Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XV


Kolmekümne kaheksas päev – 7.7.7
Emake Vikerraadio hakkas poole kuuestele hümnikuuljatele kohe varahommikust kaksipidist ennustusejuttu luulutama – väga hea päev, väga paha päev. Mul oli kah kohe eos nii ja naa. Kuna olin juba neljast Ülle Lichtfeldti portreelugu kirjutama hakanud, oli kella seitsmeks juba suurem osa arvutis. Nii et külaliste väikemehe ilmumine seitse mu arvuti kõrvale ei suutnud maailma päriselt peatada. Mu oma lapsed teavad, et kirjutava ema kõrval võib mõõdukalt häälitsedes-kolistades mängida – aga kontakti võtta pole mõtet. Külalislaps kõnetas mind viisakalt ja järjekindlalt. Oli tegelikult hästi armas ja puha. Aga mina pidin enne järjekordsele läbi-Eesti turneele sõitmist loo valmis saama. Turnee pidi algama Pärnust paari kiiret asja ajamast, edasi oli vaja Pärstis Tobiase poja Mathieseni lõikamata liigvarvaste teemat arendada, siis Võrtsjärve äärde sõita, lapsed laagrist kokku koguda, sealsest kodust läbi sõita ja kass Franzule – kes oli solkme oksendanud – pilk peale visata, tagasi sõita. Ja see tagasi jõudmine ei saanud väga hilja peale jääda – esiteks lootsin ise elusana, mitte väsimusse surnuna naasta. Teiseks helistas eile professor Annuk ja ütles, et tuleb oma mitme aasta peale esimest ja ainsat puhkusepäeva Liusse veetma. Ühest küljest oli see kõne supernaljakas sellepärast, et lugesin Fenskesid oodates just seda Eesti Ekspressi, kus Madis Jürgenil oli temast lugu – kuidas ta kodutuid uurides avastas, et neil on lood kolesterooliga paremini kui meil. Loole tuli illustratsiooniks kuuldepilt ka. Teisalt oli see hea kokkusattumus, et kui ma olen päev läbi kodust ära, hoiab ta põõsas peesitades ühtlasi kasvõi teoreetiliselt mu hobustel ja koertel silma peal.
Tundsin end väikesele jutukale külalisele kaeblikke pilke heites eriliselt kurja kõõmana – ja sain loo siiski õigel ajal ja närvi minemata valmis.
Fensked uhasid Manija poole – pärast kuulsin, et neil vedas hullusti, samal päeval oli saarel laulupidu ja tasuta praam viis nad pärale, kus erinevalt tavalisest ka kuhjaga midagit toimus – mina läbi Pärnu ja Pärsti Võrtsjärve suunas.
Kui võtsin Pildikojast fotod ära, et need Võrtsu ääres lastele albumitesse panna – koos varasemate, päevast päeva lapshaaval sorteeritud fotodega – hõikas mind tänavakohvikust klassivend Ivo Orav. Üldsus teab teda artistinime Belka ja punkbändi The Belka järgi ning uuem uudis on, et ta on nüüd ka Tubekate solist. Ta nõudis resoluutselt – vahepealsete rastapatside asemel must hitleritukk küljes – võimalust mulle kohvi välja teha. Kuna Indirts tudus autos, olin täitsa valmis kümmekond mintsi kuulama, kuidas uues pundis soleerida on. Mõtlesin ühtlasi küsida, mismoodi ta nende teravate alahuuleneetidega… Midagi ei küsinud. Tema juttu ka ei kuulnud.
Sest mulle helistas Tallinna Ülikooli professor, geneetika ja ravimiäri Eesti-Ukraina superšeff, kinnisvaramogul ja üldse tubli mees Annuk… mu enese saunast.
Margus oli kenasti Liusse jõudnud. Väravad kinni pannud, nagu ma palusin. Ja läinud koeri saunast välja laskma, et need ei peaks tervet päeva mind seal ootama. Edasi hüppas Barbara talle kapitaalselt tagumikku – õnneks haaras nii suure suutäie, et nii püksid kui pekk jäid ühte tükki. Professor kargas sauna, tõmbas ukse enda järel kinni. Ning tema kõne taustaks kõlas kahehäälne maruraevunud bernhardiinilõrin Liu rannast. Jahmataval kombel oli lisaks Barbarale – kelle ennastsalgavat viha ma olen ka varem näinud – ka Tobiase hääl ikka kohe päris kuri. Üks asi on koerte käitumine siis, kui peremees on kodus ja olukord pealiku kontrolli all. Teine asi see, kui territoorium jääb koerte vastutusele. Siis ei tähenda, et mõlemad koerad on kutsikast saadik aeg-ajalt seda meest näinud. Perenaist pole, istu saunas, mees! Kui emand koju tuleb, oleme sõbrad edasi – ei midagi isiklikku, just business, man!
Ilkusin Margusele, et ta ju tahtiski terve päeva lakke vahtida ja mitte midagi teha. Samal ajal mõtlesin juba välja, mis nipiga professor saunast kaugjuhtimise teel kätte saada. Ja ühtlasi jätsin vastamata Belkale, kes vahele hüüdis, et mis me jamame, bernhardiinid pole ju üldse kurjad koerad, iga lapski teab seda, filmides ju näidatakse... Minge kanni! Need, kes on kõigis filmides järjekindlalt bernasid flegmadest moludena serveerinud, on inimestele karuteene teinud. See on karm valvekoer, kellega pole absoluutselt mõistlik jamada. Filmidest lollitatud inimestega võib nende ustavate valvurite käes asjatult õnnetusi juhtuda. Sada kilo kohusetundlikkust, mis su sauna kinni paneb, on pärast perenaise saabumist kindlasti jälle sõbralik, aga…
Helistasin Ormale, kellele siis veel. Segeri-muti mees oli õnneks kodukandis, sest Sassi tallis oli täna linetantsu festival ja Orma Kaiel abiks. Ta oli nii sageli ja nii erinevaid töid meie juures tegemas käinud, et teda vast mu koerad professorile seltsiks sauna kinni ei pane või mis? Orma arvas, et suudab nii enesekindla näo teha küll, et koerad teda maha ei võta. Tal on omal kodus Lotte ka ju ja.
Veerand tunni pärast kuulsin, et olukord on nüüd selline, et saunast vabastatud professor jooksis oma Lexusesse – näh, eelmisel aastal oli jeep, üle-eelmisel valge mersu, koeri ei tohi nii sageli vahelduvate autodega ärritada! – Tobias läks Orma palvel kohe sauna, aga Barbara vahib mornilt elumaja uksel ja ei lähe. Mul tekkis välkkiire vaistlik idee, kuidas inimesele võõra koera ees autoriteeti lisada. Juhatasin kätte, kus Barbara rihm on – viigu sellega. Nipp töötas! Barbara võttis Orma käes oma rihma nähes sellest hammastega kinni ja viis ennast ise sauna – kõndis tähtsalt sinna, kuhu käsk viis. Fenomenaalne!
Pärstis nägin keset remondimelu – Eestimaa suvi! – trooniva Mathieseni peas vanaema Barbara nägu. Põnn, kes oli enne näost täielik Tobias, meenutab nüüd oma kuulsusrikast vanaema, kes äsja rahvusvahelise äri ja teaduse hai kirjanikuproua sauna kinni pani. Varvaste asjus otsustasime, et on ikka kindlam lõigata – kui muidu metsas või lumekoorikul rebenevad, ei jõua ennast ära süüdistada. Ja see mõte tundus mulle ka õiglane, et arve tuleb saata emakoera pererahvale. Nemad jätsid lõikamata. Ka siis, kui panin neile loomaarsti juurde aja kinni. Kurat! Mu alaline valmidus süütunnet tunda viiks muidu selleni, et maksaksin ise selle lõikuse.
Saime lõuatäie nukrat naeru selle üle, kuidas Stockholmi väliseestlusega pole nüüd, kus ilmus Kodukiri, enam mitte ükski asi nii, nagu mu loos räägitud. Eesti kaupade pood on pankrotis, restorani võttis üle sama tädi, kes kaupluse pankrotistas. Ja nii edasi. Enne kui ära hakkasin sõitma – vahetult enne äikesepilve peale tulekut – hoiatas Pärsti noorperenaine, et Liu külas pole mul naiste seas just päris sõbrad. Üks baabajagaa, kellel on seal nende kandis sõbranna, käib Mulgimaal undamas, et minu juurest käivad kõik mede küla naised oma mehi otsimas.
A mida muud ma ootasin? Et tegelikult puha meesteta – need siin põle ju mehed mitte ning – küla naised mind väga armastavad või? Moori, kellel on kõike nii palju – lapsi ja loomi, lõusta televiisoris ja esikaantel, on ju vaja karistada. Vastasin sealtkandiomadele rõõmsalt et jah, ma virnastan mehi saunas. Koerad on kohe selle peale välja õpetatud, et nii kui mehemoodi asja näevad, panevad ta perenaise jaoks sauna kinni. Pärast vaatame, mis nendega teeme. Ülejäägi anname naistele tagasi.
Olin selle kõmu kuulmisest vaatamata sellele, et midagi uut ses jutus polnud, katki ja lömmis ja lapsed tunnevad selle kohe ära. Jõudsin Võrtsjärve regati lõpetamise eel Tamme poldrile, Brigita kui eriti kannatlik ja paljutaluv persoon kallistas ja rõõmustas mu üle ikka. Aleksander tajus mu mõlkis biovälja ja teatas, et jääb üldsegi isaga koos Tartu-vahet tööl käima ja siis läheb merele. Poiss läheb iga päevaga järjest enam minu ema moodi. Samavõrd kui mu ema on alati Alot eitanud, on nüüd tema totaalne teisik kapitaalselt Alo-meelne. Ja meenutab eriti teravalt mu ema just siis, kui jonnib ja nõuab, nutab ja kakleb. Vanem tütar ei öelnud mulle teregi. Põrnitses eemalt halvakspaneva näoga – ja tõmbas jee. Mitte sõnagi. Ei EQ kohta ega Liusse tagasi tulemise kohta. Mis asi see ometi on?
Kuna auhindadeks olid välja pandud põhiliselt Elmatari kirjastuse raamatud, lugesid Brigita ja Aleksander end auhindadeta jäänuks. Et nende mossitamine lõpetada, viisin nad koduteel Elvasse, ostsin Brigitale nuku ja Aleksandrile keeglikurikad. Kui 10aastane plika tahab nukku, las siis tema lapsepõlv kesta. Mina tahan ka vahel nukkusid – Veneetsiast ostsin ka ühe! Keegel läheb aktuaalseks, kui Liiu ja Peter Liusse jõuavad ja Annal-Paulal seni midagi teha on vaja, kuni papa ratsutab. Panin Vehendis mitusada pilti albumitesse. Vanim poeg oma pruudiga lõõskas seni magada, nii et teda ma ei näinud. Vanaisa lõõskas ilma vanaemata – aga ennast ei näidanud ikka. Aleksander undas kogu mu Vehendis-oldud tunni, et ei taha isa juurest ära tulla ning selle undamise pärast ei andnud Franz näole enne, kui olin juba autos.
Mõlkis auraga ja muidu ka nii vastik mina, et mu oma lapsedki ei ütle mulle tere ega taha minuga koju tulla, jõudis koju üheksa ajal. Professor tundis end, nagu paradiisis. Luges paviljonis sadulate maitsva lõhna sees Eesti Ekspressi artiklit iseendast, kuulas kajakaid ja käis perioodiliselt ujumas. Ehkki olin juba koju tulles nii väsinud, et värisesin, tegin kiire õhtusöögi, püüdsin kauase teekaaslase meeleheaks meelde tuletada, kuidas läheb kellelgi meie ühistest tuttavatest. Aga ma ei tea tegelikult. Ma tean, kuidas läheb koertel, hobustel ja teistel loomadel. Illusioonid inimeste suhtes on nii mitmeid kordi kildudeks kukkunud, et ma ei tea, kes kellega kus ja kas elab ja kellel kusagil mõni laps on, kellest ma midagi ei tea.
Sellest oli küll kangesti hea meel, et professor oli oma kaunitarist ukrainlanna seaduslikuks naiseks võtnud ning see onkokirurg on Eestisse kolimas ja õpib keelt. Nii peabki. Ehkki Margus seisis veel mu kodus olleski päevaste üleelamiste peale kikivarvukil, kui eemaltki koeri nägi, rahunes ta tunnikesega maha. Hobused vaatasid teda sõbraliku huviga, koerad ei teinud tast enam väljagi ning ta sai rahus oma uut limot näidata. Kuldne Lexus, turvakaalutlustel soetatud, nii autoraadio, istmesoojendused kui kõik muu allub häälkäsklustele.
Peaks EQ tema Lexuse juurde koolitusse saatma…
Hääli oli meie külas aga kogu öö jooksul rohkem kui rubla eest – neist sadadest paaridest, kes tänase kuupäeva puhul abiellusid, olid mõned igas siinses motellis. Ühest motellist kostis tümakas, teisest umpa – ah, mu kallis voodi ja padi, mul ükskõik! Peaasi, et keegi hobuseid torkima ei tule – muudsorti häälkäsklusi jagatagu kas autoistmetele või professori projekte teenivatele laborihiirtele, mul suva ja savi.  
 
Kolmekümne üheksas päev – 8. juuli
Kell viis, kui vaatamata väsimusele – millele lisas poole raskusest eile kuuldud külanaiste klatš, ei midagi uut, aga lömmi lööb ikka, nagu nad raiped just loodavadki – end jalule vedasin, toitsin-jootsin papagoid. Kõik kolm sõid-jõid-siutsusid ja olid reipad. Pool tundi hiljem kuulsin tuppa potsatust.
Üksik kana, eriti ilusat sinist värvi papagoimutt lebas puuri põhjas, surnud mis surnud. Hiljem ütles Ülle, et tal on ka olnud kümneid papagoisid. Mõned elavad seitse-kümme aastat – nagu mulgi mitmed – ja teised kukuvad järsku ilma ette hoiatamata pats ja valmis. Miks, ei tea. Nii reibas ja heas tujus – suurepärases vormis, eeskujuliselt hooldatud – ja tümaki.
Kuradikuradikurat.
Oma mulda kantides jätsin ühe kärutäie tallinurga aluse viimistlemiseks. Ehkki see nurk oli ka juba mitu päeva tagasi ära valatud, hoidsin mingi sisetunde ajel seda kärutäit ikka veel ootel. Selge. Tagantjärele selge. Võib nüüd öelda. Tegelikult ei või tühjagi öelda. Teadsin sisetundetsi, et mu kuradi roheline labidas, millest saab kutsikateraamatu algusosa üks nimi- ja peategelasi, saab tööd. Aga labidad saavadki alati tööd.
Papagoi sai lambipirni karbi Philipsi kirstuks. Brigita kaevas talli nurga alla haua. Jutustasin lastele lühidalt Haapsalu valgest daamist ja Karksi lossi Maimust – legendi kohaselt laskis noor naine end lossi seina sisse müürida ja andis enne lõplikku müürimist sündinud Maimu august tolle isa kätte, kes teda siis jõekalda sees koopas kasvatas. Ütlesin, et see papagoi on nüüd meie talli kaitselind. Aga tegelikult ei vajanud keegi lohutamist – see oli ebasõbralik lind, kes ei suhelnud ei teiste lindude ega inimestega, ja maetud on neid ka juba kümneid. Mõtlikuks ja eksistentsiaalseks võtab muidugi – aga ei nututa enam.
Nutsin kõige esimese linnupaari – lembelinnud Kipp ja Tott – seletamatu surma peale. Kui need enam-vähem korraga surnult puuripõrandale patsatasid, tihkusin tollase, Tartu Tervishoiu elamise briketikuuris ikka päris põhjalikult. Nüüd olen vana ja kalestunud, kahju küll. Koerad valvasid matuseid pildistavat professorit veel üsna poole hambaga. Õigupoolest olid temaga pärast ühiseid üleelamisi suisa omad joped. Järgmise arusaamatuseni.
Läksime Sassi talli Kaie suursündmuse kulminatsiooni, maatriksisse seatud tantsijaid vaatama. Kaie läheb talvel Mmile ja järgmisel suvel nädal enne jaani hakkab uuesti Guinnessi üritama. Eile, kui kõikjal üle Eesti olid reas kõik erinevad ilmad – päikeselõõsk, padukas, rahe, äike – oli Sassi talli tabanud see kõige rahem rahe, mis üldse olla saab. Lohutasin Kaiet, et just sellised ekstreemsused jäävad meelde. Kusjuures kuna Orma oli rääkinud oma sõpradele, Kaie omadele ja nende tütar Pauliine omadele, kuidas professorit oli vaja meie saunast välja aidata, oli sellest saanud totaalne siseringi-nali.
Londonis on Portobello roadil legendaarne turg. Sellel turul on üks – ilmselt mustlane – müüjaks. Igal aastal käib ta Sassi tallis oma kaupa – tagid-buutsid-mütsid-tansuseelikud – müümas. Oleme temaga juba aastaid juttu ajanud ja mõnusasti sõbrunenud. Nüüd nägin juba eemalt sellel tsõga-vanal teiste tagide seas rippumas üht, milleta ma enam edasi elada ei saanud.
On selliseid äratundmisi. Et seda eset on nii kangesti vaja, et ma ei saa enam selleta. Lohutasin end selle väljamineku peale, et mõne aasta pärast kannab Brigita seda edasi. Nii et on topeltinvesteering. Et ma selle tõesti saama pidin, sellest annab kinnitust fakt, et linna raha järele sõita polnudki vaja – fotograaf Urmasel, kellega kõigi ajakirjalugude puhul Pärnu kandis koostööd teeme, oli kaasas see summa ja rohkemgi. Vana tsõga pani supertimmi tagiga kaasa Brigitale hirmsasti meeldinud tantsupeleriini ja Aleksandrile motikaga vööpandla. Mulle galopeeriva hobuse silueti, mis triigitakse riidetüki peale kinni. Selliste mõnusate hetkede eest tuleb üsna palju raha maksta. Aga nendesse on nii palju sleppe ja alltekste, mälestusi ja nostalgiat, seoseid ja olulisi taustu põimitud. Et kuitahes mitu korda ma sellesama raha eest toidupoes käia ka ei saaks – üks selline Londoni Portobello roadi järele lõhnav tagi peab inimesel olema.
Muidu ei saa tema elada.
Kaks väga armast hobukontakti sõlmus ka. Sellised, millega laetakse end päris kauaks. Tantsurahva lõbustamiseks oli Sassi-talli Diana välja saatnud kaks suksi – eestlase ja torika. Nende mõlemaga oli sama värk, mis Portobello-roadi mustlasega. Seosed. Taustad. Nostalgia. Kokkukuulumise illusioon.
Üks oli Elkari poeg – meie EQ tumekõrb poolvend. Teine, erakordselt hea lõhnaga, leebe ja südamlik tori mära, aga Archipposest tiine. Diana arvas, et ehkki mära on tolle superšefi täkuga täpselt sama värvi, ei või ette teada, mis sealt tuleb. Üks Casanovaga paaritatud kollane mära sai Sassi tallis maha punase varsaga.
Tuleb suhelda hobustega – sealt saab ainult head ja helget hinge külge. Kaie suurpäevast lugu teinud ajakirjanik ütles, et Pärnu Postimehe toimetuses säutsuvad vanaldased kolleegid mu selja taga mu peale igal võimalusel ülikurjalt – seekord näiteks, et kuidas ma kodulinna teatri suvelavastuse kohta nii julmalt öelda võisin. Aga kes siis veel peaks, kui mitte see, kes on selles teatris üles kasvanud?
Kas mingi küündimatu teatrijuhi viha kartes tuleb enda teada jätta, et kuningas on alasti, ja meie linna teater hirmuäratava kiiru ja kindlusega hävimas?
Inimese loomus on lollakas. Mulle haakus valusasti hinge külge, et toimetuse tantad õiendavad, kuidas ma ikka tohin ja julgen. Julgegu ka! Aga samal ajal tuli ja kallistas üks täiesti võõras naine mind ja ütles, et olen tubli ja mõnus inimesetükk – ja see vägi oleks võinud ju ometi järjekordse klatši – iga päev üks ports, eks ole? – tasakaalustada. Aga ei tasakaalustanud. Sitt on sõbralikkusest jõulisem. Sõbralikkus oleks otsekui enesestmõistetavalt ära teenitud. Sitt lööb oma ebaõiglusega käpuli.
Püüdsin vaatamata krooniliseks kiskuvale väsimusele ja klatšist klopitusele kabe välja näha, kui Urmas tuli mu koju Eesti Naise kaaneloo juurde pilte tegema. Andsin talle süüa ja kohvi ning tegin tema objektiivi ees ära tööd, mis olid nagunii teha – niitsin majaesise kultuurseks, otsisin koos lastega üles Monti päitsed – olid nende sügamispuu all – puhastasin koerte kõrvad ja laotasin viimse mullakärutäie papagoi hauale.
Kui Urmasele kurtsin, et viimset kärutäit ootele jättes teadsin, et sellega tuleb kedagi matta-katta, aga ikka jätsin, vastas tema, et mattis eile, näe äia. Urmase äi oli kanalisatsiooni imbväljakut kaevates Tori kandis järsku endale kaela kukkunud savimulla alla mattunud. Maa neelas ta. Kuna selline asi oli eelnevalt kooskõlastamata, tuli uuesti välja kaevata, enne kui komilfoo matta võis. Urmas võttis ka oma mõnusa äia nii ootamatut ja kummalist minekut üsna rahulikult. Nii et ei pruugi arvata, et meie endagi minek mõnipäev kedagi väga sügavalt või pikalt morjendaks.
Mind hakkas järjest enam morjendama Brigita õhtutine hingeldamine. Sisse hingamise takistus, mis tekitab õhupuuduse ja pearingluse. Astma moodi pole – siis ei saa välja hingata. Kopsudest justkui ka pole tingitud. Allergia? Südame puudulikkus? Närvid? Samasugune paanikahäire nagu minul, ainult pisut teistsuguste nähtudega? Helistasin paarile tuttavale arstile. Soovitasid Pärnu haiglasse minna, vereproovi ja röntgenipildi ära teha. Et süda rahule jääks.

Kui su parim sõber su läheduses lõõtsutab, siis sa ei loe ega kirjuta, puhka ega mängi. Sa muretsed. Mõtled papagoi ja fotograafi äia peale. Ja otsustad temaga homme igal juhul haiglasse minna. Rohke meditsiinist kirjutamine ja sõpruskonnas leiduv kõrge arstide kontsentratsioon paneb võibolla üle reageerima. Aga sellega on sama asi, nagu kutsikate liigvarvastega – äkki rebenevad, siis jäädki ennast süüdistama.

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat