Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XII


Kolmekümne esimene päev – 29. juuni
Pärast seda, kui hobused elavad aia taga koplis ega kõnni majaümbrust rohides ümber maja, elame nendega pigem kõrvuti kui koos. Nad ei varja aknast sisse paistvat valgust ega peibuta ka inimlikke tundeid-mõtteid hobustele külge pookima. Ja ikkagi on meil Vesperaga naljakalt ühesugused tujud.
Jälgin tema näiliselt flegmaatilist kõnnisklemist enda pärast jagelevate ruunade vahel, hajameelset merele põrnitsemist – ja rahuliku mõtiskelu sekka ette tulevaid afekte. Ja see rütmistik on mu enese omaga hästi sarnane. Täna hommikul toimis Vespera, tavaliselt nii malbelt silmi volksutav ja süütut nägu tegev Missa-Vissa, täpselt nagu mu enese sisemus. Ka teisele, aiatagusele märale käis täna kõik närvidele. Ta viskas paarkümmend korda järjest vihaselt tagant üles. Hammustas Eq’t kannikast, andis Montile molli, puristas ja laamendas ning jooksis eest ja tagant üles lüües mitu tiiru ümber kopli. Põhjus võis olla mõni parm. Öine torm. Mingi heli või aisting – või selle kõige koosmõju. Nagu mulgi.
Kõik käis närvidele, kleepus, haises ja oli karjuma ajavalt vastik. Vihmasadu paneb kõik lõhnad kleepuma – koerte toidupajast kerkiv lebra takerdus tubadesse, märjad penid ise haisesid hoovis ja hobusesõnnik levitas käärinud vina. Väkk. Tahtsin linna Brigitat bussile viima minnes seeliku selga panna. Viga. Kõigepealt rippus moosiste kätega Minni selle saba küljes. Siis pühkis Tobias sinna oma molu. Ja lõpuks käristasin seeliku uue värava paneku eel lahti lõigatud võrgutraatide küljes lõhki. A ma’i tahtki seda körti änam, päh.
Juustest, mida enne linnasõitu pesin, sõidu ajal sõrmedega läbi tõmmates sain neist suurema osa peast kätte. Kleepusid sõrmede vahele, jäid kaela külge, lendasid autosse laiali. Õudus. Nii elumaja, auto kui kogu maailm tundus talumatult räpane ja Brigita sõitis ära laulupeole. Ta pakkus, et kui mul on homsel koertenäitusel ikka väga tema abi vaja, võib ta jätte laulupeole minemata. Ja kui mul on Minni ja kuldse trioga kümme päeva liiga raske, ei pea ta ka iga-aastasesse Võrtsjärve laagrisse minema. Võibolla tegi pliks nii ohvrimeelseid pakkumisi sellepärast, et nägi, kui katki ja maas ma olin vanema õe reetlikkuse pärast. Igatahes ta oli meie Eedeni pärast valmis loobuma kogu Eesti noorsoo suurpeost ja iga-aastasest purjenädalast, millest mina olen mitmetel põhjustel juba mitmeid aastaid distantseerunud, aga lapsed fännavad neid ikkagi täiega. See oli liigutav. Tahtsin väga, et ta läheb. Pärast on poolteist kuud kenasti minuga.
“Kas sul on mõnda tõelist sõpra?” küsis Brigita sel kleepuval-haisval vihmahommikul.
“Ma olen ettevaatlik selle asjaga,” tunnistasin.
“Mina ka. Mul ei ole ühtki pärsissõbrannat – keegi ei hoia mu saladusi ja pole ustav.”
“Sama siin.”
“Mul ikka üks päris sõber on. Sina.”
“Mul ka. Sina.”
Kangesti hea, et ma ei pidanud pärast oma väikese sõbra – tema sündides ütlesingi spontaanselt “minu väike kallis sõber”, kui ta mulle kõhu peale tõsteti – bussile panemist otseteed tagasi tühja koju sõitma. Pidime Ahti Puuderselliga – Pärnu teatri näitlejaga, keda üldsus teab suvesaadete autorina – Valgerannas kohtuma. Ta on seal konferansjee, fortuuna ja mis kõik.
Jooksime Aleksandri ja Minniga autost läbi paduka tribüünile. Kuni Puudersell Pärnu raadio hommikuprogrammist kohale jõudis, kükitasime varjulises kohvikus. Püüdsime kinni Maria Tšuletsi sõbraliku naeratuse. Ütlesin Joanne Vaughanile, et hoiame talle pöialt ja tema keep on ülimalt šikk. Vihm jäi järele. Võistlejaid vaadeldes ei saanud ma aru, miks kaks sõitu järjest kirja ei läinud. Ehkki mulle meeldib tantsuline-mänguline ratsastuskunst olemuslikult rohkem kui konte ohustav ja selga retsiv hüppamine, ei saa ma tegelikult kõigest seal toimuvast tühjagi aru – miks ei lähe arvesse? Ah, mis, ilus ikka. Ja pärale jõudnud Ahti vastused olid südamlikult vaimukad. Õpetlikud ka. Ta on üllatavalt vähesega rahul – Pärnu teatri näitleja, kellele keegi ei taipa nüüd, 44aastasena, mõnd kuningarolli pakkuda. Ise ennast mujale ei paku. Suvesaate jaoks sponssi kerjata ka enam ei taha. Teeb oma raadiohommikuid, juhib üritusi, haltuuritab kaameramehena – ja on õnnelik. Käib iga päev jõusaalis ja peab juba mõnda aega täiskarsklust.
Seoses sisemise ilu napsitalumatusega sama siin. Tänu sellele sain teada, et tegelikult polnud tänasel päeval tegelikult viga midagi. Polnud ta ühti nii kleepuv-haisev-närviajav kui meile Vesperaga mõlemale hommikul tundus. Õhtupoolikuks läks ilm klaariks. Kuna naabri lammutusel-tasandusel töötab saha ja kopaga traktor, läksin juhiga juttu rääkima – rannakarjamaa teise poole sisse on betoonist elektripost murdunud, raudorad küljes. Kui kümne päeva pärast läheb kopli sinnapoole tegemiseks, on selline post tosinale jalale hullult ohtlik. Selgus, et kena ja klaar, intelligentse näo ja puhaste riietega traktorist – need tegelased pole enam kunagiste nõgiste, alalispurjus ja õlisena vänderdavate eelkäijate sugulasedki mitte – oli ise aastaid ratsutanud. Audrus oli omal ajal 30 hobuse tall olnud. Nüüd tuleb sinna spaa. Jeerum küll, kui palju spaasid meie amfiib-Eestil lõpuks ikkagi vaja on? Kutt ütles, et ratsutamisest enam eriti midagi ei mäleta, aga hobuste jalgade õrnust mäletab küll. Paari tunni pärast kuulsin karjamaalt jõuramist – noormees vedas posti heina seest välja, jalust eemale kaugele ära.
Tööpäeva lõpuks tulid noorsandid tööd lõpetama. Panid talli ja karjamaa vahelise jalgvärava ette. See hakkab mulle ilmselt maksma umbes neli tonni pluss paigaldus, oeh. Kui selgus, et kolme kaabaka poolt ära mõlgitud võrk mereäärses aianurgas pärast posti tagasi maasse istutamist enam postist postini ei ulata, ütlesid mõned vänged venekeelsused – venelased nad tegelikult ongi, nii et mis muus keeles nad matitama peaksid. Ja asendasid pika jupi võrku. Mida mul talli taga rullis õnneks oli veel. Jootmisvanni põhjaauku punni sai riidast tõmmatud halu otsast. Siis oli kell sada, neil reede õhtu – ja kui palusin härdalt ka talli nurga alust toetanud pruss välja tõmmata, proovisid nad korra kangutada, siis ütlesid, et neil pole tungrauda, ehk Orma tuleb õhtul läbi, paneb tungraua talli alla ja…
No ei saa mitte iialgi kõik valmis. Tegelikult pole uuel sitapütil korki ka.
Ja kui sisemine ilu oleks lubanud, siis oleksin kogu selle jahmerdamise peale ilmselt nina üsna viltu võtnud. Traktorid ja tarapostid, nurgaalused prussid ja pütikorgid – ja kõige selle üle kole ehmatus ajakirja Naised ilmudes. Millele ma päev otsa tegelikult mõeldagi pole julgenud.
Ülearuse pieteeditunde emand Mikko vastu maandasin kuut kanti mulda kühveldades, ning sain temast üsna inimliku, aga siiski distantsi- ja võõrastustundega lugudiku. Toimetus oli omal algatusel lisanud “inimlikkuse koefitsenti” määral, mis võttis mul, loole alla kirjutanul, hinge kinni. Nad olid seal läbi väga hõredate lillede kirjutanud, et Mikkode abielu sisuliselt enam ei toimi ja et Marianne sai Brüsselisse Toomas-Hendriku häältega. Neid pisiasju teavad mu meelest kõik, kellel vaja – ja kellel vaja pole teada, neil polnud seda vaja ka minu allkirjastatud loost lugeda. Kirjutasin oma Mikko-loos, et nende kappidest, keda kadestatakse, püütakse kõigest väest kasvõi kujuteldavaid laipu välja kukutada, paljastada fakti, et salajas on need edukad-õnnelikud tegelt õnnetud – ja nüüd tegi mu enese nime all ilmunud lugu täpselt seda sama. Ärples informeeritusega, paljastas ja pisendas. Oi, kui madal!
Oli mul vaja… Ju siis oli vaja. Nüüd on hilja oleks-poleks tehnikas ägada, et kursuseõe toetamise asemel ajal, mil tal tegevtoimetaja musinädalatel naudiskleb, võinuksin pigem oma koerteraamatu või näitemänguvõistluse töö ära kirjutada.
Aga oleksin võinud jah.
Siis ei peaks nüüd südame rütmihäireid saama magedast madalusetundest ja hirmust, et kohe tuleb kõne Brüsselist – jäine, paikapanev ja absoluutselt põhjendatud. Kuna pean kõiki selliseid asju kaine peaga taluma… ei venita ma neid välja. Mäletan aegadest, mil sisemine ilu veel lubas tinutada, et kui mingi üleelamise tõttu jooma kukkusid, venitasid selle jama käes kannatamise mitme ööpäeva pikkuseks – kuni seda ühtlaseks jõid ja kuni tagajärgi välja põdesid. Juba mitmendat aastat karskena elades tulen nii headest kui neist teistest tunnetest välja mitu korda kiiremini. Mõne tunniga. Ei söövita neid endale nii hingeligi – ja ei mattu pikkadeks kannatamise nautimistesse. Kusjuures Brüsseli-kõne hirmu all elada tuleb ikkagi vähemalt selle nädala jooksul, mil see kuradi šedööver ajakirja esiküljel plingib. Ning Mariannega kohtumisi karta aegade lõpuni. Fih.
Jahmatus omakirjutatud looga juhtunu üle – ometi on mu ligi 25aastase (!!!) praktika jooksul mu lugudega veel uskumatumaidki metamorfoose sündinud – summutas valu vanima tütre käitumise pärast. Loodetavasti ei oianud ma sellega surnuks ristilaste emmet, tütarde treenerit ja muidu lähedast sõpra Karinit, kes Valgeranna võistluste pärast koos nelja piigaga mu Eedenisse tuli. Nad jõudsid palju hilisemal õhtul kohale kui ma lootsin – sest tegelikult ootasin neid kangesti. Nende saabumine vähendas vastutuse koormat – mis on tegelikult ju üsna abstraktne ja teoreetiline nähtus. Nende siinolek annab võimaluse hulga olulisi asju ära teha, ilma et Minni kandelinaga kõhu peal oleks. Kuulsin küll teiselt korruselt Alo toast, kuhu kolm sisemaa-tulnukat majutasin, kihistamist, ent uinumast see ei seganud – andis tänu turvatundele hoopis sügavama une.
 
Kolmekümne teine päev – 30. juuni
Jagasin Pangodi hobunäitsikutele kätte külmutuskapitäie kohupiimasid, mis olid mul laste jaoks varutud, aga mille parim enne ei kannata välja kümnepäevast ootust, mil mudila kõik tagasi on. Või peaaegu kõik. Ma ka ei tea enam, kes siia tahab tulla või siin olla.
Seda teadsin küll, et koertenäitusele minna ma igatahes ei tahtnud. Pole kunagi tahtnud. Mullu näitasin nii suure kõhu kui beebiga sellepärast Tobiast kolmel näitusel, et kohusetunne tema isa Web Masteri suhtes ajas sinna. Nüüd selleks, et võimalikud tänavused kutsikad paberid saaksid. Esimene väga jõuline Eitaha käis kallal eile õhtul, kui Tobiast harjasin ja villakraasiga tema esikäppade alt ja pükstest pusasid välja rookisin. Teine tuli nüüd, kui Karin võttis Minni ja Aleksandri kaasa ja läks oma kambaga Valgeranda. Hommikul oli veel koolisõitusid, lõunast olid algamas takistussõidud.
Vahtisime Tobiasega vaikseksjäänud hoovil tõtt ja kobisime ohates autosse. Jube kuumaks kiskus juba varahommikul. Ja mul ununesid silmad värvimata, avastasin tagasivaatepeeglisse kiigates. Mitte et koertele omanike makeupi järgi hindeid antaks, aga kaastunnet äratava vaesekesena maakat mängima minna pole minu stiil. Ostsin Papiniidu Kaubamajakast silma-lineri ja muud pudipadi ning joonistasin endale näo, koer kuumas autos oma maniski jälle lagaseks lõõtsutanud.
Raeküla kooli õuele parkimise püüde surmas keegi eriti tige tädi. Ehkki kõik kohad olid autodevaibaga kaetud, leidsin ühe põikise parkimisprao. Hiigelpikas vetkontrollisabas purelesid rotveiler ja saksa lambakoer nii, et verd lendas. Kennel-Villu ütles mulle, et koera vetkontrolli tooma ei pea, passist piisab ja andku ma üldse see siia, kohe on mul aeg juba ringis olla.
Teel autost ringini – koeri oli Pärnus kohal rekordarv – läks Tobias mõnevõrra pöördesse. Koduse vaikelu asemel järsku tuhanded erisuurused elukad. Ta tiris mind edasi, otsekui lootes sellest kaosest läbi kihutades tagasi koju pääseda. Ringi servas tuli pool tunnikest siiski oodata. Selle ajaga jõudis Topsik maha rahuneda. Kuna teised kammisid oma koeri hoogsalt, võtsin kah käekotist harja ja sahmisin oma põnnu vägevas karvastikus, ehkki tegelikult ei muutnud see midagi. Mees rahunes ja kohanes. Jätsin oma koti ühe pere hoolde, kellega tutvusin, kui käisin Tartus Liia Leeri kuulekuskoolitusest lugu kirjutamas. Ja ringis me olimegi.
Mul oli õnnestunud Topsik liigagi maha rahustada – lihtsalt vaatajana kohale tulnud Svetaga ja kunagise ämmaemand Tiiaga, kes on nüüd Paide haigla pearadioloog (võttis vastu Riksu ja Reti) tema taksikoerast ja eluolust lobisedes kükitasin Tobiase kõrval, hoidsin tal kaelast kinni ja ta järeldas, et kõige kindlam käitumismudel siinses hulleris ongi maha istumine.
Niipea, kui ta ringis ähmi läks ja ma ütlesin talle “tubli, kõik on korras”, ta maha istuski. Nii siis, kui kohtunik tahtis ta mune kontrollida. Kui siis, kui oli vaja kuninglikult seista ja ilus olla. Kui siis, kui pidi jooksma. Kohtunik andis meile… mitte disklahvi, vaid suurepärase hinde. Ütles mulle, et koera käitumise peale ei saaks talle justkui midagi anda – aga nii sindrima kihvti välimusega elukas on, et alla suurepärase ei tule ka kuidagi välja. Käskis koju minna ja õpetada koer näitustel käituma.
Esiteks pole ma pärast ühtki näitust iialgi mõelnud, et veel kunagi neist mõnda külastan. Teiseks – mismoodi ma teda seal hobuste vahel koertenäitusega harjutan? Fih. Mul on väga vinge bernhardiinipoiss – ja tema paks ema muidugi ka – aga ma ei oska teda esitleda. Mul on kolm kobedat hobust – aga ma ei ratsuta nendega. Ootan pikisilmi Peter von Fabryt, kes kaks juulinädalat Lius perepuhkab ja EQ nööri peale ajab. Aga ise ainult tunnistan oma diletantlikkust ja jagan porgandeid. Koertele. Ja konti hobustele. Nii et lapsedki lasevad mu paradiisist jalga. Üääääää!
Valgeranda jõudes sain Karinilt Minni, kes kolmetunniseks veninud ootusajast siibris oli, viskasin parklas autode taha siruli, et teda – keda ma ka võõrutada ei oska, kuni kiilakaks ja hambutuks jään – imetada. Jäin hetkeks sügavalt magama. Ja virgudes avastasin järsku, et kõik on üliväga hästi. koer sai ju suurepärase hinde, kedagi ei purenud – ja kui me rahunenud temaga mööda staadioni auto poole jalutasime, saime kümneid tunnustavaid “oo-sid” ju ka. Kui koer on perenaisest pea poole suurem, siis oo-tatakse üsna ühtselt. Mu mehe kõrval Tobias nii oo ei tundugi.
Valgerannas alanud lõunavaheaja, mille jooksul pandi parkuur üles, sisustasime söömisega. Sõidutasin pangodistid Härma kaubahoovi, kus ratsavarustuse pood ja söögikoht on kõrvuti. Tüdrukud said mõnusa uudistamisringi teha. Urmas Saksa talli kunde ostis ära polstriga valtrapi, mida olin EQ peale mõeldes näppimas käinud. Ja Marika ütles selgituseks, miks ta Valgerannas võistlustel ei kaubitse ja ühtlasi kuidagi suisa elementaarsena tunduvat vaatepilti ei paku: “Kümme tuhat.”
See on hind, mida korraldaja-klubi Oxford naiselt platsitasuks küsis. Uskumatu. Järjest ja järjest näen, kuidas paljud ilusad ja loomulikud asjad jäävad olemata, sest nende eest küsitakse ogarat hinda. Eriti hobusekasvatuse ja ratsaspordiga seoses. Aga ei söanda neid siin loetleda, sest parkuurivõistluste ajal tribüünil nägin mitme talliomaniku-hobuinimese silmist, et olen tema talli kohta liiga ausalt ja avameelselt väljendunud. Et mõni teistele palju paha teinud “maestro” minust läbi ja mööda vaatab, on poogen – mõne kena hobundaja ärapahandamise peale olen tiba nukker ja luban, et hoian suu koomal. Natuke aega.
Nende ärapahandamistega on nii, et ega tagamaid läbinisti teadmata alati aimagi, mis väljendiga kellelegi tahtmatult käru keerad. Ja Pärnumaa snoobide väljanäitamise üritusel oli omakorda nii, et tagamaade tundmatus prevaleeris. Samavõrd kui platsil möllasid kõik Eesti ratsaspordi suurkujud – huvitav, miks Raagi-Ummit täna polnud? – parvlesid platsi kõrval taustatundmatud. Vip-telgis rahastajad – kellest peale Margus Kanguri pea keegi suvepealinna raharditest hobundusest muhvigi ei tea. Ratsasport on prestiižne, anname pappi, istume võistluste ajal kohusetundlikult telgis, sööme ja joome end poolsurnuks… lubasin suu koomal hoida ju, kurat.
Mõnele rahainimesele võiks keegi hea sõber siiski omavahel öelda, et ta napsiga tagasi hoiaks ja söömaga parajust peaks, suitsetamisest rääkimata. Märkasin kuidagi eriliselt selge ja värske pilguga, kui lillakaspunaseks ja pundunuks on mõned kenad ja teenekad näod elulaaditud. Ohtlik. Äärepealne. Miks keegi ei ütle neile, et nad on suremas?
Taustatundmatust – aga erinevalt viptelgi omadest vabatahtlikust – kaadrist koosnes ka suur osa tribüünist. Sõber-minister Rein Lang ütles lihtrahva sekka potsates ausalt, et ei tea takistussõidu ega üldse hobusevärgi reeglitest tühjagi. Kui talle vasakult ja paremalt asja selgitati, sai kohe aru ja hakkas meeldima. Seejuures maksab mees kuuldavasti heast südamest ühe perspektiivika tüdruku hobuse boksirenti Veskimetsas.
Sigaste tagant Vaike talust saabunud Vambola – talule nime andnud Vaike kaasas – lubas augusti alguses Nurmenuku tallu Valmetiga kohale kobida. Ehkki Valmet peksis äsja koplist pääsnuna eestlaseruuna Vupsi poolsurnuks. Nikitaga käis papa Bakhoff Ande Ekstroni juures, nii et tuleb peenikest peret. Ja minu kolme hobusega elamise kohta ütles, et küllap varsti on seitse. Andres Kallaste ennustas kuuega lõpetamist, nii et vanamehed kaagutavad mulle üksmeelselt kurja kaela.
Mis Kallastete dünastiasse puutub, siis Andrus sõitis absoluutselt nauditavad sõidud. Sellest päevast aga läks mulle kõige enam hinge Beti. Mu vanima poja ammune sõber, meie kasvatatud Lady Derbyga sõitma hakanud Elizabeth Arand, kes nüüd kolme väga hinnalise ja võimeka ratsu omanikuna siin noorhobuste raundi kinni pani. Ilus ja armas, läbi raskuste tähtede poole ja üldse.
Kuna Minni kiunus ja kakles minuga, kõndisin telktallide vahele, lugesin juhuslikult just Beti telgi otsa pealt protokolli ja sain temaga pikalt, südamlikult ja mõnusalt jutule. Siis istusime Oliverile kuuluva ja Beti sõidetava Loverboy (täna käitus platsil küll nagu tropp) boksi ette maha ja tissisime hobuse heatahtliku pilgu all.
Minni suurim elamus oli ühe väikese tüdruku kahekuune Yorkshire’i terjeri kutsikas Fiona – kelle uskumatult kogukas isa pidi kutsikat hoidma ja moodustas rabava koosluse. Nii suur ja nii väike. Aga huumorimeelt polnud tal kopika eestki. Või oli tal mingi salajane alakas, mis ei lasknud enda üle kübetki muiata. Minni oli Fionaga paar parajaid. Mina püüdsin selle magusa paari mängimist jälgides platsilt detaile. Millest moodustub mälestustekee. Ühe ratsu huvitavalt riivlevad jalad. Ühe ratsu transsiminek sammu sassi mineku peale. Ellermanni tants tõrke ületamiseks. Silmside Dina Radha’a – ei, ta on ju ka ˇEllermann – hobusega, kui see boksis loorberitel puhkas. 
Õhtul kodus jooksin kiiruga sauna küdema – puud-veed-värgid, nagu ikka – mida ma ilma seadusliku meheta pea kunagi ei tee. Aga otsustasime tüdrukutega end mõnusasti tunda. Siis värkisime mu kuldse trio. Karin teeb seda kiiresti ja osavalt. Seejuures oma pangodinnadele asjalikult seletades, mida ja miks. Ja värkima õppimise põhjus on, et mõni lähedal elav potentsiaalne värkija jääb pidevalt tulemata või imeb end kohale tulles Mister Biimiks – nii et odavam, närve säästvam ja lõpuks ka kvaliteetsem on ise osata. Prooveri-emand läks juba aastakümneid tagasi sama teed. Rautab ka ise.
Tüdrukud nöökisid troikat, mina grillisin neile kaht sorti liha. Monti lõi oskaja neiu all vaid korra tagant üles – okei, sa ei kuku, ma siis ei jama. Eq tassis oma ratsaniku vaatamata lindile, mille ümber potentsiaalse ohu tõmbasin, pajuvõssa ja Karin võttis ta korde peale. Peter, tule juba, tee meie eestlasele üks transilvaania vampiiramine! Vespera näitas edevalt silmi volksutades kõiki oma allüüre, kordamööda kõik tahtjad seljas.
Asi, mis sellel päeval jäägitult kaunisti lõppeda ei lasknud, oli kibe tõde, mida teadsin ennegi, aga mille Karin saunas välja ütles. Kümmet päeva sinnani, kuni Võrtsjärve laager lõpeb, praegune koppel vastu ei pea. Ja kuna kõrval lokkab toidupoolis, murravad hobused end ükspäev kiilaks söödud maa pealt välja. Järelikult peame homme hommikul uue kopli tegema, sest külaliste abijõud tuleb ju jäägitult ära kasutada. Mis tähendab, et…

Pesin Minni saunas puhtaks ja kobisin temaga tuttu, selle asemel, et tüdrukutega lobiseda. Enne lindi paigaldamist uude kohta tuleb selle alt hein ära niita ja ma tean ühte, kes peab seda vikatiga tegema, enne kui külalised ärkavad ja Valgeranda kaovad. Huvitav, kas praeguseks läbi käidud kohtadesse jõuab enne suve lõppu uus haljas kasvada või pean tõesti oma kolm piraajat – jummala eest, nad õgivad lakkamatult – naabrite juurde viima. Kõik see tiksuja ja vee vedamine ju sel juhul… Ei tohi enne tuttuminekut selliseid “kas”-e küsida.  


Loe kommentaare (52)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat