooliti sõitmas saaks käia – ja peaks Vissa-Missat ja Montit kodus… Oleks asi ses mõts päris puus, et Eq hoolib kõigist hobustest kõige enam minust. Ma ei saa Eedenist välja jätta hopat, kes eksikombel minusse nii kangesti kiindunud on. Järelikult tuleb kogu Eeden laiendada. Vissa-Missat ei saa spst ka Sassi talli Diana ja Malle juurde viia, et siin pole mul ju ikkagi kedagi Minnit hoidmas. Pealegi tahan tütardega koos ratsutada. Ohjaniiedasi. Selline öine kurbade mõtete sari.
Unenäod ja öiste ärkamiste aegsed mõtted jonnivad täpselt samamoodi ka laste Tartumaale sügissaatmise vastu, nagu mullu. See, et nüüd ei taha hobuseid ka Liu kodust ära viia, ei leevenda kahjutunnet laste pärast. Lindi algkool-lasteaed saab valmis. Aleksander tahaks väga sinna minna. Sest ta ei saa aru, et sel juhul kohtub ta isaga ainult nädalavahetuseti. Talle lihtsalt meeldiks see uus ja värske maja peibutava mänguväljakuga. Mis on juba valmis. Mis puutub Brigitasse, siis teda tahaksi ma lihtsalt sellepärast enda ligi, siin ja alati ja üldse hoida, et ta annab turvatunde. On selliseid inimesi, kes mõjuvad lapsest saadik rahustavalt ja julgustavalt. Tema on. Kolmandik aega suvisest Eedenist on ees – aga juba ei taha ma mäletada, kui hullud tuuled-hanged-veetõusud talvel on. Sügisel on enamus neist maadest, kus praegu oma kolme kopli padespaani tantsin – üks koppel söömise all, teine varuks, kolmas valmis panna ja siis otsast peale – üleüldse vee all. Mäletatavasti. Ent igasuguste seisunditega on teatavasti nii, et need näivad igavesed.
Otsustasin selleks, et nädala alguses oleksid emotsionaalselt kõige painavamad tööd-kohtumised ära, need puha esmaspäevale kuhjata. Esiteks raske sünnikahjustuse saanud tüdruk. Tema ema pöördus minu poole mais, nüüd algab august – ja ikka veel jahmerdame selle teksti ümber. Meie Pere tahab loo ära kujundada, aga meie kohtume küll haiglates küll tema juures kodus, emme algatatud teksti lõpetatuks ikka lugeda ei saa.
Ei saanud tänagi. Tekstiga tegelemise asemel osutusin hoopis reskjuu-Katiks – seitsmekuusel tirtsul oli kõrge palavik, mis kaasnes ilmselt viirustega, mis tatitab-vissitab paljusid inimesi – teda aga ohustab seoses sonditoite ja üldnõrgestatusega kohe kopsupõletikuga. Viisin tita haiglasse ning lõpetamata lugu jäi endiselt mulle vekikivina kaela. Kuni lugu pole lõpetatud, imevad asjaosalised läbi selle lõpetamatuse minult energiat. Nii on alati. Mida valusam on teema, seda enam lugu enne lõpetatust mind tühjendab. Enamasti hakkab ta pärast ärailmumist energiat tagasi tooma. Ilmselt lugejate oma siis või? Ju vist. Ma ise jään ka pärast ajakirjade-lehtede lugemist jõuetuks. Alati. Mis iganes väljaannet lugedes imbub energia kuuldava vilega minema. Järelikult saan oma lugude lugejatelt samas tehnikas pauerit?
Teine, kellega kohtumise tänasele päevale seadsin, oli haruldase tõve tõttu päeva pealt ratastooli kukkunud 17aastane Toomas. UNICEFi esindaja Elle Kull andis temast Postimehe naistelisale teada, ja mind valiti abitöid sooritavaks lendrühmaks, sest kutt elab Pärnus.
Teel poisi juurde – väikese tüdruku energeetilise patareina jätkamisest mõnevõrra masendatud, aga õnnelik, et sain teda haiglasse viimisega aidata – kohtasin Jaani. Pärnu näitlejat, kelle naine hoidis aastate eest mu tütreid, sest oli täpselt sama vanade – tollal 3- ja 8aastaste – poegadega nagunii kodune. Brigita lendas Jaani-onule madallennul kaela kinni. Ma ise olin tema kallistuse üle ka üliväga rõõmus. Öeldakse küll, et naiste kallistus laeb, meeste oma tühjendab, aga see siin oli totaalselt laadiv, soe ja armas kalli. Jaanil on mu tädipoeg Saatpaluga samal päeval sünnipäev, sarnane kallistus ja vastikult ühesugune iseloom – õrna ja haavatavat sisemust varjavad ja kaitsevad rämeda maski ja käreda ütlemisega.
Pärast ratastoolipoisi juurest koju jõudmist kirjutasin otsekohe Toomase loo endast ära – siin ta mõnevõrra kokku surutuna on.
“Pärnu poiss Toomas Lehtpuu (17) põeb haruldast haigust sarkoidoosi, mis niitis ta poolteist aastat tagasi ootamatult ja päevapealt jalust. Sarkoidoos on ette hoiatamata tekkiv immuunsushaigus, mille ennetamiseks ei saa midagi teha, millel teadaolevaid põhjuseid pole ja mis möödub sama mõistatuslikult kui algab. Toomasel on ta eriti karmil kujul ning poiss on seoses sellega, et elab vanaema-vanaisa juures kortermaja kolmandal korrusel, üsna pidevalt toas vangis. Noormehel on praegu firmast Invaru laenatud trepitõstuk, mille rendist osa maksab Liikumispuudega inimeste ühendus, osa katavad saatesarja “Tantsud tähtedega” tulud. Laenutamisest mõistlikum oleks elektrooniline trepironija hinnaga 60 tuhat krooni endale ise soetada, ent Toomase perele käib selline väljaminek kaugelt üle jõu. Väljas käimine hoiab lisaks värske õhu ja vahelduse pakkumisele alal poisi elujõudu ning tänu sellele on tal paremad väljavaated kasvada ja areneda täiskasvanud inimeseks, kellel on elukutse ja sissetulek. Järelikult oleneb praegusest elukvaliteedist see, kas Toomas hakkab end täisealiseks saades ise elatama või pretendeerib riiklikele abirahadele. Loogiline.
Selleks, et kujutada ette, mida tähendab kolmandale korrusele, kivihoovi avaneva vaatega korterisse vangistatus 17aastasee noorele inimesele, pole vaja kuigi suurt empaatiavõimet. Kuna perel pole jõukaid sõpru ega sugulasi, tuleb neil trepilronija soetamisel loota annetajatele.
Teel Toomase perega tutvuma kohtasin Pärnu suurimas kaubanduskeskuses näitleja Jaan Rekkoriga, kes küsis, mil moel karmist olukorrast kirjutamine poisile reaalset abiraha tuua võiks. Ideaalis juhtub nüüd nii, et seda lugu loeb mõni rahakas lugejanna – või on mõne lugejanna kaasa suure südamega asine inimene. Tõstuki hind – kuni 65 tuhat krooni – tähendab Eesti lihtrahvale mitme pruugitud tarbeauto hinda. Samas on see kuupalgast, mida näiteks vene naftabojaarid Eesti soost teenistujaile maksavad, vaid napp veerandik.
Väga suur raha koguneb kitsukese rahvakihi kätte, kellel pole selle massilise, kõige tavalisema eestlaste kihiga, kuhu kuulub Toomas, mingit kokkupuudet. Meie riigi kenad ja lihtsad korterid on selliseid perekondi täis. Nad tulevad oma pisku palga ja pensioniga väärikalt ja harjunult toime, kuni mingi plaaniväline jama juhtub.
Põhimõtteliselt peaks ootamatute äparduste korral riik oma maksumaksjad hädast välja aitama. Läbi omavalitsuse näiteks. Toomase vanaema Aita Tiitma kirjeldab seda: “Mu esimesele kirjale, mille saatsin Pärnu linnavalitsusele, isegi ei vastatud. Eks neil on linnavalitsuse ümberkolimise, tulevärkide ja kõikvõimalike suviste veidrate kulutustega niigi tegemist. Järelpärimise peale tuli kõigest vastus, et nad on mu kirja kätte saanud – ja kõik.”
Armas teekaaslane Jaan Rekkor soovitas siis kirjutada Toomasest nii liigutava loo, et annetajate süda pehmituks ja poiss lõksust pääseks: “Saad endale selle teo eest õiglase kõigevägevama juurde aktsiaid.” 
Aga tegelikult tahetakse ju lokkidega tüdrukuid ja sestap on 17aastasest poisist üsna võimatu kirjutada pisara pigistamise lugu. Juba Astrid Lindgren ütles läbi Hulkur Rasmuse suu, et needki, kes lähevad lapsendamiseks last valima, tahavad ikka valgete lokkidega tüdrukuid. Sirgete juustega suuri poisse ei taha keegi. Eestlased ei taha tegelikult ka 700grammiseid enneaegseid poisse – kui riik katab maksumaksja raha eest võõrsil ootamatult sündinud tita haiglakulud, pistavad massid lärmama, et nende taskust ei tohtinud väikese eestlase elule aitamist ja koju toomist katta. Ansip ei saanud ju rahvuskaaslastest rikkurite kihi käest seks puhuks finantsi kerjata – ammugi mitte oma riigi eriti-mini-kodanikku Türki jätta. Või pidi pere valel ajal vales kohas sündinud poja türklaseks jätma?
Oleme ikka tatiselt noor, ebaturvaline ja –õiglane riik veel küll. President Ilves on meil küll sotsiaaldemokraat, aga 17aastasel poisil pole aega oodata, kuni ülejäänud ühiskond õiglaseks kogu rahva riigiks areneb. Kuni seletamatul põhjusel tekkinud haruldane haigus taandub, peab poiss säilitama elurõõmu ja –jõu ning valima ja omandama elukutse, et mitte jääda ülalpeetavana abirahadele lootma. Elukutse ja toimetulekuni jõudmine eeldab praegu impulsiks õuest värske õhu, positiivse emotsiooni ja liikumise saamist. Hariduse saamisel on Toomasele abiks Koidula gümnaasiumi õpetajad, kes käivad teda kodus kontrollimas-nõustamas.
Toomase vanaema Aita - majesteetlik, küpselt kaunis emand, töötas seni Koidula gümnaasiumi köögis, ent jäi nüüd Toomase põetamiseks koju. Vanaisa on seda tüüpi, nagu lasteraamatust välja astunud taadid. Toomas elab alaliselt vanapaariga, sest tema ema – töötab Tervise köögis - on uuesti abielus ning kasvatab teise ja kolmandasse klassi minevaid poegi Jaanust ja Laurit.
“Ma ei tea oma isast midagi,” tunnistab Toomas. “Viimastel andmetel on ta teadmata kohas ja töötu.”
Suvel ja ka muidu sellistel aegadel, mil Jaanuse ja Lauri ema-isa on tööl, on ka nooremad poisid vanaema-vanaisa kitsukeses korteris. Toomasel on vendade seltskonna üle hea meel, vanavanemad aga põhjendavad poiste kuhjumist Papiniidu tänava korterisse sellega, et teine paar vanavanemaid on kumbki ühest silmast pime ja “ei näe poistele pihta”. Hüper-ettevõtlikud kutid panevad teadmata suunas jugama, kui neid igal sekundil ei jälgita – neid on tagasi toodud Tallinnast ja Tartu-teelt.
Esindusliku hoiakuga Aita hoiab olukorda kontrolli all sinnamaale, kuni pole vaja tassida. Ravi – Toomas saab lisaks immuunsust toetavatele ja magu kaitsvatele rohtudele hormoonpreparaati prednisoloon – ajab poisi paksuks ja raskeks.
“Mul on ilma tõstukita võimatu poissi liigutada, sest olen üsna hiljuti pikalt lõhki lõigatud. Mul oli neeruvähk. Õnneks saadi tervenisti kätte ja puhtaks, aga see sunnib ennast hoidma,” nendib vanaema, et haiguste asjus on teda ja ta peret midagi väga needuselaadset tabanud.
Neeruvähk ja immuunsuse krahh. Mullu kevadel võttis sarkoidoos Toomasel äkilise kesknärvisüsteemi, kopsude ja neerude kahjustuse tõttu päeva pealt jalad alt.
Sarkoidoos on paljude elundite üheaegne haigus, mis tabab kõige sagedamini 20-40-aastaseid inimesi (eriti naisi). Elunditesse moodustuvad põletikulised sõlmed, ebanormaalsed granuloomid, mis koosnevad valgetest verelibledest, moondunud makrofaagidest või epiteloid-rakkudest. Kui granuloomid kaovad lümfisõlmedest, kopsudest, neerudest, nahalt, silmadest, luuüdist, luustikust ja lihastikust, südamest ning kesknärvisüsteemist jne, taastub elundite funktsioon.
Haiguse tõsidus ja prognoos oleneb sellest, millised organid on haaratud. Äge vorm algab väsimuse, palaviku, isutuse, lihasvalu, hingamisraskuste, lümfisõlmede suurenemisega – ent mõnel juhul ka täiesti sümptomiteta. Krooniline vorm tuleb peale hiilivalt ja märkamatult ning kestab oluliselt kauem. Alaäge vorm püsib varjul, ehkki vereproov näitab haiguse olemasolu.
 Nii, nagu teada pole, miks selline immuunsuse puudulikkus tekib, pole sellele ka päriselt ravi – kuivõrd Eestis on valimik väike, on siinsetel arstidel haruldaste haigustega eriti vähe kogemusi.
“Poisiga tegeleb tubli Tartu arst-teadlane Tiina Lind, kelle hoolde sattusime Haapsalu taastusravi keskuses ja kes on meie juhtumit tutvustanud ka Salzburgis kõigile teistele maailma teadlastele,” on Aital dr. Lindisse sügavalt usku. “Nüüd sügisel, kui puhkused lõpevad, tuletan meid uuesti meelde.”
Toomase hoiakust ning poisi ja vanaema omavahelisest kontaktist ja kiindumusest on muide üsna ilmselt näha energeetiline põhjus, miks noormees haigeks jäi. Oma east oluliselt noorem välja nägev nooruk ei taha suureks saada ega vanaema kaitse alt lahkuda. Tahab – kasvõi ratastoolis olles ja igapäevast pampersite vahetamist vajades – olla armastatud ja kaitstud, oma vanaema väike poja.
Loogiline soovitus sellele perele oleks: kolige maa peale. Esimesele korrusele, kust tervendava värske õhu kätte jõudmiseks pole vaja hinnalist tõstukit ega olmelisi lisapingutusi. Aita selgitab: “Meil on nõukogude ajal ehitatud maakodu täiesti olemas – Häädemeeste taga üsna kõrvalises kohas metsa sees. Sinna on meil suvelgi raske pääseda – muul aastaajal kui suvel välistab seal elamise esiteks see, et Toomase õpetajad sinna ju ometi ei tule, teiseks on meil oma santlaagriga võimatu puukütet hankida-tassida, kolmandaks käib mul siin linnas südame rütmihäirete pärast üsna sageli kiirabi – mis Häädemeeste taha kardetavasti ei jõuaks ning kui ma ära suren, on Toomas väga suures hädas.
Olen loomulikult ka Pärnus korteri vahetamise peale mõelnud – esimesele korrusele võiksin praeguse korteri müügi raha eest soetada kõigi ebamugavustega korteri puust, ahiküttega majas. Mul on aga sisetundest ja alateadvusest lähtuv paaniline hirm puumajade ees – olen miskipärast kindel, et mõni seinatagune jota põletaks meid meie hädise liikumisvõime juures ühel ööl maha. Nagu need voodis suitsuga uinuvad meediakangelased oma viimase teona nii tüüpilise teona iga päev teevad.
Mu praeguses kodus hoiab mind emotsionaalselt kinni üks hiljuti nähtud unenägu. Nägin, et läheme Toomasega koos just siin selles samas trepikojas trepist alla. Tasakesi ja ettevaatlikult – aga mõlemad täiesti oma enese tagajalgadel. Mu armastatud poisil on kõik hea ja ilus alles ees. Pärast unenägu olen selles veel sügavamalt kindel kui varem. See ei tähenda midagi, et väheste kogemuste tõttu ei oska arstid meile mingeid prognoose anda.”
 
Kuuekümne teine päev – 31. juuli
Mõnele rumalale ja teostamatule mõttele ja tujule tuleb kiirem vastus ja vastulöök, kui iial arvata võiks. Öösel tuli mulle pehmelt öeldes meelde, miks talvel ei ole mõistlik Eedeni aeda siia kuhjata, vaid tuleb ta sisemaale laiendada.
Torm.
Kapitaalne torm. Tavaliselt naudin sedasorti stiihiat täiega. Ent nüüd kiskus tänase päeva esimesel tunnil kiiresti ja vihaselt üles kerkinud torm kõigeks muuks kui naudinguks. Ehkki tuul oli neeme teisest küljest, Pärnade alt, ajas ta meie tasku, sadama ja muuli taguse kanali, pimedas ka silmnähtamatul – aga see-eest kõrvkuuldavalt – järjest enam vett täis. Vesi kerkis mereäärse kopli ühe kolmandikuni. Ööpimedas oli mõttetu end kiruda, et koplid suvesse valesti reastasin. Juunis-juulis pole mingit veetõusu loota-karta. Järgmisel suvel lasen kõigepealt mereäärse maha näsida ja alles suve teises pooles toon hopsid ülemistesse koplitesse, mis sel aastal said ennatlikult kätte jagatud. Vigadest õpitakse. Aga vigasid ei saa öösel parandada rohkem, kui et võtsin elektrikarjusest voolu välja – vesi võinuks vastasel juhul mu hobused ära grillida. Toimunuks draama a la röster vannis.
Hommikul veensin end vastu muuli murduvaid laineid vaadates, et see ongi hobuste jaoks loomulik keskkond, saarte ja laidude peal on hobulased (see on Reedal nii armas väljend) kogu suve igasuguste tormide ja vihmadega peavarju ja peremeheliku toeta. Ennast veensin – hobuseid mitte. Monti võttis mul hammastega öösärgi õlast kinni ja lahti enam ei lasknud. Vissa-Missa hoidis koonu vastu mu kaela ning Eq, kelle Monts vaid korraks meile ligi laskis, naksas käest. Lollgi saab aru, millest jutt käis.
Vedasin tagaaeda võrgu äärde lindid, et hobunnikud jälle võrku maha ei jookseks ja tuhandeid kroone väljaminekuid ei põhjustaks, mispeale tuli “tuppalaskmine”. Piisas merepoolse jalgvärava avamisest, ja troika rallis, sabad selgas, turvalisse suletusse – mis siis, et tuul oli kõikjal samasugune – õunapuud ja marjapõõsad, sauna ja kakuami tagune leevendavad ja lohutavad. Ühe mure suutsin endale siiski veel välja mõelda – aeda pääsemine ähvardas ühe korraga liiga suure õunakoguse söömisega: meie Eedenis on tänavu meeletu, MEELETU õunasaak. Viimne kui puu hüperpilgeni pungil. Liigsed õunad, gaasid, tiirud, brr…
Ikkagi ei jäänud me koju nigulema, tuule möllamist kuulates-vaadates pablama, et hopsid söövad liiga palju õunu või jooksevad aiast läbi – what ever – läksime tänaseks kavandatud ringile.
Tõhela loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand andis Mihkli laadal ilmselt selle mõttega mulle oma visiitkaardi, et minagi lambaid pidama hakkaksin. Mina mõtlen jällegi ikka rohkem töö, kirjatöö peale. Anneli juurde minnes oletasin, et rõhk võiks olla kihnu tõugu lammastel ja sobivaks paljunduskohaks lemmiklooma ajakiri. Tegelikult osutus see Tõhela perekond oma elulaadi, mõttemaailma ja suundumuste poolest üleni nii kõnekaks ja kandvaks, et sealt saab hoopis pereajakirja positiivse-programmi-loo.
Ja ma ise sain kohtumised Minni ja Biancaga. Anneli ütles, et ehkki loomaarstid peavad teadma putukatest ja kaladest, lindudest ja närilistest, koertest ja hobustest, jänestest ja kassidest, on tema kõike muud kui hobuste arst. Tunnistas, et hobused pole talle lähedased ega eriti tuttavad. Ta olevat eelkõige lammaste ja lehmade arst. Loomulikult lapib ja vaktsineerib Tõhelat ümbritsevate külade kõiki koeri-kasse ja muid puduleid, aga lambad ja lehmad on tema pärisosa. Minu jaoks on lambad küll huvitavad – kihnu tõug näiteks oma imepeenikeste jalgade, lühikese saba ja erilise kihilise villaga ning pandakarude nägudega – ent hingeliselt eemale jäävad. See, kuidas Anneli peab tõuraamatut, tegeleb aretuse ja villateadusega, on austust ja imetlust – ja tegelikult raamatu kirjutamist!!! – väärt. Ent mu tegelikud hingetrehvunksid Tõhelas olid Minni-nimelise kassi ja Biancast taksikoeraga. Minni oli kolm päeva tagasi toonud ilmale vägeva tita, kellele Anneli pani nimeks Lõvi. Bianca armuloost naabrite spanjeliga on sündinud mitu pesakonda – neist üks on andnud Soomrale Pihlaka tallu Petsi, kõige sitema iseloomuga koereluka, keda ma üldse tean. Peab peremeest ja ülbab igasuguse mõõdu ja määrata. Bianca ise nautis lambanahku, lapsi ja igasugust tähelepanu ning oli südant puudutav olend.
Kuus aastat lammaste pidamist Manija saarel on perekonna pikalt ja pidevalt ja põhjalikult ette valmistanud selleks, et peagi päriselt ja üleni sinna elama kolida. Vanem poeg jääb ilmselt Tõhelasse, noorem, Junts (tegelikult isaga sama nime kandev Herki, kelle nimekombinatsioonist Herki Junior ongi Junts lühendunud) hakkab liinipaadiga mandril koolis käima. Anneli tahab saada heaks taluperenaiseks – selliseks, kes nii, nagu 100 aastat tagasi, kõike ise teeb ja oskab. Tema kaasa Herki on hariduselt meremees, aga taluperemehe töö ja eluga totaalselt rahul. Vanem poeg meisterdab linnumajakesi, noorem veeretab lambavillast seebiga pallikesi-kõrvarõngaid. Hästi põhjalik ja orgaaniline on kogu nende kooslus, kulgemine ja vägi.
Õnnelik perekond. Hakkan nende lugu mõnuga kirjutama – see on raskete-valulike teemade peale otsekui ravi ja puhastus. Midagi lambalõhnaliselt klaari. Lanoliinseep. Anneli oli just eile käinud Kidise külas Mõtsu taga, kus elavale Heli Vahingule tema juurest edasi külla pidin sõitma, koeri süstimas. Kirjeldas, et alla tuleb keerata Kanamardi teeotsast – ja tee viibki otse heli õuele.
Mina tahan ükspäev lennuki pealt näha, mismoodi näevad tegelikult välja mu ära eksimise trajektoorid. Olin Anneli juurest Heli poole sõites järjekordselt eksitaja kütkes. Kanamardi teeotsast oli teetööde käigus silt kaotsi läinud. Just selle koha peal, kus seletasin Aleksandrile, et suured kopad on siin selleks, et teeääri teha, pidanuks ära keerama. Kui Koonga valla silt vastu tuli, oli selge, et topograafiline idioot ei saa ikka ühtki eksimisvõimalust kasutamata jätta. Peagi Lihula-Pärnu maanteel väljas – ja hiljuti kasitud auto katuseni kollakashall muidugi – keerasin kenasti vanale Virtsu maanteele… kus oli esimese Mõtsu tee silt kadunud. Sõitsin teiseni. Mis viib Helini üüratu ringiga ümber ja läbi kogu Paadremaa.
Brigita ütles, et vanajumal tahtis mulle Paadremaad näidata.
Tahab eranditult alati, kui ma Heli juurde lähen.
Ükskõik, kas koos Aare Laanemetsa või Linnar Priimäega – mistahes meeskonnaga sinna minnes olen absoluutselt alati ära eksinud.
Tegime Heli juures Anneli lambahakklihast kastme. Torm möllas. Puud olid ristirästi. Mure hobuste pärast ei lasknud mul sada prossa vestlust nautida. Aleksander sekundeeris murele – kuna Brigital ja Heli 13aastasel Karl Johannil tekkis mõnus klapp, oli väikevend armukade ja tüütu. Õues olnuks seda tunnetemöllu kergem ohjata ja laotada olnud, toas kippus see lage lennutama.
Jutustasin kauasele teekaaslasele oma viimaste aegade teemadest – sünnikahjustusega titast, ratastoolipoisist – ja Heli ütles ilma ilustamata ja pühitsemata, et ma lasen ennast häbematul kombel energiavampiirata. Inimesed kutsuvad teatud käitumismustrite ja pattudega endale õppetunnid kaela – ja nende ära õppimise asemel sukelduvad antidepressantidesse, uneskodesse, mamma Kati rinnale. Heli sõnastas täpselt selle, mida olen ise tundnud, aga mille väljendamine on tundunud julm: igal asjal on hind, mis tuleks maksta endal, aga mida tahetakse jagada – või suisa teistel maksta lasta. Need teised maksjad ei tea enamasti kõiki taustu, millega maksmised on välja kutsutud ja kaela tõmmatud. Just.
Heli ütleb pea alati, kui kohtume, midagi nii olemuslikku ja sügavalt lihtsat, et see võtab hingetuks – see on mingi väike pisitõsi, mida olen tegelikult ise teadnud, aga keegi klaar ja armutu on pidanud selle välja käratama.
Samas ei saa see küps kaunitar oma enda olmet puudutavaid elementaarsusi välja käratatud. Kui seni oli Kidise küla aastaid maha jäetud ja lagunev, siis paar viimast aastat on üks rootsi rikkur seal lihaveiste lauta pidanud. Mingi kapriisi, missiooni ja ei-tea-mille-veel pärast. Viimase peal hooned, metsik masinapark. Tal endal sai pärast kõige – peale elumaja! – valmis püstitamist lampideni ja nüüd sehkendab tujuküllane misjonär midagi analoogset Kreekas teha (Madissoniga või?). Siinses mõisas on tal iirlasest töödejuhataja, kes käib Mõtsu taha Märjamaalt, elab venelannaga ning tahaks tegelda tehnika ja mehelike asjadega, mitte lehmadega. Tegelikkus aga on midagi muud kui tahtmised ja missioonid. Tegelikkus on igapäevane kohustusteseeria ja vastutusejada – mida kannavad hoopis külanaised. Heli ja 100aastane naabrinaine joodavad lehmi ja vasikaid, kes jäävad enne ja pärast tööpäeva omapäi. Nad lasevad vasikad emade juurde, kui koplid suletakse nii sõgedalt, et emad-lapsed jäävad lahku. Nad muretsevad pealuuna paljaks söödud koplite pärast, millest kaugeltki ei piisa nii suure karja jaoks. Nad. Aga need teised? Rootslase omad sõidavad teed rööbastesse, kasutavad naabrinaiste maid – ega ole nüüd, augustikuuks nende maidki niidetud saanud. Naabrinaised on uhked. Nad ei palu ega meenuta lubadusi. Ei tee numbrit, et nende maid kasutatakse üha laiemalt, vastutasu aga on üha kesisem.
Mu meelest on aga juba seegi mõtlemapanev ja müstiline, et kellelgi svensson-rikkuril on veisefarm, kus töödejuhataja on venelannaga sebiv iirlane, kes elab Märjamaal. Mitmes Eesti see on?
Selge, et eksisin ka koduteel ühe kena väikese ringi ära.
Aga selle eest helistas vanim laps, kes oli täna teada saanud, et pääses sisse maaülikooli uhiuuele erialale – taastuvasse energeetikasse. Mis on nii uus, et on üleni tasuline. Aga ikkagi sees. Ja see paarkümmend tuhat õppemaksu aastas on teatavasti vaid kesine osake mõne mehe kuupalgast. Oeh, tänu taevale, ülikoolis. Mitte bändimees-saekaatrikoll – need ametid on ka väärikad ja vinged, aga vaid osa aega elust. Emakese Maa käekäik on kogu eluks. Laste ja lapselaste eluks ka.
Puhh!!!
Sellest pingelangusest – ja ilmselt ka veast, mida kujutab endast massikommunikatsiooniga tutvumine – vajus mul kumm täiega tühjaks. Lugesin vaid selle nädala ühe kõmuajakirja ja tänase kollase ajalehe – ja täielik košš. Need, kes ahmivad seda saasta iga päev, muutuvad immuunseks – aga tuimaks ja tundetuks ka. Lisaks tapavad nad end internetis tuhnimise ja foorumites laastamisega. Ossaissand. Vihmasest ilmast vissis ning energiaülejääkidest pakatavad lapsed ja loomad ronivad aga teatavasti kohe pähe ja selga, kui tajuvad su oimetusehetke.

Et ikka veel kõva tuul ei taoks pange vastu kaevu, panin südaööl kivi pange. Mu ootamatu ilmumine ajas hobulased paanikasse – pidid mitme kiire galopiringi järel peaaegu lintidest läbi tulema. Siis tundsid mu ära ja ohkasid kergendatult. Headöödmusi hobustele – see on täpselt see, millega uude päeva minna.

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (1069)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat