Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXIV


Viiekümne üheksas päev – 28. juuli
Pärast von Fabryde lahkumist saabus sügise tunne. Harjumist igapäevase külaliste lähedusega süvendas Alo pikk sünnipäev. Oma perega omaette olema jäämine on ühtaegu nii kergendus kui veider energeetiline õhkuastumine. Oled mitmeid päevi igatsenud oma olemisse ja rütmi tagasi pääsemist, ent kui selle kätte saad, vahid oma põhjalikult kasitud ja maha rahunenud elamises ringi: nojaa, kui just rohkem kedagi külla ei tule, ehk siis läheks hoopis ise… Ei lähe. Aga mitteminemist ja paika loksumist raskendab see, et ka lapsed on külalistega harjunud ja tunnevad täpselt samu tundeid. Resonantsis. Jumala eest, nagu tsüklist väljumine: võtaks külmutuskapist ühe väikese väga lahja külalisegi, et ärajäämanähud oleksid talutavamad…
Linnud harjutavad parvesid. Nii pardid kui luiged reastavad selle aasta järglasi omale sappa ja teevad siinsamas Eedeni kohal lühilende. Ja pärast Peteri ning vanema tütre lahkumist jälle kaisu-tabuunina olesklevad hobused ka. Kui nende juurde minna, manguvad kallimusi, võtavad nõudlikult kontakti ja suisa trambivad jalgu, et nendega suheldaks.
Tippisin arvutisse legend-teeneka Reeda saadetud kirjavahetuse. Mida ilmsemalt ja ilmekamalt ma siin oma Eedenis veendun, et hopside intellekt on kohati üle koertegi, seda jahmatavam oli lugeda kirjavahetuses kajastuvaid suhtumisi. Tsiteerin. Muist nimesid korjan välja, et oma Eedeni kohale mitte musta pilve koguda. Aga faktid ja teave ise on vapustavalt huvitavad.
 
“Kiri adresseeritud:
Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja pr. Katrin Reili
Veterinaar- ja Toiduameti põllumajandusloomade aretuse ja turukorraldustoetuse järelvalveosakonna juhataja pr. Kaia Uuskam
Peainspektor pr. Silva Siil
Geneetiliste ressursside büroo peaspetsialist pr. Urve Kaasiku
 
Pöördun Teie poole seoses mitmete minule ebaselgete asjaoludega Eesti hobusekasvatuses. Kuna väga paljudes hobusekasvatajates on sama segadus, siis küsin ka nende nimel. Loodan TEIEPOOLSEID selgeid ja argumenteeritud vastuseid. Kuna nüüdseks pole hobune enam põllumajandusloom, vaid ainult spordi-, hobi- ja lemmikloom, siis on arusaamatu riigi (st. maksumaksja) raha topelt kulutamine mitme sarnase – EHS, ESHKS – seltsi ülalpidamisele.
Kui EHS – endise ENSV Riikliku Hobuste Tõulava õigusjärgne ja järjepidev hobusekasvatuse organisatsioon – on tulnud oma tööga toime (vaatamata sunnitult töötajate pidevale vähendamisele), on pidanud kindlalt hobuste arvestust, varssade arvele võtmist, tõugude aretust, korraldanud noorhobuste ülevaatusi ja jõudluskatseid, võistlusi jm. Üritusi, siis mida peale dublaaži annab uus loodud ESHKS? Tänu topeltseltsi juhi oskuslikule suhtlemismaneerile on suunatud suured summad topelthobusekasvatusele – hobuste arvelevõtmisele, kuid ka ristandhobuste soosivale kasvatamisele, puhtatõuliste sporttõuhobuste kasvatamise keelustamisele (!?), rahakate ärimeeste esiletõstmisele (sest ainult neil on kindla tõunimetusega hobused, keda Läänest ostetakse).
Kuid kohalik tavaline kitsaste rahaoludega hobusekasvataja omab ka (veel!) mõne sporthobuse tõu puhtatõulisi hobuseid, suudab, oskab ja TAHAB jätkata puhasaretust. Loomulikult on sportlasele üsna üks, millist tõugu või mis nimetust tema hobune kannab või milline tõugude ristand on hobune. Tähtis on sportlik tulemus. See on õige. Ja parima otsimiseks tuleb katsetada ka ristamisi, kasutades selleks Euroopa kuulsamaid täkke, nende järglasi. Kuid siin on kaalukeeleks raha ja see tegevus on jõukohane vaid väikesele kildkonnale, kuhu tavaline Eesti hobusekasvataja oma võimalustega ei kuulu.
Seetõttu püüab tavaline hobusekasvataja ära kasutada oma hobumaterjali järglaskonna saamiseks ja säilitada, edasi aretada vähegi tõupuhtaid hobuseid puhasaretuse eesmärgil vastavalt oma võimalustele.
Iga tõug on välja aretatud aastakümnete (-sadade) vältel oma kindlate tõutunnuste ja kasutusaladega. Hobuse teadlik aretaja ei saa olla ilma vastava eriala hariduseta inimene. Ristata on lihtne – tuleb, mis tuleb, midagi ikka tuleb. Kuid on olemas geeniteadus, aretustehnika jne. Juhuse ristamised jäävadki ristamisteks – kaovad kindlad tõutunnused ja –tüübid, iseloomud jne.
On kehtinud aretustöö tõed, kus juttu saab olla uue tõu väljaaretamisest, kuid see saab juhtuda põlvkondade vältel. Praegu nimetab “uuendaja” eesti sporthobust TÕUKS, kuid iseseisvaks tõuks saab hobune alles aretustöö tulemusena, kui aretajal (grupil) on selge, milliste omadustega, tunnustega tõugu soovitakse. See on aastatepikkune töö, kus alles ristandi neljandat põlvkonda võib pidada puhtatõuliseks, erandkorras ka kolmandat põlvkonda, kui ilmnevad selgelt soovitud tõutunnused.
Konkreetselt minu hobusekasvatusest.
Hannoveri tõust minu tallis nii palju, et mina pole nende aretamisel ühtki teist tõugu kasutanud. Nii tõupuhtaid kui nad Kaliningradi HK ja Leedu Žagare HKst ostes 1989. aastal olid, siis sama puhtad on nad ka nüüd.
Sealjuures arvestamata jättes järjest suurenevat “pioneeri” vihakriitikat, kes järjest valjemalt võtab sõna. “Kes suhtleb venelastega, on minu vaenlane”. Nii püüab ta maatasa teha Venemaa hobuste tunnustamist ja nendega tehtavat tööd Eestis. Kuid Venemaa hobusekasvatus on alati olnud tasemel ja väga suurt rõhku on asetatud tõugude puhasaretusele.
Mees värbas minu hobused oma vastloodud seltsi nimekirja minule vastuvõetava lubadusega (ja esimesed tõutunnistused tulidki nii) - säilib tõunimetus (hannover), kuid ta lisab ette “eesti” (eesti hannover). See rahuldas mind, jäin nõusse, sest ei julgenud eriti kahelda tema sõnapidamises. Kahjuks, mida aeg edasi, seda rohkem ununevad aktivistil välja öeldud mõtted, lubadused, ütlused või saavad tegelikkuses uued tähendused. Kas – ilmselt ettekavatsetud – valed, et vaid hobuste arvu oma seltsis tõsta?
Kodanik tõstatab küsimuse oma artiklis “Topelthobused või topeltmõttetus” hobuste topeltarvestuse kohta. Jah, see on täielikult topelttotrus ja seda ta enda poolt korraldatud. Mis õigusega liigub kõrvaline isik omavoliliselt eravalduste karjamaadel – identifitseerides varsad, võttes neid arvele enne, kui omanik saab sõna sekka öelda? Neid fakte on mitmeid. On juhtum, kus ta, võttes hobusekasvatajailt hobuseid arvele, ütleb: “Nüüd kasvatate tõuhobuseid.” Hiljem passi taotlemisel tuleb välja, et see ristand ikka ei mahu eesti sporthobuse nimetuse alla. Poleks sellist valeselgitust olnud, oleks hobusekasvataja edasi kuulunud EHSi. Mis õigus on niiviisi vassida, külvata segadust vähem informeeritud hobusekasvatajate hulgas? Inimesed on nagu kitsed kahe heinakuhja vahel.
Eks selleks, et õigustada enda kohta ja palka ning nõuda Eesti hobusekasvatusele eraldatud rahast suur osa enda topelthobusekasvatusele. EHS sisestab hobuste andmeid samuti arvutisse.
 
Selliselt arvele on võetud ka mitmeid Eesti viimaste aegade teenekama täku Palladiumi järglasi. Praegu peab vassija enda teeneks, et Eestil on selline võimekas hobune nii spordis kui järglaskonna andmisel. Kuid vaid juhuste kokkulangemistel jäi Palladium Soome ja Saksamaale müümata, kuigi ta ise püüdis seda.
Nii hästi Eesti hobussekasvatusele ja spordile ei läinud täisverelise Beg’iga. Tema sai Saksamaale müüdud, kus Beg on tunnustatumaid täisverelisi täkke. Kui palju oleks selline täkk kasu toonud meie hobusekasvatusele! (Head täisverelist täkku Eestis polegi!)
Tülgastav on lugeda topeltseltsi infolehti, kus ei möödu ühtegi korda, mil poleks halvustavat, solvavat, paikapidamatut kriitikat EHSi tööde ja tegemiste kohta. Tavalised hobusekasvatajad on tüdinenud intrigeerivast suhtumisest oma töösse. Kui alatu hobusekasvatajate mõnitamine toimus paar aastat tagasi Kehtnas EHSi üldkoosolekul, kus ligi 200 EHSi liiget pidid nägema ja kuulama kooseoleku pahupidi keeramist, venitamist ja naeruvääristamist. Peaaegu sama püüdis aktivist korrata ka järgmisel aastal koos ühe mõttekaaslasega. Ainult tänu juristiharidusega koosoleku juhataja õiguslike aluste jäägitule tundmisele suudeti koosolek läbi viia. Intrigandi sisemise intelligentsuse tase (vastupidi tema välisele, mis paljusid eksiteele viib) on tõeliselt madal.
Kui rahulikud, ühtehoidvad, teaduslikud ja infotandvad ning osavõturohked on olnud viimase kahe aasta koosolekud! Möödunud aastal veidi tumestasid koosolekut sakslanna mõned erinevad arusaamad, kes, kasvatades vana tüüpi puhast tori hobust, on veidi erimeelsusel. Ka teda on sama mees asunud nõustama.
See paneb muidugi mõtlema. Mõned ajad tagasi on mees korduvalt ja paljude juuresolekul küsinud: “Milleks seda tori hobust vaja on? Sellega pole muud teha kui sitamaja taha ja kuul pähe!” (???)
Kuidas saab ta olla hobusekasvatajate juht, kui on mitmeid kordi öelnud (paljude ees), et “hobune on nii loll, et ta ei tea isegi, et ta olemas on.” (???)
Rahvusvahelisel hobushow’l Saku suurhallis esinenud prantslane Jean-Francois Pignon tõestas suuresti vastupidist. Mehikese lühike kommentaar TVs oli: “Eks ta üks dressuur ole.”
Aga ei ole.
See on ilma piitsata tõelisus, hobune oma loodusliku intelligentsiga. Hobune suhtleb, jookseb, mängib inimesega just nii, nagu prantslane näitas. AINULT INIMENE PEAB OLEMA VÄGA HOBUSEHINGELINE, TAL PEAB OLEMA AEGA HOBUSEGA SUHELDA. Minul isiklikult on sellised kogemused olemas. Eriti ühe emata kasvanud hobusega, kes jäigi mul loodushobuseks, keda ei raatsinud tema hobumaailmast välja kiskuda. (Mul on väga suur materjal hobuse käitumise kohta).
Nüüd küsimus uue andmekogu “Hobuste andmebaas” kohta.
Millega erineb see senisest hobuste andmete arvutisse sisestamisest? Millist uut infot see annab? Vist ainult selleks, et mees saaks kõigi Eesti hobuste andmed oma ainuvaldusse, et tõestada oma töö vajalikkust (?!). see on ju järjekordne topelttegevus, riigi, st. maksumaksja raha mõttetu raiskamine. Kui see tõesti saab tehtud, eks siis tuleb agar kindlasti välja järgmise mõttetusega. Ja riik aina maksab.
Põhjendada kõike Euroopas toimuvate muudatustega, uuendustega hobusekasvatuses, on mõttetus. Kui keegi tahab sellele järgneda, tehku seda katseliselt oma väikese kildkonnaga. Igasugused hobiseltsid, kaitseühingud, haruseltsid on ju normaalsed kaasaegsed nähtused. Ise teevad, ise rahastavad. Siin pole kaalukeeleks erialane haridus, vaid huvide ühtsus.
Üleriigilise hobusekasvatuse juhtivorganiks peab kindlasti (ja ainult) olema EHSi juhatus koos erialase haridusega juhtivspetsialistidega. Hobusekasvatus on ju teaduslik, praktiline töö, mitte aina ja aina hobualaste andmete korduv kogumine.
Väga suurte ajalooliste teadmiste, avatud silmaringiga, maailma spordist ja hobustest palju andmeid kogunud harrastaja jäägu oma liistu juurde ja rikastagugi meie teadmisi selles valdkonnas. See on tema missioon ja tänuväärne töö. Kuid hobusekasvatus oma tõelises tähenduses jäägu spetsialistide juhtida.
Tunnen seda meest hästi, üle 40 aasta ratsaspordialase töö kaudu, tean tema intrigeerivat olemust, tema katsetusi igasuguste muudatuste väljamõtlemisel, alati kellegi vastu suunatud mõttetut kriitikat ja tegevust, pingestatud olukordade tekitamist ühiste huvidega (hobuhuviliste) inimeste seas.
Kui Eesti Ratsaliit suutis (lõpuks!) ta kõrvale tõrjuda, siis seda isukamalt asus ta Eesti hobusekasvatust lõhestama.
See kiri ei ole minu poolt tema selja taga kirjutatud. Sarnase sisuga kirja saatsin ka temale. Olen üldiselt praeguseks omaette nohistav hobusekasvataja, jälginud kõike kõrvalseisja pilguga, kuid vägisi tuleb sõna võtta, sest mõõt hakkab täis saama.
Kuna Eesti on vaba riik (ka EL liikmena), siis on sama vabad ka tema kodanikud, võides vabalt valida parteilise, seltsi jne kuuluvuse ja tegutsemisvabaduse äris, ettevõtluses jne vastavalt enda huvidele ja võimalustele.
Sellest tulenevalt peaks olema iga hobusekasvataja tahe soositav – kes tahab, kasvatab ristandeid, kes tõutuid, kes puhtatõulisi hobuseid – ja võib kuuluda temale vastuvõetavasse seltsi.
Nii ei peaks kellelgi olema mingit õigust püüda keelustada juhtivhobusekasvatusel (EHS kui puhtatõuliste tori, eesti raskeveo, trakeeni ja eesti hobuste selts) arvele võtta ka ükskõik millist puhtatõulist sporthobust ja nende järglast.”
 
“Kuulsin Sinu uurimustööst teiste kaudu. Mina enam ammu Sinu infolehti ei loe, sest neis on alati midagi solvavat, intrigeerivat ja tigedat haridusega hobusekasvatajate vastu. Ma olen tüdinenud vihkamisest, kiibitsemisest, võimuvõitlusest nii väikeses hobusektoris kui suur-poliitikas. Olen nii kõrval kui võimalik, kuid aina kuulen, kuidas minu hobuslapsed kedagi häirivad.
Üldiselt on see suures osas kadedus, et võimukate-rahakate (kes soosivad ja kes saavad väljastpoolt tuua nn. tõuhobuseid) kõrval julgeb keegi veel kasvatada kindla tõunimetusega hobust. Jääb üle tema töö teha pihuks ja põrmuks ning irvitada.
Infolehes toodud uurimustöö pole päris täpne. Oleks ära pidanud märkima ka hobuste taustad. Kui on Sinu arvates väga kindlad eksiandmed, siis kõige vähem puutub siia EHS. Mina olen neile edastanud just sellised andmed, millised mina sain hobuseid soetades. Ja kõige vähem oskasin mina neid andmeid tollal kahtlustada või kontrollida. Teadmised hannoveri tõust olid üsna nullilähedased. Ka hannoveri kasvatamise soov tuli sovhoosi juhtkonnalt.
Leedust farmi siia vedades oli raudne nõue, et ostan vaid hannoveri tõugu hobuseid. Käisin 11 korda Leedus, Lätis ja paaril korral ka Kaliningradi HKs. Dokumendid õnnestus lõplikult kätte saada mitmendal korral. Chatanga mulle ei meeldinud oma trakeeniveresuse pärast, samuti oma väga õnnetu oleku pärast. Ta olevat 5aastaselt võistelnud 150 sentimeetristes parkuurides. Nüüdseks täielikult õlgadest sant, väike (159 cm), kõhn ja karvane. Võtsin ta vaid sellepärast, et ta oli juba tiine Fassaadist (järgmisel suvel sündis kõverate jalgadega täkkvarss, kes läks prakeerimisele) ja Skeris aina korrutas, et “ootšen horoošaja gannoverskaja gabõõla.” Ise sain temalt neli varssa. Tema tütred jäid (2) aretusse. Kolmas tütar Frühling Sonne (Fuksi esimene paaritus) on Saksamaal ühe daami hobune (kiidab hobust ülivõrdes) ja sai ka Saksa Hannoveri tõuraamatusse.
Chatanga tütred ja tütretütred on väga arukad, kergesti alluvad, tehnilised ning ülikerged (targale ratsutajale).
Chatanga põlvnemises äratas minus veidi imestust emaisa märataoline nimi – Osina. Meie targim inimene aretuse osas, pr. Kersti Alp – viis kõigi minu hobulaste andmed Moskvasse, kus tunnistati emaisa nimi eksituseks ja sealt alates jäi selle koha peale “emaisa teadmata”. Teiste osas oli kõik korras, ja nii olengi Venemaa hobusekasvatajate ühenduses. Ka siin on käidud hobuseid hindamas ja vene hannoveride tõuraamatusse jätkub kannete tegemine.
Grenada oli Kaliningradi HK “aia taga” kasvanud nn “surnud varss”. Eestisse jõudis ta 2aastaselt koos oma tõutunnistusega. Minuni tuli ta 3aastaselt, siit läks edasi Eduard Vilde kolhoosi, sealt Tondile viievõistlejatele. Kui minul kerkis üles hannoveride kasvatuse teema, siis turgatas pähe, et üks hannover on ju Tondil. Sain ta tagasi. Lollisti muidugi tegin, sest eriliselt halva iseloomuga märalt pole ikka mõtekas varssu saada. On ainult Baier (isa Balandzar xx), kes tänu sellele, et ta sai Rein Pilli kätte, tegi ka midagi. Reinu käes oli ta minu hobusena 7 aastat, siis müüsime ta Saksamaale. Praegu on ta Floridas. Oleme perenaisega ühenduses.
Oma tõutunnistusega tuli Grenada mulle ja samaga minult ka läks. Nagu kõigist tõutunnistustest, täitsin ma alati ka hobuste kaardid. Nii ka tema puhul. Selliselt jäävad mulle igast hobusest andmed.
Hannoveri (emamaa Venemaa – nagu nüüd tavatsetakse öelda) tõust minu tallis nii palju, et mina pole ühtegi võõrast tõugu nende ristamiseks kasutanud. On järjepidev tõukasvatus. Kuidas saab päevapealt neid ümber nimetada tõutuks üldsporthobuseks? Minult värbasid Sa hobused enda nimekirja minule vastuvõetava lubadusega – hannoveri nimetusele tuleb eessõna “eesti”. Loomulikult jäin Sinuga nõusse. Ei julgenud kartagi, et Sul eriti viimasel ajal räägitud asjad üha ununevad ja tegelikkuses hoopis teise tähenduse saavad. Eriti mida tihedamalt Sa lävid soomlastega. Eriti nendega, keda rängalt hobusevarasteks sõimasid, nüüd täielikult respekteerid nende arvamusi, irooniat, tigedust.
Minul oli kunagi nendega hea läbisaamine. Jõudsime juba järjega Soomemaale ja võibolla praeguseks oleks mul tallis olnud juba Soome soojaverelised. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem sain aru nende mõtetest. Ja seda kaugemale püüdsin neist hoida. Õigesti tegin, sest seda irooniat, kurjust ja eestlaste-hobusekasvatajate töö naeruvääristamist neil jätkub. Sina hindasid minu hobused rahuldavaks, nende poolt aga löödi faktiliselt kõik risti. Mitte üks hobune polnud enam normaalset hindamist väärt. Ja sina muidugi lõpparvestuses ühtisid nendega. Näiteid on ridamisi.
Ma ei saa mitte kunagi leppida totrustega. Kui minu hobused on Venemaal omistatud hannoveri tõunimetusega, siis mismoodi Eestis on hobune tõutu sporthobune, nagu on hobuse kasutusotstarbe nimetus raskemal tüübil, nn külmaverelisel “tööhobune”. Kui lähen Iirimaale ja võtan hobused ühes – siis tuleb ehk uus nimetus. On see loogiline?
Hobuse teadlik aretaja ei saa olla ilma vastava erialata inimene. Muidugi ristata on lihtne. Tuleb, mis tuleb – midagi ikka tuleb. Kuid on ju olemas geeniteadus, aretustehnika. Juhuse ristamised jäävadki ristamisteks. Kaovad kindlad tõutunnused, -tüübid, iseloomud, noorhobuse arenguetapid.
Zootehnilise aretustööna saab juttu olla vaid uue tõuaretamisest, kui aretajal (grupil) on selge, milliste omadustega uut tõugu soovitakse. See on aastatepikkune töö, kus alles neljandat põlvkonda võib pidada puhtatõuliseks, erandkorras ka kolmandat põlvkonda, kui ilmnevad selgelt soovitud tõutunnused. See on zootehniline tõde aretusest.
Mina olen kasutanud mõnel juhul julgelt lähisugulusaretust ja saanud häid tulemusi. Võhiklik hobusekasvataja ei aktsepteeri seda ja mind ajab naerma, kui arvatakse, et ma ei tea, mida teen. Juba sellise töö hindamine nõuab haridust. Mina olen zootehnilise haridusega ja kõik oma aja ka selles valdkonnas töötanud. Korraks olen kulutanud ka Moskva HK Instituudi uksi.
Sul on komme üldse teisi inimesi rünnata, on see olnud nii ratsaspordi päevil kui nüüd hobusekasvatuses. Sinu välise intelligentsi taga on kuri sisemus. Sa tahad kuulutada tõde, mis on Sinu tõde. Nii tark peaksid küll olema – absoluutset tõde pole olemas, on vaid igaühe oma tõde. Jääb vaid üle, et üks on võimuahnem ja surub oma tõe kasvõi jõuga teistele peale.
Täie õigusega võin Sulle öelda, et minu ratsaspordi karjääri surusid Sina maha.
Milliseid alatuid võtteid Sa püüdsid kasutada, et kunagi minult Hangot ära võtta. Kui kohutav oli see minu psüühikale, sportimistahtele. Tänu minister Harald Männiku ja meie direktor Kallaste sõprusele suudeti Sinu sepitsustele vastu seista.
Sinu rünnakute ohvriks läks Hango – Hobune suure tähega, sealt edasi keeldusin kõigist heade hobuste pakkumistest – nii suur hirm oli hobuse ära võtmise ees. Leppisin rõõmuga Dollariga – kes oli jalgadest sant, aga suure võistleja hingega. Ma oleksin tõesti võinud sõita ükskõik mis tasemel – ma ei kartnud midagi ja ma tahtsin väga võistelda. See oli minu elu, selles olid minu eesmärgid.
Aeg tasandab paljut, kuid väga raske on andestada.
Kuidas saad Sa olla nõuandjaks sakslannalle kes püüab päästa (!?!?) vana tori hobust?!?!? Sina oled ju aastaid korrutanud, et tori hobusega pole muud teha kui sitamaja taha ja kuul pähe????
Kuidas saad Sa pidada end hobusekasvatajate juhiks, kui ütled, et hobune on nii loll, et ta ei tea isegi, et ta olemas on?
Mul on terve raamatu jagu võimalik välja tuua hobuse ja inimese teineteisemõistmist. Seda oli ka Hangoga, aga temaga ei saanud ma lõpuni minna, sest temaga olime ka sportlased. Kuid mul oli sünnist saati emata kasvanud varss. Tal oli superstiilne hüpe (ema oli ahhaltekiin-trakeen, isa vereline), kuid tema jäigi mul loodushobuseks, keda ei raatsinud tema hobumaailmast välja kiskuda.
Mul on tegelikku tööd väga palju – kõik tuleb ise teha, et hobustega ots-otsaga kokku tulla. Seda kirjagi kirjutasin vaheaegadega ligi kuu aega.
Sinul soovitan kõigisse hobusekasvatajatesse liberaalsemalt suhtuda. Sinu teadmised ajaloo vallas, ratsaspordi tipphobuste, põlvnemiste, tõugude, sportlike tulemuste osas on huvitavad ja harivad.
Samuti suudad Sa palju huvitavat välja tuua nii Eesti kui välismaa sportlaste kohta. Kuid väikeses Eestis hobusekasvatajate seas intriige punuda pole mõtet. Veel rohkem kasvatajaid mitmesse leeri liigitada pole sobilik. Minuga pole ka mõtet sõdida, sest mina olen oma eksistentsi lõpetamas ja mind ei huvita enam mitte miski. Mõned hobulased veel on, kuid see pole enam nimetamisväärne…”
 
Mnjah.
Kui mul käivad siin ekskursandid ja alalisemad teekaaslased, tahavad nad alati teada, mis tõugu on ükski hobune. Nimetan Vesperat hannoveri-araablase ristandiks, siis on selge, kes ja mis ta on. Kui ma ütleksin, et tema on eesti sporthobune, Eq on eesti hobune ja Monti eesti ristandponi… Minge pekki! Mis puutub aretusse, siis sihilikku, teatud omaduste esile aretamise huvides inbriidingut tehakse ka koertega. Ja äsjaloetu peale haigeks vihastamast päästab see, et kohe on võimalik mõelda teiste teemade ja tööde peale. Õnneks on maailmas ka muid alasid ja teemasid.
Otsustasin tädi Meetast mälestusloo kirjutada, ülehomme lähen Tõhela-Anneli juurde kihnud tõugu lammastest rääkima, Pärnus kolmanda korruse vangistuses ootab ratastoolis poiss, kelle juurde UNICEF Elle Kulli isikus juhatas, Delfi küsis lugu liikluskultuuri teemadel, Kihnu emand Katrin Kumpmann annab põhjust uuesti kihnuda, ootel on piisonid, kelle juurde minnes ühtlasi fotograaf Daisy aastatevanusest paanikast välja aidata, laual on paljukümmend teaduslikku lehekülge refluks-tõvest, prof. Kull ütles just telefonitsi, millise teadlasega näitelugusid juurde rääkida, varuks on kaks Pärnu-persooni, Vehendi motell hakkab pärast mullust põlengut valmis saama ning Andi ja Aide vaprus väärib sõnas põlistamist…
Väärib märkimist, et ma olen rongilt maas.
Siitkandi suurimas talus Pärnade juures on pidu. Bänd ja rock’n’roll. Enne südaööd kuulen juba perenaist ennast bändile solisti laulmas. Mina panen pärast järjekordset saluuti uuesti Minnit magama ja käin närviliselt vaatamas, ega hobused mereäärses koplis seekord pöördesse ei läinud.
Rongilt maas olen ses mõttes, et mind pole kutsutud. Teatakse, et mul on nõudlik kaisutitt, nii et ega ma nagunii ei läheks. Seda enam, et meest, kellega rokkida, mul ka pole. Nii et püsigu oma loomaaias see mõttetu mammi…
 
Kuuekümnes päev – 29. juuli
Naabrite stiilipeo järgne pohmakas on minul kui padu-empaatilisel lasteaia juhatajal ka. Olen aastaid karske olnuna seda varemgi kogenud – teised panevad, mina põen. Selle vastu tundus parima lahendusena üle pika aja kirikusse minek.
Igal pühapäeval kirikus käimast lakkasin juba siis, kui Valdo läks Rõngust Inglismaale. Seda enam, et terve eelmise aasta olime pühapäeviti hoopis tallis. Mis on oluliselt kirikum kui kehv kirik. Nüüd tundsin minna Audru kirikusse, kus mullu Minni ristisime.
Kirikuõpetaja Tiina Janno oli koguduse kooriga Soomes esinemas ning tema asemel teenis Alfakoguduse õpetaja Feliks. Kirikus oli veel kaks naist ja kaks last ning siis ka mina kolme lapsega. Teenistus kukkus küll välja a la salasekt, aga oli tegelikult inimlik ja kodune – ja ma usun, et sedamoodi lapsed ja noored just Jumala ligi püsivadki, kui nad saavad keelamatult mööda Kihnu kiriku põrandat käputada, kuulavad Mihkli kirikus metalbändi ja peavad Audru kirikus piknikku. Mida me just täpselt tegimegi.
Ühel emandal oli kaasas kohvi ja õunakooki. Ta rääkis, et tema lapsed mängivad flööti selles ooperiasjas “Topeltwaagner juustuga”, mille Kivisildnik selleks suveks Pärnu Mudaravilasse korraldas. Et pole sugugi kuri ega jumalavallatu. Ja et selle Sveni õeluse ja julmusega on umbes samamoodi, nagu ateistide uskmatusega – mida enam kõik poeedile hingepihta käib, seda enam ta näitab, et on üle ning just ateistid mõtlevad issanda peale iga issanda päev. Meil oli alfa-Feliksiga sama probleem – kella kümneks õhtul teatrisse minek tähendab mulle magavate laste kaasa võtmist, Feliksile seda, et ta ei näe telksust Poirot’d. Pole sugugi kindel, et enese lahti rebimine harjunud teleseriaali küljest on tähtsusetum kui magavate laste teatrisse tarimine.
Feliks pakkus meie hobustele kaera – tal on endal ka hopad olnud. Meenutasime seal Audrus altari ees õunakooki süües Helle Rätsepat – ta oli olnud Feliksi hea sõber. Palvetasime spontaanselt tema eest.
Eesti Naine minuga kaanel on nüüd siis ära ilmunud ja tekitab kuu aega letil seistes mulle paiseid. Nagu see ikka on. Esikaantelt maha roninute kaupa ei osteta. Aga esikaanel kõõlumisel on hind. Midagi pead ju ajakirjanikule rääkima. Ja pead leppima, et ajakirjanik asetab oma rõhud ja üritab oma sensatsioonid. Tegelikult vaadatakse põhiliselt pilte. Mida loetakse, see unustatakse kohe. Ja tühja kah, et mede poe-Mari küsis Lius kohe – miks sa lasid endast niuksi asju kirjutada, mida mutid jälle hambus järavad. A spst, et mutid järavad nagunii. Ja mitte bittigi uudist mu kaanepildi külge käivas tekstis põle. Nii et järagu. See on paratamatus rubriigist “Pärnu räägib”. Mõnipäev olen veendunud, et olen sellest nii eraldunud ja ülestunud, et mul sügav savi – ja kohe avastan, et saan tühja jutu ja mudamadalusega pihta ikka. Ju on arenguruumi.

Kuna me pole Marilt ikka oma ettevõtliku uus-Liu seltsinguga poodi ära ostnud, läksin joonelt majaka alla selle idee initsiaatori Reigo juurde, et kohe täna saaks Mariga asi üle räägitud nii, et ta jumala pärast poodi lihtsalt enda taga kinni ei suleks. Pärast eilset stiilipidu oli küll ärkvel vaid Triinu, kes küsis, miks mina peol ei olnud… ähnuuks… – aga Jumal tänatud, et me toda poe asja ajama läksime, sest tänu sellele saime jaole, et karjuselint on maas. Üks plastpost otse Reigo akna all oli päris pikali, kaks pooleldi, lint maas – ja võsaneegrite tabuun vahtis seda just mõtlikult: lähme üle vä? Kuna teisel pool linti oli vaid tsiviliseeritud naabrite poolt kultuuristatud lagedus, polnud õnneks ajendit, nii et nad püsisid kenasti seal. Ega linnatüdrukust naabrinaine pidanudki aru saama, et mu troika oli tegelt kohe jooksu minemas – tema jaoks olid nad lihtsalt ilusad vaadata. Ja kuna nad jooksu ei läinud, siis nii ongi.


Loe kommentaare (51)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat