Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XVI


Neljakümnes päev – 9. juuli
Kui kirjutad sündmustest oma Eedeni aias järjelugu, on kergem taluda papagoi surma, puberteetikute tagasilööke ja muid kataklüsme, mis su ellu kärgatavad. Samas on kohati tunne, et värvikad sündmused tulevad siis ka just selleks kallale, et sul millestki kirjutada oleks. Aga kogu mu elu on kuidagi topeltpööretega, mitmekihiline ja kuhjagakordne, nii et ka juhul, kui ma ei kohtleks toimuvat materjalina, oleks seda kõike ikka paljupaljupalju.
Olin täna nagu kehastunud psühholoogiaõpik – ja seda ka teades ei saanud oma käitumismudelitele kuidagi vastu. Lükkasin linnasõitu muudkui edasi. Kui mingit asja teha ei taha, saab seda näiliselt süütute sooritustega muudkui edasi kantida. Brigita hingamisraskused sissehingamisel tegid nii ärevaks, et ilma arstile näitamata me ilmselt ei pääsenud. Aga arstile näitamine tähendas antud juhul Pärnu haiglasse minekut. Tegelen just ühe väikese tüdruku teemaga, kellel selles haiglas sündides sisuliselt ära lasti surra – ja teisedki kogemused, mida selle haigla kunded on jaganud, pole just kõige roosilisemad. Jumala eest, ma ei kartnud Brigita julgeoleku pärast – ma lihtsalt ei tahtnud haiglasse minna.
Teadsin ise ka umbkaudu, mida oleks vaja kontrollida – eosinofiile veres allergia suhtes, kopse ja südant. Allergia tähendanuks täielikku krahhi Eedenile – kuidas pidada koos koerte ja hobustega last, kes on nende suhtes allergiline? Kuna sissehingamise jamad tekkisid rahulikus olekus, polnud asi ilmselt südames. Ega ka kopsudes. Oletasin, et asi on hormonaalne ja psühhogeenne. Esiteks on tuure koguv puberteet organismiga sada uudset imet teinud. Teiseks tekib suures peres lastel alailma tähelepanu puudus. Ka siis, kui püüdlikult ja sihilikult seda tähelepanu suunad ja doseerid – ikka läheb mõnel koeral kõrv põletikku (nagu Tobiasel praegu), papagoi sureb arusaamatutel põhjustel maha – oh kasutut süütunnet! Brigita on ka enne oma tähelepanukriise lahendanud mõne tervisehäda ületähtsustamisega. Oleme käinud kõhugaaside pärast pimesoolepõletiku pähe haiglas ja mis kõik. Seekord kestab jamps mitmendat nädalat, ei läinud ka Võrtsjärve laagriga meelest ega mööda, nii et järelikult on mingi tõsine ja tegelik vaevus.
Et võimaliku koleda diagnoosi kuulmist edasi lükata, pesin põhjalikult hobuste jootmisvanni. Nemad olid sellega väga rahul – mollimõsu kujutas endast nende jaoks huvitavat vaatepilti. Lisaks olin seoses sellega pikalt nende juures – ja moodustasin nendega ühist karja. Aga seda vajavad kõik loomad ja lapsed väga. Ja vahetpidamata. Et nendele tegelikult ja tegusalt pühendutaks – et nad saaksid sind tegude pealt, põhjendatult ja usaldusväärselt austada ja turvaliseks pidada. Nii et tegin hobustele pealikku, kes oskab vanni külili keerata, puhtaks pesta, püsti tõsta ja uuesti vett täis lasta. Hobused olid rahul. Toppisid ninasid mulle krae vahele, taskutesse ja pihku. Otsisid sooja lähedust ja andsid kogu olekuga teada, et loom pole kapsas, kelle kuhugi mere äärde põõsa taha kükitad ja nii ta sul seal suvi otsa kosub, ilma et kallimusipai nõuaks. 
Otsekui psühholoogia õpikust väljunud oli lisaks jorutamisele, soojuse ja pidetunde otsimisele ja jagamisele ka püüdlus asi ja olukord välja osta, kinni maksta, ära teenida. Viisin lapsed linnas sööma, ostsin neile rõivaste õmblemiseks kangaid, otsekui neile kinnituseks, et paluks olla elus ja terve, DVDsid – laps, kes on haige ja ära sureb, ei näe Jan Uuspõllu filmi, laps, kellele näidatakse ilusate uute asjadega hoolimist, ei tohi ekslikult arvata, et teda vaja ei ole. Korraldasin kapitaalse rahakulutamise orgia.
Teiseks põhjuseks ka see, et ma ise vajasin emmemist. Epp saatis mulle üle vaatamiseks Eesti Naise kaaneloo. Kolleegi kirjutatud looga oli tegelikult kõik suhteliselt korras – vaid mõned näpukad, mis on küll sügavad ja segavad, aga mida ta loodetavasti arvestab. Võhikule pisiasjad – tegelikult pika slepiga süvaolemuslikud värgid, mille muutmata jätmisele võib järgneda maavärin. See on mulle endalegi õpetlik – ükski asi, mida objekt palub muuta ja parandada, pole tähtsusetu. Kõrvalseisja võib küll õlgu kehitada, et mis väiklane tähenärimine see nüüd olgu – tegelikult pole ükski täpp ega koma tähtsusetu.
Aga loo tooriku lugemine raputas mind liimist lahti sestap, et esiteks tuletas see meelde, mida ja kui palju oli alates juuni esimestest päevadest, mil Epp siin käis, juhtunud. Kogu aeg aina juhtunud, juhtunud. Mitte miski päris nii läinud, nagu loodetud. Teiseks tulid tänaseid lauseid lugedes meelde eilsed ja üleeilsed taustad, mis viiksutasid hinge nii sellest aspektist, et jeerum, kui loll ma ikka olen olnud – ja oi, kui koledasti mind ikka koheldud on. Need on need slepid, millest artikli lugeja kunagi midagi teada ei saa – aga endale põhjustavad eksistentsiaalse maavärina ikka.
Lõpuks oli auto süüa ja nänni täis ja mul polnud kuhugi põgeneda. Kaua see laps mind oma õhuahmimisega hirmutab. Sisustasime Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnas ooteaega sellega, et helistasime Kristelile ja Heikile ja õnnitlesime neid Hele esimese sünnipäeva puhul. Kristel meenutas, et mullu oli siis 37 kraadi vilus, kui Hele sündis.
Nüüd sadas ladinal vihma. Keegi karjus haigla siseruumides. Minnil sai pikast ootamisest siiber ja me käitusime ka Aleksandri abiga ooteruumis, nagu mustlaslaager. Kuna vereproov ja kopsupilt olid korras, nagu paaritunnise jahmerdamisega välja selgitati, paluti Brigita järgmisel päeval täpsemateks uuringuteks tagasi haiglasse viia. Oeh.
Veetsime õhtu DVDsid vaadates, läbisegi kõiki häid asju süües ja närveldades. Brigita ahmis õhku rohkem kui kunagi varem – Aleksander nõudis jonnides ja tüli norides ka endale kuuluvat ja kuluvat tähelepanu – minu ärritunud lähedus ajas Minni pöördesse.
Mõne päeva puhul on kohe lausa sedasi, et jube hea on, kui ta otsa saab. 
 
Neljakümne esimene päev – 10. juuli
Viisin Brigita hommikul kohe kella kaheksaks haiglasse. Esimest korda elus jätsin koerte toitmise, hobuste hooldamise ja lindude emmemise pärast linnaskäiku. See ei tekitanud head tunnet. Täitsa vastupidi. Head tunnet ei tekitanud ka Liu küla sildi juures kraavis külitav pirakas kütuseauto.
Haiglas läks peaaegu kaks tundi, enne kui mina koos väiksemate lastega ära võisin tulla. Järjekordsel ootamise ajal helistas üks hobusekasvataja, kes oli käinud Sõmerpalus ja näinud, et sealse mõisa tallis on hobused sel aastal õue viimata, ümber talli rinnuni hein ja üldse õud ning kole. Küsis, kas me peaksime loomakaitset alarmeerima. Ma ei tea.
Pärnu lastearst ütles juba pealiskaudse vaatluse järel Brigita kohta, et näeb nii tervet ja rõõsat last, et tahaks iga päev ainult nii hea tervisega lapsi kohata. Läksin koduteel külapoest läbi, et võtta selle talu võtmed, kuhu homme Liiu ja Peter suvitama tulevad. Sel ajal, kui võtmeid sain, helistas mulle taimetark Mall – eelmisel aastal just samal ajal oli ta meil siin külas – ja ütles, et üks hobusekasvataja, kes tema pojalt auto ostis, pole seni pabereid korda ajanud, nii et rahaasjad on sassis puha. Kas ma ei saaks… Kas keegi mu tuttavatest on veel kellelegi mu tuttavatest midagi võlgu? Ajaks kõik need ebameeldivad asjad, palun, korraga ära, et oleks korraga kaelast ära!
Alguses leppisime kokku, et Alo, kes nagunii sadamasse laeva saabus sättima, toob ise Brigita haiglast ära. Pärast lõunat helistas Brigita – kõik koormustestid, südamefilmid ja kõigi elundite uuringud korras kut ponksid – ja palus, et ma ikkagi ise talle järele läheksin. Olin just koos mudilaga autosse ronimas, et linna sõita, kui saabus Ande. Tal on nüüd lõpuks ometi oma isiklik talu notariaalselt käes ning kuna ta käib iga päev Soomaa ja Kukeranna vahet, rehkendas ta, et minult treileri võtmine tuleb kõigi sõitudega kokkugi odavam kui suure auto rentimine hobuste tassimiseks ühest kodust teise. Mul on kangesti hea ja õige tunne, kui saan inimesele niisuguse asja jaoks tasuta anda vahendit, mis mul lihtsalt niisama aianurgas seisab.
Rikkaks saavad need, kes tasuta andmist ei naudi. Küllap need naudivad midagi muud – aga sedasorti naudingud jäävad minust selles elus kogemata.
Rääkisin jahtklubis kohtudes just Alole, kui kangesti vedas mu koolivennast automüüjal Aarel, et üks Lõuna-Eesti hobusekasvataja ei ostnud temalt autot – sellele, kellelt ostis, on tänini võlgu – ja siis tuligi Aare. Sellised kokkusattumused juhtuvad. Aare küsis, kuidas on vastu pidanud see vana Sierra, mille ma pojale täisealiseks saamise puhul ostsin. Ütles, et talle on kümmekond inimest auto maksmata jätnud – lihtsalt võtavad auto ja ei maksa – ning jooksevad nüüd seltskondades ja tänaval tal eest ära. Ütlesin, et Kerttu Rakke raamatu esitlusel kogesin sama – teda õnnitlema tulnud ärimees, kes mulle võlgu on, pillas lilled ja pages, kui mind nägi. Vaesed inimesed…
Need, kes ei tunnista õnne heitlikkust ja saatuse võimalikku pöördumist igal hetkel, on ka vaesed. Sest neid tabab ebaõnn ootamatult. Alo ja tema loomaarstist kompanjon Tarvi lasid oma Adventure’ merest välja tõsta, et selle alt kasvud maha pesta (mõjuvad võistluse ajal, nagu taha seotud pang). Kraanaga müttas sadama boss Andres. Kui ütlesin talle, et ta oskab kraanat nõnna filigraanselt käsitseda, et kui oma muude töödega kõrbeb, elab ära ikka – kähvas ta, et tema ei kõrbe. Kes meist oma asju ajades kõrbemise peale välja läheks. Aga keegi meist ei saa kogu oma tubliduse, ettenägelikkuse, töökuse ja senise hea õnne juureski hõisata, et ei kõrbe kunagi!
Täiesti ootamatult õnnestus eluaegsetele sõpradele Jürile ja Haldile tutvustada uut pereliiget – keda ma ise veel sellena ei tunneta. Äsja 86aastaseks saanud Florida radioloogiaprofessor ja tema elukaaslane olid üheks päevaks Pärnusse tulnud. Kuna absoluutselt kõik kohtuvad jahtklubis, siis kohtusime seal ka meie. Ootamatult, aga ettearvatavalt. Nad lubasid paari nädala pärast külla tulla. Neid, kes on sel suvel tulla lubanud, on vähemalt kümme. Näis, kui paljud tegelikult oma elude keskelt minu Eedenisse külla jõuavad.
Siis saabus Mati Talvik. Ikka jahtklubisse, kuhu mujale. Tegelikult oli ta teel Eedenisse mulle külla. Ent päev oli pikk olnud, plaanid vahepeal korduvalt muutunud. Olukorrad ja seisundid samuti. Kallis kolleeg otsustas, et kuivõrd tal puhkus alles algas, jõuab ta selle jooksul veel tulla küll. Kui ilm ja kõik asjaolud on paremad. Seekord piirdusime lähedaste sõprade kohvikutasandiga – ma näen küll, kui läbi sa oled. Äh, mis siin rääkidagi. Puhkame ja magame end välja, siis kohtume, onju. Ootan teda väga. Sest mõistvamat-tundlikumat-hoolivamat kohtlemist kui tema poolt, ma ühegi kolleegi käest saanud ega kogenud ei ole.
Reti sai pärast mitmenädalalist äraolekut EQ käest aga täiesti ettearvatult loogilise kohtlemise. EQ võõrastab ja tõrjub kõike vähegi tundmatut. Kui Monti tuleb nõudlikult ja uudishimulikult päris võõraidki vaatlema, siis EQ uurib eemalt. Piilus ka Retit Vespera selja tagant. Ei rutanud miilustama, vaid oli tõre ja umbusklik. Mispeale tema vahelduvvooluga omanik solvus.
Aga vot elus asjadega ongi nii, et kui sa oled ta enda arvates ja enda jaoks kappi ära pannud, siis tema pole su äraolekul ja muude huvide-tujude ajal seal kapis samas seisundis püsinud. Tema on elanud ja hinganud, tundnud ja mõelnud. Ja sinust lahku kasvanud. Igasuguste elusate suhetega on ju sedasi.
Kalamehed küsisid hommikupoole luba meie hobusekopli servas võrke kuivatada. Selge, et lubasin – ja sain tänuks kotitäie räime. Puhastasin ja praadisin selle saagi nüüd ära. Maitses Jan Uuspõllu filmi – mille võtetel lastega käisime ja mida lapsed kinno vaatama minna ei tohtinud, alla 14 ei soovitata… - vaatamise kõrvale, nagu delikatess. Kui igal hommikul sadamas kala järel käiks, igal õhtul rapiks ja praeks, oleks õudus. Aga harva saades on delikatess.
 
Neljakümne teine päev – 11. juuli
Teen oma paljukannatanud kaasaga Lius sedasama, mida endaga Tallinnas. Endale reastan Tallinnas ette sellise parkuuri, et olen hommikust õhtuni mööda kohtumisi-kohustusi udjades õhtuks täiega võhmal. Ja siis on Tallinn süüdi, et ta on nii närviline linn. Alole teen tema harvadeks tulekuteks nimekirja, mis majapidamises nõuab möödapääsmatult mehekätt. Nii ma ei kujutagi ette, kuidas siis oma Eedenis õilmitseksime, kui me midagi ei teeks – seda pole lihtsalt juhtunud.
Täna kinnitas Alo uuesti koerteaediku võrgu, pani tagasi alusele kuudi, mille hobused end sügades viltu ja võssa olid lükanud. Parandas natukene tolmuimeja toru, vähendas veidi pesumasina kuulkraani leket, kindlustas sitapüti tühjendustoru ümbrust, et see talvel leitav ja kasutatav oleks. Endale võtsin lõkkeplatsi korrastamise töö. Mis kujunes täpselt selliseks suurtööks, nagu enamus väikseid nikerdamisi, mille juurde pahaaimamatult asume. Ja hea on, et ette ei tea, kui kole on.
Mõtlesin naeltega läbi pikitud tuha niuh-niuh enne Ragn Sellsi tulekut värava taha äravedamise ootele nahistada. Mis naiivne idee! Viis aastat on kogu ehituse ja remondi, lammutuse ja muu jama jäägid sinna lõkkesse veetud ja ära põletatud. Seega varjus süütu pealispinna all mitu tonni tihket tuhka, täis roostes metalli, klaasi ja muud ilgust. Vedasime Alo ja Retiga seda oma neli tundi minema. Põhiline mõte mul see, et kui mõne nädala pärast hobused jälle taga-aeda lasta, siis keegi seal viga ei saaks.
See vigasaamise mõte oli liiga jõuliselt õhus. Kui tööd lõpetades ja higist tilkudes kutsusin, et mees tuleks ja hobustele ka ometi tere ütleks – need hakkavad kiiresti võõrastama ja nende usaldus vajab pidevat värskendamist – karjatasin vaatepildi peale, mis mind koplis ootas.
Vespera oli nii värskelt millegagi jalga lõiganud, et vastne helepunane veri voolas mööda tagumist valget sokki. Lõige oli sirge ja keskmise sügavusega. Ilma rebenditeta, ilmselt mitte luuni. Sääre esimesel küljel. Aga ehmatus, kahjutunne, ebaõigluse kihvatus oli nii vägev, et karjatasin jah. Olin igal hommikul hobuseid vaatama minnes peljanud mingit lonkamist või traumat leida. Nüüd oli selline jõhker lõige ja vererada.
Maa seest võis olla ilmunud mõni traat, mida ma esimestel läbijalutamistel ei leidnud. Või piisas puitunud putkevarrest. Kohmerdasin mööda majapidamist ahastades ringi ja pidasin monolooge, mille sisu oli: mina pole süüdi ja pole hullu, eks, öelge palun, et see pole väga õudne haav.
Voolutasin haava veega, loputasin vesinikperoksiidiga. Ehkki ütlesin lastele, et lähen siiasamasse poodi, otsustasin juba teel olles ümber – Minni jäi nii magusalt magama, et see lausa kutsus pikemat sõitu tegema – ja tõin linnast apteegist targu valmis haavasalvi. Venemaal toodetud. Kasetõrv, astelpaju ja mingid osised, mis teevad ta vana hea ihtüooli sugulaseks. Otsustasin seda õhtul panna, ilma põletikuilminguid ära ootamata. Ahjah, nimi on tal Spasatel – päästja.
Kui tagasi koju jõudsin, olid saabunud Liiu ja Peter. Pärast neile kohvi ja koogi pakkumist tirisin Peteri koplisse, et ta kinnitaks: Vespera haav pole midagi hullu. Peter kinnitas, et nad sõidavad Stockholmis palju tõsisemate traumadega hobustega. Kui loom püsib tegevuses ja liikumises, ei kohtle ta ennast nagu haiget ning iga jama möödub rutem. Just minu mõte.
Kallel ja Thorbjörnil – Sassi Malle mehel, noh – ongi õnnestunud Östermalmi ratsakool ära müüa. Ilma kuninglikku ratsaklubi, kuhu Peter kuulub, kahjustamata. Seega saab Thorbjörn tõepoolest kogu jõu pühendada Sassi talli edendamisele-arendamisele.
Mina sain üle pika aja pühenduda inimestele keetmisele. Kui kodus on ainult oma lapsed, käib inimestele toidu tegemine automaatpiloodiga – koertele kokandamisele-kukendamisele ja hobuste emmemisele mõtlen-pühendun-keskendun märksa põhjalikumalt. Et Liiu ja Peter olid äsja saabunud – Tallinna-Saaremaa turneest ära solgutatud – oma laste poolt tühjaks lüpstud – pakkimist ootavate asjadega rõskes majas – siis tegin neile juurviljahautist ja kohupiimakooki. Väga keskendunult – Liiu on elukutseline kokk ja kondiiter. Mitte et ta eeldaks, et kõik teised on ka kokad – saab lihtsalt aru, kui toit on üle jala ja juhuslikult tehtud.
Alo ei saanud pika pausi peale inglise keelt kännu tagant kätte. Aga sest polnud lugu, sest Peter oli nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud vestelda. Meestele mõjub 24/7 oma enese lapsi reeglina mõrvavalt. Eks tegelikult vaja ka naised mingitki privaatsust. Minul on minu omaette olemise hetked öösiti, kui Minni tudub. Enamasti veedan need arvutis – täna öösel mõnulesin peegli ees. Nagu naine. Proovisin Liiu ja Peteri toodud vesti ja jakki, jopet ja muud pudipadi. Ratsavarustust. Šikki ja mõnusat. Ise ei raatsiks ilmaski osta, aga kui tuuakse, on hirmus mõnus. Ja kohustav. Kui sul on selline jakk ja niisugune vest, siis pead sügisel ja talvel truult trennis käima – muidu löövad koid sisse. Homme lubasin Vespera Retile anda, et Peter sakks Eqt ratsastada – pidevast teiste kasuks loobumisest kujuneb harjumus. Selle vastu on Liiu toodud talvine ratsutisvarustus väga hea.

Et miks pärast seda, kui lapse ja täiskasvanu vahepealne ligime on nii pikalt ja süüdimatult ära olnud, talle kohe oma hobune sõita antakse? Sest ma tahan kogu hingest, et võimalikult kõik oleksid võimalikult õnnelikud. Pedagoogiliselt oleks muidugi õige lasta Peteril Eqga sõita, ise oma Vesperaga ringitada – las beib vahib pealt, kui meid vahepeal vaja polnud. Aga siis on ta õnnetu. Ja läheb jälle minema. Mis tähendab Peteri lahkudes jälle võimatust ratsutada. Kui ainult oma tujude järgi tiksuv tibi jälle minema läheb, on hobused jälle nagu vegeteerivad kapsad mere ääres põõsaste vahel – emme käib ja kastab, ajab juttu ja kallistab, aga sõita ei saa. Nõnda et hobuste heaolu ja Eedeni tegusa tuleviku nimel loobusin kaua oodatud ja igatsetud ratsutamisest – keegi peab ju kavalette ja takistusi ka panema ja…

 

 

 

 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat