Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XIV


Kolmekümne viies päev – 4. juuli
Lampkasti lehk. Issand, mis jälle? Eelmine kord, kui mind öösel rõhkude vahest vallandunud sitapüti lehk keset pimedust äratas, olid hobused astunud talvega lõhki külmunud klaasriidest tünni pealmise poolega tükkis maa alla. Nüüd oli haisupahvaku põhjus siiski kõigest õhurõhu muutus. Vedas vihmale.
Igahommikust murelikku pilku oma Eedeni hobukoosseisule heites – ega keegi ei lonka, kas kõigil on nahk ja silmad terved, hingamine ja olemine korras – mõtlesin mehe psühholoogist venna Vahuri väitele: “Kui sul ei oleks seda stressi, küllap sa mõtleksid siis mingi muu projekti välja. Järgmine aasta, kui praegune elukorraldus on selle suvega kätte ära harjunud, laiendad nagunii oma projekti.”
Igahommikust porgandirutiini ja kallimusipai-seeriat sooritades mõtlesin, kas vana Kallaste ja Bakhoff tahavad teisele inimesele sellega head või halba, kui ennustavad, et tuleval aastal on mul koplis kuus-seitse hobust? Praegune kolm on täpselt paras. Oma kindlate ja täpsete suhetega. Et EQ oma kallimusid ja porknad kätte saaks, panen Monti omad – porgandid, mitte kallimusid muidugi – jootmisvanni juurde maha ja EQ osaga hüvedest kõnnin tema juurde. Muidu saab väikese tulise ponijussi käest kolakat ja kogu eluilu.
Sel aastal tänan õnne, et koos õhurõhuga on vahetunud ka Kirikuninal ehitamise eest vastutav peaettevõtja. Viis aastat on ehitatud Jausa talus. Kuni me siin veel selgi aastal ehitasime – ikka seda sitapütti, talli nurka ja nii edasit – pandi kõrvaltalus rõhku lammutamisele. Täna võeti aga ehitamise teatepulk üle. Linnast saabus mitu autotäit asjapulki – ehitusmeistrid, maamõõtjad. Nad märkisid naaberkrundile maha kaks uut maja. Ütlesid, et ühte nimetab uus pererahvas kõrvalhooneks, aga tegelikult on üks hoone Aarele, teine poeg Rasmusele. Ja mõlemad on klassikaliselt lihtsa joonega rannamajad. Ei mingeid võlve-torne. Lihtne nii ehitada kui elada.
Mida ei saa jällegi hobusekasvatajate kohta öelda. Pangodi äärest helistas Karini mees Erlend ja uuris, kuidas meil ilm on. Ütlesin, et sajab. Tuul on Läti pealt. Mispeale ta kirus, et siis tuleb maas kuivav loog ikkagi kokku pakkida, sest Lätist ei ole kunagi midagi head tulnud. Kui ütlesin Luunja talli peremehele Svenile, et võiks mõne päeva oma olemisest hinge tõmmata ja meile külla kobida, vastas, et tahab küll ja tuleb ka, aga see hein…
Mõni ime, et aastaid sellel karussellil uhanutest osa enam ei taha ja ei saa. Nurme-Morrisson, kes aastaid oma hobuseid Pärnu teatri suvelavastustele andis ja kole kuri oli, kui Heli oma mõnd loomikut kah Pärnus pidas ja teenistas, on kuuldavasti lõpetanud. Seal Nurme kandis sulgus enne ka Tolle tall. Ja ei kehti mingi loogika, et koht ja eeldused oleksid nagu õiged.
Mu Eedeni koht ja eeldused veavad mind järjest vastupandamatumasse koostöhe ümbritsevate motellidega. Suve peale on juba kokku lepitud mitmete nädalavahetajate külaskäigud, et siin külas peale pummelungi midagi teha oleks. Täna tulid Valgevene, Kaukaasia ja Siberi eestlaste teismelised lapsed, kellel on Ojakos laager. Õnneks andis päeval õige laus olnud sadu pärastlõunaks järele, nii et kolmkümmend noort laekus koos kasvatajatega värava taha juba päris kena kliima kätte.
Viisin nad kõige pealt hobuste juurde. Polnud sugugi kõige hullem kaader. Kahe kolmandiku käitumisest oli küll jah näha, et neil polnud kokkupuuteid loomadega, aga nad ei väljendanud seda hüsteeriliselt. Barbara sai eluaegse vastumeelsuse laste vastu, kui käisin kord tema kutsikaeas koos temaga lasteaias Brigital järel. Kõik see lasteaed kiskus kõrvust, kiljus ja kargles, nii et Barbara krabas enese ja minu kaitseks mõnel eriti intensiivsel laperdajal kätest kinni. Tänu sellele või selle tõttu – kuidas just võtta – ei lase ta võõraid lapsi ka meie õuele kiljuma-laamendama. Olen talle selle eest tänulik. Ma ei pea ise olema see morn moor, kes oma valdustes hargutades kodurahu nõuab. Koer väljendab perenaise rahuvajadust ja omaette olemise soovi – ega tervita teadagi ka täiskasvanud tulijaid kuigi südamlikult. Üritab kõik vähegi võõramad saabujad tagasi autosse pakkida ja värava poole suunata. Mõnel üksindusepäeval olen kurb, et keegi ei tule külla. Aga üldiselt on see tohutu kergendus, kui tullakse siis, kui on kutsutud – mingite sündmuste puhuks – mitte ei laekuta säärase pideva tapva voona, nagu toimus esimestel siinelatud suvedel. Igal õhtul mingi veini, stritsli ja kahe grillvorstiga laekuv kaader, kes tahab korralikku õhtusööki, sauna, öömaja ja hommikuputru. Pruukides ära külmutuskapitäite kaupa toitu, talvepuud, hullus koguses vett-seepi-pesupulbrit ja perenaise aega-energiat-elujõudu. Eks nüüd on paljud endale omad suvekodud soetanud ja ise sellisele lindile sattunud. Ja penid muudavad minu juures juurdumise ebamugavaks.
Vaid paar ida-välismaa eestlast kiljus kätega vehkides hobuste ja koerte nina ees. Mõni säga kaifis karjusest saadavat surakat. Hobused, kellele nad Ojako köögi leivajäägid tõid, ei lasknud minu rõõmuks võõraid lähemale kui kolm meetrit. Tänu tatiste moludega ja varvastel tallavatele koertele said kasvatajad oma sülemi siva paviljoni treppidele-pinkidele ja ma jutustasin neile paar tundi Eesti küla- ja kirjanduselust. Kuigi laagris on neil reegel rääkida eesti keelt, olid nad antud juhul laagri territooriumilt väljas ja ma rääkisin nendega venet, sest vastasel juhul tulnuks kõike tõlkida. Aeg oleks kulunud, side noortega lünklik ja topeltaeg-jõud tühja ära kulunud.
Mu võõrustamise teises pooles said väliseesti noored ootamatu etenduse. Mu pükste tagataskus helises telefon. Helistaja oli Marianne Mikko assistent. Ja pärast täiesti tõele vastavat teadet, et ma ei saa praegu vestelda, sest pean loengut, jäin väga vaikseks. Olin küll sellega arvestanud ja seda kartnud, et eurosaadiku intervjuu asemel ilmunud kolletav käkk ei jää niisama. Aga ikka lootsin, et ta on sellest üle. Ja nüüd helistas assistent ja minul oli mõningase õhuahmimise järel kõige mõistlikum noortele lihtsalt seletada, mis värk. Et müügihuvi ja muude ambitsioonide nimel keeratakse pang pähe nii objektile kui subjektile – vähe sellest, et meedia eest pole kaitstud need, kellest kirjutatakse. Jamasse prantsatavad ka need, kes kirjutavad.
Kohtumise lõpetas mu alati korduv tõdemus – inimesed on pealiskaudsed ja tähelepanematud. Küsimuste ajal küsisid mõned tibid, kui vanad mu koerad on. Olin oma veerand tundi jutustanud, kuidas me Barbaraga siin koos enneaegset Tobiast kasvatasime… Ja kutid, kes istusid paviljonis sadulanagide all, küsisid jaluste vahelt välja vaadates, kas me oma hobustega ratsutame ka – ega meil ju ometi sadulaid-värke ei ole… Äh, natuke tõmban hinge ja siis jaksan jälle rääkida neile, keda ei huvita, kõigest, mis neile kohale ei jõua. Nii ajakirjanduses, loengutes kui oma isiklikus lastetoas oma lastele.
Külalistest – kuitahes meeldivatest – jääva rändtirtsuparve tunde ületamiseks on kõige õigem mõneks ajaks kodust jalga lasta. Kasvõi poodi. Jätsin oma kodu hinge tõmbama, minnes Minniga Pärnu teatri suvelavastuse “Tsirkus” kontrolletendusele.
Õhtuks hakkas suisa päike paistma, aga etenduse eel olid kõik platsil ringlevad asjaosalised sõnakehvad ja tujutud. Eriti sügavate kompleksidega inimene arvanuks teatri peaadminni ja dire vissis oleku peale, et ta ise on teretulematu. Ent tujutus-masendatus oli sedavõrd üldine, et midagi pidi lahti olema ettevõtmisega, mitte inimestega, kes seda pahaaimamatult vaatama sõitsid.
Kulutasime kütust ja aega. Teater kulutas inimesi, kavalehepaberit, kujundusmaterjale ja ürgselt supervõimsat mängupaika Reiu jõe ürgorus, kus nii vägevaid tükke tehtud. Ja tulemuseks oli õudus. Teatri draamajuht paludiidu oli “kirjutanud” eksistentsialistlik-vaimleva udu, millel polnud telge ega pinget. Püüti pantomiimelda midagi inimlikest otsingutest ja ajalootaagast. Abiks punased ja musta prügikotti keeratud pallid. Noorte näitlejate sooritatud trikid olid kobad. Sümbolismus küll arusaadav, aga armetu. Puhkpillipunt katastroofiliselt kõrvu kriipiv ning eriti kahju oli naabrimees Jüri Vlassovist, kes mingi tõsise rolli või suvetöö asemel selle kääksnuuks bande ees pihku tagus. Ses mõttes, et mängis dirigenti. Pundi ees, kelle puhul midagi dirigeerida polnud. Tüki kujunduseks, mida olemas ei olnud. Kui megajube “lavastus” oli lõpetuseks mõlemad teenitud plaksud kätte saanud, hiiliti häbelikult autodesse-bussidesse. Et ei peaks muljetama ega jumala pärast näitlejatele otsa vaatama. Eriti tujutud ja löödud olid bussiga kohale toodud Endla veteranid.
Kirjutasin õhtul üldjoontes üles, mis mul Pärnu lehes selle masendava mittemiski, painava parateatri kohta öelda oli. Ja hakkasin jube väsinult voodisse voolates hoopis eurosaadiku looga kaasneva jama pärast unetult vähkrema. Ronisin voodist uuesti välja ja kirjutasin Mariannele kirja. Seda ära saates jooksis mu gprsindus gpersse, nii et asi nägi välja hommikuse EMT esindusse lahti muukima sõitmise moodi.
 
Kolmekümne kuues päev – 5. juuli
Kui teatriarvustus – võeh, küll mul on ikka elukutse, mis ei lase vaikides mööda minna sellest, millest rääkida ei tahaks ega tohiks – kirjas ja hobused-koerad hooldatud, oli juba selge, et ma jään Essu mõisa hiljaks. Kogu majapidamine tegi pisitakerdumine-haaval katseid mind mitte kodust ära lasta.
Takerdumiste-sekeldumiste peale juba päris närvis, hüppasin EMT esinduses, kuni noorsand mu postkasti lahti muukis, närviliselt üles-alla, nii et noormees lohutas küll-saab-tädikene-rahu-rahu. Sai küll. Kirjad-artiklid said postkastis moodustunud pusast adressaatidele ära saadetud.
Minni magas, nii et ma ei tahtnud teda auto tankimisega äratada – ja sain teravaid elamusi Säreverre jõudmisega. Tühjaks veetud paagiga auto kõõksus ja turtsus, aga jõudis ümber sealse hobusekasvanduse ikkagi tanklasse. Kempsu seal polnud, kuni diisel paaki voolas, kükitasin Kuke Maie noorhobuste kopli kõrval põõsas ja pissisin. Silmitsesin seejuures kitsukest maanteeäärset koplit ja mõtlesin, et minu kuldsel triol on nende lokkavas mereäärses koplis ikkagi kuldne elu. Ka siis, kui nendega sõitjad on Võrtsjärve ääres ära ning nad elavad nagu vegeteerivad kapsad. Omavaheline mäng ja rohke ruum, mereõhk ja kalameeste pakutavad vaatemängud on neil ikka. Mäo ja Tapa vahelt oli kogu tee üles kooritud, kuumusest vihane Minni vingus ja ma olin oma esinemisele totaalselt hiljaks jäänud. Aga sellistel puhkudel pole teha midagi muud, kui muudkui edasi sõita.
Essu mõisas pidasin raamatupidajatele oma elu naljakaima loengu. Esimese poole tunni jooksul, mil rääkisin kirjutamise korrastavast ja ravivast toimest, päevikupidamise klaarivast fenomenist, magas Minni, paljad varbad püsti, oma kärus. Teise poole loengust pidasin tänu sellele, et kõik mõnikümmend kuulajat olid naisterahvad, niimoodi, et väike vihane indigo oli end tissi külge imenud. Naised nentisid väga heatahtlikult, et nii otsustavalt oma nõudvat titte ei saa takistada ning kinnitasid, et sellist loengupidajat, kellel on samal ajal veel üks tema ressursside imeja küljes, nad enne näinud pole ja ärgu ma tehku sellest välja. Tänu inimlikule aspektile, imeilusale ilmale ja mõnusas meelestatuses raamatupidurite seltskonnale sai mu meelest päris hea loeng. Ainult et hommikust alates rulluma hakanud hilinemise presumptsioon kuhjus nüüd faktiks, et Vinnisse Reeda juurde ma ei jõudnud. Reet ütles, et ses mõttes ongi hea, et ta ei pea siis tegema heinateos pausi – ja lubas mulle postiga uusi materjale ja dokusid saata. Küllap jõuame sügise poole, kui temal heinad tehtud ja minul suvisest Eedenist hobutrio Freddy-Aire talli viidud, kohtuda ja kõnelda.
Ülle Lichtdeldt ootas meid oma talu juurde viiva tee otsas, papillotid peas ja väike lilleline kleit seljas. Ajakirja Naised fotograaf Daisy lähenes Tallinna poolt bussiga. Minu viis haiglane kohusetunne – enamus normaalseid inimesi poleks ilmselt pärast Mikko-jama selle väljaandega sahminud? – Ülle juurde järgmist kaanelugu kirjutama Viitna poolt. Ja iga Ülle talus veedetud hetk oli selge nauding. Ta elab hetkel õues – vana maja on pooleldi lammutatud, allesjäänud osas elavad Ülle vanemad, kes tema väikest Aleksandrat hoides võimaldavad tal kõik tööd-pakkumised vastu võtta. Seda aga on vaja, et maksta pangalaenu ja lasta ehitajatel möllata, et uus maja sügisel püsti oleks. Nad ise elavad Indrekuga aidast ehitatud kambrist, millest suurem osa on väliköök. Telekas-mikrouuni ja muusikakeskus on kõik õues. Võsa langetades, õue harides, ehitades ja perenaisetades on Ülle täpselt mu enese kombel käsitsi vikatanud ja labidanud, rüganud ja rassinud samuti viis aastat – nüüd hakkab lõpp ja lahendus paistma. Ülle kolmene Aleksandra võttis mu tükkis Minniga mõnusasti endale, Palmse mõisast töölt saabunud vanem tütar Barbara osutus äärmiselt kenaks nooreks daamiks ning sellist sooja elutervet ja mahlakat paari nagu Ülle ema-isa, võiks iga töötav naine endale tagalaks ja toeks tahta.
Ülle kinkis mulle oma heegeldatud valge pitskardina – teatribussis gastrollide ajal jeebeldatud. Ja lubas sel suvel pidevalt Saaremaa vahet voorides koos tütretirtsuga meile külla ka jõuda. Ma väga loodan ja ootan.
Kuna Paide-poolne maantee antud hetkel puudub kaardilt, oleksin Ülle talust oma Eedenisse nagunii läbi Tallinna sõitnud. Nüüd viisin ühtlasi fotograafi ära. Daisy rääkis, et Rakvere-Tallinn maantee assotsieerub talle kõige koledama valuga, mida ta kogenud on. Kolm aastat tagasi, kui ta ootas oma teist last, käis ta Hillari juures piisonifarmis piisoneid pildistamas. Ronis aedikusse sisse. Ja kui oli sealt juba väljumas, siis Eduard – see esimene, keda nüüd enam pole – ründas teda. Puskis pealaega ta sääreluu tuhandeks tükis. Poleks rase naine juba jõudnud aia peale ronida, oleks sama juhtunud ta seljarootsuga. Kuna ta ootas last, ei antud talle Tallinna-teel valuvaigistit. Hillar käis teda pidevalt haiglas vaatamas. Piisonite juurde pole ta oma üleelamisi ületama ja kogetut klaarima jõudnud.
Leppisime kokku, et kuivõrd nagunii kavatsen ajakirjale Lemmik sealt pikema loo teha, kutsun ta fotograafiks – sellistele taaskohtumistele on valutum minna, kui on mingi reaalne asi ajada. Edasi rääkis noor naine, et kogu raseduse aja karkudega keksida oli ses mõttes eriti karm, et tulevik, mille poole ta sedasi keksis, oli pehmelt öeldes selgusetu.
Lapse isa on mees, kelle juurest naine ära läks. Laps sai tehtud, kui mees oli naisest mitu aastat lahus ja Daisyga koos olnud. Aga siis jäi ka selle mehe seaduslik kaasa lapseootele ning ülimalt kohusetundlik ja kõlbeline mees sooritas vaatamata sellele, et oli üsna karmilt maha jäetud ja et tema last ootav uus naine teda kogu südamest armastas ja armastab, reuniooni. Elabki nüüd jälle oma, kord juba kildudeks kukkunud, paarielu. Teda armastav naine kasvatab teises linnas tema last. Ja mis lugusid peaksid kirjanikud üldse proovima välja mõelda, kui Looja ise kombineerib sellised lood ja seosed?
Pole mõtet mainidagi, et ma tean seda meest väga lähedalt. Oleme suisa sugulased. Ja tema lisalapsest kuulmine kinnitas mulle veel kord: me ei tea üksteisest mitte midagi. Mida lähedasemad oleme, seda enesestmõistetavamalt arvame kõike teadvat ja seda vähem tegelikult teame. Mis siis muud, kui et lähme piisonite juurde. Sama koht, eelmistest väga teistsugune minek. Kasvõi selles mõttes, et koju jääb ootama Ülle heegeldatud kardin. Väge täis ja armas nii asja kui žestina.
 
Kolmekümne seitsmes päev – 6. juuli
Tegelesime Minniga kahekesi terve hommikupooliku oma loomadega. Puhastasime koerte kõrvu. Rookisime nende toidunõud põhjalikult puhtaks. Silitasime ja poputasime hobuseid. Kui nad ka kapsastena aia taga lihtsalt on ja kasvavad, vajavad nad eriti tegelemist ja silitamist, rääkimist ja suhtlemist, et minuga ikkagi üks kari olla. Osavõtlikud ja uudishimulikud, sõbralikud ja seltskondlikud, nagu nad on. Ninad taskutes ja lõua all. Tundub, et EQ tegi sellest, kuidas Minni mõne aja eest selle peale kisama pistis, kui teda paljast jalast sikutati, järeldused – enam ei näsi.
Vaatamata sellele, et ruunad on ärkvel olles väge ja tegu täis, lasevad nad lahkesti Vesperal ennast valvata, kui tukk peale tuleb. Eile hilisõhtul, kui läbi Are koju kühveldasin, seisid Kallaste ja Krista märad maantee-äärses koplis, varsad vaibana jalge ümber tudumas. Meie ruunad magavad täpselt sama süüdimatult mära jalgade ümber maas ja lasevad tädil ennast turvata. Ärgates ja jalule põrgates on jälle maailma kõige tegijamad mehed. See on lausa kujundi ja sümboli väärtuses, peab ütlema.
Sõitsime Minniga Tõstamaale. Oleksin Üllest loo kirjutada osanud ka külaskäiguta. Et loo telge reastada ja sõnumit väestada, oli vaja liikuda. Tahtsin suurest asustatud punktist osta küünte ja juuste poputamiseks – Ülle retsept! – osta kastoorõli. Selgus, et Tõstamaal pole apteeki! Täitsa pael. Palju vanainimesi. Lähim apteek Audrus. Sealt on küll pärit uue Eesti Naise kaant ehtiv Astrid Kannel ja SlÕhtulehest Kroonikasse kulgenud harrastusajakirjanik Marilin Vikat. Aga Tõstamaalt sinna apteeki sõita… Hiilgav. Nii suur osa Eestist ootab asustamist ja tõelist käivitamist. Inimesed, kes seda teha võiksid, koogutavad kusagil kontoris, teevad poole jõuga mingit mannetut pseudotööd ja suunavad üle jääva energia netikommentaariumidesse. Selle asemel võiksid talusid rajada, Tõstamaale apteegi teha – piltlikult öeldes – ja õnnelikuks hakata.
Ande, kes mulle helistas, kui pärast Laine kõrtsis lõuna söömist koduteel olin, oli õnneliku häälega. Olen oma hobusekasvatajast sõbra puhul harjunult valmis tema kõnedele vastates kuulma, et ta nutab. Seekord oli hoogsalt heas tujus – ettevaatust, et mingi jama jälle ei järgne! – ja kutsus mind järgmisel laupäeval vaatama oma talu. Lõpuks ometi. 42aastasena esimene päris oma kodu. Käes. Ostetud. Paarkümmend hobust sinnagi juba viidud. Laupäeva pärastlõunal tuleb küll üks laste-naiste punt mu koju ekskursioonile, aga hommikupooliku võtan küll endale ja lähen koos lastega Ande kojujõudmist vaatama.
Õhtul saabusid öömajale Fensked. Naine, kelle emadusest kirjutasin seoses reesuskonflikti ja üsasiseste vereülekannetega. Tegelikult on ta maastikuarhitekt ja hirmus hea massöör, nii et sain teha seda, mida kõigi heinaniitmiste-mullakantimiste järel olen igatsenud – esitada oma krudiseva selja. Kristi tütar lõpetas koos Riksuga gümnaasiumi ning läheb loodetavasti rekreatsiooni õppima. Ja noorem, reesuskonflikti trotsides saadud poeg käib Aleksandriga samas lasteaiarühmas – nagu Beti vend Stefangi, kelle juures Aleksander veel viimast päeva trallab.
Fenskede retriiver Donna tuli meie kantpeadega suurepäraselt toime. Suutis Tobiase turskeid poolehoiuavaldusi tõrjuda nii delikaatselt, et ei läinud ka kõike kahtlustava ja korrastada püüdva Barbaraga tülli. Jagas kiiresti ära, et selle karja juht siin olen mina – ja hoidis minu sääreligi, sest seal oli kõige kindlam mäesuurustest liigikaaslastest pääseda.
Vaatasime hobuseid – kes andsid etenduse seoses sellega, et EQ ehmatas heleda ja võõra Donna peale ning ajas oma kablutamisega ka teised pöördesse - ja käisime mere ääres, kus Minni ronis tükkis kõigi riietega vette - ja siis kobisin tuttu, sest hommikul on vaja Ülle lugu ära kirjutada, et ta jõuaks selle enne toimetusele saatmist üle vaadata. Siis teeb toimetus looga, mis ise heaks arvab ja minu sõprus hingesugulasest naisega, kellega eranditult kõik kokkupuuted on olnud superlaadivad ja helged… Seekord ei tohi midagi juhtuda.
Ei loo ega sõprusega.

Head ööd, Donna! 

 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat