Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed XI


Kahekümne seitsmes päev – 25. juuni
Kui vaadata öösel kella kolme-nelja paiku maja katusele maanduvaid kajakaid hea tujuga, sobivad nad kenasti Eedeni aia kontseptsiooniga. Meenub meremees Durrelli “Minu pere ja muud loomad” vabalt kombineerunud loomaaiast, kes nimetas oma kodustatud merikajakat paksuks pardiks. Hea tuju varahommikul tunduvad kõik kümme tursket merikajakat Liu maja katuselgi paksude partidena, keda jootmispangede kõrvale sirakile visanud hobused samuti südamlikult ükskõiksete pilkudega mõõdavad.
Paha tuju puhul näiksid need samad kajakad kaadrina Hitchcooki “Lindudest” ning erilist tähelepanu pälviks tõik, et kollane vann on EQ jalgvanni mängudele alla andnud ja lõplikult lõhki. Mis tähendab pidevat pangede täitmist.
Mul oli hea tuju varahommik – vihtusin oma ajakirjalugusid kirjutada, nautisin varahommikuselt värsket pead, igast toast kostvat laste unenohinat, papagoide uniseid viiksatusi ja hoovil mitteliigapalavat kaifivate penide ringutusi. Kella nelja paiku tuli mehelt sms, et nad on Kassari alt tagasi Pärnu jahtklubis. See mure kah kaelast ära. Nüüd oli veel vaja laste ärgates Soomra taluloomaaeda sõites pärast väljamagamist loodetavasti maha rahunenud vanemale tütrele korrata ettepanekut, et kutsugu oma sõbranna meie Eedenisse.
Taluloomaaeda Kati ja Mati juurde sõitsin sellepärast, et üks kodundusajakiri tellis nende talust loo. Liiatigi polnud vanim tütar seal üldse käinudki, samal ajal kui väiksematel lastel olid kõik sealsed asukad käppa-nokka-kapjapidi tuttavad.
Ent teel kallist kodust Soomrale muutusid Eedeni-kajakad Alfredi omadeks. Ses mõttes, et tujuga juhtus õudseid asju. Mu vanim tütar teatas, et ta põhimõtteliselt ei kutsu ühtki oma sõpra minu majapidamisse, sest talle pole see koht kunagi meeldinud, tema sõbrad ei tule kohta, kus pole sittagi teha, tema suvi on rikutud, kui ta peab mingi hobuse pärast vastu tahtmist siin perses kükitama.
Korras.
Ehkki ma teadsin oma Eedenit ehitades-mehitades ju alguseski, et see on eelkõige mu enese adult child, mu sisemine laps, kellele lõpuks ometi sellise keskkonna rajan, nagu oma lapsepõlves igatsesin, oli lapse käest tõe kuulmine pehmelt öeldes paika panev. Päris kole kohe. Tal on oma tuba vaatega merele ja Pärnule, oma hobune ja kõik, mida ta selle hobunaga tegelemiseks vajab. Tegime ju koos nii hoogsalt ja heatujuliselt riiuleid ja asju ja olime õnnelikud, et hobustele meie maja ümber meeldis. Tüdruk oli küll turris, kui ajasin ta öösel endale appi kopleid parandama ja varahommikul varvast visanud hopse püüdma, talle tundus ebaõiglane, kui tegin etteheite Vespera kõnnitamise pärast lasipuu jaoks kaevatud auku. Aga mära jalg oli ammu korras, elektrikarjused pidasid, elurütm oli paigas – ta ise hakkas kohe-kohe jälle ratsutada saama… Ja nüüd – suvi rikutud, pole kunagi meeldinud, pole sittagi teha…
Ma ei mäleta, kuidas ma taluloomaaeda sain. Matil oli tegemist kaevus läbi põlenud pumbaga ja Katil kliendid, nii et sain nende õue neutraalsel pinnal kükitades hinge tagasi tõmmata. Tegin maharahunemiseks mõned kõned, mille tulemusel oligi leitud vana vann – kümnekonna katse-eksituse meetodil tehtud kõne peale ikkagi Orma abiga – mis lahendab hobuste jootmise nüüd, kus on üsna selge, et vanim tütar tõmbab mu Eedenist jee.
Väiksematele lastele meeldib Lius niigi. Aleksander oli suure osa talvestki lasteaia asemel minuga. Kogu talli ja koplite, treilerite ja varustuse tants ja tagaajamine oli suuresti mõeldud selleks, et suuremal oleks huvitav ja paeluv. Jätsin võimalikult suure vastutuse ja algatuse ega sekkunud nende askeldamisse-trennidesse. Pole sittagi teha…
Hea tuju puhul teinuks mulle vägagi nalja Katrini uus hõberebaste paar – Toots ja Teele, kellest kutil, albiinol, on helesinine ja –roheline silm just samamoodi erivärvi, nagu oli Alo Mattiisenil. Ja tuvipoegade lahmakad nokad, millega need ähvardasid ema alla neelata. Ja piraka torika Arneti kannul heitunud varjukesena tippiv Viki Viksi tütar, kaksikvarssadest ühena ellu jäänud mustlasplikalik imeloomake. Hea tuju puhul liigutanuks poni Polli tiinus, mis pani varsa jalgade poolse külje liikuma. Ja selle peale, kuidas Minni maatõugu veise – samuti tiine – Madli juurde kooberdas ja talle musi andis, pannuks hea tuju puhul suisa heldima. See, et nutriad võtavad toidu süües kätte, samuti.
Nüüd käis närvidele, et Aleksander nõudis igale shetlandi ponile ja eeslile end selga, käratasin ta peale nii, et Pirside setudest kunded said tõenäoliselt ebasoodsa mulje, pilk põrkas mööda jaanipäevast jäänud nõusid-taarat-topsikuid, mida ülekoormatud turismiobjekt polnud veel kahjutustada jõudnud ja pereisa küsimus “noh, suvitad nüid oma Lihulas vai” tundus tapvalt hoolimatuna. Kogu ilm ei pea teadma, et ma elan viiendat aastat läbi aastaaegade Lius – kaevus läbikärsanud pumbaga jupsiv mees on hädas oma enese elu edasinügimisega, samal ajal, kui lagunemised tirivad päevakava tagasi ja segamini. Oleks vaja vannitoa seina laduda, uus põrand panna.
Paha tujuga inimene ei mõista teisi.
Lugu tuleb mul nagunii armastav ja mõistev – kirjutan ta siis, kui olen äsjasest löögist maha rahunenud. Lapsed ei teagi ilmselt, et nad löövad oma vanemad paari lausega peaaegu surnuks. Või päris.
Ostsin automaatpiloodi abil ajalehe, kus räägiti Martha teelesaatmisest – et president Ilves pani kaasa oma pühendusega raamatu ja Lennuki meeskond esmaabi käsiraamatu. Käskisin vanimal tütrel asjad pakkida, et saaksin ta linna bussile viia. Ja ärasuremise vältimiseks kobisin, Minni kaenlas, mere äärde ajalehte lugema. Brigita ja Aleksander tulid ka. Ehitasid vaikselt liivalosse – nagu minagi… - ja jälgisid silmanurgast, kuidas minuga on. Sest nad said aru, et isekas-mugav vanem õde lajatas oluliselt jõhkrama hingehaava kui ta ise üldse arugi saab.
Aga siis õõtsus objekt ise mulle kohe ka mere äärde järele. Teatas, et tema pole mingit hobust osta palunud, teda pole vaja lõbustada olnud – eriti mitte sõpra siia külla kutsuda – ja kui ma tegelikult hobust maha müüa ei kavatse, siis söön ju oma sõnu. Lubasin ju müüa – ja nagunii ma pole tema heaks midagi teinud.
Pistsin sellele luhvale bussijaamas pileti pihku ja tõmbasin sõnatult jee. Väikevennale pontšikud, kõigile lastele maasikad-herned. Paar väga salajast pisarat. Koduteel helistas… no täiega uskumatu! – üks mees, kes küsis, ega ma juhuslikult oma noort võiku eestlast tema tütrele müüa ei taha. Et milleks mulle kolm hobust, peaks ju kahega toime tulema küll.
Kui tall ei anna teismelisele tibile õhtuteks ja nädalavahetusteks tegevust, on tulevik tänavatel ja kaubanduskeskustes. Kui hobuseid enam pole, ei tule ka elukutset ega tulevikku. Sellepärast olin nõus veel ühe maja ehitamisega – Freddy ja Aire talli ja kooli suhtes logistiliselt võimalikult mõistlikku kohta. Oma lapse tuleviku nimel aina investeeritakse-ehitatakse, neelatakse totaalsed solvamised ja reetmised alla – ja antakse aga edasi kõik. Mispeale kuuldakse, et pole ju midagi antud, ja kui on antud, siis pole tegelt üldse vaja olnud.
Sellele mõnusale mehele ütlesin, et praegu just tahaksin müüa jah – aga ei müü. Sest ma pole mõni tujudega bitš, kes hobust pingpongitab. Olen hetkel küll nagu lehtsabast tütre ema, kellele on lapselaps kaela jäetud ja teadmata ajaks minema tõmmatud – aga ma ei saa hobusemüügiga oma sünnitatud inimesele vett peale tõmmata. Ehkki pedagoogiliselt oleks see õige.
Mehel soovitasin tütrele küll öelda, et Eq ostetakse sekundiga ära, kui ma nõus olen. Mispeale mees teatas, et ei taha kuulda, kuidas mina nüüd solvunud olen. Ega seda keegi arvanudki. Õhtul mulle külla tulnud Segeri-mutt ehk lihtsalt Kaie pidi küll kuulma. Kes valel ajal valesse kohta satub, saab võõra valingu ja valangu endale. Liu vanasõna. Kaie pakkus end laupäeva hommikul minuga koertenäitusele – kuna Brigita läheb laulupeole, olen ma ju ilma teismelise abita ikka eriti kõva Tobiase esitleja, teises käes Minni ja kolmandas Aleksander… Kusjuures emakoera omanikud, kelle koera järgmise paarituse heaks seda näitusehinnet üldse vaja on, on ka teatavasti… Äh.
Kaie pakkus, et kuivõrd tema venna pere on Mustamäelt kahetoalisest inimeste maale, küladesse ja taredesse laiali jagunenud, võiks minu tütre õpetuseks sinna sulgeda. Las kükib kaks nädalat Mustamäel, mälu kaotuseni internetis, nõrkemiseni teleka ees, lõunani voodis ja pealaeni kartulikrõpsudes. Siis saab ühel hetkel sõnade ja peksutagi aru, millised kodud ja lapsepõlve ta vanemad talle rajanud on.
Üks va furduu sõbranna, kes just sellisest Mustamäe korterist pärines, on Kaagveres. Omavahel öeldes – mitte heategude eest vanaema juures suvitamas. Tütarlaste koloonias. Uh, mis mõtted. Aga need pärinevad õnnetuseks elust enesest.
 
 
 
Kahekümne kaheksas päev – 26. juuni
Ma ei saanud hommikul ärgates – nagu šoki peale ikka – üldse aru, kes ma olen, kus ja miks ma olen ja mis edasi teha. Nagu vana künnihobune, vedasin end ikkagi kell viis arvuti taha ja kirjutasin ühe ajakirjaloo ennast ületades ära. Inglitest Epp-Maria maalidel. Ehkki tahtnuksin ise surnud olla.
Alles läbisime vanima pojaga puberteedi. Nüüd see. Siis järgmine? Brigita on vanemast õest siiski üliväga erinev. Nagu väike vastutustundeline vanainimene kohati. Kui tema vanem õde oli kümnene ja mina ootasin Aleksandrit – ja nende isa oli Marthaga Atlandil, kõlab refrään – läksin ühel pühapäeval kirikusse ja palusin paar tundi väikest õde hoida. Viiest, nagu Aleksander praegu. Kümnene kangutas viiese mööda maanteed paar kilomeetrit eemal asuvasse tuttavate majja mängima ja kadus ise ühe Saksamaalt tulnud pahelise kasulapse juurde külla. Olin selle avastuse peale nii raevunud, et ämm läks ise talle järele – leidis kümnese sakslannaga paneelivirna otsas istumas, kümme numbrit suur supeltrikoo seljas ja suitsu kimumas. Andsin talle toonase peni-Elsa rihmaga sellise kitli, et Aleksander tahtis paar kuud enne aega ära sündida. Tema pani ulgudes metsa. Neli tundi otsimist päädis sellega, et mina tundsin – vanavanemate abiga – end lapsetapjana. Ja siis selgus, et ta oli kohe metsa unnates tagant uksest majja tagasi imbunud, aeles kogu selle aja isa voodis ja vahtis videoid. Kuivõrd ühel on sellised jooned alati olnud, ehk siis teisele ei teki neid ka puberteedi käigus?
Mehelt kuulsin vaid soovitust talli ja kopli vahele aia sisse värav teha, et saaksin ilma laste abita oma hobuseid hooldada. Ta oli arvanud, et vaevalt ma üle ühe suve oma Eedeniga jamada viitsin – ent kui ma kinnitasin, et oleks eriti narr pärast vigadest õppimisi ja ämbrite läbimisi järgmisel suvel end täis teha ja loomad kuhugi võõrasse tallu suvitama saata – siis arvaski, et peaksin oma üksitoimimist lisaväravaga hõlbustama. Ahah.
Järgmisel aastal on kõik lapsed aasta vanemad. Hobustel siin juba tuttav olemine. Ma ise vilunum. Aga värav on jumala õige mõte. Ja just siis, kui avastasin, et Minnil on vahepealse madina käigus märkamatult mitu uut hammast tulnud, saabus Hermann. Jumal küll, kuidas esimesi lapsi kaalutakse-mõõdetakse-jälgitakse ja kuidas viimase hambaidki alles siis märkad, kui hammustada saad… Mnjah.
Hermann ja Tobias ei läinud kaklema. Tobias näitas kohe alguses kogu olekuga ära, et tema on siin paradiisiaias peremees. Hermann – sünnist saadik väga koostööaldis ja teenistuv – teatas, et võttis arvesse. Ja siis olid vennad mõnusad, hetketiste jõumõõtmistega, ent sujuvalt sobituvad semud. Anna-Liisa ja Priit sõnastasid selle, mida ma ise ka tean, aga välja pole öelnud: Barbara on pärast emaka eemaldamist hullu põletiku tõttu, mille avastas Tobias – ja päästis sellega ema elu – paksuks läinud. Mis ma nüüd teen? Ta jookseb ja mängib koos Tobiasega endiselt – aga kosub vastupandamatult. Niimoodi läheb süda rasva ja liigesed ütlevad üles ju. Jeerum, ma tahaks seda koera veel kaua oma kõrvale ometigi. Appiappi!
Esialgu polnud muud teha kui et keetsin ka Hermanni perele oma firmaka, oblikasupi. Anna-Liisa vastas laste rõõmuks pitsaga, mille komponendid tal tupervaare karpidega kaasas olid. Neid tupervaaresid ostab õpetajanna ühelt oma kolleegilt kaastundest. Tema venna pere ostis kirbi-laadse, aga poole odavama tolmuimeja. Tulemus on täpselt selline, nagu oletasin, kui sama summa eest Vespera ostsin: esimese hooga kasutatakse huviga kõiki imemasina võimalusi ja saab hea küll, aga siis selgub, et ilma inimeseta ei puhasta see masin ei mööblit ega staatilisi ekraane, ei vahata põrandat ega värskenda vaipu, kui koristajaks ei taha ümber-kvalifitseeruda, kasutadki ikka seda üht, klassikalist tolmuimeja teenust – ja selleks kärab ka 400kroonine putsunutsi. Nii et ostetagu hobuseid või muid sääraseid asju, millega-kellega tahetakse iga päev jahmerdada, ärdagu allutagu provokatsioonidele ega ostetagu kaastundest ega ime uskumisest asju, mis orjastavad, mitte ei õnnesta.
Kui koertega mere äärde läksime, hoidis vankris kõõluv Minni mu mobiiltelefoni enda käes, nagu ikka. Naabrimaja termiitidena jõõserdav külapoiste jõuk arvas heaks just siis, kui kolme koeraga naabri teeotsast möödusime, rollerite-ratastega lõunale minna. Käratasin nad paigale. Paari tunni pärast, kui koerad olid ujunud ja üldse oli igati mõnusalt sume olnud, avastasin, et telefoni pole enam. Kammisin käidud tee paar korda üle, aga teadsin tegelikult, et poisid olid mobla – mis koerte ja rollerite kohtumise segadusega Minni käest ilmselt teeotsa pudenes – üles võtnud. See oli omadega postkastis. Helistasin EMTsse ja palusin numbri blokeerida.
Mis siis ikka, ostan homme uue. Aga pidin ju aia sisse värava ostma. Mis see itkemine aitab? Ei tühjagi. Kõik, mida raha eest saab, on odav. Et hea ja halb tasakaalus oleks – olulise edumaaga hea suunas – saime midagi, mida raha eest ei saa. Kõndisime pärastlõunal ainult Hermanniga – jätsin oma volaskid koju, et nad ka iseseisvalt seda matka sooritama ei hakkaks – sadamatagusele Liu tunnus-säärele. Selle lõpus lasi Anna-Liisa end Priidul just pildistada, kui politseinikust Priit tardus järsku ja ütles sosinal: “Te ei usu, mis praegu toimub…”
Priidu kõrval maas oli luigepesa.
Luigepesas koorus krõbinal-müdinal luigepoeg.
Koor viltu peas. Jou, mina tulin, kes teie olete?
Priit pildistas kaadrid, mida sihipärased loodusfotograafid jahivad päevi – ja magavad lõpuks ikka maha. Siis võtsime Hermanni sosinal näppu ja hiilisime minema. Supilinna-külaliste lahkudes vallandus mahlakas suvevihm.
Ehk kasvatab haljast sedavõrd peale, et mul ei kisu ümbritsevate maadega jamaks, enne kui september tuleb ja pidevast koplite ümber tõstmisest päästab. Mu majapidamine kannataks välja ka kõigi laste ja hobuste üle talve pidamise. Muudkui varuks sööda ja… Kas ma ise kannataksin?
 
 
 
Kahekümne üheksas päev – 27. juuni
Lugesin öösel Kärt Hellerma jutukogu “Ma armastasin David Copperfieldi”. Nimijutustus räägib teismelisest neiust, kes langeb pärast ema surma – enesetapp vist? – klassikalisse deprekasse. Vihkab ennast ja ema vahelduva kirega. Kuni vihkamise alt koorub lein ja armastus, meeleheide ja lootusetus ja järgneb õhku astumine. Huvitav, kustkohast Kärt selle loo ammutas? Mina olen puhkudel, kui lapsed mulle liiga teevad, ka mõelnud, et vot kui ma ära suren, siis te mõistate ja hindate – ja olen selliste lapsikute mõttemängudega ise kah paras pube.
Kohe hommikul saabusid lõpuks ometi mehed, kes viivad paari päevaga lõpule parandus-korrastustööd. Valavad tallinurga aluse posti. Kinnitavad aianurga, mille kuldne trio maha võttis. Ja paigaldavad talli kõrvale kopliveerde lisavärava. Kutid läksid selle uudise peale küll roheliseks – teevad kahekesi viie mehe tööd, sest eelmine esmaspäev oli mäletatavasti Ormal must, mitte minul, nagu üleeile… Mnjah, ma ei mõtle praegu selle peale. Aga värav oli kohe olemas ja võtta, nii et postid valati juba täna äragi. Jootmisvann toodi ka – sellele tuleb homme prunt ette teha.
Ja mu telefon kõndis hommikul naabrimehe toimeka poja peos väravast koju tagasi. Selle leidmise asjus olid külajõnglased küll mõningase udujutu leiutanud – ei tea kes leidis… Fih! – aga minu telefon ikkagi ja tagasi. Kallistasin Rasmust, hõikasin nubludele aitäh. Ja avastasin linna sõites, et suurt osa telefoniraamatust ja veel mitmeid funktsioone polegi enam.
EMT esinduses tegi asjalik teenindaja kindlaks, et telefoni oli turvakoodi maha võtmise suunas muugitud ja suditud, jänni jäädud ja pooleli jäetud. Mul läks ikka tõesti hästi, et teda seepeale merde ei visatud, vaid tagasi anti. Napaka legendiga koos küll, aga ikkagi pole ka pätipoolsete tendentsidega külavahedes asjad päris lootusetud.
Lootusetu meeleolu valitses hoopis selle naise kodus, kes veebruaris arstide vea tõttu sünnitusel emaka ja suure osa lapsest kaotas. Läksin koos lastega vaatama, mida ta mu kirja pandud loost arvab, kuivõrd ta oli haiglates olemise vaheajal napilt kodus. Laps oli kenasti kasvanud – roosa, rahulik, ärkvel ja täiesti kenas silmsidemes. Aga naisele endale olid arstid vihjanud, et nii raske kahjustusega lapse kõrval oleks mõistlik ka oma eluga edasi minna. Tööle naasmisele mõelda. Abiline leida. Seda, et uus laps saada, nad talle öelda ei saa – emakat ju pole enam.
Naine kaalub väga tõsiselt surrogaatema teene kasutamist veel ühe lapse saamisel. Kuna Eestis seda seadustatud pole, siis võõrsil. Aga on nüüd Kristiina Ojulandi samasuguse idee avalikustamise peale puhkenud netisõimust heidutatud. Arvatakse, et surrogaatemadeks pakuvad end jotad ja narkarid. Et see on prostitutsiooniga võrdne oma keha müümine. Et ja et.
Kui pimedalt õelatel, valimatult julmadel, katkistel ja õnnetutel anonüümlaamendajatel õnnestub see naine – ja teised sama mõtte vaagijad – ära hirmutada ja nende pärast jäävad lapsed sündimata, on virtuaal-lagastajad jõudnud mõrvadeni. Tapavad sõnadega sündimata lapsi.
Minult on Kiur ja Võrno ja paljud teised kolleegid küsinud, kuidas mina netiõelutsejate jõhkrutsemise käes ellu jään. Aga ikka nii, et ei pista oma nina prügikasti. Saadan oma tööd ära ega lähe tuhnima. Väga haige lapsega kodus istuv ja kannatav ema tuustib mööda netti – otsib rahvusvahelistes avarustes saatusekaaslasi ja päästerõngast – ja satub siis ka isamaise hingeröga otsa. Ütles, et teksti pihta, mille kirjutasin seoses esiklapse gümnaasiumilõpuga, andsid ka ikka need samad, kes alati mind lammutavat, tuld. Et kohe ei saavat isikupäraselt mõelda ega siiralt oma ausaid mõtteid avaldada, ilma et keegi sinna peale oksendaks. Kuri lugu jah. Ainult et minusse see ju ei puutu, kuivõrd ma kommarite mäda sees ei sobra.
Fakt, et jälle on kusagil tümitatud ja mu energiat eemalt vampiirata püütud, võttis kargu pehmeks korraks ikka. Aga kodus leidsin e-postkastist Ela Tomsoni sooja tunnustuse – et tema on oma tütre koolilõpu puhul just samu mõtteid mõelnud. Ja et nüüd on hea tunne, et ma olen need mõtted välja öelnud. Sest keegi ju peab. Mis tähtsust on siis anonüümsetel meeletõbistel röökuritel? Mitte mingit. Aitäh, Ela!
Kui lastega linnast koju sõitsime – nemad pärast väikese haige tita nägemist üsna vaiksed ja mõtlikud – sattusime hobuveotreileri kannule. Läti numbritega kopsikut veeti Valgeranda ja üks hobune hammustas teist absoluutselt lakkamatult. Huvitav, mis sellest hammustatust sedasi järele jäi, kuni nad suurvõistlustele kohale jõudsid?
Lähen Valgeranda ülehomme hommikul. Naisteajakirja jaoks intervjuud tegema näitlejaga, kes seal koolisõidu võistlust konfereerib. Siis näen silma nurgast ka koolisõitu. Ülehomme… jeerum, siis viin ju Brigita bussi peale, et ta laulupeole pääseks ja jään oma Eedenit haldama kahe titega… Kuradi Reti!!!
 
Kolmekümnes päev – 28. juuni
Öösel vallandus nii mehine torm ja padukas, et kütsin hommikul niiskuse tõrjeks pliiti. Huvitav, kuidas Valgerannas sellise stiihia käes hobustel võõras kohas öö möödus – ja kuidas nad täna võistlevad? Meie käisime rajuööl Brigitaga kordamööda hobuseid vaatamas ja küsisime teineteiselt – kaks tarka, aga kogenematut, noh – kas peaks kuldse trio marutuule käest ära talli tooma või mis.
Brigita inimlikustab hobuseid, nagu ma isegi – omistab neile inimlikke mõtteid ja tundeid ja kannatab siis nende pärast asjus, mille pärast üldse muretsema ei peaks. Jube tuul ja vihm kestis ka kogu tänase päeva. See andis hea põhjuse toas püsida ja hoogsalt oma tööd teha. Mul oli plaanis juunikuus ära kirjutada raamat Tobiase sünnist ja isadusest. Aga lõputu artiklite pealetung – ja ma ju elan neist! – pole üldse selleni lasknudki. Augustis on näitemänguvõistluse tärmin. Oli üks mõte. Kas ma selleni jõuan?
Mingeid xyz-teid pidi hakkavad minuni jõudma hoopis kliendid. Täitsa koom – tahetakse ratsutama tulla. Mu naabruses hobustele õhtust meeleolumuusikat mürtsutavatest motellidest – Marksa, Liuranna ja Ojako – hakatakse kippuma hobustega käe kõrval ringitama. Mis see ring praegu maksta võib? Või grupi tervikhind on sellistel puhkudel kombeks? Kellele arve esitatakse?
See on nüüd täpselt see teenus, mida ma osutama ei hakka. Kujuteldamatu – võtan õhtuti (üksi, ilma vanema tütreta, nagu ma siin olen…) koplist teiste juurest Monti ära. Kuna troika hoiab kangesti kokku, puhkeb seepeale lollidemaal suur segadus. Vespera ja Eq undavad ühel pool, Monti teisel pool aeda. Kõnnin klientide rõõmuks ringi-ringi-ringi, endal Minni kandelinaga rinna peale seotud, eks?

Pakkusin ühele seltskonnale, kes Liuranna puhkekülast mingit sedasorti teenust otsides helistas, välja, et tulgu naiste-lastega, kes meeste meelelahutusi tühjalt pealt ei viitsi vaadata, ekskursioonile. Näitan, kuidas näeb välja lastekasvatus-loome-Eeden. Saan ennast kiita ja oma musisid imetleda lasta – nii hobuseid kui koeri – ja see kulub mulle, puberteetilisest lapsest hüljatule, üliväga ütlemata ära. Nüüdseks on sedasorti tulejaid juba kolm komplekti kirjas. Minust on saanud vaatamisväärsus. Turismiobjekt. Ekskursioonibusside peatuspaik, kus maha ronitakse ja pilte tehakse. Seda viimast juhtub pea iga päev. Ja ma võin ju küll turtsuda “minu privaatsus!” – aga tegelikult sümboliseerin hea meelega elusat küla, uut Liud, tegusat kodu, linnavälise Eesti tegeliku toimimise üht võimalust.

 

 

 

 

 

 

 


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat