Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XVII


Kuna loomad ei tingi Jumalaga, siis ei arutle nad teatavasti, kuidas oleks, kui poleks ja kui oleks, kuidas siis oleks. Ammugi ei tee nad oleks-poleksite järgi järeldusi, kas ja kui palju Jumal või teised olendid neid armastavad. Selline ürgtark stoilisus ja olemuslik budism on põhjus, miks inimene, kes oma tänapäevase elulaadi juures ju otseselt mingi töö tegemiseks enam loomi ei vaja, tahab ikka nendega koos elada. Kasvõi alateadlikult neilt elutarkust õppida. Pärast inimeste käest haiget saamisi kallistada ja nuusutada, hooldada ja hellitada olevusi, kes ei klatši ega räägi edasi, kui on klatši kuulnud, ei anna hinnanguid, ei kadetse, ei peta ega valmista pettumusi.
Ehkki loomad ei arutle, kui hea oleks trenni teha, oli just nende jaoks taeva kingitus, et Peter Liusse suvitama jõudis. Kaua neid kastetakse ja väetatakse, nagu kapsaid, eks ole. Ja loomad rahustasid täna ka mind, kui oma kolleegide peale ärritusin. Õpetasid kolleegide pealt õppima ka. Eesti Naise kaaneloo oli Epp kõigepealt toimetusele saatnud – ma tean seda tunnet ja tungi. Tahaks töötulemusest vabaneda, kiiresti tunnustuse kätte saada, eluga edasi minna. Kuna minu tehtud parandused käisid veterinaaria, meditsiini, külaelu sisemise ilu ja muude talle võõraste nähtuste kohta, ei leidnud ta neid üles ja-või ei pidanud olulisteks. Seepärast olid mulle saadetud, juba kujundatud külgedel, näha olevas tekstis sees vet-vead, mis teinuks loomaarstidele nii halba kui nalja, med-vead, mis üllatanuks neid arste, kes on minu jamadega tuttavad ja külaelu-seltsiolu apsud, mis pannuks õlgu kehitama need, kes neid nähtusi tunnevad ja keda need puudutavad. Kõrvalseisja jaoks ah-mis. Minu jaoks üsna ähvardav ebatäpsuste pärlikee.
Otse loomulikult oli ajakirjade kirjastuses server maas. Mu parandused ei jõudnud ja ei jõudnudki toimetusse. Õhtul nõustus peatoimetaja väsinult ja nördinult – päevapikkune serverijama ja siis veel mingi väiklane külanaine oma tühjatähjaga, onjo – telefoniteel need vead parandama. Ta ei olnud sõbralik ega mõistev. Ja ma õppisin kogu sellest takerdumiste-sekeldumiste jamast taaskord oma enese žurnalitsi eluks vajalikku igitõde ära tee teisele seda, mida.
Aga selle eest oli Vespera jalahaav ööga kenasti kinni ja kuivaks tõmmanud. Määrisin Spasatelit peale ja kallistasin mära kergendatult. Oeh, jälle üks salajaste pisaratega pestud haav… Ja kuna paviljonis istus kaska peal lennuvõimetu pääsupoeg, turnisin üles – kuhu ma lastel pääsukoloonia pärast minna ei luba – ja panin koleda kõrvuni nokaga prääksu sarika peale õdede-vendade juurde tagasi. Iga laps on oma emale ilus, mõtlesin itsitades, vahtides tõtt terve rea kollaste, kõrvast kõrvani kollnokkade reaga. Koll- ja rullnokad.
Et ma lõpetaksin ajakirjanduse kirumise ja selle ümber pablamise, selleks helistasid Endla teatri näitlejad mu Eedeni aeda. Olin pisut mures, et olin Endla “suvelavastuse” pihta nii siiralt ja otse puusalt tulistanud. Näitlejad ikkagi oma parima andnud ja meeskond vaatamata Palutiidu käkerdamisele ju nii püüdnud… Näitlejad tänasid. Keegi ju pidi. Ja ütlesid, et Pärnu Postimehe loo juures on varsti sadakond kommentaari – tavaliselt ei kommi kultuurilugusid mitte kunagi keegi, aga nüüd puhkes mäsu, sest nii paljud olid oodanud, millal saaks öelda. Oeh, tänu taevale.
Söötsin saabuvale von Fabry perele õnnelikuna nahka eilse toidu – eelmise päeva ühepajatoit on teatavasti parim! – suunasin mudila liivakasti, ütlesin Brigitale, kes Tobiast kartvate tittede ees Tobiast tuustides asja eest sähmata sai, et loomade üle ebaõiglase võimu näitamine lõpeb alati nii, lülitasin lõpuks ometi elektrikarjuse välja, et hobused hoovile tuua. Jess! Jess! Jess!
Esimest korda sidusime hobused lasipuu külge. Tunned hobusepeeru, sina uus sitapütt seal sügaval maa sees!? Ja kui EQ Peterit kartes üritas lasipuu maast välja kangutada, seisin lihtsalt tema nina ette. Lapsuke toetas otsmiku vastu mind ja rahunes maha. Ikka täiega tita mis tita. Retile andis ta õnneks kasimiseks kõiki kosse – tänu millele nende suhted paranesid. Kummaline, kuidas laps peab saama looma üle võimu tunda. Kui muidu ei saa, õrritab, paneb piitsaga – mida iganes, et ennast tähtsa ja tegijana tunda. Ja ma ei tea, kuidas neile vaikset austust, leebet arvestamist ja koostööd õpetada. Obadused õpetavad. Tobiase-sugune mahe mehikegi solvus ja käratas. Aga milleks loomadele sellised inetud pettumused, ah, ma küsin?
Tahaks parandada kogu maailma, aga oma enese Eedeniski ei saa paratamatuid katseid-eksitusi muudetud-ära hoitud.
Aga siis hakkasin õnnelikuks. Sügavalt ja üleni.
Seletasin Peterile, et EQ kipub alustuseks ennast kehtestama ja ratsanikku võssa tassima, ära lõpetab, kui ratse vabaks lasta – kaua sa üksi ikka kakled, onjo – kui teda kangutama hakata, jäädki kitse kakkuma. Peter sai kohe aru, mis värk. Lasi pubel alguses omatahtsi kõndida, maad nuuskida – võttis ta siis vaikselt kontrolli alla ja ratsmesse. Iga tõrke puhul lasi ratsme vabaks. Mispeale põtkiv põnn ei tassinud teda kuhugi, jäi nõutuna hargutama, mokk töllis. Ja lõpuks tegi Peterile kuuletudes jalavahetusega koondgaloppi. Ühe päeva töö tulemusel. Hobune, kellega tuimakäegakoba võib jäädagi võsa langetama. Kui Reti selle hobusega töötada ei taha, ei saa ma seda looma lihtsalt sellegi pärast edasi müüa, et ta meeldib mulle. Ja ta on ilus. Ja ta armastab ja vajab mind. Äh, mis kuradi kiindumine ja klammerdumine. Igatahes ma vahtisin õnnest hingetuna, kuidas kaak-EQ töötab ja tantsib.
Monti ei löönud Brigita all kordagi tagant üles. Panin neile ühte platsinurka latid maha – ja Monti hakkas nendega mõnuga mängima. Brigita lasi ratsme vabaks ja Monti tippis ise elegantse mõnuga üle lattidest risti. Nii armas.
Vespera nautis liikumist kõige enam. Poisid mängivad ja mürravad omavahel nagunii. Mära seisab ja on ilus. Saanud juba liikumise maitse suhu, hakkas mära mõnuga pikendama. Tõstis saba selga, lõi esijalad sirgu ja läks iga hetkega rohkem oma araablasest esivanemate nägu. Rahulikus olekus on ta hannoverist isa suguvõsa moodi, itsi täis minnes tekkis tema väiksesse kaunikujulisse pähe havinägu ja ta oli lihtsalt sitaks ilus ja õnnelik.
Panin poolemeetrise takistuse hobusele mängimiseks. Vespera mängis esimesel ringil lendavat ratsanikku. Kui ratsanik pole nädalaid trenni teinud ja läheb naabrimaja ehitavate töömeeste ees suurustades lahtise põlvega tõkke peale, siis tuleb tal paraku üksi hüpata. Vot nii halb olen, et olin kahjurõõmus. Siis ka, kui saabus naabrimees tööpõldu üle vaatama ja galopiga suurustav beib üle kaela lendas. Kuna need olid pehmed sopsatused, leidsin, et sedasorti tagajärjed on pigem tulemused – ma ei pea mölisema ja paha olema, faktid õpetavad ise.
Üle hulga aja said hobused mere äärde. Poisid kaifisid täiega. Vespera ei läinud Peteri kannul üldse vette, lasin tal siis ennast ujutada – aga kole hea on teada, et hobune usaldab konkreetselt sind ja tuleb ainult sinu kannul vette ja otsib sinu tuge. Sain ometi oma üksindusest, hüljatusest ja türbel teab, millest kõik veel solgutatud eneseteadvusele terve rea paisid. Kasvõi sellestki, et kohalejõudnud naabrinaine imetles mu mereäärest saabuvaid hopasid. Ja ehitust juhtiv naabrimees lubas veetrassi, mis mul alati veebruarikülmade järgse sulaga kinni jäätab, seoses oma liitumisega lahti kaevata, sügavamale paigutada – ja see oleks tema liitumistasu. Heldeke, aga siis ei tule järgmisel talvel ju tavapärast pangerallit jäätanud hoovil veebruarituulte käes!
Sooritasin kiire sööstu linna – fotograaf Urmas pidi jahtklubis mu Navigaatori-loo jaoks pilte tegema, keegi proua tahtis näidata oma luulekogu ja Liiu palus tuua tükikese seaperset ja kookospiima. Selgub, et Eestis müüakse kah väikeste siniste purgikeste sees ehtsat kookospiima!
Ühest hea tuju päevast – ah, olgu selle Eesti Naise loo vigadega, kuidas on! – piisab paueri lakke lennutamiseks täiesti. Küpsetasime vanema tütrega virna ülepannikooke, korjasime põõsast mustad sõstrad vahele, lisasime ohtrasti kohupiimakreemi – ja tulemuseks oli kukkumisepuhune pannkoogitort, millega teisele poole sadamat Liiu ja Peteri juurde üllatusõhtusöömaajale laekusime.
Sellel laekumisel oli ka see hea omadus, et nägin – vaatepilt pole nii trööstitu, nagu Alo kirjeldas. Kaua tühjalt seisnud maja oli nüüd ära tuulutatud, kasitud, köetud ja üldse mitte kurb ja kole. Nagu elu isegi. Rõõmus ja ilus on. Seoses selle avastusega võtsin hilisõhtul oma näidendi kavandi ette. Mul on täpselt kuu aega näidendivõistluseni. Jõuan. Kirjutan. Kui vähegi natukegi miskigi rõõmu teeb, kirjutan ja jõuan kõike!
 
 
Neljakümne neljas päev – reede 13.
 
Lõputult numbrimaagiat sel aastal. Nüüd siis see – kusjuures tänavu juba õige mitmes nõiareede. Ma ei tea, kuidas läinuks asjad ja suhted ebausuga juhul, kui oleksime naistearst Pille kutse vastu võtnud ja Hiiumaale tema sünnipäeva pidama – meie elus jääb enamus hinnanguid ja võrdlusi sellepärast ebateaduslikeks, et me ei saa kaht erinevat varianti kõrvuti panna. Igatahes kodus – või peaaegu kodus – kujunes asi nii paradiisiaiaks kui üldse olla sai.
Hommikul õnnestus Minnil esimest korda üle minu voodist välja ronida, sest tavaliselt nii pinges-valvas-üleskeeratud emme lihtsalt tudus sügavalt, nagu titt. Mis on märk rahunemisest ja turvatundest. Ja selle tingis von Fabryde ligiolek. Mis siis, et peale selle ei muutunud ju õieti midagi, kui et hobused sõidavad nüüd lihtsalt iga päev.
Ja täna sõitsid nad kukkumisteta. Mahaaetud tõkkeid pani üles Liiu ja Peteri vanem tütar Anna kogu oma 6aastases toimekuses. EQ andis juba Peterile jalgu. Ent pälvis oma perioodiliste tujukuste eest temalt siiski võrdluse eesliga. Peter siiski möönis, et ta pole õel eesel. Lihtsalt sama põikpäine ja isekas. Ja elab inimese peal välja näiteks seda, et Monti teda Vespera pärast kogu aeg togib ja näsib. Aga kellel meist poleks elus sedalaadi probleeme, eks ole.
Ka ühe meid eemalt madallennul ähvardanud probleemi lahendas just väike Anna von Fabry. Ta on verbaalselt ülisuutlik ja sõnades supertalentne – ütles näiteks Maria Indira nime kohta, et see tundub talle tumeroheline ja sametine, nagu sinikaelpardi kael. Selle rannatalu kõrval, kus transilvaania hertsogi pere suvitab, elab hiiglaslikus kivikuudis – tänini lõpuni ehitamata – üks kaluripere. Veidralt rumala jutuga pealetükkivad lapsed. Viimase peal riiete ja ehetega. Nagu need kompenseerimised, mulje jätmised ja vannabiindus ikka käib. Liiu pere tuppa ja toidulauda on nad ikka igal aastal trüginud – ajades seal just selliseid jutte, nagu neil kodus räägitakse ning tutvustades seega Stockholmi südalinnutajatele siinseid süvamentaliteete. Täna tahtis noorim osa maasoolast meie sõpradega koos siia tulla, kui need ratsutavad. Teatasid, et isa lubab niikuinii ja sellest pole midagi, et neid kutsutud ei ole.
Anna lõpetas nende pealetungi ainsa lausega: “Nojaa, Tobias on neil see lahkem koer muidugi…”
Heheh! Täpselt nii, nagu õpetas väike Anna, hakkan edaspidi ka ise väljenduma. Väike Anna sõitis pärast isa trenni EQ sadulata seljas ujuma. Vespera seljas turnis Aleksander ja Monti tassis mere äärde Brigita ees istuva Minni. Kes kiljub igal katsel teda hobuse seljast maha tõsta. Paari aasta pärast see tüdruk ilmselt hopaselgas ainult elabki.
Päeva teiseks pooleks sõitsime Matsiranda. Olime üksteisele stiimuliks – mina poleks oma Eedenist von Fabrydeta kuhugi kooserdanud, nemad minuta ka mitte ühegi Tõstamaa taga seiklema läinud. Nüüd tegime peatuse enne Maria talu Kõpus kõrguva õigeusu kiriku juures. Mille täilikku imetlemist eksitas just samal ajal tulnud Peteri von mamma kõne. Ja mille käigus 200ga lajatavad reedesed parsad üritasid korduvalt meist üle sõita. Näitasin sõpradele kiviraiumistöökoda, mis on Pootsi rajatud üsna otseselt tänu neile. Tegin kord aastate eest Rootsis kaksik-peategelastega telesaate – üks kangelanna Liiu, teine kiviraiekorüfee Toomas Raudsepp. Toomas ütles, et otsib endale Eestist õpilasi-kompanjone. Kui keegi tuleks ja välja õpiks, aitaks ta sel kellelgi oma töökoja rajada. Nii saigi. Indrek Ilmsalu väljus oma paha poisi elujärgust, tal on nüüd Pootsis töökoda ja elamine, annab ümberkaudsetele noorsandidele tööd ning äkki on tänaseks end rootsieesti heategija käest suisa välja ostnud.
Kui hommikul oli tuul sedapidi, et Matsirand oli päris kindlasti tuuletu, siis meile puhus nüüd silmaauku. Lapsed ujusid häirimatult Peter päevitas ja Liiu külmetas – kuni avastas totaalsed metsmaasika väljad kadakate vahel ja puges sinna sooja. Minul tõusid karvad püsti mitte tuulest, vaid seda lugu lugedes, mille Ülle Lichtfeldtist kirjutasin. Olin Üllele teinud täpselt sama, mida Eesti Naine ja Epp mulle tikuvad tekitama. Kuni otsisin võimalusi Üllele lugu tutvumiseks saata, saatsin ta ära ka toimetusele – ikka see tahtmine töö tehtuks kuulutada ja tagasisidet saada. Üllelt saadud paari paranduse järel saatsin uuesti. Peatoimetaja ütles, et ei teinud üle vaatamata varianti lahtigi… Ja loomulikult oli ajakirjas just üle vaatamata fail. Sees kaks asja, mis kumbki ei tapnud kedagi – ega minu loos olevad ka kedagi suisa mõrva ju – aga mis mõlemad võisid kõrvalistele asjaosalistele liiga teha. Kuradikuradikurat!
Moraal on see, et edaspidi tuleb jäigalt oma kärsitust taltsutada ja tekste enne üle vaatamist mitte kuhugi põrgatada.
Teise targa asjaga sain juba niigi hakkama – SlÕhtuleht tahtis mul Eesti Ekspressis veebiversioonis rippuva loo põhjal surrogaatemandusest, et kirjutaksin ka neile. Isikutest täpsemalt. Nähtusest sügavamalt. Keeldusin. Ss-leht pole vaatamata sellele, et oleme mitmeid kevadeid koos Väino Koorbergiga Londonis muusikale naudisklenud, siiski see väljaanne, kuhu kirjutada.

Ühe pakkumisega on aga nii, et õunte pealt vaatame. Mulle kirjutas ülemhiislar Addold Mossini lähisugulasest suller Jüri Mosin. Vanglast, kust mujalt. Teatas, et tal on ligi 1000 lehekülge raamatukäsikirja, mille toimetamist loodab minult ja kirjastamist Alolt. Õunte pealt vaatame. Ma ei taha ennast absoluutselt siduda sedasorti energiatega – aga kui käsikiri veenab, et väga paljud inimesest saavad sest kasu, siis viskun džotile.

 

 

 

 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat