Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XIX


Neljakümne seitsmes päev – 16. juuli
Mõnikord on halvast varjust vabanemiseks vaja seda, et varjutatul poleks kõrval sellest varjust hirmunud inimest segamas. Abiks on, kui keegi, kes selle varju olemasolustki ei tea, juhatab selle alt välja – ilma, et ise seda teaks.
Kui meie tüdrukute hobunoorukid olid vaid mõne nädala sadulas olnud, kibelesid piigad maastikule. Õiget treenerit polnud neil EQ ja Montiga koostöö ja ühiselu alustamisel nagunii. Aga see õnnetukegi, kes neil talli juures platsi ääres värises ja kügeles, eelistas tookord – nüüdseks juba kümme kuud tagasi! – kohvi juua ja suitsu teha. Järelvalveta maastikule läinud tirtsud kaotasid ratsastamata hobuste üle kontrolli, eest ja tagant üles viskavad puberteetikud avastasid, et on inimestest kogukamad – ja selle jama klaarimiseks läks pärast professionaalse treeneri abiga mitmeid aegu tihedat tööd. Kuna mina mäletasin liiga elavalt tüdrukute hirmu ja tõrget, vapustust ja masendust pärast karmi kogemust, poleks ma neid kodukülaski väravast välja lasknud. Ei lähe mmidagi maastikule, mütake ja hüpake, serpentiinitage ja kavaletitage siinsamas koduakna all!
Kuna laste isa ei tahtnud Muhu väina regatile minnes oma autot jahisadamasse liibalaabakile jätta, sõitsin meie vapraid purjetajaid teisel ringil sadamasse. Eile olid nad õnnega koos, et tormi tõttu lõpuks sootuks ära jäänud Sorgu-ringile minnes auto sadamasse jätsid – kuidas nad muidu meie Eedenisse tudule oleksid saanud. Täna viisin nad ära ja auto koju tagasi. See viimine toimus kummalises poolmagavas olekus. Vaid osa endast oli pärast ööd teistest galaktikatest tagasi tulnud – mõnikord on selline kummaline äraolev siinolek. Tänu sellele olid kaks lühidat kohtumist jahisadamas eriliselt mahedad ja pehmelt puudutavad. 84st võistlusel osalevast alusest õige paljud olid välismaised. Hommikuses laagris, mis stardiootel jahtklubisse oli moodustunud, valmistas üks perekond hommikusööki oma šoti setterite paarile. Gordoni setterid, kes Pärnu jõe ääres haigutasid ja ringutasid, meenutasid mulle kahe aasta tagust Šoti-retke. Kui me kahemastilise Martha mööda Caledonia kanalit koju tõime. Et ta saaks nüüd ümbermaailmareisil olla. Ja mingu tal hästi.
Otsustasin neid Gordoni settereid musitades, et üsna kohe, kui sügisel on hobused Freddy ja Aire talli viidud, sõidan Minniga kahekesi kuhugi seiklema. Eestist ära. Kas Iisraeli või Islandile, vahet pole. Igatahes umbes kümneks päevaks ära. Kogu olemus nõuab seda. Aga pere, kellele setterid kuulusid, nägid välja nagu mõnest põlisest perest pärit britid – olles ise Peterburi venelased. Sõbralikud ja intelligentsed ja… peesse see pronksiöö. Iga mõistuslik olend teab, et metallmehikese jama pole rahvustevaheline, vaid hoopis muude nähtuste ja fenomenide vaheline sõda.
Teine mahe kohtumine oli suur ja soe kallistus Ülo Vooglaiuga. Muhu väina regatt ongi tema asutatud üritus. Ta kinkis mulle regati särgi. Ja sõidab sel aastal Adventure meeskonnas kaasa. Mis on tegelikult suur ja legendaarne sündmus. Nagu pedagoogikakorüfee kallistuski. Selle kallistuse ja kingituse kogu väe ja väärtuse sain kätte tänu hobustele.
Kui mul poleks kodus Eedenit, koeri ja hobuseid, kellega koos lapsepõlvest saadik igatsetud elu elada, oleks käivitunud klassikaline ja juba korduvalt läbi proovitud endahale: nää, Ülo kallistab mind kindlasti kaastundlikult, mina pean alati maha jääma, sest mul alati mõni väike laps, kelle pärast ei saa regatte kaasa teha, ja siin pole midagi vinguda, sest kõik need lapsed on mu enda tahetud ja saadud, kui omal algatusel on lapsed saadud, peab leppima loomuliku paratamatusega kaldal oodata ka siis, kui meeskond, kes merel lustib, on küll kond, aga mitte mees, samal ajal on mul ainult kohustused ja vastutus ja üäää. Teada need endahaleda mõtteread. Vastavad tegelikkusele. Aga on välditavad, kui elad oma elu, mitte ei oota. Ja selle eeldus ongi oma elu korraldamine selliseks, et see teeb õnnelikuks.
Kui koju jõudsin, oli Peter beibedega metsas. Lihtsalt ja lühidalt. Nad olid platsil tiirutamisest ära tüdinenud ja metsa läinud. Lustinud ja mõnulenud. Ainus asi, mis nende piiridelaienemise juures oli valesti, oli see, et ajast, mil siin külas veel loomi peeti, on igale poole okastraadid vedelema jäetud. See sõna ei tulnud inglise keeles meelde ka Peterile – tänu kellele tüdrukud saavad tegelikult superbse inglise keele praktika. Hiljem meenus – barbered wire. Habemega traat on see asi, mis meenutab nostalgiliselt aegu, mil Lius olid loomad. Nüüd ta lihtsalt on ja segab. Aga alati on ju võimalik uued teed leida. Ja võimalik on see tänu sellele, et mitte ühtki ekstsessi ei juhtunud. Juhtus koostöö ja lust – ja sedasi oligi must vari sügisesest apokalüptikast mu tütarde ja hobuste pealt Peteri abiga kadunud.
Liiu klassiõde ja mu enesegi ammune tuttav Anne Tartust näitas sellele ülimeeldivale ja kauaoodatud sündmusele veel üht maitsvat pilti peale. Õnnelikku perekonda. Anne on kolmas kord abielus. Nii õnnestunult ja õige mehega kui üldse võimalik. Teisest abielust on tal kergelt autistlik tütar, ta ise on üle elanud peaaju veresoone lõhkemise – ja arstist mees oskab ja tahab selle kombinatsiooniga hiilgavalt toime tulla.
Olime selle õnneliku kombinatsiooniga Ojako talu juures rannas. Kuna Lyl ei olnud sel päeval kliente majas, ei häirinud me kedagi. Selgus, et puhketalust oli täiesti võimalik jäätist osta. Liiatigi selgus, miks on hea, kui naabertalus on sõbrad puhkamas ja nende juurde tulevad omakorda sõbrad puhkama – sel kombel saan ma ka ise puhata. Kuivõrd puhkepiirkonnas olev kodu on ilma puhkerütmiliste teekaaslasteta ikkagi kodu, teeks muidu ilmast ja aastaajast olenemata tööd. Puhkajate kiiluvees õpid ka ise hetkegi hinge tõmbama. Kõhuli maas. Kerge jutt suus. Ja mõnus olla, ilma et näpud arvutis, raamat ees või mõne tööriista vars peaks tingimata peos olema.
Õhtul juhtus päeva ülim õnnestumine. Lülitan telefonil tavaliselt ööseks hääle välja, et ei helistaks tundmatud huvitujad, mida ma arvan grupiseksist – ja nõuandvad hääled Ameerikast. Täna unustasin. Ja kohe ka helistati. Olime Minniga juba sügavalt ja tõsiselt voodis, nii et Reti võttis löögi enda peale. Mu ema esitas järjest kõigi laste käekäigu kohta küsimusi. Et siis iga kuuldud fakti kohta lõpuks öelda, kui ja miks valesti sellega kõik on. See on muudetamatu nähtus. Järelikult tuleb õnne tänada, et selleks korraks on see nüüd jälle möödas.
 
Neljakümne kaheksas päev – 17. juuli
Hommik möödus paksude jalgade tähe all. Vespera tagumine parem – see lõikehaavaga – on pisut paistes. Küll ainult haava koha pealt. Aga ikkagi. Ja midagi paremat kui mõõdukas liikumine sellele siiski pakkuda ei ole. Peter kinnitas pärast hommikust trenni, mil nad otsisid ja leidsid küla servadest uusi ratsutamisradasid, et Reti sõidab Vesperaga väga säästlikult. Seda, et neiul on kand üha hajameelsemalt üleval ja ta sõidab päka peal, peab ka Peter ütlema – kui mina ütlen, olen kade ja väiklane. Peter kinnitas, et tegelikult olen pidevalt oma hobust loovutades ja ise kogu Eedeni teenija-lapsehoidja rolliga piirdudes uskumatult suuremeelne – nende tallis ei luba omanikud oma hobustele teistel isegi pai teha ega porgandit anda. Aga ma mõtlen, et külarahva seisukohast ongi hea, et ratsutavad tüdrukud ja hertsog, mitte mina. Ühest küljest pakuvad nad külarahvale sõbralikult ilusat vaatepilti. Teisalt ei saa minu enese ratsutamaskäike eputamisena tõlgendada. Selle eest karistataks karmilt. Ja kardetavasti hobuseid. Sest ma ei väsi kordamast – kellel on lapsed-loomad-kinnisvara, on haavatav. Mnjah, ja mu arutelu teemal, miks on hea, et ma ise oma hobusega ratsutada ei saa, on tegelikult silmakirjalik. Ma otsin püüdlikult põhjust paratamatuse üle rõõmustada. Tubli tüdruk.
Teine paks jalg on meil peres veel. Riks väänas tormisel merel purje päästma karates põlve nii välja, et sõitis täna Kihnust Pärnusse traumapunkti. Määrati lamama. Ta läks seda käsku täitma Vehendisse. Ja mina mõtlesin, et see laks tuli allaneelatud mustast energiast. Halvustas siin mu maja, suurustas oma digika ja telefoniga, mis on tal minu omadest paremad. Selge, et vihastasin. Ja nüüd tundus, otsekui oleks mu halvasti alla neelatud solvumine esiklapse masti otsast alla ja Muhu väina regatilt maha kukutanud. Vanemad meeskonnaliikmed väitsid siiski, et tegelikult kukutas teda hoopis esinemine. Oli vaja poosetada ja trikitada. Mul oli pojakesest sügavalt kahju – Muhu väin on purjetajate aasta suursündmus ju. Ja samas hea meel, et ta läks lamamisrežiimile teise koju teiste naiste hoolde. Kõige hullem asi, mis temaga juhtuda saab, on tegelikult oma tüdrukust ilma jäämine. Kõik muu on ületatav ja korraldatav.
Viisin Liiu ja Peteri Audru keskusse. Käisime seal töölissööklas lõunal. Mis oli absoluutselt maitsev ja mõnus. Ja arhitektist Peter sai vapustuse nii Audru vallamaja arhitektuurist – sealsesse saali pääseb läbi peldiku! – Jüri Arraku maalidest – need tundusid talle õudsed - kui ümbritsevatest majadest. Kohutavat värvi. Igal korteril oma satikauss. Need on sellised asjad, millega me ise harjume ega märkagi, värske pilk paneb ka ennast ahhetama. Jällegi muudetamatud õudused – järelikult pole vaja süveneda.
Süvenemist väärt on hoopis nüüd juba mõlemal pool meie Eedenit toimuv ehitamine. Lisaks Aare maja kerkimisele hakatakse kergitama ka Liu Paadi kõrvale. Selle maatüki ostis ära mees, kellele kord kuulunud asutuses toimunud pikantne kohtumine põhjustas patuse pastori skandaali. Noormees pole mulle väga pahaks pannud, et selle jama eest pandi tal asutus põlema ning ta enese pats põles ka ära. Oleme absoluutselt mõnusates suhetes. Ja nüüd siis naabrid. Issanda teed on… issanda teed.
Brigita läks von Fabrydega mustikale, meie Retiga panime kõik loomaliigid ööseks siiski nende kohtadele. Alguses oli mõte, et hopsid võiksid ju eesaias öö veeta. Aga kuna seal on treeningplats, siis nad ei rahune seal iialgi maha. Kappavad ja mängivad, kolistavad ja müdistavad. Igaks asjaks on oma koht. Ainult et homme on nüüd küll ilmtingimata vaja uus koppel teha – mis lage, see lage. Kuna Barbara on jälle mingi asja sees püherdanud, ei saa ka Tobias õues ööbida – mõlemad tuleb sauna panna. Nii, nagu Moosese käsulauad sisaldasid lihtsalt elukorralduse ja üldtarga hügieeni eeskirju, tuleb oma Eedeniski selleks korda ja reegleid järgida, et oleks mugav, käepärane ja mõistuspärane.
 
Neljakümne üheksas päev – 18. juuli
Seoses kavatsusega näitemänguvõistlusel osaleda sirvisin tekste, mis tuletasid meelde elu Raeküla majas. Kus laste ristiema pidas oma hobuseid. Kus mul oli teater. Kus mustlased elu kriminogeenses muutsid. Järsku sain aru, et enamus selles nõiamajas elanutest või meiega tihedasti külgnenutest on surnud. Teatri juurest armastuse leidnud Aare Laanemets on surnud. Näitlejatele palka maksnud endine meremees, kelle sõbrad-kompanjonid ehitavad ja õilmitsevad, edenevad ja kosuvad, on surnud. Mustlasmoor on surnud. Näidendis mänginud hobune Bella on surnud. Mu tollane lemmikratsu Haigi on surnud. Ja kui ma endale tulevaks suveks asemikku maa peal ei palka, olen ise ka varsti surnud. Mul on vaja teist ennast. Kes sel ajal, kui mina vahelduseks näiteks ka erialatööd teen, koristab ja niidab. Kes sel ajal, kui mina ratsutan, Minnit hoiab. Kes.
Nagunii ma seda enese asemikku ei palka, järelikult siis olengi ka varsti surnt.
Jätsime kõik lapsed peale Minni täna koju ja käisime Liiuga kahekesi turul. Varusime mõneks ajaks produkte ette – arvestusega, et sööme kordamööda meil ja neil. Käisime kohvikus, oh kergemeelsust – sõime puuviljakorvikesi, kohupiimakooki, pontšikuid… Ja siis helistasid ühe Eesti väikelinna pensionärid, kes lubasid kell kaks meie Eedenisse ekskursioonile tulla. Küsisid pool kaksteist, millisest teeotsast alla keerata. Sest olid Soomra käsitöötalus käimisest loobunud. Nende kiunuv-halav kõneviis telefonis sundis mind paratamatult tahtma üldse mitte koju jõuda. Ka kokkulepitud ajaks mitte. Lubasin endale, et ei lase mingeid ekskurseerijaid endale oma isiklikku koju, vaid piirdun oma kodus oma kodu pidamisega – ehkki jumala selge on, et kui keegi jälle helistab, siis ma oigan ja ohkan vaikselt ja luban tulla ikka.
Täna oli Reti ingel. Esiteks tegi ta minu turulkäies ise kopli ära. Jess! Teiseks pani ta penid sauna ja lasi penskarid hoovi peale pika laua taha piknikku pidama, kuni ma koju jõuan. Kolmandaks läks Minni ja Aleksandriga ära mere äärde, kuni ma vanainimesi oma seltskonnaga rikastasin.
Vanainimesed tükkisid solvuma, kui ma koju jõudes toitusid autost välja võtsin ja külma panin – aga nende tegeliku saabumiseni oli ikka veel üle tunni aja, kui nüüd kokkuleppeid meenutada – justkui tuhande krooni eest toidukraami peaks pahaks minema, sest… Äh, mis ma oigan. Justkui oleksin ise üks nendest kurvameelsetest, aga selle eest väga toimekatest vanuritest. Nad on tublid, et tellivad bussi, sõidavad kodust ära vaheldust otsima, huvitavate inimestega kohtuma. Pealegi sain ma selle kahe tunni eest kingituseks kellegi harrastuskunstniku joonistatud kaks guašijoonist rebasenäo ja puujalgadega hobustest, kleidiriide aastast 1980, vana, aga täiesti töökorras hamstrimaja (!?!), vastsündinud tita papud (!?!?), terve päeva tupervaares käärinud küpsisetordi (!!!), piknikust üle jäänud võisaiad porgandikonserviga (!?!), kurgikoored ja hallitanud leivad hobustele. Issand. Kuna kogu selle õnnistuse seas oli siiski ka valik täitsa kobedaid porgandeid, läksin ja andsin need tagaaias hobustele kohe kätte – mispeale piknikuseltskond hoiatas, et hobused jooksevad mulle kindlasti peale, lükkavad pikali, löövad ja hammustavad. Rääkida polnud mul neile õnneks midagi vaja – nad ise rääkisid, kuidas 60ndatel üks laps lasteaias voodisse lämbus ja teine tangisünnitusel otsa sai. Kui bussijuht oli end ära süstinud – diabeetik, noh – asusid nad taeva abiga teele.
Ja ma tean tegelikult küll, miks ma inimeste ealiste muutustega kaasnevatesse olmenaljadesse nii ebaõiglaselt ja valulikult suhtun. Mulle käisid tegelikult ka õhtusöögi ajal – tegin täidetud paprikat, lillkapsast, kabatšokki ja noori kartuleid – kõik lapsed, nii enda kui Liiu omad, teravdatult ja ebaõiglaselt närvidele. Sellepärast, et Riks ei saanud ülikooli sisse.
Rikkus seoses sellega, et tunnistus tikkus liiga hea tulema, oma üleoleva rapsimisega lõpuks keskmise hinde ära. Peale lõpukirjandi keeras kõik küpsuseksamid pekki. Ja nüüd võib loota ainult tasulisele kõrgharidusele. Ütlesin talle, et loomulikult me isaga teda saekaatrimeheks ei jäta – kogu ta põhjendamatult kõrge enesehinnanguga – aga samavõrd kui ta enne õppimise asemel ringi laias, tuleb tal nüüd topelt pulgestada. Paralleelselt õppida ja tööl käia. Ühest küljest oli oma lapsukesest nii kole hirmus jube õudselt kahju. Teisalt tegi viha, et üleolev suhtumine viis täpselt sinna, kuhu viis, jälle minu arvelt. Nii, nagu ma pole endale kunagi mingit lapsepuhkust lubanud, vaid aina rüganud, nii ka jätkub. Nüüd hakkame siis Minni titaea arvelt kahemeetrist ülbikut ülikoolitama, eksole. Pilved Eedenis. Ja kõikjal maailmas. Sao Paulos – kõige inetumas linnas, kus ma iial käinud olen ning minust veel enam reisinud kinnitavad, et see ongi maailma kõige koledam linn – sai lennurajalt kontorihoonesse libastunud lennuki tulekahjus üle 200 inimese otsa, Rae vallas on hulgi tulekahju ja… Riks ei saanud ülikooli.
 
Viiekümnes päev – 19. juuli
Kui öösel nii meeletult tormas, et majauks ei seisnud kinni, akende lõgin ei lasknud magada ja laelaudade vahelt sirises soojustusliiva voodisse, olin kindel, et tänaseks kavandatud Kihnus-käik läheb puu taha. Kihnu paistab üle mere, aga seal käisin viimati… ei mäletagi, mitme aasta eest. Selleks, et sinna minna, tuleb auto jaoks päris pikalt ette praamikoht broneerida. Ja Liiu kinnitas, et jääb kergesti merehaigeks.
Aga tegelikult oli kõik maru hästi. Tormi oli päevaks jäänud täpselt parasjagu, et praami peal oleks lõbus – laine käis väikesest Amaliest üle, aga päike paistis ja meie istusime ju minu bussis, Minni magas ja ülejäänud lastekari oli imelikult heas tujus.
Kurase kohvikusse jõudes kippus tuju korraks käest ära minema – loksumine oli enesetunnet ikkagi pisut sakkinud, poes olev silt teatas, et sularaha nad enam ei anna (ja see oli Kihnu saart katvate lõputute keelumärkide, mittelubamissiltide, tõrjetekstide sissejuhatus), minu lapsed nõudsid koleda kuhja friikartuleid, millest nad pooltki ära ei söönud, Liiu lapsed jonnisid ja tuul oli tegelikult ikkagi hirmus külm.
Ent edasi läks kõik üha mõnnamaks. Peter sai Lapini rahvamajast üsna kobeda elamuse – ehkki mõistis, et osa kihnlasi pidasid seda liiga suureks-kulukaks ja püüdsid Johannes Least õhku lasta. Kihnu Jõnni sünnikodus viskasime hundiratast. Päriselt ka. Kõigepealt Brigita ja Anna – siis mina ka. Ei tea, mitme aasta tagant. Palju hundirattaid järjest. Majaka juures selgus, et see on valmistatud Staffordshire’is. Praamiga üle tulnud jalgratastega pered ja minu bussiga meie vajutasime ühtses rütmis ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Korra ajasid kaks veoautot meid peaaegu kraavi. Mõlemad olid penskareid pilgeni täis. Uuemal ajal ongi Eesti vanurid väga ettevõtlikult liikvele läinud. See Lõuna-Eesti grupp liikus endise Estonia opereti primadonna Katrin Kumpmanni gideerimisel. Tänu neile saime kirikusse sisse. Ja tänuks selle eest pidin laskma ennast koos nendega pildistada.
Kuni Peter sukeldus Kihnu muuseumi sügavustesse, istusin Minniga kiriku põrandal altari ees ja tõmbasin hinge. Misjärel tutvusin kiriku ees Aapo Ilvese emmega. Ta lubas mulle oma raamatu saata.
Käsitööpoest ei saanud Liiu loodetud tikitud pluusi, Minni sai ühe kördiserva seelikuks – ja me arutasime, et kaubandusega on Kihnus asjad üldse viltu. Samavõrd kui seal kõik kohad keelusiltidest kubisevad, puudub igasugune mõistuspärane kaubandus. Võiks ju lausa sadama juures mõni üleüldine Eesti käsitöö pood olla… Aga see on Kihnu ja Kihnu loogika ja Kihnu on Kihnu on Kihnu.
Peter oigas rikkusenäitamise pärast, mille nahka on suur osa Kihnu kalurimajadest ümber ehitatud suvemaju läinud – eriti stööris teda helekollaseks rantšoks muudetud megakompleks, mille peale kirjutatud Uibu talu andis mulle teada, et ukse ees peesitav turd tüüp on minu uue naabrimehe sõber ja kompanjon. Peterile ma seda ei öelnud, sest siis oleks ta hakanud kohe oletusi tegema, mis kõik mulle endale aia taha kerkimas on.
Rock Citys süües hakkasid lapsed loomulikult jälle jonnima. Ja seltskonnad tegid endast minuga pilti. Aga nende kannatuste eest tasuks tuli parim – tunnike lihtsalt olemist, mitte kuhugi tormamist ega mitte mingite vaatamisväärsuste enesesse ahmimist lumivalgel Kihnu rannal. Kui ühe tiheda päeva jooksul on kõik saare peal näha olev endasse imatud, on teda koduaknast jälle mitu aastat kena vaadata, umbkaudu teades, kuidas seal peal on. Aga parim osa on setitamine.
Vahetult enne praamile minekut – juba sõbraks saanud jalgratturite ja penskaritega ikka kenasti koos, mõned neist tegid veel koos minuga pilti – saime ka täielikuks õnneks vajaliku hobusteportsjoni. Mööda rannajoont kappas kaks hobust. Üks ratsanik kukkus. Siis kappas teine edasi-tagasi tema juurde ja eemal, juurde ja eemale. Peter filmis. Ütlesin talle, et need on Stina, ansambli Kihnu Poisid juhi abikaasa ja tema kodutalu hobused. Muist vist Ande juurest Kihnu viidud. Ükskõik, kuidas sellega oli – ilus oli vaadata ikka.

Kui meie kodune kuldne trio oma õhtust sõitu tegi, mõtlesin värskesse Eesti Ekspressi vahtides, et Eesti on ikka üks üleüldine Kihnu saar ja et pole minu probleem, kui võhivõõrad sedasi massiliselt üht patsidega tädi endaga koos pildile tahavad – tegelikult ei tunne nemad mind ega mina neid, aga siin Kihnu saarel pole sel üldse tähtsust, samas on see ikka ropult kurnav ja pingestav, et kuskil ei saa inkognito ega anonüümne olla. Tõesti pean koos Minniga oma Eedenist ja Kihnu saarelt mõneks ajaks võõrsile putkama… Ja siis äkki nägin juba Liiut unes. Ta ratsutas Vesperaga ja püüdis Montit Aleksandri tuppa narisse magama keelitada. Et poeg on poeg ja voodi on voodi, selgitas ta.

 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat