Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXIII


Viiekümne kuues päev – 25. juuli
Märg kitsikus. See jutustab kaht asja. Esiteks et tänavune ilm on tavalisest väga teistsugune – kui muidu on vihmastel suvedel ikkagi suvi, siis tänavu on nii, et päikeselistel päevadel on suvi suisa troopiline, niipea kui vihmaseks keerab, on aga kohe hoobilt sügis. Taevas tuleb madalale, kõik kleepub, roiskub, hallitab ja pistab lagunema, nagu sügisel.
Meil oli plaanis täna Peteri ja Tobiase teine ratsutamisring. Aga selleks polnud ühtlases padukas mitte kellelgi kuraasi. Novembris pole märjale hopale naksuvalt kleepuva sadula selga väänamine miski asi – nüüd vahtisime karjakesi aknast vihmasadu ega olnud nõus õue minema. Mina lipsasin poodi kohvipiima järele, aga üldiselt kallas nii, et isegi iga ilmaga õue kippuvad lapsed eelistasid toas kuhjuda.
Toakitsikuses tuleb pidevalt nõusid pesta ja asju oma kohale tagasi panna, et hinge ei hakkaks matma. Ja teine asi, mida märg kitsikus jutustas, oligi inimeste klimaatiline erinevus. Täna jõudis kuidagi eriti klaarilt kohale, miks toast-väljas-eluga arvestavad ja harjunud lõunamaalased on tuppa surutud põhjamaalastest tegelikult nii erinevad.
Nautisime kaugelt liiga harva kohatava venna ema-tütre-sõbraga üksteise seltskonda, aga samas kannatasime selle all, et see seltskond oli kitsasse ruumi nii kokku surutud. Võrdlesime Marianne ja Brigita näojooni – Brigita on ääretult sarnane filmis “Siin me oleme” lehmakarja ajava ja tunnusmeloodiat laulva väikese Lauriga, aga Mariannest muutub üha erinevamaks – ja ootasime saju lõppemist.
Tegime pilti Marianne süles kõõluvast Aleksandrist – neil on ühel kuupäeval sünnipäev – ja ootasime saju lõppemist. Arutades väga vähese entusiasmiga, kuidas hakkame toda augustialguse sünnipäeva Leigol pidama. Peotäit pääsmeid soetades ja piknikumõtet mõeldes ei kujutanud ju ette, et siis sajab. Sest me kujutamegi kõike väga teistmoodi ette kui tegelikult välja kukub. Nagu korduvalt öeldud-mõeldud.
Lauri ja Ülla kõhklesid tunde, kas ikka üldse minna Saaremaale, nagu nende Pajusi-kodust siia sõites kavatseti. Lauri õde Ülla poolt, Külli esineb Muhus muusikaetendusel – neil oli vaja seda vaadata, Lauri tahtis üle vaadata “Siin me oleme” võttekohad Koguval – aga üha tihenev sadu kippus neid koju tagasi käratama. Autojuhina oma etteastet ootav Tobias tunnistas, et tahaks Pajusis vaikselt voodis raamatut lugeda, mitte niisket seltskonda kuhugi sõidutada. Ja siis helistas Ülla teine tütar ehk siis mu venna kõige noorem õde Külli ja ütles, et nende Lasnaka-korterist helistati, et uputab. Mõningane telefonidraama, mis hoidis Üllat teravas afektis oma kolm tundi, kuni Külli koos elukaaslasega Pajusist Virtsu asemel Lasnamäele sõitis ja kindlaks tegi, et midagi hullu pole, alumised naabrid kastavad ennast ise.
Kallite kaimude ärevuse ja kõhkluste eest viivuks oma e-postkasti varjudes sain vihmase ilma hingetunde veel kitsamaks. Seal särises kuri e-Kristel – masendava ilmaga oli ta äkki leidnud, et tegelikult ikka ei taha üldsegi ajakirja Naised kaanele. Ent iga negatiivset kirja on reeglina tasakaalustamas mõni soe ja toetav. Mu tekstile, mille kirjutasin oma lennust oma kooli 50. aastapäeva kohta, reageerisid üliarmsad õpetajad Mengel – keskkooliaegne klassijuhataja - ja Soll – legendaarne füssaõps – seevastu ääretult tunnustavalt ja humoorikalt.
See tekst ise on siin.
 
“Lend 1974 – 1985
 
Meie lennu üks kõige värvikamaid ja üldtuntumaid isiksusi on Belka oma punkansambliga The Belka. Oleme Brežnevi aja lapsed. Defitsiit ja kgb, ükt ja pioneerivärk, punased õppeained ja suletud piirid – kõik see kujundas meie lapsepõlve. Avali maailm ei motiveerinud meie põlvkonda õppima – sest sellist asja polnud olemas. Enam-vähem kõik oli keelatud, komsomoli astumine peaaegu kohustuslik ning trotsil ja protestil, aadetel ja pateetikal kindel suund ja väljund. See kõik ei teinud meie lapsepõlve üldsegi õnnetuks. Oli lihtsalt väga teistsugune kui praeguste laste lapsepõlv – ja kuivõrd 70ndate lõpp ja 80ndate algus oli oma punaoku-absurdiga nii uskumatu ajastu Eesti ajaloos, ei usu enam hästi, et kõik oli nii, nagu oli. Et meie vanemad pidid julgeolekus vaibal käima, kui tahtsid Soome sõita – ja Soomes istusid nuttes kaubamaja trepil, sest erinevus koduse defkaõuduga oli talumatu. Ja kui kord viisaastakus Eestisse banaane toodi, sõid lapsed pärast seda, kui vanemad kolm tundi sabas seisid, ka koorte sisekülje puhtaks. Päriselt ka.
Ilmselt on sedasorti reaaliast pärinemine kujundanud ja avanud meie anded, reastanud tähtsusjärjekorrad ja suhestanud meid nii maailma kui üksteisega. Nii ongi välja kukkunud sedasi, et ükskõik kui tublid firmajuhid-arstid-arhitektid on teised meie lennu poisid-tüdrukud - kodanikunime Ivo kandja on neist kõigist paratamatult kuulsam. Vaheldab kunagiste ärakeelatuste nostalgiat kandes rastapatse hitleritukaga, on artistile omasel kombel augustatud ja tätoveeritud ja palju läbimõeldumalt kujundatud kui enamus naisi. Paheline, nagu natuur-andekatele tegelastele ainuomane.
Mis puutub kuulsaks saamisse, siis olenemata nais- või meessoost on meie põlvkonna tegijatel olnud uskumatult lihtne tuntuks saada – pärast vaikust tundusid vapustavate prohvetite ja hulljulguritena ka need, kes lihtsalt kirjeldasid, mis on kogu aeg toimunud, kes jutustasid tegelikkusest lihtsalt ja otsesõnu.
Aga Belka on jah tegelikult nii kena mees, et aru ei saa, kuidas sellist ponksi poissi kooli ajal täiega tähele ei pannud. Eks sellepärast, et kõigil meil olid erinevad taustad ja programmeeritus. Saatus ka. Pahad poisid ja head tüdrukud on sageli omavahel seotud vaid selle juhusliku saatusliku ühisosaga, et ühine aastakäik on nad samasse klassi juhutanud. See on umbes samasugune paratamatus, nagu see, et laps peab oma ema sõbrannade lastega sõbrustama. Erinevus on selles, et klassikaaslastega püsitakse võrreldamatult kauem koos kui mistahes teiste teekaaslastega. Ja selles, et klassikaaslastega ei pruugi sa sõbrustada. Ei pruugi kuigivõrd suheldagi. Aastaajad vahelduvad üksteist korda (meie ajal oli üksteist klassi), aga tema – kauge ja tundmatu isiksus, on ikka sinuga samas klassis ja osutub tulevikus ainuüksi selle fakti kaudu sulle ka üsna võõrana väga lähedaseks.
Sellepärast võid veel küpses easki üllatuda, et kuis ma nii kenast ja andekast kutist mööda vaatasin. Ja ehkki pole kooli ajal enamikuga eriliselt vennastunud-õelenud, mõistad kunagisi klassikaaslasi ikkagi poolelt sõnalt. Kuitahes ootamatuks ja ennustamatuks neist mõne valikud ja kulgemised ka kujunenud poleks. Ikka on sisse kasvanud see miski, mis täidab lüngad ja tõlgib vaikuse.
Jõime ühel kenal suvisel hommikupoolikul Belkaga Pärnu südalinna tänavakohvikus kohvi. Ta ütles tänaval kohtudes, et kui klassiõega pole järjekordselt mitmeid aastaid kokku trehvanud, siis kohe tahaks ja peaks. Just siis, kui üle kohvitassi Belka alahuulesse torgatud teravaid neete silmitsedes juurdlesin, kuidas ta nendega saab… helistas mulle üks hilisema eluperioodi teekaaslane minu enese kodust. Minu koju oli jõudnud professorist ärimees, kel oli üle mitme aasta üks päev puhkust, mille ta otsustas veeta minu talus – ja ma ise pidin õnneks just ära ka olema, jättes talle privaatsuse. Palusin vaid hobuseid pärastlõunal joota ja koerad saunast välja lasta, kui ta kohale jõuab. Kuna pidev karjääritegu võõrsil laseb teda harva koju, omadega suhtlema, ei pidanud mu koerad teda piisavalt usaldusväärseks, et üksi talus ringi uidata lasta – ning saunast välja lastult panid penid hoopis külalise targu sauna kinni.
Belka jälgis itsitades, kuis telefoniteel professorit naabrite abiga – keda koerad rohkem tunnevad ja usaldavad – ta ainsal puhkepäeval saunast välja aitasin, ning nentis: “Sinusugusest tublist uskusin küll kõige vähem, et sa maal talu pidama hakkad ja viis last sünnitad.”
Mida me üksteisest ikka uskuda oleme teadnud. Pahad poisid ei tea, miks tublid tüdrukud tegelikult nii masendavalt tublid on. Kõrvuti, aga võõrastena üksteist tundmata ei saagi ju aimata, et tubli huvialaringides käimine, tantsustuudiod, kunstikoolid ja olümpiaaditööd võivad olla sageli põgenemiskohad. Tubli tüdruk võib olla väiksest saadik tahtnud endale üksildase paneel-tegelikkuse asemel oma õuemuru varba alla, koeri ja hobuseid ümber ning erinevate tööriistade varsi pihku. Tublidus on sel juhul aseaine – kuni täis-iga võimaldab põgenemise asemel oma igatsetud elulaad üles ehitada.
Lisaks põgenemisele tublidusse on meie põlvkond üsna üldiselt ja ulatuslikult harrastanud ka alkoholi abil põgenemist – mis on oluliselt hõlmatavam ja ületatavam kui narkootikumid. Ja millest kõik meie hulgast pärit boheemlased ja põgenejad on eluga välja tulnud. Kokaiini-ninasid pole minu teada meie hulgas mitte ainsatki.
Mis puutub oma unelmate elude poole liikumisse, siis samal ajal kui untsantsakad maale, lähevad talu-taustalised - teistele samasuguseks üllatuseks kui linnalaste maalepürg - hoopis linna. Meie lennu Mart läks suisa linna juhtima, mitte lihtsalt linna. Kui klassivennast sai abilinnapea, eks me siis meenutasime muidugi muiates, kuidas teda sai kooli ajal Tillikuks ja Prääksuks kutsutud.
Lapsed ongi julmad. Täiskasvanud õpivad oma halastamatust varjama. Lapsed on ka enne praegust ajastut, mil asjadest lahtiselt räägitakse, üksteise vastu koolivägivalda ilmutanud. Sest inimene on teatavasti kariloom ja kui keegi on nõrgem – või kui kadestatul tekib mingi nõrk ja haavatav hetk -, siis teda kambakesi tapma asutakse. Nii on alati olnud. Meie lennust ei vahetanud siiski keegi tagakiusamise pärast kooli. Aga ma tean üht lugu, kus tüdruk oli väga lähedal nii sellele kui enesetapule. Tema esimene armastus läks lörri ning kahjurõõmus noorkari tegi tema elu pilgete ja parastamisega nii korralikuks põrguks, et ta pöördus korduvalt kooliteelt vasakule ära. Vaatamata sellele, et toona sellistest nähtustest ei räägitud ja mingeid koolipsühholooge polnud olemas, jäädi enamasti siiski ellu. Saadi karastus kogu eluks, nii et sel kombel uditud-suditud ei karda nüüd enam vanakuradit ennastki.
Meie lennul on üldse hästi läinud – senimaani oleme pea kõik elus. Lahkunud on vaid Merle, kes oli kooli ajal nii väikeste kui päris suurte pahanduste korraldamise hing kui maaslamajate löömise initsiaator. Samavõrd, kui ta oli erakordselt kaunis ja mitmeti andekas, oli ta paheline ja laisk. Pillas oma ilu ja eeldused tuulde ja läks ära. Olen teda tagantjärele üha soojemalt ja siiramalt armastama õppinud ning pean tänaseks toda pika musta patsiga naabritüdrukut oma kaitseingliks. Ta meenub kuidagi eriliselt alati, kui on raske – hoiatab, pakub tausta ja võrdlusi, julgustab ja naeratab. Sealtpoolt.
Aga teised meist pole lammutamisse – ei enese ega oma ümbruse – eksinud. Vastupidi, meil on ehitajate ja rajajate, loojate ja ravijate lend. Margit ja Tanel on sellised arhitektid, et nende nime nimetaminegi kõlab kui kvaliteedimärk. Esta on projektikirjutaja, kelle serveeritud ideed aitavad ehitada sadamaid, linnaväljakuid ja Pokumaad. Sigrid oli president Lennart Meri väike vintske tagala. Kuldsete kätega õmblejannast Inge aga on nii töökas ja ettevõtlik, et tema ettevõtluskompanjonist kingsepp ütles päevil, mil neil oli käsil tööruumide vahetamine: “Kui suure südamega ja osavate kätega Inge lähedusse hoida, siis hätta ei jää.”
Paljud meist hoiavad Kristine juhitava ettevõtte lähedusse – ta ohjab kanga- ja lõngafirmat – samal ajal, kui klassiõde ise on ülimalt õpetlikult naiselikul moel keskendunud oma abikaasale. Mõni naine oskab siiski veel tänapäevalgi, ise juhtival kohal olles, olla Naine. Järgneb ekstreem-surfi harrastavale kaasale, kes järgneb tuule kutsele. Selline naiselikkus on järgimist vääriv, aga vähestele jõukohane.
Nagu on imetlust vääriv, aga järele tegematu ka elukunsti kõrgem pilotaaž, mis viib meie Rauli aina ühelt juhikohalt teisele. Täpselt samamoodi, nagu ta oli vaatamata heale hommikusele unele ja nautlevale loomusele äärmiselt lähedal kuldmedalile. Oleks mingitki initsiatiivi ilmutanud, oleks kätte saanud. Pruugiks helgele peale ja karismaatilisele isiksusele vaid pisut tööd ja tahet lisada – ja Eestil oleks uus president olemas. Kujundlikult öeldes.
Teine sama lennukas, kena ja jäljendamatult ladus elukunstnik on Olav. Tema ujutab Egiptuses snorgeldajaid ja näeb tänaseks ise välja egiptlasem kui nood ise – sest nii on olnud lihtsam oma eksistentsiaalseid probleeme lahendada.
Kui klassivennad Ain, Ago ja Ardi ühel klassikokkutulekul – edukad ja mõnusal järel kõik nad – arutlesid, et peaks üksteisele kordamööda oma tööga teenitud kenadesse kodudesse külla minema ja grillima ja naiste-lastega tutvuma, oli kaks võimalust. Nad kas on üksteisele külla läinud. Või ei ole. Meie lend – ja üldse meie põlvkond – on juhtunud elama ajastul, mil aeg läheb aina kiiremini ja kavatsetust ette võtta jõutakse vaid murdosa. Aina kiiremini joosta tuleb sellekski, et paigal püsida. Vähemalt on üksteisele ilmutatud hoolivat suhtlemisvalmidust.
Kui vahel harva ja erandkorras ka tegelikult tõesti kohtutakse, siis mõistetakse üksteist poolelt silbilt. Nagu see ainult lapsepõlvekaaslastega on. Ükski hilisemasse isiksuse kihti lisandunud teekaaslane pole nii hinge-ligi kui seegi lapsepõlvest pärinev kamraad, kelle jäljed vahepeal kaotati.
Tippklassi medõdedel Ingal-Luulel-Avel, hambaarstist Anul, sotsiaaltöötajal Irenel, kõrtsmikel Hillaril ja Erkkil, talumees Meelisel, metsamees Tõnisel ja lennujaama töökorraldajal Vallol on hõlbus õhust, poole hingetõmbe pealt teema leida ja üksteist üdini mõista. Sama käib ka nende klassi- ja lennukaaslaste kohta, kelle valikud on olnud mõnevõrra üllatavad. Veiko suunas oma ärksa intellekti Jumala teenimisse ja lasterikkusse. Reinest sai pärast kuldmedaliga kooli lõpetamist ja Moskvas kõrghariduse järel käimist kaunis kaasa ja lasterikas ema. Need valikud ja otsused on täpselt sama ootamatud kui kõik teisedki otsused meie elus. Nii enese kui teiste jaoks.
Oleme samas osanud oma valikud teha ja elu üles ehitada otsast otsani ja läbinisti tänu koolist kaasa saadule. Seda nagunii, et kool annab hariduse, jajah. Aga kool õpetab ka inimeseks. See on vähemalt sama tähtis kui faktilise hariduse saamine. Üks aastakäik määrab omavahel kokku noored inimesed, kes õpivad üksteise varvastel tallates ja üksteisele haiget tehes oma lapsikut julmust ohjeldama. Karmide tungide kontrolli alla saamise käigus õpime enesekesksest minast üksteisega arvestavaks meieks. Meie tunne laeb noore inimese hoolimise ja empaatiaga. Kuni tuleb armastus. Nii ligimese vastu üldse kui Tema vastu.
Meie lennus ei jäänud kuigi palju verinoori armastajaid kokku. Meie argipäevi ilmestasid tookord Ada armunud silmad. Ning kiindunud Imre alateadlik valmistumine edasisteks katsumusteks ja üksik-isaduseks. Ilmselt on need, kelle esimene armastus õnneliku lõpuni ei jõudnud, tegelikult reeglina omadega või sees. Esiteks õppisid õnneliku lõputa loo peategelased toime tulema armuvaluga – järelikult ka igasuguse muu valuga. Teiseks tekkis reaalsesse sadamasse jõudmata loost eluaegne nähtamatu kaaslane. See unelmate paleus, kelle poole läbi elu õhata – sest tegelik inimene oma puuduste ja ebatäiuslikkusega ei rikkunud ihaldatud ideaali ära. See unelmate olend kujutab meile elus endast paljusid hädatarvilikke võõrsõnu – ta on superviisor, tsensor, stiimul ja motivaator. Selles mõttes, et mistahes väljakutseid vastu võttes, seiklustesse tormates, katsumustega toime tulles ja ennast ületades on alati see kujuteldav superkuju sisesilma ees. Sellel pole õieti tähtsust, kui vähe tal on tegeliku inimesega ühist. Ta innustab ja manitseb, paneb end tõestama ja hoiatab ette vaatama. On umbes sama laadi kaitseingel eluteel, nagu vara lahkunud klassiõde.
Kui anname endale ise aru, miks ja millest meil üks või teine kompleks pärineb, on nende, kooli ajast sisse kasvanud siseprobleemidega ka lihtsam toime tulla. Mõni pole tänini üle saanud sellest, et teda peeti oivikuks ja pugejaks, ehkki tal oli lihtsalt hea pea. Mõni peab end siiamaale inetuks pardipojaks. Mõne ilmapilt on nihkes vasakule, teisel paremale. Kui me ise teame, et ja kuidas need nihked tekkisid, oskame tänulikud olla nii koolile kui selle pakutud ja eluks ajaks kaasa pakitud teekaaslastele.
Koolist kaasa toodud südamesaladused on meie tänaste tegude ja saavutuste taga. Ükskõik, kas oleme mingis küsimuses julged või teises ettevaatlikud, algatame ja leiutame siinilmas täiesti uusi asju või ilmutame enneolematut loovust – see kõik on nii otseselt kui kaudselt pärit Pärnust Tallinna maanteelt. Tegime Pärnu 4. keskkoolis harjutusi iseseisvaks eluks – aga üksteisest me tegelikult lahti ei saa.
Selles eksistentsiaalses takerdumises jääb aeg seisma – klassiõed-vennad tunduvad täpselt samasugused, nagu nad olid toona. Uskumatu ja ebanormaalne tundub, et klassijuhataja Olev on pensionile läinud, Pilli-Tiidu halliks saanud – see, et õpetaja Tiiu on ikka laulupeol, on normaalne ja enesestmõistetav. Ka lahkunud õpetajatelt saadud pärlid ja kuuldud karmused on alles. Oma lapsepõlve taustast ja valudest ning läbi nende üksteisega kokku kuulumisest me aga aegade lõpuni ei vabane. Ega tahagi.”

Kui mul peaks palutama tuleval sügisel seal kooli juublal kõnet pidada, siis modifitseerin-lühendan ja esitan sama teksti. Praegu aga oli üsna tõsiselt jutuks hoopis Lauri Vasara maaletoomine. Sama nostalgia, mis sunnib mu väikevenda Muhku Koguva-kanti filmimispaiku üle vaatama, ajab teda ka Eestisse lõpuks ometi kontserte andma. Kasvõi tasuta.
Mõtlesime välja sellise sõjaplaani, et kõigepealt teeme koos Eesti Kontserdi juhist tädipoja Aivar Mäega (kellele kohe ka helistasime ja kes sõidab täna oma kellade pundiga Ameerikasse) üle Eesti seeria kontserte, mille üks pool on maailmalavade bariton Lauri, keda siin kuradi keegi ei tea, teine – sisse söötev ja publikat tootev pool siinne hüperlemmik, meie tädipoeg Saatpalu – kellele kohe ka helistasime. Peame Lauridega sõjanõu augustis, kui mõlemad õnnestub Tallinna kokku viia. Praegu mõtlesime välja, milline saaks olema Austria-Lauri repertuaar. Ja heietasime mõtet edasi, et pärast seda peaks üsna samas produktsioonis, mis oli Saksamaal, meile tooma ka ühe-mehe-show, kaasaegse ooperi “Orpheus”. Kesse muu kui ma ise selle projektiga ikka tegelema hakkab. Ooperil puha mu enese kunagise hobuse nimi ka ja.
Ja siis jätsime kallid kaimud kõhklema, kas sõita edasi Saaremaale või tagasi Pajusisse. Veensin neid, et ilmast olenemata oleks tagasi sõites hullult tatine tunne, asjad tuleb ikka lõpule viia. Mille peale Mariann köhis kurvalt ja Tobias pööritas oma erakordselt kauneid rohelisi silmi. Meil oli ees Brigita teine ring hambaarsti Kalmeri toolis – oma kalapüügiharrastusest jutustades ja peatseks puhkuseks Norrasse kala püüdma minekust unistades lappis söör Lepik ära Brigita teise poole hambaaugu. Seekord kannatas tüdruk oma kehva hambapesu tagajärje likvideerimise tuimestuseta ära, nii et saime linnaringil ka väikevenna soovil pontšikuid süüa, ilma et põsenahk või keel tuimestatud hammaste vahele jääks.
Kodus tegin külalistest maha jäänud majas generaaluborka – selliste põhjalike lapi-mopi-rallide käivitamiseks ongi külalised kõige parem käivitaja – ning üdini kasitud maja kuivamist ootasime lahkumiseelse Liiu juures. Olime kotitäie pontšikuid linnast ka külakostiks toonud ning puukisime neid tee juurde õhtul kell 9, mil teadlik daam köögis isegi ei hingaks, et mõni toidumolekul suhu ei satuks. Ehkki von Fabryd lähevad edasi Filjandi Folgile, oli neil tunne, et puhkus on lõppenud – ja suuremat osa oma asju poe-Mari majast nende teenistusest tagasi koju viies oli mul endal ka lähenev sügis südames. Mitte väga kurb. Aga selline reservi lahkuv sisetunne kuidagi. Nagu von Fabryde käes olnud tekkidel, mida oma kodus keegi ju korraga ei kasuta. Seisavad ja ootavad. Lahkunud külaliste hingus külges.
Kuradi saluut, raisk rikkus mu kauni nukrutsemise oma külalistest puhkavas puhtas ja vaikses majas. Põhimõtteliselt on keelatud uusaastaööst muul ajal korraldatav foiervärk. Aga kuna ükski üldine seadus ei hakka tööle, kuni peremehed seda ei nõua, teeb iga piduseltskond motellides endale isikliku ja ainsa erandi. Mis tähendab, et pea igal õhtul on kellegi erand. Raha lendab taeva poole. Hobused kablutavad ringi. Barbara on paanikas – Tobias, tõsi küll, ei liiguta oimugi. Kõik küla koerad lõugavad ja lapsed ärkavad üles. Kui ma motelliomanikega sel teemal jonnima läheksin, oleksid heanaaberlikud suhted mokas – nende klientide teretulnus ja rahulolu sõltub õigusest endale kärtsmürts-erandeid teha ju.
Ma ise seisin tegelikult kah kaks aastat tagasi jaaniõhtul kaevukaanel ja tulistasin oma revolvrist trumlitäie paugukaid taevasse – siin elan mina ja tundke kadedust. Mis ma’s nüüd teiste peale nii vissis olen? Aga tüütu on igal südaööl koera rahustada, last uuesti magama panna ja murelikult uurida, ega kuldne trio karjust maha ei võtnud.
 
Viiekümne seitsmes päev – 26. juuli
Mul oli Minni lahke abiga 7 hambaauku tekkinud, selgus hambaarsti toolis. Mis siis, et olen vitamiine, kaltsiumit ja kalaõli puginud. Nojaa, kui juuksed ka välja langevad ja küüned mõranevad, mida muud siis sahtlistki loota oli. Poolteisetunnise toolis selitamisega oli neist kaarikutest juba kolm korras, nii et lohutuseks tuleb tsiteerida ämma, kelle elukogemus näitab, et nõrgad hambad seisavad tegelikult elu lõpuni suus, kuna neid parandatakse-jälgitakse kogu aeg – terved hambad sülitatakse ükspäev ootamatult tükkis täiega välja.
Lõputute kruusakilomeetrite lahenduseks tuli täna professionaalne autopesula Reldori tööstuskülas, mis kuulub mu uuele naabrimehele Aarele. Kuni turvatoole-cd-sid välja loopisin, koputas õlale keegi ammusest ajast tuttav vunts – kunagine ALMAVÜ koerteklubi boss Boris Diževski, kes tegeleb nüüd… appike, ma ei küsinudki, millega.
Kuni lapsed Reldori töölissööklas sõid, lugesin Eesti Ekspressist Raivo Raave arvustust oma raamatule “Viimnekuu”. Bingo oli. Hästi mõistev ja läbinägelik. Mispeale helistas SlÕhtuleht – keegi neiu ütles, et äsja ilmunud Eesti Naise kaaneloo põhjal tahaks kirjutada mu raskest haigusest. Minge muhvi! Sellest, et pidin kümme aastat tagasi tiba ära surema, olen oma raamatutes “Džungliseaduste vangid” ja “Viimnekuu” jutustanud, nii vana ja ammendunud uudisega miski kollane hapukurk ennast küll ei lahenda. Mul on oma hingestripi piirid enda jaoks väga paigas. Annan oma raamatutes-lugudes teatud piirini end jahmatavalt siiralt kätte – ja see kaitseb sissetungide eest siseringi. Ahah, nüüd on siis Eesti Naine ilmunud. Seal kaaneloos pole midagi uut – natuke mu Eedenist, tibake sellest, kuidas keskeakriisis abielusõrmus tükati hõõruma hakkab, kui tublid ja tüssatud on naised ja kuidas me üksinda kõigega hakkama saame. Saamegi. Ei midagi sensatsioonilist. Aga kuu aega tuleb nüüd endaga tõtt vahtida – ajakirjakaas R-kioskites – end üha veenda, et illusioon, justkui kõik tegeleksidki ainult minu isikuga, ei vasta tõele, meenutada, et tegelikult vaadataksegi ainult pilte. Vähemasti on ses loos kirjas üsna tegelik mina, nii et ma ei pea endale paiseid külge põdema, nagu Ken Saani käkerdatud Brasiilia-saaga eetris loksumise ajal.
Tallinna-bussilt maha võetud vanema venna lesk Mall kinkis meile Pärnu-ringi – autoinimesel pole muidu põhjust jalgsi mööda suvepealinna patseerida ja seda klaari pilguga kõrvalt vaadata. Aina üks asjaajamine ja kiirmarss muidu ju. Supelsaksa pilguga ringi lõpetas teatrikohvik, kus oli meie viimane kohtumine Liiu perega. Andsin von Fabrydele üle fotoalbumi, mille nende siinoleku jooksul neist ja neile koostasin. Ja lapsed hoolitsesid kiunudes ja sagides, üksteist armukadetsedes ja läbisegi sadu soove esitades selle eest, et me ei saaks lahkumiskallisid vahetades liiga melanhoolseks muutuda, vaid põgeneksime laiali, kuni vana hea Pärnu teater püsti püsib.
Eedeni aias oli üks liigutavamaid nähtusi mu kalli Barbara umbusk Malle suhtes. Isekeskis vaikelades ei näe suhtumisi, kohusetundlikkust, kiindumust ja pühendumist nii reaalselt kui kõrvalise lisandumisel. Brigita näitas meie toekale sugulasele hobuseid, mina siblisin seni lõunasööki teha. Ja pärast mere äärde minnes avastasimegi, et Barbara seisab vaikiva müürina Malle ja Minni vahel. Ei ütle möh ega noh, lihtsalt ei lase liiga vähe tuttavat meie kutsikale ligi. Nii armas.
Pildistasin Mallel kaasas olnud fotode pealt enda jaoks maha oma mustlasjuurse isaema Alma ja tema õe Elsa fotod. Tädi Elsa, kes armastas end nimetada Astaks ja keda mina omakorda kutsusin tädi Patsaks, on mul meeles. Just üks tema külaskäik meie Pärnu-korterisse koos mu isaga. Olin siis aasta või paargi noorem kui Aleksander praegu. Aga vanaema Alma näeb fotodel välja, nagu mustlasema Lilli noorem tütar Brigitta. Totaalne sarnasus. Olevat olnud kõva 155 senti pikk ja elu lõpus paks ja paistes nagu pidevalt purjakil, aga heas tujus ja lauluhimuline maakera. Vahtisin oma Rakverest tulnud esiemale teda digikasse imedes, kõhuli oma elutoa põrandal päikeselaigus, sügavalt silma – kuni mööda mind roniv Minni tähelepanu saavutamiseks ninali maha kukkus – ja midagi energeetilist juhtus. Nagu mõnikord juhtub. Tere.
Tänu Malle külaskäigule tekkisid mu luuüdisse ka Aborigeenid. Olin teadnud juba siis, kui kuulsin, et Johanson ja Kiviberg nad filjandifolgiks Eestisse kutsuvad ja et nad ka Pärnus esinevad, teadnud, et tahan neid Näha. Ilma venna lese siinolekuta juhtunuks aga nendega ilmselt sama, mis Koit Toome kontserdiga – Kaie Segeril oli vaatamata oma üleeilsele sünnipäevale veel kuraasi teda Mudaravila tagahoovi vaatama sõita, mina koristasin ja lõõtsutasin oma külaliste järel Liiuga Liu rannas pontšikukoti ümber. Kui vanem tütar poleks oma isa ja papagoidega Vehendisse lahkunud, küllap siis oleksime üht tema lemmikut kuulama roomanud. Mall andis põhjuse ja õuhi vähemalt aborigeenidega kohtuda.
Lindi küla Segeri-mutt ehk tantsuema Kaie oli esimene, keda Kontserdimajas trehvasime – tunnistasin, et tema sünnakingitus on mul alles tükkidena kodus laual, kui selle oma rähklemiste kõrvalt valmis norsin, siis üksaasta lähme talle külla ka. Aga aborigeenid olid igaüks nii erinev, justkui oleksid erinevast rahvusest. Suur paks pealik, lopsakas didgeridooga elumees, üks kõige ehtsam ja ehedam oli üdini isane, meie esteetikast lähtudes jube, aga nii ürgne, et võttis hingetuks, samas oli teine end oma päritolust kõrgemale töötanud – küll aborigeen mis aborigeen, aga pidavat lisaks ürgtantsudele ka muudlaadi tantsude teatris töötama, sihvakas ja sire ja meenutas Mallele hirmsasti mu vanemat venda ehk siis tema kadunud meest. Aborigeenidel olid kaunid pikad, ilusate lihastega jalad – ja lühike, kokku surutud, kaelata ja kummargil ülakeha, sest kuidas sa muidu seal põõsas mees oled, eks ole. Nad olid vaatamata linnastumisele ja oma kultuuri kaubastamisele heas mõttes loomade laadsed – mõni meenutas rohusööjat, mõni kiskjat – ja illustreerisid loomi matkides seda, mida teevad ka meie loomakasvatajad. Oleme loomadega kõrvuti elades õnneks ise iga päevaga aina nende-sarnasemad – nii et loomadelt õpitud käitumismustrite ja ehedate hoiakute pärast ütlevad mõned Vahurid meile, et oleme metsistunud. Mis on hirmus hea ja õige asi. Just see kõige kollimalt aborigeenim kompaktse ülakeha ja lummavalt kauniste jalgadega mees tõi kõige äkilisemalt tuhandete aastate vanuse kultuuri siia ja praegusse. Meenutas Tormise Eesti ballaade tantsinud jaapanlanna Aki Suzuki ehedat koledust ja raputavat emakemaalisust.
Läinuksin neid pärast etendust tänama ja katsuma, aga Minni, kes enne kontserti kokkupressitud publiku-aurade vastu protsessis ja kriiskas nagu raevunud kanaarilind, jäi etenduse ajal sügavalt magama ja ma ei tahtnud teda vastu aborigeene nühkides uuesti karjuma ajada. Niisiis jäid eemalt vaadatavad aborigeenid.
Oi kui raske sul on – kurtis venna lesk täna igal sammul, ja lisas selle kurtmisega koormat. Tal oli raskusi mu enese jaoks tavapärase vihurdamise kannul püsimisega, ta püüdis aidata, aga jäi tegelikult mind rütmist välja paisates pidevalt põiki teele, sundides ühtlasi kogu aeg seletama, mida ja miks ma parasjagu teen, hoiatades, et ma katkestan end ära, et ma ei jaksa, et ma ei saa ikka üksi kõigega hakkama, et nii eluküllast majapidamist ei saa ikka üksinda ohjata ning kuidas ja mis siis küll saab, kui sügisel end jälle kahe kodu vahel jagama hakkan ja – oi kui raske sul ikka on.
Oi kui valesti sul on – halvustas mu lihane ema, kes mulle mu oma vea tõttu jaole sai, sinna otsa. Astusin pärast Minni voodisse poetamist just lauatelefoni juurde, et selle signa ööseks maha võtta, ja siis see sunnik helises. Nagu alati, küsis mamma ükshaaval kõigi laste käekäigu kohta, et siis kõige kuuldu kohta kiunuda “oo-boi-piiss-of-kräkk”. Teatas, et siuke hobuste ja koertega koos ja mehest eraldi elamine on mõistetamatu ja mannetu ja et parem andku ma heaga talle ise oma elust ülevaade, nii et ta ei peaks kuulama, mida Pärnu räägib. Urrjuhh, mis rääkiv loom see Pärnu nisuke on? Miks peab loomulikku kulgemist kogu aeg sõnastama ja põhjendama – ja miks peab kartma mingeid rääkivaid linnu? Vissis vanamutid oma pool-informeeritud piiratuses pole ometi linna enese suu! Mnjah, nüüd ilmunud naisteajakiri jätab selle pool-informeerituse täpselt samasse seisu, nii et küllap linn räägib aina edasi. Räägiks ka siis, kui ajakirjandus oleks sügavam. Räägiks ka siis, kui ajakirjandus ei räägiks midagi. Fih. Õnneks tulid aborigeenid mu unenägudesse tagasi ja pühkisid mu õelatest ameerikakommentaaridest ja halvustavatest võõrturtsumistest uuesti puhtaks.
 
Viiekümne kaheksas päev – 27. juuli
Eilsest kohtumisest vurtsu saanult õmblesin täna hommikul valmis Kaie sünnipäevaks mõeldud seelikud – nii talle kui ta tütrele Pauliinele, taustaks, konteineridraama. Kuna endiselt on prügikonteiner tühjendamata, helistasin dispetšerile, kes ütles, et prügivedaja ei jaksanud mu konteinerit üksinda värava juurest autotõstukini tirida. Kurat, samal ajal olid siin mu naabrimehe ehitajad. Kõrval on iga päev Liu Paadi mehed. Prügivedaja on ise siitsamast pärit. Ja mis siis mu konteinerist lepingupartneri arvates saama pidi, kui prükkar üksi ei jaksa? Milleks neil minu telefoninumber on? Lenini tahetud proletariaadi diktatuur ongi käes – kes õppida ei viitsi ja saab prügivedajaks, kirjutab õppinud naisinimesele ette, kuidas ja kuhu too oma kolme väikese lapsega prügikasti kangutama peab, eks ole.
Palusin Liu Paadi meestel lõuna ajal konteineri üles tee peale tirida, et diktatuur saaks selle esmaspäeval ära tühjendada. Võtsin Mari majast Liiust vabaks jäänud asjad ära. Viisin Marile von Fabrydelt saadud majapidamisraha. Pistsin hommikul õmmeldud seelikud Segeri-emanda postkasti.
Ja kimasingi Mallega Pärnusse lõunat sööma. Endal selleks ajaks veresuhkur nii maas, et pilt oli taskus mis taskus. Tänu Malle siinolekule vaatasime Mudaravilas üle vahakujud – neid oli kõigest 13, mis oli piletiraha eest ausalt öeldes häbematult vähe. Aga nad olid hästi tehtud. Ja kui ma juba eestikeelsete kirjade vigade parandamiseks (“keniaalne”) käpuli maha lasksin, siis istusingi seal kujude vahel sedasi mõnusasti maas ja tundsin Danny de Vito, Gere ja Piti, Columbuse ja Hamleti lähedusest siirast ja ehedat rõõmu. Püstijalu sealt läbi tormates jäänuks asi kaugeks ja külmaks ega olnuks küünlaid väärt. Rahulikult maas istudes ja süvenedes toimis küll. Mudaravila ees ringitasid ühed pulmad teise järel, väike valge koer Molli rõõmustas üle kere mu laste üle – jälle üks selline põgus, aga sügav kohtumine, millest moodustub parim osa elust, ning Karl Madis ütles Kuursaali juures mind kallistades, et ma olen üks kuradi tark naine. Ja mis sa hing siis elult veel tahad?
Viisin Malle bussi peale – ehkki ta oli ilmselt kavandanud päris mitmepäevalist Liu rannas tädirandumist, ent ta ju ei kujutanud ette, kui võimatu on minu topelttuuridel töötavasse rütmi haakuda. Kui ta tahtnuks täna õhtul minna vaatama staadionile “Elu parimat puhkust” või Endlasse “Tutvumiskuulutust” ja pärast Mudaravilasse “Topeltwagnerit” nautima, pidanuksin ta sinna sõidutama ja ise ka neid komöödiaid-muusikale-projekte vaatama. Minnit kräunutades. Aleksandrit ohjeldades. Pileteid ostes. Ja suurest osast sellest pööbli suvekraamist saanud tõenäoliselt heal juhul tühja tunde, tõenäolisemalt sitamaitse. Pardon, kui võhiklikult neile projektidele liiga teen. Aga veel mõned kultuurisööstud täna õhtul ja kasvõi homme Jäääärt kuulama, oleksid mu päris kindlsti tapnud. Palun luba olla metsistunud. Ja nüüd mõnda aega ainult oma loomade ja lihaste lastega.
Enne selle privileegini jõudmist põikasin Liuranna puhkekülla, kus psühholoogid puhastumislaagris on – küsitlesin Endel Hangot ajakirjale Tervis Pluss ühe kommentaari asjus. Ja vaatasin majakeste vahel selle pilguga ringi, et küll võiks mahe olla mõnikord ka kuskil sellises rendihütis peesitada, raamatuid lugeda, organiseeritult toituda, mitte millegi eest vastutada, lihtsalt olla. Mispeale mu juurde tuli keegi auline emand, nimetas ennast Varjeks, tolle Liuranna omanikuks, meenutas, kuidas mu Jausa talu eelmine omanik Kalle Sassjan just siis, kui talle majapidamispaati ehitas, oma maja mulle müüs – ja küsis, kas võib hakata oma kliente mulle ekskursioonidele saatma. Jajah. Oeh. Vahetame, mehed – teie tulete ekskurssidele, aga pärast seda ei partsuta siin igaõhtuseid saluute taevasse, eh?
Kodus voodisse ajalehti lugema käntsatades – appikene, mis õndsus! – näris mind ikkagi süütunne, et kuidas ma Malle nii ruttu ära lasin, pidanuks ikka praegu temaga staadionil massikomöödiat ja mudakas Kivisildnikkumist vaatama, aga… oimaivõi. Alo helistas Viljandist, kuhu ta koos Retiga esimest korda folkima oli sõitnud, sõbrad on ka kõik folgil. Korraks kihvatas – tahaks kaaaa! Mida kõike – Laulasmaal Kiviräha tükki, uusi Viinistu-Kivastikke, Baskini komööset, Munamäe-Vahtret. Ühel suvel sõitsin lastega pea kõik suvetükid läbi ja panin vähemalt ühe tõhusa välisreisi raha sedasi hakkama. Nüüd õnneks kaitsevad mind koerad, kes ootavad hommikul süüa ja hobused, kes tahavad juua, kalli ja musi ja pai – trenniketta pealt maha sattunult seisavad nad tavapärase trenni ajal kopliväravas, küsivad, mis värk – ja jäävad õnneks siiski ka lihtsalt armastava tähelepanu peale rahule. Vespera armastab ümber minu kõndides mind vaadelda, Monti tahab olla vestlustes initsiaator, Eq ronib õnnest silmi sulgedes sülle. Ei lähe ma nende juurest mitte kuradi kuhugi – ja nendele vaja minevat energiat ilma pidi laiali ka ei pudista.
Puhh, üksi, oma voodis, ajalehed!

Ja saluut. Otse loomulikult. Mis siis ikka, rahustame aga koeramammit, uinutame lapsed uuesti…

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat