Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXII


Viiekümne neljas päev – 23. juuli
Ehkki hambaaugud tekivad teatavasti sellest, kui hambaid ei pesta, suudab oskuslik inimene endale ka sellest süümeka kokku kombineerida. Eelmisel suvel oskasin end süüdistada Barbara-koera koleda hotspoti pärast. Kui nüüd Brigital just ööl enne hambaarstiaega – õnneks, eksju!? – purihammas valutama hakkas, olin enda arvates jälle süüdi. Selle asemel, et hommikuti jälgida, kas-kuidas lapsed hambaid harivad, toidan koeri ja joodan hobuseid. Õhtuti jahmerdan töö ja majapidamisega ega kontrolli kah mingeid hambaid – isegi jalad-näod peab mudila omal jõul puhtaks saama. Mis on mu meelest sinnamaale okei ja õige, kuni kõik on terved ja rõõmsad. Aga kui hambad lagunevad, olen ikkagi mina süüdi.
Olen sellest fenomenist terviseajakirjadele loomulikult kirjutanud ka – varsti pole maailmas ühtki teemat, millest ma kirjutanud poleks – vaatamata täiuslikule toidule lagunevad lastel hambad sellepärast, et toidukordade vahel nahistatakse lõpmatuid krõpse-näkse-pulgakomme. Juba päris tittedel on magusa luti sündroom – kärus laste suude kinni toppimiseks kasutatavad nämmid uuristavad esihambad mustaks ja olematuks kohe, kui need igeme seest pea välja pistavad.
Brigita puripiimaka all näitas röntgen nii lähedal olevat jäävhammast, et Kalmer Lepik otsustas hamba väljatõmbamise kasuks. Aga selle kõrval olnud jäävhamba sees oli ka juba auk. Ja teisel pool ka. Ja kuradikuradikurat.
Kuna mõneks päevaks oli Pärnusse suvitama tulnud – sisemaalased ööbivad ikka koolimajade klassitubades, nagu nõukaaegadelgi – Brigita lasteaiast-saadik-sõbranna Ave Liis, kes tahtis tänase päeva sõbratariga veeta, leppisime kohtumispaigaks Port Arturi kohviku. Enne, kui preili Varendi saatjaskonnaga meieni jõudis, juhtus kohtumine otse loomulikult ühe hobuseomanikuga. Lauri-Kare Laos on see näitleja, kes sisaldus vana hea lastesaate karvase eluka sees – mitte OttoTriin ega Leopold, see kolmas noh… isssssver, skleroos… ei tulegi meelde. Ühesõnaga tal on Pärnu teatris ka hulk rolle, ta juhib õhtuid ja on tänu Varemurrus rajatud alalise elamise talule lakanud olemast vannabii ja hakanud täiega iseendaks. Väga mõnusaks kõhnaks-soojaks-siiraks-lootusrikkaks igaveseks poisiks.
Lauri-Karel on tori mära. Viljandist toodud. Peab teda täiesti eduliselt üksinda ketis. Ühtki teist looma pole kõrval. Ühtki teist looma ta endale ligi ka ei lase – eelmises kodus pakutud hannoveri täku põlgas ära. Mispeale soovitasin, et Lauri-Kare võiks oma üksildase märaga minna Krista ja Andrese täkupoodi. Kirjeldasin, millise võimsa elamuse sain Archippose, Arhivaari, Carry’s Soni ja teiste täkupoe etteastetest. Noorsand Laos peaks oma pirtsaka mära ka sinna viima ja valida laskma, milline mees talle endale meeldib.
Enne peab daami jalg ära paranema. Kui minu Vespera lõikas mingi tundmatu kurjuriga haava tagajala esiküljele, siis Lauri-Kare torimamsel lõikas sama mõistatuslikult tagakülge. Kõõlused terved. Aga sama jama, mis alati, mis kõigile hobuseomanikele tuttav – paraneb siga-aeglaselt. Neil seal on tõrvaplaastrid peal. Mina kasutan lihtsalt kasetõrva-astelpaju salvi. Jäi nii, et kui tunnen jälle tungi Pärlselja-Varbla-Vatla kandist üles Virtsu maanteele tolmata, põikan ka nende juurest läbi. Küllap see ükskord juhtubki.
Õnnestus end tagasi hoida ja doktor Heili Varendit mitte tööasjadega kottida, kui nad Brigita järele tulid. Kiusatus oli küll küsida, millised on selle sünnikahjustusega beebi prognoos, kelle ma Pärnust nende juurde Tartusse ravile vahendasin. Aga esiteks surunuks see Heili ninapidi töösse. Teiseks mind ennast ka. Jäi nii, et nad lähevad hambast vabastatud Brigitaga Terviseparadiisi veekeskusse ja toovad ta õhtul koju tagasi.
Mis oli Brigitale kindlasti oluliselt vahelduslikum kui Pihlaka taluloomaaed Soomral – seal käime nagunii alailma. Veekeskusse ei saa ma Minni ja Aleksandri korraga hoidmise komplitseerituse pärast hästi minna. Nii et kõik siin ilmas on kaunisti tasakaalus – pärast hambadraamat tuli tüdrukule kuhjaga teenitud auhind.
Tegelikult on Pirsidel esmaspäev vaba päev. Tänu sellele neil üldse meie jaoks aega oli. Need meie olime von Fabryd ja Mikaeli-Tiina pere. Samal ajal, kui nemad vaatasid Pirside liigirikkust värske jahmatusega, sain mina pisiasjadesse süveneda. Alustuseks muidugi sellesse, et kuivõrd Mati on jõudnud Kati kõike-korraga-palju-kohe-täiuslikult soovide täitmisega tubadeni, vahetanud kogu põranda ning lihvib ja lakib nüüd seda, siis elavad Pirsid õues telgis. Miks nad ei võiks elada piknikutares, ei osanud Katrin järsku ise ka öelda. Oli just järjekordse totaalse vihmasagara ajal otsustanud ööseks hotelli minna. Nüüd sai – tänu kõrvalseisja värskele pilgule – ka ise aru, et tal on ju piknikumajake ja saun, jumal hoidku.
Lapilise Polli varss, kes tema kere asümmeetriliseks venitas ja väljapoolenähtaalt põtkis, oli paar päeva tagasi sündinud. Kõrb, mitte lapiline. Aga julge, suhtlemisaldis ja ilusakene. Eesel Osvald oli täna erakordselt sõbralik ja kallimaias – ilmselt vajas pärast seda, kui kõik olid Polli titat ninnutanud, soojust ja tähelepanu. Haruldase liigina peetavad sinirebased Toots ja Teele olid kõvasti kasvanud – kui ülejäänud seltskond läks nende puuri juurest nutriate juurde – kes olid just oma vee põhjalikult täis sittunud – õnnestus mul üksi rebastega silmitsi jäädes nendega täiesti jutule saada. Eriti Teelega. Albiino-Toots oli kestvalt ettevaatlik ja ebalev. Teele aga vägagi suhtlev ja inim-positiivne. Seekordse uustulnukana oli Pirside Eedenisse lisandunud paarikuune tuhkur Anni. Eelmine mini-shetlander Paula oli müüdud ja asemele toodud Rosiita, kel oli kannisügamise komme külaliste nina ees vastu aeda. Mis on mu meelest naljakas. Stockholmlaste meelest… nojaa, aga nende hea kasvatus ja vaoshoitus ei luba ju ei nutta ega naerda, kui tillukest keksakat kanni su nina ees krõhvitsetakse. Eesti omatõugu veis Madli on veel mõned päevad ühes tükis. Aga oi-kui-suur – ja talus vastu oma külgi põtkiva vasika vastas vaid Minnit.
Meie koduses Eedenis toimus tänane trenn aias, mitte küla taga metsateedel – Alo soovil, sest teed olid vihmalibedad ja Peter oma külalistest ja pagan teab millest väsinud. Kuna meie ristilaste emal Karinil algab homme Pangodi ääres lastelaager, tulid nad täna Alo sünnipäevale. Mina lootsin, et Karin-Erlend näevad, kui kihvtid trennid meil siin iga päev käivad. EQ nagu koostööaldis-kuulekas lambuke Peteriga koostöös. Reti Vesperaga tantsisklemas. Tegelik pilt oli segadus ja eputlemine ja veidrad seisundid sadulas. Ükski asi siin ilmas ju ei kujune selliseks, nagu me neid ette kujutame – mis kokkuvõttes on enamasti isegi just hea. Väsinud Peter kükitas Vespera seljas, nagu kännuämblik, külaliste ees taset näidata tahtev Reti kaotas jalused ning lajatas huligaanitseva pubega mööda platsi täpselt nii, nagu vahepealseid täiuslikke trenne Peteriga poleks Eq’st üle käinudki.
See polnud küll tegelikult nüüd see hetk ega koht, kus muretseda, mis mulje jääb. Igal inimesel peab olema – ja õnneks enamasti ju ongi – mõni tõeliselt lähedane teekaaslane, keda võib nimetada sõbraks. Karin muigas kummalise siblungi üle õuel ning nentis, et see on piisavalt värvikas värk, et sobida mu ülimalt emotsionaalsesse järjejuttu. Põtkisin sellele emotsionaalsusejutule vastu – enne sündmuste üles kirjutamist Eedeni aias püüan maha rahuneda, nii heas kui halvas mõttes, talletatud saab vaid murdosa neist emotsioonidest, mis on tegelikult pulbitsenud, kui asi käsil, peas ja südames on möllanud. Mispeale Karin väitis, et tegelikult jääb kõrvaltvaatajale ka Vespera-ostust väga emotsionaalse impulsi mulje. Endal on väike laps ja tuhat tööd, vaja veel kolmandat hobust. Ma siis jälle vaidlesin ja jonnisin. Hobukooslus elab-toimib-pulbitseb just tänu sellele, et poistel on silmarõõm. Märakene on mu Eedeni telg – ta koondab enda ümber poisid, mu enese pilk puhkab ta peal… Köginmögin, mis siin seletadagi. Kusjuures miks ei võiks olla väljendumised ja otsused emotsionaalsed? Miks me ei tohi endale emotsionaalse otsusena osta elule nii ilusat telge nagu Vespera? Ärme lükka kogu aeg tahtmiste täitmisi edasi ega ole üdini ratsionaalsed – nii avastame elu lõpus, et õnnetu elu oli.
Aga see on hirmus hea, et keegi niisuguseid asju ütleb. Sõbrad ongi need, kes ütlevad klaare asju, millele kasvõi vastu vaieldes asjad enda jaoks ära revideerida. Sõbrad löövad hangunud enesestmõistetavuse vankuma ja virvendama ning aitavad näha, kuidas lood tegelikult on.
Hilisõhtul – kui meie olime ristilaste perega juba söönud ja saunatanud ning troopikjalt sumedat mereõhku hakkisid vaid taamal jõrravad külapoiste motikad, keeras meie väravasse üks hall jeep. Erlend nentis, et nemad kavatsevad oma teeotsa äraeksinute ja ülbrullarite tõrjeks Pangodi ääres puldiga tõkkepuu panna. Täiega õige mõte. Siia tuleks seesama sättida. Ja et tingivast kõneviisist saaks tegelikkus, peangi järgmisel kevadel selle ette võtma. Tervituse asemel kiunusin sugulastele, kes jeebist väljusid, et meil tegelikult on siin eramaa ja öörahu. Seekord siiski ei saanud naljatamisi tõtt räägitud – me ju saadame mõnikord üsna tegelikult ka seda mõeldes, mida naljatamisi ütleme, inimesi üsna ilustamatult peesse. Mul oli tegelikult mehevenna ja tema kaasa saabumise üle siiralt hea meel. Nemad andsid põhjuse oma olukorrale vaadata võhiklikult värske kõrvalpilguga. Hobused, keda ei Vahur ega tema Karin – nää, Karinate kokkuäratulek kujunes! – polnud näinudki, ehkki nad on meil varsti juba aasta aega olnud – andsid kohe ka etenduse. Ülim memmekas EQ vahtis eemalt mulle silma ja keeldus võõraste käest leiba võtmast. Monti oli Eq’ga tüli norides ja kumaaritades sõiduvees. Vespera volksutas silmi ja tegi ka mõned demonstratiivsed galopiringid. Nad olid väga ilusad vaadata – märkasin tänu uusnägijatele ka ise vastse pilguga – ja tundsin oma hobustest igaüht vaadates sel hetkel, et just tema on maailma kõige ilusam ja armsam hobune. See on alati nii – süda sulab ja voolab just sellesse hobusesse – või koerasse või lapsesse – keda sel hetkel kallistad ja endasse südamega embad. Ta on kõige-kõige…
Vahur silmitses mind kõrvalt ja ütles järsku: “Sa oled metsistunud. Kuidagi ürgne, ehmatavalt loomulik ja vaba ja heas mõttes mustlase moodi. Nüüd leidub ilmselt tsiviliseeritud maailmas õige vähe inimesi, kes sind ei karda ja ei võõrasta – sest sulle on külge tekkinud see Miski.”
Tuleriidale, mis muud!
 
 
Viiekümne viies päev – 24. juuli
Eedeni lagunemine või laienemine – kõik on suhteline ja tõlgendamise asi. Selleks, et septembris poleks Eedeni tagasivedu Tartumaa erinevatesse kohtadesse liiga talumatult valus ja purustav, otsustasin juba homme kanad Retiga kaasa panna. Vanim tütar läheb Bangemani tööle, Tartusse aritmeetikas järje peale suvetöötama ja augusti lõpus koos Eq’ga Timmo talli laagrisse ning sõidab juba homme hommikul Võrtsu äärde. Papagoid on põhiliselt tema juurde kuuluvad – kuivõrd elavad tema toas – Eedeni sügisesse kulgetamist oli mõistlik alustada just nüüd. Pessimist ütleks, et september lammutab mu Eedeni. Optimist ütleb, et mu Eeden laieneb kõikjale üle Eesti. Ja optimist leiab sellest kohe selle noh… emotsionaalse… kujundi, et kogu Maa ongi Eeden, mille oskame ära tunda siis, kui rajame enda juurde teadlikult killukese rõhutatud-keskendatud paradiisiaeda. Ja mis kõik.
Vaatamata sellele, et olin oma seaduslikule juba eile linnast sünnipäevakingituse toonud – siidisest-pehmest-sulanduvast kitsenahast tagi, mis pidi vaatamata sellele, et me kumbki ei hooli firmasiltidest ega kvaliteethilpudest, olema see üks rõivatükk, mida nähes neis asjus teadlikud ja hoolivad inimesed ütlevad jajaa-ohhoo ja siis on ka nendega hõlpsam asju ajada – pidin ikkagi tänagi linna sõitma.
Linnakadalipp oleks see väljend, mida kasutaks pessimist mind tabanud tsükli kohta. Pessimist ütleks, et ma sain terve joru uusi asju. Eile ütles pärast üht pildi tegemist objektiivi sulgedes mu digikas üles. Krõbinal-raginal. Liiv läks ilmselt vahele. Ma ei saa ilma selleta päevagi elada. Mitte päevagi. Seepärast lasin vana fotoka küll korda teha, aga soetasin teise täpselt samasuguse – tõsi küll, 3 aastat uuema mudeli, et oleks kindel, et üks kahest on alati olemas. Kodus avastasime von Fabryga, et tal on samasugune Canon – mu vana ja uue vahepealne mudel. Mõnus. Lasin ühel vanal klassikalisel, töö ajal suunurgas paberossi hoidval – puuksu need uued seadused! - kingsepal valmis teha vöö ühest vanast rihmast ja linetantsu festivalilt Portobello roadi turu mustlaselt ostetud mehhiko-pandlast. Viis mintsi õmblemist ja kümme krontsa ja igavesti tõhus tükk rahu ja rahvastesõprust. Ehkki eile viis Alo linna parandusse vana pesumasina, mille alla kogu aeg loik nõrgus, keeldusin vastu astumast nädalale ilma pesumasinata, millele järgneb teadasaamine, et vana ei saa korda teha – ja siis pole kedagi, kes uue paigaldaks ja millal Alo jälle tuleb, on teadmata. Nii et tõin uue mõsumasina. Kui vana ka korda saab, küll seegi ära kulub. Misjärel lasin paigaldada uued esituled, et keegi mind jälle nende pärast kinni ei peaks, lapsi kräunutades puhuda ei laseks ja trahvima ei tükiks. Kuna mu linnasolles tegi Alo koos tüdrukutega mere äärde uue kopli, oli vaja ka 20 lisameetrit voolikut, millega kaevust vesi vanni voolutada. K-raudas vedasin ühes kaenlas voolikut, teises Minnit. Ja lõpuks varusin mehe tänaste külaliste vastuvõtmiseks autotäie toitu. Aga auto on mul mäletatavasti buss.
Uus koppel Lius oli kogu pere nii läbi võtnud, et vaid Brigitast oli veel napilt Minni hoidjat, kuni süüa tegin. Potitäis noori kartuleid, teine aedube, kolmas lillkapsaid. Kaks võileivatorti, puuviljavaagnad ja suur kausitäis koorimata krevette. Kõik sai valmis just siis, kui külalised saabusid – tõsi, liha grillima ei olnud taibatud panna, aga seda võis ju oodata, eksju, ka ja eks sünnipäevalaps ise teab, millal ja mida.
Valmis toit ja kiire jooks – lidusin oma 20 korda maja ja õue vahet, enne kui laud sai kaetud. Aga lauda said istuma mu absoluutselt kõigekõigemad inimesed.
Vend Lauri – va Austria bariton Vasar – oma tütre Marianne, ema Ülla ja sõbra Tobiasega. Ja von Fabryd. Kapten Marksoni pojapoeg Tarvi oma perega pidi tulema hiljem, mehe kirjastus ei saanud järjekordselt tuldud – ehkki üksaasta võiks müügijuhi Urmasega pingutused ühitada, kuna temalgi on samal päeval sünnipäev. Kaie Segeril ka – tema mehe Ormaga, kes minu universaal-abilisena on mu Eedenis teõline Orminaator, ostlesime oma kaasadest sünnipäevalaste hüvanguks toidupoes täna koos. Pärast psühholoogide puhastustreeningut pidid Vahur ja tema Karin jälle tulema – ehkki sünnipäevalaul sai eile südaööl ära lauldud. Kõigil teistel, kellele sai vihjatud, et on peovõimalus, oli teisipäev. Töö teises Eesti otsas.
Vaatasin oma viieteistkümnendal jooksuringil toiduga majast õue, vaatepilti – Vasarad ja von Fabryd – ja hõiskasin järsku spontaanselt, et mul on õue peal absoluutselt mu kõige lemmikumad inimesed ja ma olen selle üle õnnelik. Mispeale vallandus laul “These are few of my favourite things.” Maailma parima baritoni osavõtul polnudki nii paha.
Tobias Hasan – Hamburgi rahvusooperi produkas, mitte minu noorem peni Tobias – leidis Vesperat vaadeldes, et ennast hobuses ära tunda pole ka paha. Nad on täpselt ühesugused ristandid – isa hannover, ema araablane. Tobias osutus Saksa noorte meistriks takistussõidus ning pärast 17 aastat pausi valmistus täna taas sadulasse tõusma. Vesperal jälle uus keel selgas – meie hopad on nüüd kuulanud rootsi, inglise ja ungari keelseid käsklusi, kohe saavad ka saksakeelset sõnavara kuulda.
Mu lapsed on saanud siin tõelise keeltelaagri, avastasin järsku. Ehkki Peter oskab vabalt ka saksa keelt – ja prantsuse ka – ning võinuks seega õhtu mu venna ja tema sõbraga ses keeles veeta, ei oska seda Liiu ega Ülla. Nii et inglise keele õppelaager jätkus.
Õnn oli, et õhtuks tuli Ülla linna tööle viia – ta saatis mingeid soliste Tervises kontsertmeistrina – ratsutamisega seoses oli konfliktialge õhus ning mul oli õigem end minema vedada. Et mitte emotsionaalseks minna. Täna oli hobuseid puudu. Selge, et Eq vääris üht oma viimastest supertrennidest Peteriga. Veel selgem, et hobune, kellega saksa meister Tobias oma ratsutamispausi peatas, oli temaga sama tõugu Vespera. Avastades, et kõigil hobustel on töö ja tegevus, alustas üks mu tütardest, kes ajutiselt jalameheks jäi, skandaalitsemist. Kuna Ülla oli vaja linna sõidutada, ei olnud mul aega meelde tuletada, kuidas tal polnud nädalatepikku Eq’st sooja ega külma, kuidas ta Peteri siin-olles päevast päeva minu hobusega sõitis, tulemata selle peale, et mõnipäev võiks ta hoopis Minnit hoida ja ka minul sõita lasta, kuidas… Õnneks ei lasknud kiirustamine mul kaklema kukkuda ning kui linnast naasin, olid tänu minu äraolekule lõpuks kõik rahul. Peter oli trenni lõppedes lasknud ka peretütrel Eq’ga taset näidata – Peteriga kuuleka lambukesena käituv poiss paarutas tavaratsanikuga harjunult nii, et too sai piisavalt poose tšikitt (tšikk + džigitt) olla. Kui aga Eq’le Aleksander selga läks – üksi, mitte käe kõrval! – jalutas metsik ratsu temaga sammu. Truult ja ettevaatlikult. Milline armas pubekas.
Panime mu linnapõike ja teiste ratsutamise lõpetuseks kinni pannakotta – kooretarretise, noh – mille Liiu kaasa tõi. Õhtuseks meelelahutuseks valisid von Fabryd endale koerte harjamise. Peter ja tema ingellikud tirtsud, kes alguses Barbarat ja Tobiast nii kangesti kartsid, harjasid koeri oma tund aega. Kõik olid rahul. Mind ärritas mõnevõrra see, et Tarvi-pere takerdus oma koju saabunud külaliste taha. Aga mis see minu asi on? Kui ma selle kohta ütlema hakkaksin, ütleksin… emotsionaalselt. Nii et jätan pigem ütlemata. Üleüldse.

Ma kuulsin küll Minnit magama pannes, et Lauri-pere jõudis Pärnust Üllat toomast tagasi. Ja et Vahuri-pere saabus. Kas ma sain jalule? Ei saanud. Kuulsin oma venda Laurit väga elavalt Alo venna Vahuriga millestki lobisemas ja nende Tobiast ja Karinit veel elavamalt isekeskis keskustelemas. Aga ma võin ju hommikul küsida, millest räägiti.

 

 

 

 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat