Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XXI


Viiekümne teine päev – 21. juuli
Kui midagi mõnusat näed või koged, tahad seda tingimata kellegi teisega jagada. See on põhjus, miks ka reisidele püütakse minna koos omadega. Näe, vaata, tunne koos minuga! Hilisem vahendamine pole iialgi See. Pärast ei saa kuitahes osava jutustamise ja piltide näitamise vahenduselgi sellest ühist kogemust. Saab hea tahte näitamise. Aga mitte ühist osa eluloost. Samas ei ole võimalik ju ka teise inimese elulugu näiteks selle võrra muuta ja mõjutada, et päästaks ta ära tema klanni ja saatuse käest. Alguses oli plaanis koos von Fabrydega selline turnee, et sõidame kõigepealt siit oma Eedenist Koongasse legendaarsele Mihkli laadale, siis sealt edasi Kukerannale Ande esimest oma kodu vaatama, tagasi liikudes põikaks Mõtsu tagant Kidiselt Heli Vahingu juurest läbi, tagasitee valiks Tõhela ja Ermistu järvede juurest ning olekski käidud, nigu niuhti. Eesti mastaabis üsna ühes kohas kõik käigud-põiked. Lisaks oleme Peteriga varasematel suvedel Soomaal öösiti Ande juures ratsutamas käinud. Ja emand Vahinguga tutvusid von Fabryd mullu Minni ristsetel. Nii et olnuks igati oodatud taaskohtumised.
Tegelikult tuli Liiu õde Lätist oma tütrele järele. Vabastas meie Eedeni oma umbkeelsest lopsakast enesekeskurist, ent selle hind oli Liiu ja Peteri päev. Nad olid sunnitud selle veetma kõigepealt lätlasi oodates ja siis nendega siin samas mere ääres istudes. Mis on sisemaa ja-või linnarahva jaoks tegelikult juba idüll küllalt. Aga juhul, kui oled kavatsenud megaretkele minna, osutub kohalik rand ja miljonivaade vangistuseks.
Sitapütimees tuli meie Eedenit juba kell kuus vahepeal kogunenud saavutustest vabastama. Eilse lisadega Kaptenimaja-retke järel sain alles kahe ajal voodisse ja kolme ajal tuttu ning ehkki väga püüdsin, Ennu auks õue roomajat must polnud. Silmigi ei õnnestunud lahti venitada. Ent siis meenus üks müstiline seik – mismoodi Aleksander ütles tädi Meeta juures väga võõra, vanainimeseliku konkreetsusega: “Kati, me läheme siit nüüd ära, me läheme edasi, meil on siin ära käidud. Kati, aeg on edasi minna!” See müsteerium – väike laps võõra vanainimesena eksistentsiaalseid käske jagamas – ajas kargule. Alustasin piraka müstikakoogi küpsetamist. Mustikatest. See pidi saama Andele soolaleiva asemel.
Meenutasin tainast segades erinevaid kodusid, kus olen Andel külas käinud. Esiteks Valgeranna kämpingu rantšo – seal ligi 15 aastat tagasi tuttavaks saimegi. Siis tagasi tema vanematekodus Kõimas Potsepa-teel. Seejärel Soomaal Riisal ühes motellis. Edasi vanas Riisa külakeskuses. Mis oli ütlemata vägev koht – aga kolme pärijaga võõra pere oma ju. Nüüd siis lõpuks oma kodu. Tänu sellele, et pärijad jaurasid vahepeal mingit lepingulõpetamise juttu – ehkki nüüd ei taha ning muist Ande peret peab seda kohta koos kaasnevate Soomaa-hooldamise kohtadega edasi. Tänu sellele ka, et PRIAga on olnud lõputud jamad. Ja tänu õelatele naabritele, kes eelistaksid, et ka sealtkandi ainsam ettevõtja oleks tegemata-olemata. Lõpetasin oma romaani “Puugid kuubis” sõnadega “tänan kõiki, kes on mulle halba teinud”. Kehtib ka Ande kohta. Pangalaenu ja muude finantseerimiste jama on nüüd ka möödas. Vaja vaid see Virtsu ja Matsalu vahel olev maanurk asustada. Nii lihtne, eksole…
Just samal ajal, kui koogilõhn ajas lapsed üles, tuli Epp Petronelt sms. Tal sündis tütar täiega müstilise numbrikombinatsi all. Ise sai ta eile 33. Ja oma sünnipäeval sünnitas ta Anna Margareti sünnikuupäevaga 20.07.2007. Sellised müstikakoogid siis.
Mihkli laat osutus aga täiesti unenäoliseks nähtuseks. Sellist asja ei saaks justkui meie ajal olemas olla. Esiteks viis sinna mitukümmend kilomeetrit hullult tolmavat kruusateed. Tee ääres kolhoosiaegsed paneelasulad. Tütred vahtisid autoakendest läbi tolmupilvede seda võimalust elamiseks ja leidsid, et pole võimalik. Mihklis oli tuhandeid autosid. Ja sellist rahvast, kelle kohta linnarahvas arvab, et neid pole olemas. Lihtsad, töökad, metsadevahelistes külades ikka veel vastu pidavad. Jõivad pirakatest plastikpullodest palju õlut. Osalesid Jaan Rõõmussaare juhitud mängudes-loteriides. Naersid mamma Lulli – tegime Luule Komissaroviga sügava, suure ja sooja kalli, enne kui ta lavale läks – lihtsaid, aga mitte maitsetuid nalju. Ostsid kaupa, millelaadset on täis kõik Lepa ja Sepa turud. Närisid Mustveelt toodud hapukurki ja voblat. Said omavahel kokku. Vahtisid heatahtlikus äratundmises kirjanikku – mispeale vanem tütar nentis, et ei saa aru, kuidas ma selle kätte ära ei sure, et igal kodust välja minekul sedasi järele vaadatakse, sosistatakse ja autogramme küsitakse. Ma ise ka ei saa aru. Välja saab mindud, et teisi vaadata, välja kukub alati hoopis paratamatu enda vaadata laskmine. Mis on Vormsi Ennu nõuannet järgides ka positiivsena tõlgendatav – las imevad vana energia välja, ma võtan uue ja puhta kosmosest asemele. Aga vahepeal tekkivas vaakumis on käpp maas ikka.
Üks aastates paar oli endale suure lontiskõrvulise koera kutsika ostnud. Sellele antud musi andis endale jõudu. Tõhla loomaarst ja lambakasvataja Anneli Ärmpalu-Idvand müüs Kihnu-Manija lambaid. Näitas nende tüüpilisi, teaduslikult põhjendamata vajalikkusega tilpasid lõua all. Kutsus külla – ja ma lähen ka, lugu kirjutama, mis muud! Kõik kokku selline laiendatud Eedeni ja põrgu eeskoja vahepealne ristand, et Mihkli kirikus – mis on Ridala kiriku järel Eestis vanuselt teine – keset 13. sajandist pärit müüre toimuv polnud enam üllatav.
Eelmise kirikuõpetaja naine ja praeguse, Toomas Maarandi ema, istus lävel ja ütles, et vanemad inimesed panevad väga pahaks, mis nüüd kirikus toimub. Toimus Lääne-Nigula kristlike noorte meeste rockbändi kontsert. Nad olid sellised parajad Riksud, nagu mu omagi poeg, kes bändi teeb. Mängisid rockiklassikat. Ja kuidagi teisiti kui sedasi ju nooremat rahvast kirikusse ei saakski. Absoluutselt tuju tõstev ja natuke absurdne kontsert oli. Minni nautis. Reti nautis. Brigita põrnitses lühtreid-kelli, mis olid sõja ajal vantide küüsist ära maasse kaevatud ja nüüd siravad taas täies issanda ilus. Toomas andis kirikulistele kontserdi lõpetuseks õnnistuse. Ostsime lastele ujumisriided, mõne mänguasja, leidsime tuhandete ühtviisi värvitutolmuse autode seast oma ning asusime – kergelt raputatute-jahmunute-lõbustatutena – Ande päriskodu poole tolmutama.
Tee sinna viib kadakametsade ja Läänemaa põlistalude vahelt läbi. Kuna koht on igas mõttes maailma lõpp, pole sinna suvemaju rajatud. Ongi kodud. Või pole üldse. Umbes pooled maad on haritud. Ning kogu jama ja ootuse, nuttude ja lootuse vaheldumise järel on emand Arulal ometi kord palju hooneid ja maid, lisaks tallile ka mõningase kõbimisega saavutatav maneež. Aidad ja hoidlad. Elu- ja kõrvalmajad. Harukordselt ilus, täiuslik, soe – ja oma! Vanapaar Arno ja Maie elavad esialgu seal ise ka edasi. Sest muidu ei saaks uus perenaine kahe majapidamise vahet mööbeldades toime. Arno – kes tõi äsja Ande hobustele Tallinnast jootja – on mures, et noor perenaine paarutab Soomaa ja Kukeranna vahet, nii et kruus krõbiseb rataste all, kui üleväsimisest tuleb tukk peale ja jeep satub teepervele. Vana perenaine ei muretse niiväga – tema teab ju omal nahal, kui palju naised tegelikult välja kannatavad ja vastu peavad. Neil on Ande jaoks kartul maas, talvehoidised tehtud ja mu meelest oleks parim, mis mu lasterikka sõbratariga juhtuda saaks, kui vanapaar ise oma rajatud kodus püsiks.
Arno rääkis, et tema talu oli teine-kolmas, mis kolhooside alt ära kargas. Oma lapsed pole seal elamiseks sobivat tüüpi ikka. Porodele, kes oleksid tervikliku elujõulise talu tükkideks mökkitanud, ei tahtnud elutööd kuitahes suure raha eest müüa – saigi kõige õigemale perele.
Ande kaasa ja viienda lapse isa Alvar paneb nüüd emandaga kõrvuti – kumbki omal trakul – heina ja põlde teha. Lähemaks viieks aastaks on tööd reastatud. Maid kavatsetakse veelgi juurde rentida. Ja kuna nüüd on Ande raskeveokad Kukerannas, torikad-eestlased Soomaal maastikuhooldamise tööl, siis ei teki enam neid ristandeid, mis Andele endale nii kangesti meeldivad, hobuseltsi Kristat nutma ajavad, toetust ei saa, aga Ekstroni ja eestlaste parimaid omadusi ühendavate krantsidena (üks on pildil) igavesti ilusad ja tublid on. Kahju. Ja paratamatu. Et elu teadlikuma-teaduslikuma sisseseadmise puhul lakkab looduslik valik.
Just enne Soomaalt lahkumist tegi looduslik valik ühe mu lemmikhobuse – Alondra, kelle endine omanik ta Ande juurde jättis ja jättis ja jättiski – kallal inetusi. Märal, kellel on väike varss man, oli ühel hommikul kohutav haav laudja peal. Justkui sapöörilabidaga oleks tükk välja lõigatud. Luieni. Õhh. Vet ütles, et sellist traumat üle ei elata. Aga haav paraneb. Usutavasti seda paremini, kui ta nüüd pärast süstikuuri lõppu välja läheb. Mõõdukas päike. Ainevahetust kiirendav, puhastav liikumine. Meeldiv emotsionaalne foon. Jajah. Nii ma Andet, Alondrat ja ennast lohutan ja julgustan. Aga tegelikult usun ja arvan ka tõesti, et mutt tuleb sellest välja. Ehkki pepp näeb praegu välja, nagu suur lind oleks poegadele lõunasöögi viinud. Äkki ongi. Täku hambad nii ei tee. Rets, kes kunagi Ande loomi noaga rappis, on jälle kinni või surnud, ei mäleta, kumbapidi. Metallõudusi seal lähedal urvitamas polnud. Suur kull, kotkas… Äkki tõesti.
Ja siis tulid Hertsog ja Eera. Täiesti uskumatu vaatepilt. Hertsog oli see hobune, kelle Margus Timmo andis mulle oma tallis kõige esimeseks jahiks. Kui palusin väikest ja rahulikku hobunni ja siis vahtis mulle boksist vastu kõrvu lingutav hiid-lätlane. Jahiratsutamise galopivooru järel kaotasin jalused ja ületasin selle vandriga tõketeseeria. Kuidas, ei mäleta. Ja siin ta nüüd mulle Kukeranna lähistel Mõisakülas vastu kõndis. Raskeveokas Eera kannul. Linalakk. Ajal, mil poeg Riks veel Timmo talli laagrites käis, tema lemmik. Keisri kõrval. Kes oli lemmikum, aga sigatige. Hertsog tuli Andele rinnaga peale, sai hoiatuseks õrnapoolselt molli, tegi lambanäo – ja käitus edasi täiesti normhopa moodi. Oletasin ennegi, et talle mõjub boksielu, sajad käperdavad käed ja vahelduvad ratsanikud laastavalt. Juba paari Ande juures peesitatud päevaga oli mees maha rahunema ja normaliseeruma hakanud.
Eeral on paberitega mingi väike kala – see on selge, et ta Etturi tütar on, aga emaga on mingi segadus, millele pidavat vastata oskama Merike Pallas, kes on kuuldavasti Rootsis. Nii et kui keegi teab Timmo tallide raskeveoka Eera emapoolset põlvnemist, paluks järje peale aidata. Saab hää sugumära. Pansionaadilaadne elupõli tal nüüd juba on. Ande selgitas nende hopade enda juurde sattumist sellega, et Margus Linnamäe, kes Timmo tallid tükkis hopsidega ära ostis, on keskendunud eestlastele ning vana kaadrit ei taha. Müüb kiiresti ja odavalt. Hektarite ja kvootide järgi on 49 hobust pidaval Andel vaja 58, nii et 9 veel – ja ta kavatseb needki Timmo tallidest kohale kanda. Andsin talle ühest kodust teise kulgemiseks, Põlvast hobuste Kukeranda vedamiseks ja ka augusti alguses raskeveokate päevale minekuks oma treileri – ja Hertsogit-Eerat kadakate vahel puusa nõksutamas nähes tuli suisa vesi silma. Õigeks asjaks saadud ja laenutatud tööriist, ohjah.
Täielikust õnnest on puudu veel Lady Derby (Terbi). Ihaste talli lõppemisel on ju saadaval temagi. Tegelikult istun siin kogu aeg stardiasendis – et kui meie enda kasvatatud märakene jääb hätta ja keegi teda ei taha, kuigi ta on nii paljud tüdrukud lapsepõlvest tippsporti viinud ja kui… et siis ma torman ja ostan ta tagasi, ehkki mul pole teda kohe absoluutselt üleüldse vaja. Nüüd näitasin Tilluterpsu Andele kätte ja ette – kui vähegi antakse ja hind kannatab, toogu ää.
Raskeveokate päevale tuleb Kukerannalt neli kaunitari. Müstikakoogi sees oli mõnevõrra rohkem lehti ja okkaid kui komilfoo. Andel abiks oleva sõbratari Monika tütar Lill andis Minnile miljon musi. Ja üldse olin Ande kodus nähtu – ja sealsete perspektiivide üle nii õnnelik, et hing kinni. Koduteel sattusime ehtminuliku pisiäraeksimise tagajärjel Virtsu maantee asemel kadakaväljade vahelt lausa mere äärde, tuulegeneraatorite vahele. Nii lähedalt me neid näinud ei olnud. Ossa!
Kodus – pärast järjekordseid lõputuid kruusateid läbi Vatla-Varbla-Tõstamaa-Kavaru – ütles Reti õhtuseks trenniks hobuseid saduldades, et läheks hea meelega järgmisel suvel koos Eqga Ande uude koju. Nädalaks või paariks. Appi ja laagrisse, Kreedera juurde ja üldse. Aga mis mul selle vastu saab olla? Nagu ei saa midagi parata ka selle vastu, et me tõlgendame oma lähedasimategi sõprade reaktsioone äraspidi munajalt. Plikad olid päeva jooksul läbitud kruusakilomeetrisadade, Mihkli laada – rockkontsert kirikus! – ja Ande uues kodus nähtu järel läbi klopitud, aga üdini õnnelikud. Nende sadulaslötsumisest tegi Peter aga järelduse, et nad on millegi üle õnnetud. Nii me üksteist oletame ja tõlgendame siis. Tervitasin Montit Mister Visti poolt. Selle tegi Monts ühele tori märale vahetult enne ruunamist. Väga vägev mehike mu meelest. Kusjuures Monti mune pole mõtet leinata – Andel on nüüd ära ostetud ka Monti lapiline emme. Tükkis varsaga. Praegu veel Soomaal. Selliseid lapilisi rõõme, nagu Monti ja Mister Vist, tehku Monti ema – on asju, mis teevad naised õnnelikuks ja mehed õnnetuks. 
 
Viiekümne kolmas päev – 22. juuli
Oleks Alo seda teand, põleks merdest maha tuldki mette. Pesin auto Statoili pesulas tunnise ootamise järel puhtaks ja läksin jahisadamasse mehe järele, kes kell neli öösel regatilt laekus. Koos temaga tuli autosse ka ta venna Vahuri naise Karini poeg Endel, et minna Liuranna puhkekülla – see on Ojako motelli kõrval ja selle majapidamishoone kalapaadi sisse ehitas seesama Kalle Sassjan, kellelt oma Eedeni ostsin – psühholoogide sanitaarnädalale. Psühholoogidel on iga natukese aja tagant psühhodraama laagrid, kus nad end puhastavad ja laevad, et jaksaks teiste puhastamise ja laadimisega päris kena raha teenida. Mida nüüd ka ema jälgedes astuval Endlil senisest tiidsamalt üles läheb, sest ta saab isaks. Aga esialgu sai ta meiega samal pardal olles proovida, kuidas siis kõik olema hakkab, kui temalgi on suurem pere.
Kuna Alol on ülehomme sünnipäev, hakkavad juba täna külalised käima – mistõttu ostsime Pärnu turult toidukraami nii, et kõik käed-jalad olid seda täis nii Alol-Endlil-mul kui ka Aleksandril. Ja ikkagi tuli kaks korda käia. Toidupoodi minnes valisin targu selle Selveri, mille infoletis müüakse pileteid – nii et saime Aleksandri 5. sünnipäeva pidamiseks piknikupiletid Leigo etendusele “Rooside sõda” ära osta. Ja topeltkärutäie veine-värke. Nii et nagu öeldud, oleks Alo ilmselt merde jäänd, oleks ette teand – ja Endlil on ka nüüd juba hilja kondoomi kasutada, et perekonda väiksemana hoida.
Igaõhtuste pidustuste seeria algas soojendusega. Kuna merelttulnud Alo vajas nagunii sauna, oma lapsed olid samuti pikka aega pesukausibeebid olnud, Liiu ja Peter suisa kraanikausis hakkama saanud, kütsin sauna. Kuna von Fabryd tulid seoses saunaga ka ratsutama kõik koos ja mõnevõrra varem, tegin ühtlasi üsna mahuka õhtusöögi. Ja see kõik lahendas probleemi, kuidas ja millega lõbustada omakorda nende külalisi. Need tulid lihtsalt meie Eedenisse kaasa. Olid Rootsis sündinud eestlanna Tiina, tema svenssonist abikaasa Mikael ja nende lapsed Aulis ja Milvi – puhast eesti keelt kõnelevad imelapsed. Et Stockholmi Lindgren-feissidel polnud absoluutselt mingeid kogemusi loomadega, oli ette arvatav ja ületatav.
Koeri jäi poisslaps Aulis lõpuni kartma – hobustele õppisid mõlemad peo pealt sedasi leiba-õuna andma, et näpud ekuekstrakti – hobuse seedetrakti, noh – alla ei kulgeks. Jätsime hobunnikud pärast trenni tagaaeda. Seda tegelikult rohkemgi nende endi pärast – nad tahavad karjamaise tabuunielu vahele väga põhjalikult oma karja inimosaga suhelda. Reastasid oma pikad näod kakuami servale ja olid osa lastest. Eq püüdis lausa sinna üleski ronida. Mis lahendas probleemi kolmese Paulaga, kes kogu aeg turnides ohus oli – onu Eq hirmutas ta sealt luidsäästvalt alla ära.

Soojaveepaagi ja külmaveeplännerguga saun oli Tiinale-Mikile ilmselt elamus. Von Fabryd on juba meie puhul kõigega harjunud. Kui nad esimest korda meie Võrtsu-koju tulid, tahtis Peter midagi kasulikku teha ning Alo saatis ta 50kraadise leitsakuga plekk-katuselt roostet maha liivapaberdama. Teisel korral oli meil Brigita poole aasta sünnipäev maasika vahukoore tordiga – ja ilma noa-lusikate-taldrikuteta, nagu selgus purjekaga juba keset järve olles. Aga rootslased ja ka rootsieestlased on nii vaoshoitud, mõõdetud, täpsed ja korrektsed, et elamusi väga välja ei näita. Mis on minusugusele mustlase püssile ja suts-särisejale õpetlik vastand. Nojaa, aga kui mõni ei puristaks kõiki oma emotsioone kohe – või pärast kümneni lugemist, aga seda kirglikumalt – välja, kuidas siis teaks vaoshoituid imetleda-tunnustada, eks ole.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat