Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XIII


Kolmekümne kolmas päev – 1. juuli
Misuke numbrimaagia! 13:33:1
Järgmisel kuul on reede 13. Ja täna on laulupidu. Ma siin teen pattu nii kristlaste kui kõigi eestlaste reeglite vastu. Pühapäevasel päeval kobin kell 6 hommikul vikatiga karjusealust liini puhtaks niitma – ei mingit hingamispäeva. Ja vähe sellest, et laulupeoks Tallinna ei sõida – ka suurt osa ülekandest ei näe, sest olen Valgerannas. Aga nüüd peaks abiks olema paljulapselise pere tööjaotus – Brigita laulab ja Richard mängib seal tuubat, nii et oluline osa minust on esindatud ikka.
Heinata trassi ette niites oli mul tuline kiire – see pidi olema selleks ajaks valmis, kui Karin ja tema tüdrukud mu keedetud riisipudru juurest õue saabuvad ja uue kopli üles aitavad panna. Sest muidu tekib takerdumine. Ja kui mu järel lisaks sellele, et ma iga küllasattuja tööle surun, veel ootama ka peab – ja võistlus Valgerannas aina läheb ju omasoodu – lähen hirmsasti närvi. Mul ongi tekkinud krooniline paanika selle ees, et mu juurest minnakse minema, enne kui kõik minu kavandatu saab tehtud – ja abilisteta teatud asju teha ei saa, olen jännis ja junnis ja bää. Vahepeal takerdusin sadama taga vanadesse elektritraatidesse, mis olid kamarasse ja okstesse kasvanud ja mille välja harutamine võttis ligi pool hinnalist tundi. Kohati olid putked nii jämedad, et ma ütlesin neile: olen Tallinnast ja maksan ja palun siit ära! Võibolla oli mu emal siiski õigus, kui ta mu praegust elulaadi halvustas ja arvustas – äkki see kõik on tõesti primitiivne ja mööda? Et neid kommentaare – antud ilma palumata ja mu elu tegelikult üldse tundmata – mitte kuulda, on mul lauatelefoni signaal enamasti välja lülitatud. Mobiil on ka suure osa ajast koosoleku – ehk siis tilksatusele järgneva vaikuse – peal, et mitte Minni hinnalist und, mis võrdub minu töö ajaga, mitte eksitada. Olen oma loomaaias erakustunud-mühakustunud, musklis ja magamata, näost loppis ja jalad ei lähe mitte kunagi elus enam puhtaks.
Muide prussi, mida kaks tursket kolli ilma tungrauata talli alt kätte ei saanud, sai tegelikult täitsa üksi kätte – selle all olnud pilpad tuli ära võtta ja pruss lihtsalt välja libistada. Aga ikkagi on terve hulk töid, mida tõesti pole võimalik üksi teha.
Elektrikarjuse lindi ümber paigaldamiseks viisime hobused talli. Esimest korda. Kui mitte arvestada neid kordi, mil nad vabalt ümber maja luusides seal ise sees käisid. Enne, kui sitapütt katki läks. Ja enne kui nad aia lõhkusid. Issand, kuidas kogu aeg juhtub! Nüüd ilmutas koerte kokkukuuluvus hobustega end õige naljakal kombel. Kuna hopad kolistasid kapjadega vastu uksi ja seinu ja tegid kindlaks, kus ja miks nad on, siis koerad asusid oma karja kuuluvaid tüüpe otsustavalt välja kaevama. Lasksid kahekesi käppadel käia. Kui sõbrad tahavad, peavad välja saama, eks ole! Liigutav.
Karinil hakkas ilmselt juba mu lastest siiber saama – saatsin need jälle temaga Valgeranda. Mul oli enne niitma minekut üks ja enne uue kopli üles panekut teine masina täis pesu juba pestud. Kaks-kolm täit oli veel – nii külaliste kui enda linad ja mis kõik – juba mitmendat päeva oli tohutu koristamisisu ja praegu oli ainus võimalus seda ilma töid pidevalt ümber organiseeriva Indirtsuta teha.
Kui pangodinnad ja mu lapsed olid läinud, siis – vaatamata ülehelikiirusel niitmisele värisevatele jalgadele ja huugavale peale – ma alles jooksma hakkasin. Kõik vaibad-tekid-padjad õue tuulduma. Tolmuimejaring. Pesu õue kuivama, uus pesu masinasse. Tolmulapi ring. Põrandalapi ring. Pesu õue kuivama, uus pesu masinasse…
Kui Karin helistas ja ütles, et Minni otsib väga vihaselt tissi, olin just ära minestamas. Ehkki sõber ja titt olid omavahel hädas, kobisin ikkagi duši alla, sest lisaks muule tõi see ka pildi ette tagasi. Valgerannas keerasin kiiruga ühe paella hinge alla ega minestanudki ära. Ja et ma autos tite poole kihutades natukene nutsin, see on minu asi.
Urmas Raag oli välja ilmunud. Šiki soni ja põlvpükstega, nagu golfimängija – oli Venemaal võisteldes mingi vastiku nakkuse saanud ja palju päevi sirakil olnud. Huuled olid hullult katki ja korpas nüüdki. Marek Lootus, kes mulgi omal ajal Orpheusega Sassi tallis toime tulla aitas, võistles kõige kõrgema hobusega, keda ma näinud olen – Domingoga. Ja tema noorem vend jauras tüdrukuteparve sees tribüünil, iga lonksuga aina lärmakamaks ja ülbemaks muutudes. Võeh. Tori hobupiigal Kadi Mereväljal oli kaasas mõnekuune lõbus spanjelikutsikas Bella, kes klappis Minniga kaunilt ja kaua. Ning Carry’s Son tegi meie pilgu all oma elu parima sõidu – puhas 135-sentimeetrine. Järgnes konkurentidepoolne südamlik halleluuja, vana Kallaste kargas ekstaatiliselt üles-alla ja kõik tahtsid sulnile hõberatsule musi anda.
Samal ajal kostis aeg-ajalt siit ja sealt kisa ja kiunumist. Mille põhjustas minu poeg. Koos Beti vennaga. Paari nädalase vahega sündinud Aleksander ja Stefan – kelle nimeks pidi alguses kah Aleksander saama! – olid teineteist leidnud. Et nad käivad juba aasta aega ka lasteaias ühes rühmas, seda kuulsin Elizabethi emalt alles täna. Rongaema, nagu ma olen. Hoidun lasteaiast Aleksandri ära toomisest ka siis, kui olen Tartus – sest üks kasvatajatest on seal mahedalt naeratav vampiir, kes tirib su leebelt energiast jäägitult tühjaks – Alo saadab ka sinna tütreid. Nii et Beti väikevenda polnud seal näinud. Nüüd olid jõmmid sõbrunenud. Ja andsid kive appi võttes järjest kõigile teistele kuttidele kolakat. Meie poisid saavad alles viieseks, need šefid, kes kiunudes mulle kituma kaapisid, mida kõik Aleksander ja Stefan tegid, olid kuue-seitsmesed. Jeerum, mis sedasi saab?
Sai see, et Aleksander sõitis minema.
Aranditel on suvila Tammel, täpselt selle poldri kõrval, kus täna Võrtsjärve laager algab. Stefan kannatab seal suvilas pidevalt mängukaaslasetuse all. Et potentsiaalne külaline oli lühikestes pükstes ja enam-vähem paljajalu, sellest ei tehtud numbrit. Ja juba ta roniski Beti emme sitikmusta, valge nahksisuga limosse ja lahkus oma elu elama. See oli ütlemata õige asi – ka tema vajab nädalakest vaheldust, väikesest õest puhkust. Aga mina…
Minni püsis õnneks üsna rahulikult vagusi oma tekstiilses reisivoodis, mis talli juures paviljonis tema rafineeritud puur oli. Jootsin hobused. Söötsin koerad. Korjasin vaibad-padjad-tekid ja kuiva pesu. Ähvardav äikesepilv ei mänginud õnneks lätlast – ega võitnud võistlust, nagu Valgerannas – ja ei sadanud kogu majatäit tuulduvat-kuivavat kangastikku märjaks. Kamp külanoori laekus Honda-jeebiga värava taha ja küsis, kas hobustele võib leiba anda. Jeebi peale ehmatasin nii lollakalt, et tõmbasin endale väravaga ilge pinnu sõrme. Koos noortega koplisse minnes, neile ükshaaval oma troika liikmeid tutvustades, olin tegelikult õnnelik. Külanoorte poolehoid ja osavõtlikkus on ütlemata oluline asi. Samavõrd kui väikeste poiste peale ei saa hobuste ja koerte kaitsetuse tõttu häält tõsta, kui nad püüavad su moblalt turvakoodi maha muukida, tuleb olla õnnelik, et küla tegijaimas eas fraierid su Eedenisse soojalt suhtuvad. See kaitseb.
Nagu annab emotsionaalselt hea tunde ka fakt, et mu majapidamine on praegu sadamaga kokku seotud. Uus koppel on nurkapidi sadama aia külge seotud. Sümboolne värk ju.
Ja siis helistas Mark. Kuna ta on Marianne Mikko erakonnakaaslane ja vist ka sõber, mõtlesin, et nüüd ma saan. Aga ei saanud. Kardetud sõitlemise asemel küsis filmimees hoopis, kas võib antropoloogiliste filmide festivali flaieril minu fotot kasutada. Alasti. Mitme aasta vanust. Mäletan küll. Ta tegi ühe kunstilise foto – Valgerannas, kus mujal! – minust ja Jeesuse välimusega boheemlasest Gunnarist. Nali oli tookord selles, et karvane kõrend oli tuntud homo(meelne). Mingi kunstiline sõnum oli Margil selle kaksikaktiga ka. Ma ei mäleta, milline.
Ütlesin, et kasutagu lahkesti. Mis mul sest vanast fotost. Nii suur kergendus oli, kõne polnud kuri. Ja me siin peame üksteist aitama-toetama – Puudersell võttis minult ka just siis, kui Aleksander koos Stefaniga jalga laskis, ratsavõistluste kommentaari. Kord mina sõbrale, siis sõber minule… Selle üle, kuidas tädikesed jälle tõlgendama ja õelurid kommenteerima hakkavad, ei jaksa muretseda. Ma pole kunagi paljas olemisest probleemi teinud – miks ma peaksin siis nüüd pablama mingi ammuse kunstfoto kasutamise pärast? Ei pea.
Oluline on hoopis see liigutus, mis tuli laulupeo ülekande viimast tundi vaadates. Maria Indira sai absoluutselt aru, mis toimub. Hoidis hinge kinni. Püüdis kaasa laulda. Dirigeeris. Oma ehitatud Eedenis koos väikese tütrega sellist ülekannet vaadates teada, et üks tütar ja poeg on seal - liigutuspisaraid poetada ja kaasa laulda – see on niisugune harv hetk, mida võib mööndusteta liigitada õnnelik olemise alla.
 
 
 
 
 
 
Kolmekümne neljas päev – 2. juuli
Täiskuu ei mõjunud hobuste peale mitte kuidagi. Üldse on kõik mu eelhirmud osutunud mõttetult ennatlikeks. Penid olid küll pöördes. Jaurasid tolle kuu kallal seni, kuni panin nad sauna kinni.
Nädalat alustasin kahetunnise talitamisega oma Noa laevas. Pesin papagoide puuripõhjad ja nõud. Kasisin koerte kausid ja kõrvad. Tobiasel on paremas kõrvas kerge põletik. Tänu sellele said mõlema koera kõik kõrvad puhtaks tehtud. Rookisin hobuste jootmisvanni puhtaks – ja käisin karjuselindi aluse läbi. Sisetunne ütles, et kusagilt jookseb vool heinapidi maasse. Nii oligi. Otse sadama taga olid pangodinnad pisut lõiganud, enne pärisnurka tagasi keeranud ja niitmata lappi riivanud. Käisin hekikääridega üle. Ja sain seejuures paar heledat surakat. Mis panid empaatilised hobused hüppama. Eile, kui nad olid uude koplisse lastud ja ma paari kohta korrigeerides surakat sain, hüppasid ka nemad eemal rohkem kui mina. Väga hea, las hüppavad – siis ei tule palju toredaid mõtteid.
Külapoe ees küsisid jotad, kas ratsutada saab. Vastasin, et väike probleem on – ainult kaine peaga. Siis jääb sel aastal vahele, loobusid šefid. Aga rüüpasid pettumusele kiiresti peale ja ütlesid, et neile ikkagi meeldivad mu hobused. Siis hakkasid omavahel võistlema, kes ikka rohkem neid patsutamas on käinud. Ja läksid vaidlema, mitu hobust seal sadama ja majaka vahel õieti on. A miks minu käest põle küsind mitte ning?
Suur plats, mille peal karjatamist põua jätkudes maa kiilaks kolletamisel kaalusin, on lagedaks niidetud. Võrgud kogu maalahmaka peale tõmmatud – järelikult hakkab seoses vee üle soojenemisega lahes kalapüük lõppema – ja sellega seoses mu dilemma, kas laiendada end sinna või mitte, otsas. Peteri tulles võiks sinna suure platsi peale ratsutama küll minna. Tema suudab koju tassivat Eqt ohjata, saaks nendega pikki, hobustel vurtsu välja laskvaid ringe joosta.
Postkastis oli kutse Pokumaa koja nurgakivi panemisele. Keset juulikuud Urvastes. Võib kujutleda, milline on suhtumine, kui ma ei lähe. Helistasin naistearstist teekaaslasele Pillele ja küsisin, kuidas tema sel päeval olevat sünnipäeva peab. Hiiumaal, mitte Väimelas vanematekodus. Järelikult pole mul lisapõhjust Võrumaale sõita. Jääb minemata. Pille kutsus Hiiumaale oma sünnipäevale. Saaks minna siis Kassarile Koit Tikku külastama – ja Hillar Kukest kaheks aastaks maha jäetud Kati Kukele külla. Hobuste poolest võiks see poolteist päeva ära olla küll – koerte poolest mitte. Ja nii jääbki minemata.
Ka Elvasse puuetega laste laagrisse ei lähe. Sest see on Alo – ja Kaie Segeri – sünnipäeval. Ja ülehomme Tallinnasse Rahva Raamatu uue poe avamisele ka ei lähe – ehkki siis olen erandkorras Essu mõisas loengut pidamas, Rakveres Ülle Lichtfeldtist lugu tegemas ja Vinnis Reedaga järjekordset ringi kohtumas. Ah, tegelikult on mu loomad lihtsalt ettekääne mitte kihutada sinna, kuhu üliväga möödapääsmatult pole vaja minna. Olen viimastel aastatel nii palju ringi uhmerdanud, et ma ise tahan kodus olla – mitte loomad ei sunni mind.
 
Kolmekümne viies päev – 3. juuli
Oi, kui jõhkrad me oma teadmatuses ikka oleme. Mina eriti. Kui postkontorisse pakikese järele sõitsin, keeras mulle küla vahel auklikuks roostetanud volvopann ette. Täiesti lapiti. Täiega. Jäi sinna siis tuiama ja mökutama. Keset teed. Kuna juhi kõrvalt tatsas moor kah postkontorisse, küsisin temalt üsna kurjalt, kas vanamees on hommikust saadik täis või mis. Tädi pobises, et see vanamees põle mitte viinavõtja ning. Kui ta oli postkontorist ära läinud, ütles keegi teine tädi, et papil on vähk ja keemiaravi tagajärjel on ta selline hajameelne ja koba. Ossaissand, ja mina nii julm! Oi, kui jube kole õudselt paha tunne… Nagu ma ise oma migreenide ja minestushoogude puhul vähe lollusi liikluses oleksin teinud!?
Pakikeses olid Hermanni külaskäigu pildid CD peal.
Näiteks see, mis näitab vääramatu selgusega, kui paksus Barbara on läinud. Siis see, kus on peal kooruv luigepoeg. Täitsa müstiline lugu ikka küll. Ja see, kus Hermann, kes pole elus maal käind ega tavalisi koduloomi näind, uurib Montit. Monti lasi lahkesti ennast nuuskida ja imetleda ka – ta on nii enesekindel ja julge, et suuremeelsus lubab. Näitas korra profülaktiliselt ära, mismoodi ta võiks äsada, kui tuju tuleks – ja siis oli suuremeelne edasi.
Kuivõrd netiühenduse asjus pidevalt puntrasse ja kokku jooksva arvutiga oli jälle itimehe juurde vaja minna – jajaa, otsin ettekäänet noorte kenade meestega suhtlemiseks! – läksin juba linnasattunult spontaanselt juuksurisse. Katkiste otste mahalõikamine – oma 2 sentimeetrit – laseb juustel jälle peanaha seest toitu kätte saada, lisaks ostsin juuksurilt peanaha toiteõli, platsentamaski ja ravišampooni. Ma ei taha jälle siilipead! Liiatigi paistaks see üha mahatulevate karvade tõttu läbi ka ju.
Turul tänitas poliitik Liina Tõnisson ühe sümpaatse venelannast müüjanna kallal, kes oli eestimaise kartuli sildi valesti kirjutanud. Kätsatas ja kärkis, nii et kui mina selle naisega – kellelt alati juurikaid ostan – sõbralikult vene keelt rääkisin ja lohutasin, pani ta hobuste jaoks tasuta hulga porgandeid peale ja tassis mu vastupanust hoolimata juurikakoti autosse. Tegelikult ei kaalunud see – alla kümne kilo ju! – tühjagi. Päris raske oli hoopis konte-kopse täis kott, mille lihaletist hankisin. Aga seda autosse viima minnes kohtasin kalamehepapit, kes rääkis oma lühikarvalise bernhardiini jooksuajast, nii et kolmandat ringi turule minnes – uute ajakirjade järele, kus mul on mitu lugu ilmunud, ptüi-ptüi-ptüi, et nüüd nendega ka mingit samalaadset isetegevust poleks, nagu tolle esiküljelooga… - oli samm senisest kergem ja rõõmsam.
Vaatamata varjus 50kraadisele kuumale tõin ühest eripoest sitapüti korgi. Keegi atsakas-hoogne suur mees küsis seepeale, kas Kertu tõi siis oma hobused Rõngust Liusse või mis. Seletasin, et minu hobused on Lius. Kertu hobused on Rõngus. Ega päriselt aru ei saadud. Turd sell ütles, et on Kertu kasuisa vend Edmund ja palju tervisi Kertule. Keda ma selli arvates vist ikka Lius peidan uuemal ajal. Tegelikult on viimasel ajal olnud hoopis veidrat infomüra ümber Tamme talli perenaise. Esiteks kuuldus Valgerannas, et ta sõbrustab jälle tolle Kristiinaga, kes tallimehe kohalt kinga saades meiega… ee… huvitavalt käitus. Teiseks kuuldus, et üks Luunja hobusekasvataja kavatseb Rõngus tema 50 hektarit üles osta. Mõlema kõlakaga on – kui osapooltelt järele küsida – nii ja naa. Hingelise ja ihulise räpakägaraga taasvennastumise asjus rohkem nii – ja maa üles ostmise asjus naa.
Linnast läbimärjaks higistanud Minniga koju roomates voolasime temaga kahekesi mere äärde. Lõõtsutasime vööni vees istuda. Mina kuulasin küll igal hetkel – see on vist tite- ja hobusemammadel ühine omadus – mis koplis tehakse, aga üldiselt oli vaikelu. Totaalne seejuures. Mitte tuulevirvetki. Täielik plekk ja plank. Kahemastiline, mis eemalt Pärnule lähenes, osutus Heiki Haldre kahvelpurjedega kipperiks Iris – või oli ta kutter? – millel töötas antud hetkel küll diiselpuri, ses mõttes, et podises mootoriga Pärnu poole.
Luiged tõid oma pojad siledale veele jalutama – neid on tänavu imelikult vähe, tavalise nelja-kuue asemel igal paaril üks-kaks. Kui kahe sõidu vahel helistanud mehele ütlesin, et vanim tütar pole nädal aega kordagi oma hobuse vastu huvi tundnud, järgnes tütre sms. Vastasin talle, et küsigu EQ enese käest, kuidas tal läheb. Kohe seejärel helistas mingi järjekordne puhastusasjamüügifirma – oli see nüüd masin, kemikaal, riist või tuust – kes trügis jõuga mulle oma toote esitlust tegema. Kirbid tulid mulle külge ühe Pärnu näitleja edasipõrgatatutena, needsinased venna ema lahke abiga. Ütlesin suisa häält tõstes, et mul on täiskasvanud inimese kombel kõik koristuseks vajalikud vahendid ja süsteemid, elukorraldus ja majapidamine läbi mõeldud, paigas, olemas ja toimiv. Ma ei oota kurvalt, millal mind ometi pasast päästetakse. Neil, keda oleks vaja päästa, pole võimalust – ega märkamist, et nad pasas on. Ja neil, kes pole pasas, on järelikult asi korraldatud. Kõtt!
Sugulastelt tuleb üldse viimasel ajal huvitavaid uudiseid. Üleeile õhtul helistas mulle tädi. Mu isa ema ja isa, mõlemad – nii mustlasemutt kui juudivanamees – said pärast ühist Harrit terve trobikonna lapsi, valdavalt erinevate partneritega. Nii et on moodustunud keeruline tädide-onude süsteem. Sellest on nüüd valdavalt järel tädid, onud pole pahelisele elulaadile vastu kestnud. Ja see, täiesti pehmekeelne, kes helistas, oli üks sellest ogarast pesakonnast, mille esindajad tavatsesid isa ukse taga viiekat küsimas käia, kui ta veel elas. Teatas, et ta on lisaks lähedasele veresugulusele mulle ka hingesugulane ja tuleb homme külla. Ütlesin, et eks vaadaku tervise pealt, kas saab tuldud. Äsja helistanud tädil olid mu ainsa selle tädiga, kellega suhtlen, kummalisel kombel ühised nii isa kui ema – ja Aivar Mäega ühine… issand, kumb siis, ema või isa? Uih, mu suguharu on mulle üle mõistuse!
Tädi ei tulnud ega helistanud enam. Helistasid hoopis – otsekui kokku lepitult – kaks Tobiase kutsikate omanikku. Mathiesen ja Benedict. Mõlemalt oli veti juures uuel ringil vaktsineerima minnes küsitud, miks hundivarbad lõikamata on. Kuna Peetsid ei lõiganud neid sündides ega lasknud ka siis lõigata, kui neile ise loomaarsti aja kokku leppisin, jäidki. Ja nüüd tähendab see päris tõsist narkoosiga lõikust ja sidemetes käppasid. Umbes tuhandet krooni ka. Kuradi-kuradi-kurat! See on nagu ühest küljest selline asi, millega mina ei saa midagi teha ega vastutada – teisalt aga väga paha ja piinlik ikka. Minu lapselapsed ju. Olgu nende teiste vanavanematega, kuidas just on. Fih!
Seni, kuni oma põnnide pererahvaga aru pidasin, kas ja mida nüüd teha, jäi mu vasaku jala pläta leseks. Parem pläta ujus minema. Täiesti mõistatuslikult. Tõin vasaku siiski koju, sest kui parem ükspäev kaldal ootab ja vasak on ära visatud, on draama täielik. Kodus haises ja pragises kõik. Papagoid kümblesid end instinktiivselt kaitstes oma jooginõudes. Ma olin koerte toidupoti pliidile unustanud. Uusi ajakirju lugedes, kõnesid vastu võttes, luikesid ja Irist vahtides kolm tundi mere ääres olnud. Ja nüüd tuli pott tükkis sisuga minema visata. Iga päev on põhjust meelde tuletada: kõik, mida raha eest saab, on odav.

Brigita, tule koju, Minni tahaks kellegagi mängida! Aleksander, kui sa oled vahelduseks kõva mees ära olnud, tule ka koju! Uuuuuuuu!

 

 

 

 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat