Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XX


Viiekümne esimene päev – 20. juuli
Ma tean, mida peavad silmas inimesed, kes ütlevad, et nad on elust väsinud. See teadmine ei tähenda, et kohe midagi drastilist ette võtaksid – elu ära lõpetaksid või isegi selles midagi muudaksid – see tähendab lihtsalt, et mõnipäev tekib otsatu rutiini pärast paanika ja ahastuse laadne asi. Lõppu ei paista. Appihurraa. Ajad end varavalges jalule ja hakkad tööle. Kui lapsed ärkavad, teed loomade talitamise ringi – koerte söök, hobuste jook, papagoide kasimine – siis anud ja nõuad, et mõni lastest hoiaks pesamuna, et saaks teha bonnendusega sobimatuid majapidamis- või erialatöid, sõidad oma aja optimaalse kasutamise nimel varumisreisile nii turulkäigu kui intervjuude tegemise mõttes, kukud õhtuks poolsurnult voodisse, üritades tööde huvides midagi lugeda. Ja otsast peale. Sellisel karussellil tekibki see hommikune ei-viitsi.
Ei-viitsi tõrjeks on parim moodus vahepeal teiste eludes külas käia – ja teada saada, et oma rist ja kompott on sobivaim ja õigeim ja ise valituim kanda.
Ei-viitsi laheneb mõnevõrra ka siis, kui väljastpoolt Eedenit tulevad ühes või teises suunas mobiliseerivad telefonikõned. Ajakiri Naised arvas Kristel Regina loo suisa kaanekõlvulikuks – mis tegi mulle mõningast lisatööd, aga –sissetulekut ka. Et emand Sitz, kes oli juba loo üle lugenud, vead välja noppinud ja heakskiidu andnud, samal ajal tigeda e-jauramise saatis, et tegelikult ta üldse ei taha ja tema 15 kuulsuseminutit selles elus on juba ära olnud, on ilmselt paratamatu. Kurnav ja kurvastav – aga üle saadav ja ületatav. Ühtlasi pakkusin kvaliteetajakirjale loo Katrin Kumpmannist. Sest tema nägemisest Kihnu saarel pensiokaid veoautodes sõidutamas ja multi-usundilises kirikus jututamas, jäi tahtmine vestelda. Ja tahtmisest poolik tunne. Ja sellest tundest tarvidus-otsus lähiajal veel Kihnu minna, et oma asjad lõpule viia. Ja asjade lõpuleviimise abil eluga edasi minna.
Teine kõne oli Heli Vahingult, kes luges tänast SlÕhtulehte. Miskipärast küsib viimasel ajal igal teisel päeval mõni väljaanne mingit nõuannet, kommentaari või arvamust. Hapukurgihooaeg, noh. Vahingu-mutt Mõtsust Kidise külast oli lugenud mu poolt SlÕhtulehele antud soovitust, mida täna ette võtta. Soovitasin inimestel üksteisele külla minna. Mitte jätta küllakutseid õhku – ükskord, kunagi, mõnipäev. Ja külla minnes ühistegevust harrastada. Mänge, sporti, seiklusi – sest tegevus lähendab-ühendab. Leppisime siis Heliga just nii ebamääraselt, kui teisi hoiatasin, kokku, et läheme lähipäevil lastega talle külla.
Eluväsimusest kujunes aga peatselt ei-suuda – Aleksandril on nii kohutavalt isa ja majapidamisel meest vaja. Kasvõi korraks. Majapidamises lähevad asjad järjepanu katki ja vussi ja rikki ja nässu. Nüüd on neid masin-teenreid, mis kas on juba lepingu üles öelnud, või teevad seda kohe, terve nimistu, mis tähendab totaalset teeninduste-paranduste-uueostmiste ringi.
Aleksander hakkab ka rikki minema - korraldas kõigepealt vihmavarjudraama – tegi endale vihmavarjust onni ning keeldus Minnit sinna onni laskmast nii dramaatiliselt, et vihmavari tuli ära panna. Muidu läheb veel kellelgi tagumikus lahti. Siis algasid igatsusest kiuslikuks muutuva lapse liivalollused – liivakasti liiva tassimine mööda õue laiali. Misjärel tekkis paadipaanika. Mere äärde ujuma minnes unustas ta mängupaadi kõigepealt koju – kisa taevani - ja siis pärast ujumist mere äärde. Pisaraprits ja palju kisa, mis muud. Niisugune hüsteeriline panikeerimise seeria vallandub alati liigpikaks veniva isatuse puhul. Need lapsed, kellel isa üldse ei ole, ei tea tahta ja neil ilmselt niisugust tujuküllasust ei esine. Meil igatahes panid tütred laamendava väikevenna mõneks ajaks sauna kinni. Kasvõi selleks, et ta järgmisel korral sellise sanktsiooniga ähvardamise puhul sauna sulgemise hoiatust tõsiselt võtaks ja ähvardamisest piisaks.
Isa kulges samal ajal oma Adventure’ga Ruhnust Lätti. Muhu väina regati üks peatus on seekord kohas, mille nimi on umbes Roojaste. Tarvi Marksonil ja Ülo Vooglaiul pole isikutunnistusi kaasas, nii et meeskonnal saab olema täiega lõbus lätirandumine.
Huvitav, mis imelik nädal see seekord on – hakkab lõpule jõudma, aga ühtki sugulast polegi sel nädalal tekkinud? Üle-eelmisel nädalal tekkis mulle tädi. See, kellel on tädi Anne Saatpaluga nii ühine ema kui isa – meie suguharu kasuvendade-õdede ülikeerulise süsteemi taustal on see tõesti imekombel juhtunud. Eelmisel nädalal tekkis mulle telefonis teist sugupuuoksa pidi täditütar. Vanaema Alma järeltulija Liivi, kellel on sünnipäev minuga samal päeval. Küsis, ega ma sugupuurinud ei ole. Sihukest sõgedat teadust, nagu meie sugupuurimine, annab ette kujutada – tänan, ei ole ja ei tule. Aga kus on selle nädala uus sugulane?
Selle eest tulid postkasti Prooveri-emanda saadetud kirjad. Arhiividokumendid. Eesti hobusekasvatuse süvahoovustest. Need on koopiad ja mustandid ja nendes on kirjas ühe sirgjoonelise, pühendunud ja mõtestatult tööka naise suhtumised intriigidesse, võimuihasse, ahnusse ja muudesse nähtustesse, mis Eesti hobusekasvatust pidurdavad, et mitte öelda hävitavad. Ilmselt kasutame neid kirju raamatus lisadena. Need on ajalooline dokument. Fakt.
Fakt oli ka, et enne ratsutama minekut kurtis Brigita, et kardab maastikul galopeerimisi, mil Vespera hakkab pidurdamatult kimama, Monti püüab oma märal kannul püsida – ja kimab oma lühikestel jalgadel seetõttu topeltkiiresti – ning Peter püüab Eq’ga, kellega ta teeb üha nauditavamat koostööd, seda stiihiat peatada. Mina kardan ka sellist kariloomastumist. See on ratsaretkede kõige ebameeldivam osa õigupoolest. Ja karta tuleb ka inimesi, kes ei anna endale aru, kui ohtlik ja ettearvamatu selline lajatamine on. Ega tunnista endale, et ei käi sellest üle. Rääkisin probleemist Peterile. Kes teadis seda ka ise. Nagu sedagi, kui nukker oleks ära rikkuda olukord, kus Brigita üle pika aja ei karda, vaid naudib ratsutamist. Retile püüan ma mitte ühtki märkust teha ega mitte ühestki negatiivsest tähelepanekust rääkida. Sest siis olen mina kade ja temal läheb isu ära ja selliste tagasilöökidega pole vaja meie Eedenis enam riskida.
Ülimõnus, emotsiooniderohke ja superinformatiivne õhtupoolik kujunes hoopis. Tänu elukutsele ka. Kõik on tasakaalus. Kui ühel hetkel saad portreteeritud persooni käest ootamatult vastu pead, siis teisel hetkel saad mõnusa elamustepaketi tänu sellele, et ajakirjanikuelukutse annab lisastiimuli kodust välja sõita, vaatama ja kogema roolida ja kroolida.
Kabli rannas on kapten Jakob Marksoni majamuuseum. Tema järeltulija Tarvi on just see loomakliiniku omanik, kes praegu isikutunnistuseta, konterbandina Lätti seilab. Marksonite järeltulijaist keegi seoses hulgipärijate tüüpprobleemiga – kes endale saab, kes investeerima peab – seal majas keegi alaliselt sees ei ela. Aga suveti vähemalt on seal sündmused. Tänu pärijanna Dora Kesprele. Kes on Tarvi tädi. Sel suvel on reedeõhtuti Jüri Aarma vestlused huvitavate inimestega. Ja Jüri Lumiste Joyce’i-lavastus “Pagulased”. Lubasin Pärnu Postimehele neist kaptenimaja kultuuriõhtutest kirjutada. Kuna täna õhtul vesteldi Raivo Järviga, kes on tuttav igale põlvkonnale, vedasime end lastega Pärnu lahe sellele küljele, mida tavaliselt koduaknast vaatame. Ülioluline on teada, kes ja mis on peateedest kõrval maanteede ääres – ja mis on koduaknasse paistvate saarte peal või lahe vastaskaldal. Siis võib jälle mõne järgneva aasta seal ka füüsiliselt käimata kujutlusis siiski üldjoontes teada, mis värk.
Tahkurannas, mis jääb Kabli teele, olen seni käinud vaid teisel pool maanteed. Mu kunagisel klassijuhatajal on seal maakodu. Selle kõrvale pakuti just sel ajal, kui Liu kodu ostsin, pooleldi renoveeritud väiketalu. Nüüd vedasin oma Eedeni delegatsiooni maanteest mere poole Pätsu ausammast vaatama. Rääkisin lastele nii palju, kui neil huvi ja kuulamiskannatlikkust oli, kes oli Päts ja miks oli vaja esimesele Eesti Vabariigile ausammas püstitada. Arvatavasti polnud see väga suur patt, et plikad turnisid mööda monumenti. Usutavasti muigas vana Konstantin selle üle, kui uusima põlvkonna eestlannade kannikad samba otsast alla ronides üle tema teenelise näo alla sõitsid. Nende nimel ju kõik. Nii Pätsi pühendutu-tehtu kui meie praegused ponnestused.
Ja usutavasti on Päts sama nõutu kui meie selle üle, mis sünnib tema monumendi lähemas ja kaugemas ümbruses. Lähemas ümbruses vingusid kogu meie sealoleku pooltunni rollerid. Otse monumendi eest siia-sinna siu ja viuh. Pidev undamine. Veidi kaugemas ümbruses paarutasid kabriod, ATV-d ja erinevas värskusastmes limod. Juhid samuti. Erinevas värskusastmes. Nii, nagu meie pool lahtegi, on majapidamised erinevas olemise ja suhtumise seisus – on üksikud taludeks jäänud, endiste omanike käes tiksuvad tared, rohkem neid, mis on suvemajadeks kõbitud. Ja kõige enam neid, mis uuteks kruntideks jupitatud talupõldudele kerkides a priori suvemajad, raharahva villad ja mereäärsed ajutised elamised on. Nii, nagu meiegi pool merd, on ka seal müügis nii vanu talusid, juba püsti olevaid mökkisid kui krunte. Aga olustik on nii nooblim – tundub olevat prestiižsem kui meie pool – kui eluohtlikum. Mööda kitsaid-kurvilisi teid lajatatakse-unnatakse nii, et vanade olijate kanad ja uute elanike lapsed lendavad kahte lehte. Roolide taga õõnsad beibenäod või pundunud rullarite ilmselgete joobetunnustega lõustad. Mõni üldise mentaliteediga kaasa kohanenud, soni ja ruudulise särgiga külamees ka – pedaal mossepõhja kinni astutud, hõissa.
Isegi mu vanim tütar, kes varjamatult mu rannamaja eriti ei armasta, nentis, et meie pool on oluliselt kodusem, inimlikum ja kuidagi turvalisem. Juba see tähelepanek, võrdlusvõimalus ja peeglimoment oli kodust välja tulemist väärt.
Tahtsin lapsed tingimata viia vaatama seda talu, kus veetsin kõik oma lapsepõlve suved ja ka suure osa sügis-talve-kevadvaheaegadest. Jaagupi ja Kabli vahel Penu külas Meeta Kaliste juures. Tädi Meeta oli mu ema tutvusringi sattunud Pärnu sanatooriumis massöörina töötades, tagasi kodukülas, oli ta Viljandi piimakombinaadi suvila komandant. Pidas kitse ja siga ja alati mõnd väikest, sügavalt armastatud koera – sest lapsi tal ei olnud. Tema kaksikud sündisid enneaegselt ja said koduseina äärde jasmiini alla maetud, seaduslik mees sõitis end motikaga surnuks, minu seal veedetud aastail oli tema boihvrend Lemme küla parun Ruudi, pärast teda kohalik punapea Ats. Enne siitilmast lahkumist müüs tädi Meeta oma vanematekodu ühele mulgimaa mehele, kellest oma sarjas “Lähme külla!” ka saate tegin – siis, kui ootasin Brigitat.
Nüüd ei tundnud ma esimesel katsel õiget teeotsa ära, sest metsaveerde heinamaale, millelt tädi Meetaga koos vikatitega kitse talveheinad niitsime ja kahekesi käruga küüni vedasime, oli uue omaniku poegade poolt pisikeste kruntidena maha müüdud ja putkasid täis ehitatud. Reede õhtu puhul oli igas putkas keegi kohal, sõbrad ka külas ja ohsinaissand, milline sibulaküla. Kitselaudas ja riistakuuris oli juba uue peremehe eluajal – ta ise on nüüd insulti surnud – naridega magala vähemalt kümnele inimesele.
Uue peremehe lesk Irja – kes on ka oma elust juba kümme aastat jõudnud selles talus veeta, kuidas küll aeg lendab! – võttis meid ehmunult, aga sõbralikult vastu. Otsis tädi Meeta toast kapist välja väikese virna fotoalbumeid ja retseptikogu. Andis kergendusega mulle. Sellepärast kergendusega, et need võõra inimese ainsad jäljed olid talle hingeliseks koormaks – ja ühtlasi oli kergendus, et ma ei tahtnud muud kui oma lastele näidata, kus möödusid minu lapsepõlve suved ja koolivaheajad.
Näitasin lastele, kus oli suur maasikavälu. Kus peeti kitse, kus siga. Kus olid kümned sõstrapõõsad, millest korjatud marjad viidi ratta järele kinnitatud käruga Kablisse kokkuostu. Kus olid metsad, kus üksinda indiaanlast mängisin. Rääkisin tütardele ka, et külaelu ja saatuse löögid, seltskond ja üldhäälestatus olid tädi Meeta üsna kõvasti jooma koolitanud. Aegadel, mil mina seal olin, oli tal hea kindel tunne, et keegi hoolitseb kitse ja sea eest ikka – ja nii tuli hoolitseda ka perenaise eest. Vanim tütar ütles seepeale, et mu lood selle talu minevikust ja eelmisest perenaisest kõlavad nagu mõni raamat. Vastasin seepeale, et inimene ei oskagi midagi rohkemat välja mõelda kui looja ise. Ilukirjandus ei erine ses mõttes dokumentalistikast, et sealgi on kirjas tõestisündinu – nimed ja seosed võivad ju muudetud olla, midagi enamast kui vanajumal ise, pole ükski autor ikkagi välja mõelnud. Ja sellepärast on ka praegused päevikud täpselt samaväärne ilukirjandus nagu varasematel aegadel ilukirjandusena serveeritud needsamad nähtused. Ka meist endist saavad raamatutegelased, sest tõestisündinud juhtumid, mõtted ja tunded muutuvad osava üleskirjutamise puhul ilukirjanduseks. On subjektiivsed ja nihkes – aga selge on, et igaühe meist elust saab kirjutada riiulitäie raamatuid. Milles samastumist ja vastandumist, äratundmist ja üllatusi on tuhandetele lugejatele. Aamen.
Tütred said aru. Nii mu kirjanduse olemuse selgitusest kui lapsepõlvemaa mõjust isiksusele. Kui peenelt väljenduda. Tüdrukud olid selles toas, kus tädi Meeta aegadel mina tudusin, teed juues eriliselt süvenenud ja mõtlikud – ja nentisid lõpuks, et oleme endale Liusse õige maja saanud, see siin on huvitav ja mis kõik, aga mitte meie oma. Tänu taevale, et ei tekkinud oleks-poleks jada, et võiks hoopis selle osta ja omale uueks Eedeniks ehitada. Uhh, enam ei tahaks. Tartu linna lastele kooliskäimise staapi võiks veel ehitada. Aga minu rannatalu on rajatud ja aitab küll.
Kapten Marksoni järeltulijad peaksid oma vanaisa talu omamise ja pidamise suhted küll selgemale jalale seadma, sest Eesti oma külaeliidi üks lipulaevu kannab valusalt talvise hüljatuse märke. Tarvi tädi Dora, tema tütred ja muu suguharu hoiavad vitraažidega, ornamentidega, sulni mööbli ja koduoreliga häärberit suvel küll uhkesti hoos ja käigus. Nii, et saab selget aimu, milline oli olnudaegade omamaine härrandlikkus, millele kuradi punaoku järsu lõpu tegi. Aga kuna talvel seisab majapidamine tühi ja pärimisprobleemid ei innusta kedagi piisavalt investeerima, kipub värv elegantsi pealt ja kõrvalt kooruma, tapeedid võiduma ja võimalik ilu ja harmoonia on potentsiaalses, museoloogilises seisus.
Üks Dora tütardest ütles tabavalt, et palagan üksi talu elusana ei hoia. Palagani heaks ja ümber koguneb küll rahvast ja on põhjust valge lina lauale panna, aga tegelikult peab vili põllul kasvama ja loomad laudas kosuma – siis on talu. Jüri Aarmat ja Raivo Järvit kuulama oli kogunenud sadakond inimest. Jüri Lumiste lavastused rehe all on lõpuni välja müüdud. Aga see pole ikkagi päriselt ja ainult See.
Ülimalt energiline, multifunktsionaalne ja karismaatiline Dora jõudis ühe korraga kohvi pakkuda, oma portselanimaalitud tassi kinkida, orelit mängida, aidas olevat rahvariidenuku väljapanekut näidata, esinejaid lõbustada, valgeid sukki ja tanu ülle tirida – ja oli nii äge ja äkiline, et ma tundsin temast 30 aastat nooremana ja enda arvates kah tublina ta kõrval täielist alakat. Aga eks Dora ole üksi jäädes ja end tühjaks joostes samuti vässa ja viril. Nagu me end jäägitult välja andes ja ära rakendades kõik ju.

Pärast vestluse lõppu pakkisin lapsed ja Liiu – von Fabryd veetsid laiendatud suguvõsaga päeva Kablis ja Peter pani teel Liusse oma proua maha – autosse ja sain vaevalt sadakond meetrit sõita, kui osutusin ohuteguriks. Samal ajal, kui külade vahel paarutavad pidevat purjus rullarid, pidas peateel passiv politsei mind kinni – läbi põlenud esitule pärast – lasi puhuda, jokutas ja jauras, kuni unine Minni autos lõugas. Samal ajal tegi mitu purjuspäi kihutavat juhti letaalse avarii…

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat