Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XVIII


Täna oli Eedenis ühest küljest justkui täpselt selline päev, nagu ma oma elavjõude siia kogudes kujutlesin, et olema hakkab. Teisalt oli mul enesel seejuures korduvalt tunne, et närvid on tükkideks rebitud – nagu Kohviveskil filmis “Siin me oleme!”. Ei, kõik oli tegelikult superbne – ainult et ma leidsin iseennast perioodiliselt keset õue seismas ja karjumas.
Tänu kella viiesele tõusmisele jõudsin üsna tõhusalt oma loodetava tulevase näidendiga töötada. Jõudmata õhtul filme vahtinud laste ärkamist ära oodata, kimasin üheksaks linna – mu tururingi ajal (kotitäis paprikat, lillkapsast, värskelt hapendatud kurke, kabatšokk, teine kotitäis kopsu-kõrisid-konte koertele, kolmas kotitäis kartuleid-mune-kudumeid Liiu tütardele, autoriks naabrimees Aivar Pärna ema, neljas kotitäis lihtsalt kümme kilo porknaid hobusele) Minni õnneks magas autos. Kuna juba liiga paljud lapsed olid mu auto küljele oma nime - õnneks siiski mitte maotuks kulunud nalja “pesemind” kirjutanud, kükitasin tund aega ajalehti lugedes autopesula järtsus. Ostsin virna uusi saunakausse-moppe, sest kui pool mu majakraamist sai Liiule-Peterile naabermajja viidud, selgus, et teist poolt endale väga ei jäänudki ning elumaja hakkas koristamatuse tõttu mõne päevaga üsna veenvalt lauta meenutama.
Varustasin papagoid vitaminiseeritud toidu ja puuviljakõrtega – kana aina muneb, kuigi ta munadest kedagi välja ei hau, kuluvad varud selle püüdlikkuse peale ikkagi ära ju. Sain koduteel Mari käest kastitäie aegunud piimu-jogurteid-kohupiimu koertele.
Kuna koristamiseks oli jälle vaid tunnikene, enne kui Mulgimaa elektrikaupade müüjad ekskursioonile tulid, saatsin Reti Minniga naabrite juurde, kaasas karbitäis jäätist. Kui lasta vanematel õdedel tirtsu kodus valvata, toovad nad teda iga paari minuti tagant mulle jalgu, et näidata, kuidas ta viriseb. Nagunii on mul juba ammu tekkinud igatsus rahulikult ja süvenedes, mitte meeletu kiirusega koristada. Vilumus teeb koristamise efektiivselt kiireks – aga mõnikord tahaks aegamisi mediteerides mööda tube kooberdada ja kihutamata majapidamisega suhelda. Kui hästi läheb, siis saan seda juba aasta pärast.
Nüüd olin kihutamisest märja nahaga just viimaste tubade põrandaid pesemas, kui mulgid helistasid ja ütlesid, et hakkavad Liuranna motellist nüüd tulema. Õnneks tuli jutu sees välja, et neil on pundar oma penisid ka juba kaasa võtmiseks valmis pandud. Küsisin, kas nad teevad nalja või – toovad võõraste bernhardiinide territooriumile hobuste vahele kogenematud penid. Jätsid toomata. Aga kui kepikõnni keppidega varustatud tädid ja parv lapsi meie aia taha ilmusid, siis helistas parasjagu mu tädipoeg, kes ütles, et kuivõrd ta tuleb siiakanti lastele maalilaagrisse järele, astub meilt ka läbi – ja inimestele vastu läinud Reti jättis puusal kõõluva Minni ihuliikmed järelvalveta. Tegelikult läks megahästi, et see tähelepanematus lõppes vaid keskmiselt marraskil keskmise sõrme ja elu esimese plaastriga, kui EQ midagi tõhusamat leidmata Minnit näkitses. Kisa oli selline, et samal hetkel jahisadamast helistanud papa – kes lõpetas Watergate’i eelviimasena, hurraa! – arvas, et vähemalt sõrm, kui mitte terve käsi on alla neelatud. Minni õnneks EQ peale ei solvunud – nagu ka eelmisel korral, kui kopleid tehes jäi hobuse suhu tema jalg – küll aga ärritusin mina, et üht ja sama viga on vaja mitu korda teha. Täpselt samas isikkoosseisus.
Vähemalt said külalised etenduse. Edasi tekitasime tööjaotuse – tüdrukud panid EQ ja Monti sadulasse ja sõidutasid kliente käe kõrval ringi-ringi-ringi. Mis tähendas ühtlasi, et tegid oma hobustega esimest korda päris tööd ja teenisid sellega pärisraha. Mina jutustasin oma talust ja siinsest elulaadist. Ja siis ajasid ninasid vastu sauna akent litsuvad võõrad lapsed Barbara ja Tobiase pöördesse. Raevunult lõugavad koerad ajasid omakorda hobused leili. Need panid ringitamist lõpetades lahti saduldatuina närviliselt ümber maja kappama. Nii et mulgid otsustasid taiplikult, et meie Eedenil on vist nüüd neist kolmekümnest lisahingest lampideni.
Tegin kiiruga lastele kilu-muna lõunaeine, sest Liiu pakutava roani oli veel paar tundi, ja mõtlesin enne Peteri ratsutama saabumist pool tunnikest pikutada, taustaks ette aeda niitmistööd tegema toodud hobuste ülemeelik mäng ja kablutamine. Aga majakaaluste naabrite külalised aina voorisid aia taha – kas me võime neile pai teha, leiba võib anda vä -, nii et mängivate hobuste vahele haukuma kihutanud koerad ohustasid iseennast.
Mingil hetkel ütles sisetunne, et teoksil on midagi enamat kui lihtsalt aia tagant suskimine. Seesama külakell, kes kõigile oma sõbranjedele üle Eesti kuulutamas käib, kuis kõik siitkandi baabad oma mehi minu juurest otsimas käivad, ilmus värava vahele eriliselt leidlikus isikkoosseisus. Beebieas lapselaps. Mingi meeter-viiskümmend-koos-mütsiga, väga purjus ja kaame mehike, kärakapullo näpu vahel ligi. Oma pere isane peni. Lahtiselt. Nii tolle külakella peni kui pilditu olend – küllap üks nendest, keda ma oma saunas koos koertega kinni pean? – üritasid värava vahelt sisse tungida. Ühe oleks pihustanud Barbara ja Tobias, teisega arved klaarinud EQ – ta ei salli silmaotsaski võõraid koeri ju. Keerasin selja – väsimus ja viha idiootse sissetungi pärast võttis kõnevõimetuks – ja kõnnitasin koerad ära majja. Äsja pestud põrandatega majja, kusjuures. Mispeale selja tagant kiunuti, et siin ollakse nii uhked, et hobustele paigi ei lubata teha. Püha taevas, ma maksin oma kodu ümbritseva tara eest nii palju raha, ja ikkagi imbuvad loomade asjus karjuvalt võhiklikud purjus mölakad lippide vahelt siia surma saama.
Kohale jõudnud Peterile kurtsin raevust kaamena, et oma kodus on inimene maskide-pooside-kaitsevahenditeta ja hirmsasti haavatav selliste pealelendude asjus. Peter mõistis. Ja alustas koos mu tütardega üsna intensiivset hüppetrenni. Kuna kohe pärast soojendust – mille hobused said tegelikult juba kundesid ringitades ja omavahel hängitades – jõudsid Saatpalud kohale, jäi nende Veskimetsas-treeniv tütar Karoliina treenijatele tõkkeid tagasi üles panema. Meie Lauri ja Mailiga sõitsime naabertallu Liiu ja toitude järele. Olin meie poegadega, kes jõuga kaasa trügisid, üsna järsk ja kannatamatu – pole võimalik viit inimest mahutava autoga minna järele neljale inimesele ja toidupottidele, kui juba minnes on autos kuus inimest, eks ole.
Jutt jäi nii, et trenni lõpus saab Karoliina iga hobusega mõne ringi sõita ja hobused jäetakse eesaeda paljaks närima, sest praegune koppel on järjekordselt kiilastatud. Mis tähendab, et homme hommikul tuleb mere äärde uus koppel teha. Kui Saatpalude ja Liiuga naabertalust tagasi jõudsime, olid hobused lahti võetud – ilma et Karoliina saanuks sõita – ja kiilasse koplisse kuuditud, sest meie pereisa oli saabunud ja ennast keset eesaeda parkinud. Normaalne.
Karoliina nuttis, mina ei jätnud enda teada, mida oma tüdrukutest arvan ja asusin sauna puid tassima. Liiu valmistatud superliha ja megamagustoit rahustas kogu Eedeni maha. Ehkki meid oli kavandatust poole rohkem – keset söömaaega ilmus välja ka näljane vanem poeg oma pruudiga – jätkus kõigile. Ainult pereema kükitas pesamunaga kaevu taga ja krõbistas kuivatatud kala. Mulkide katse oma koertega siia tulla, lõpuks ikkagi nende peale pöördesse läinud loomad, aialippide vahelt koos koera ja mingi purjakil pääduga minu koju trügiv klatšimoor, ratsutamata jäetud Karoliina – ja sulni söömaaja saateks lakkamatult end aediku alt välja kaevavad penid – olid mu halvanud. Mingil hetkel õnnestus lapilistel molkustel ikkagi end aia alt välja nihveldada ja ma jagasin neile kummalegi tõhusa tõu, sest sellistel puhkudel järele andmine on iseenesele hukatuslik. Ehkki kõik olid koeri pidanud ja teadsid, et ma ei või jätta neid kolkimata, ei mõjunud kiunuv ja kaklev perenaine just õhtusöömaaja ehtena. A mis sa teed.
Kui Monti ja EQ pärast sööki uuesti sadulasse pandi – täna juba kolmas kord – tegi Monti seda, et üritas trepist üles minna ja Riksu tuppa, millel on omaette sissepääs talli poole, varjuda. Hobused said kolmanda raundi, koerad loobusid pärast minult saadud kolakat, mis veenis neid, et ma ikka tõesti ei unustanud neid juhuslikult aedikusse, muhku norimast. Lapsed mängisid keeglit vaatamata Aleksandri pistelisele undamisele, et need on tema kurikad. Ja kui esimesed külalised sauna läksid, rääkisin köögis nõusid pestes vanema poja pruudile meie pereisa igati tervitatavast plaanist Tartusse veel üks maja ehitada või osta. Et see hoiab naha toore ja võimaldab ettevõtmatuks manduvate eakaaslastega suhelda – 50 kilomeetri taha Võrtsu äärde need ennast teleka eest enam ei vea ju. Selle peale teatas vanem poeg, et ainus tõeline kodu on ikka see Võrtsu äärne, ma olen esimene inimene, kes arvab, et vanavanemad (nad on ligi 75…) ei jõua Aleksandrile ja Minnile koolijärgset-trennieelset staapi võimaldada, et sel juhul peaksin ma ikkagi Vehendist ise Tartu vahet voorima hakkama, sest tema, Riks, on ju ka sealt iga päev kooli käinud. Selle pädematu, suisa jahmatavalt lollaka möla lõpetamiseks tegin oma vanimast pojast oma köögis pilti, mispeale ta teatas, et tal on palju parem ja kallim digifotokas.
Niisuguste asjade peale polnud ma enam sugugi kindel, et jaksan hommikul kella viiest hakata varre otsas logiseva vikatiga mere äärde kopli tegemiseks lindialust liini niitma. Kõrkjad pole maltsad. Kuni teised saunatasid, koristasin õues laua, korjasin kõikjale poetatud papptaldrikud kokku, pesin köögis nõud, tundsin end seoses oma toa ukse sulgemisega lastekarja ees tõelise väiklase-laisa-õela mõrrana, jagelesin jaheda õhtutuule käes siniseks tõmbuva, aga riietest keelduva Minniga. Ja niipea kui tädipoja pere sõitis Tallinna ja hertsogi pesakond oma rannatallu – see on tegelikult meganaljakas, kuidas von Fabryde tütred hakkasid Minnit Mikiks kutsuma, ah, üks Disney-hiir kõik! – kukkusin voodisse.
Hing sellest helge ja kerge, kuidas mulle kallid inimesed on üksteist leidnud. Ja mures sellepärast, et mu vanim poeg kipub oma kenast pruudist end lahti ülbama ja machotsema. Teadsin juba tema metamorfeerumise puhul, kui armastus tärkas, et see ime pole igavene. Nüüd on tüdruk korra juba ähvardanud suhet lõpetada, kui ülbe patriarhi mängimine – olles ise ülalpeetav ja üdini sõltuv – ei lõpe. Täna nägin tüdruku silmis muret ja tõrget, kurbust ja kaastunnet, kui kutt minuga plõksis – küll vaoshoitult ja pindmiselt, aga siiski naissugu sügavalt alavääristades. Sinu ehitatud maja vä? Häh, ikka oled naine! Tahad veel ühe maja ehitada? A miks sa meid edasi orjata ja vaikides meid oma kukil taluda ei võiks – eit oled ju! Et sina maksad, toidad ja katad? Muuks sa ju ei kõlbagi. Tüdruku silmis oli läbinägelikkus, mis selle pika ja kena poisi mahedaks timmitud ülbamise all tegelikult kobrutab. Ja ma sain täna aru, et see tüdruk on meie poega maha jätmas. Maha ülbitsetud hinded, laiamise tõttu ebakindel kõrgkoolikoht – ja tühja pomotsemise eest eemalduv tüdruk. Kelle kaela ma terve aasta olen saanud vastutuse veeretada… Mnjaa, tore algus ässa elule.
Palusin lõputult sauna ja köögi vahet voorival vanimal pojal oma toa õueavanevat ust kasutada, mitte lakkamatult bambuskardinaid tilistada ja ust prõmmida, kui mudila on magama pandud. Tundsin end veel õelama-väiklasema jubetädina – ja jäin vaatamata sellele, et viimne kui liiges kehas lõhkus valutada, Minni kõrvale surmaunne. Uinumise eel teadsin, et mul on muist kohustusi – mees ju kodus ja mis kõik – täitmata, ent ma ei jaksanud enam ajalehtegi käes hoida.
Kella nelja ajal ärgates avastasin – õnneks enne hobuseid – et karjusesse polnud vanem tütar voolu pannud, vanem poeg aga oli saunatamist lõpetades kõik uksed kinni jätnud, nii et saun ei saanud ei jahtuda ega kuivada. Miks ma selliseid asju tähele panen? Võiks ja peaks ju ometi ilusatele ja meeldivatele asjadele keskenduma? Aga vot närvid on tükkideks rebitud – tsiteerides Smuuli.
 
 
Neljakümne kuues päev – 15.juuli
Hommikune soe padukas pesi ära hoovi ja hobused, juba peaaegu ära kuivanud pesu ja mu kavatsuse uus koppel teha – nii kiila pole praegune veel jõõserdatud, et ma padukaga niitma läinuks ja kangelaslikult märgades kõrkjates räheldes aeda uude kohta istutanuks… Vihm ei pesnud juba viiendat päeva siin kodus üht olulist mulle kuuluvat asja. Huvitav, kuidas mu treileril Ande juures läheb?
Olen tema heaperenaiselikkuse peale üsna kindel – nagu võib kindel olla ka selle peale, et kui sind kohal ei ole, siis lakkad olemast. Üleeile, 13. juulil pandi Urvaste lähistel nurgakivi Pokumaa koja ehitusele. Kuna Alo oli Watergate’il ja mina ka oma Eedenist paagitäit diislit teise maailma otsa sõiduks maha ei põletanud, kuulutas Postimees Ulvi Kuuse Edgar Valteri kirjastajaks. Rein Langi kaasa on kunagi enam kui 10 aastat tagasi kirjastanud ühe pokuraamatu. Alo kirjastus on aastate jooksul välja andnud mitukümmend Etsi raamatut – ka kogu pokunduse uuesti. Piisab üritusele minemata jätta, ja oledki olemata. Polnud ka projektikirjutajat Esta Tamme Postimehe ajakirjaniku jaoks olemas – raamatute kirjastaja oli Ulvi, mängumaa rajasid uhiuus vallavanem ja Etsi kasutütar. Ja nii meie maapealses Eedenis siis ongi. Ja tühi temaga – nagunii ei loeta suvel ajalehti, kama kaks, mida kirjutatakse – ütles Alo. Sest mis sa hing ikka ütled.
Eriti kui ootad tundide kaupa jahisadamas tuule vaibumist. Täna pidi kell 2 Muhu väina regatt startima. Lükati tormi vaibumist oodates edasi. Aga tuul aina tugevnes. Mis tegi meie eesaias näkitsevad hobunad kangesti heatujuliseks ja ülemeelikuks. EQ tõmbas otsekui selle väite kinnituseks, et pole olemas tasuta lõunaid, maruliselt mängides Monti päitsed katki – aga tühi temaga, peaasi, et loomadel on hea tuju ja ükski lõksutav raibe, joodikud ja krantsid kannul, meie Eedenisse ei vingerda.
Meie Eedenisse saabus hoopis üks kummaline paar. Meeldivalt kummaline, kusjuures. Eesti esimene transseksuaal. Kes pole sugugi Angela Aak, nagu meedia praegu serveerib. Umbes 15 aastat tagasi alustas oma kolgatat läbi komisjonide, opiseeriaid ja enese tõestamisi ühiskonnas Kristel Regina Sitz. Endine hevibändi trummar. Sõjaväes käinud poiss ja puha. Tema operatsioonid tegi Tartu laste uroloog Udo Reino, vahepeal oli töö pooleli ja üsna meeleheitlik. Aga kõik päädis valmis naisega, kes on nüüd juba kümmekond aastat abielus sakslasest kunstniku Thomasega.
Noorpaar viis täna Thomase ema Audrusse suvitama ja tuli tunnikeseks meile kohvile. Kristel on mõnevõrra kosunud. Mistõttu tal on oluliselt vägevam rinnapartii kui minul imetavanagi. Ta on endiselt hädas näo karvakasvuga – käib väljas ikka paksu meigiga. Aga üldiselt meenutab kogu tema riietus ja hoiak täiesti tavalist küpses eas emandat. Maanaist, täpsemalt. Heas mõttes. Mida ta ongi. Nad elavad Tomiga praegu veel Kristeli vanemate juures Kiius, aga on tagasisaadud mõisatööliste maadele ehitanud oma moodul-majakarbi ja müüvad selle sisekujundamiseks praegu maatükikesi. Nagu see meil kõigil käib.
Kristel ja Tom paistsid silma sellega, et ükski mu senistest külalistest pole koerte ja hobustega nii sujuvalt ja loomulikult ja õigesti käitunud kui need kaks. Nad suhtusid eesaias uudishimutsevatesse hopsidesse nagu kõige loomulikumatesse asjadesse maailmas. Mu koertest kõvasti väiksem Tom kutsus neid endaga mängima – ja need tulidki rõõmuga, ilma et oleks tema peale ärritunud või midagi valesti mõistnud.
Ma ise nautisin Kristeli elutervet huumorimeelt. Ta töötab Inglise suursaatkonna turvaülemana ja rääkis uskumatuid lugusid šotlaste – nagu emakest Inglismaad, nii ka nende saatkonda juhib selle rahvuse esindaja – ihnsusest. Aga vähemasti ei tekkinud vähimatki probleemi tema transsusega, kui teda tööle värvati. Ei midagi erilist selles, et kõik naised pole naisena sündinud. Ongi hea, kui mõnel naisel on tseevees nõukogude sõjaväe kogemus. Thomas on loobunud vabakutselise raamatukunsntiku-koomiksimeistri elust, sest oma isikliku honorari kerjamine kirjastustelt ajas hulluks ja oksele. Töötab laserite alal. Ja üldse olid need kaks üks tujutõstvalt paigas ja õnnelik paar.
Last ei kavatse nad lapsendada, sest pärast lõputuid komisjone soomuutmise kadalipu ajal pioneerina rada rajades, ei taha Kristel Regina mitte kellelegi enam mitte midagi tõestada.
Hästi mõistetav.
Sama mõistetav on, et mina ilmselt sel suvel siin Eedenis ise ratsutama ei hakka. Peter von Fabryst vaimustunud vanem tütar on minu märaga sõitmisest kenasti enesestmõistetava rutiini kujundanud. Peteri saabumine tähendab, et tema võtab hobuse. Mina teen söögid, koristan, kasin puurid-toidunõud-vannid, toon poest süüa juurde ja teen selleks erialatööd, hoian Minnit – ja kogu ring uuesti otsast peale.
Kuivõrd eile käis lõbus kolmik ratsutamas küla vahel – suurel põllul, Pärnade ja Peteri juures – siis vot kihvatas. Kurat, mina koogutan aina Minniga jageleda ja pidevalt tühjaks söödava külmutuskapi kiuste juba mitte kolm, vaid neli korda päevas sooja süüa teha. Ja kõigil teistel peab olema lihtsalt lõbus, muidu nemad ei mängi. Mu hobuse sujuvalt üle võtnud mimsu on ära jaganud, et kuna ratsutamine on tema hinge ja tuleviku päästmise tagatisena vanemate jaoks püha lehm, siis sellega võib kõike teha. Võib jee tõmmata ja kohustustest loobuda – hobust ikka ära ei müüda, sest mis temast muidu saab. Võib ema hobuse üle lüüa ja muti ainult orjama jätta. Võib üdini iseendale pühenduda. Kuivõrd loovutasin oma ekskursiooniteenistuse tütardele, soovitasin vanemal neist selle eest endale uued sapsud osta. Tema leidis, et sapsud pean talle ostma mina, tema ostab oma teenistuse eest midagi endale meeldivat.
Tänu sellele, et torm ei vaibunudki, tulid kõik kuulsusrikkad meremehed koos mõningaste lisadega ööseks siia. Vähemasti sai tänu sellele vikat ära parandatud ja kõigi rataste-kärude-vankrite kummid täis pumbatud.

Homme ei tule minu mära jagamisest kah õnneks mingit probleemi – sel ajal, kui teised ratsutavad, lähen mina kuulsusrikkaid meremehi linna viima. Aga autasuks näen Ülo Vooglaidu – Muhu väina asutaja sõidab tänavu Adventure’ peal. Mis on üsna ajalooline juhtum. 

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat