Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed X


Kahekümne neljas päev – 22. juuni
Igavene paradoks – kui pead, ei taha ja kui ei saa, tahad väga. Nendel aastatel, kui jaanipäeva on meie kui maal elajate juures veedetud – ükskõik siis, kas Võrtsjärve ääres või Lius – on jaanilaupäevase tule-juurde-toidu varumine ja tegemine olnud hull rutiin ja tüütus. Sel aastal, kui sellest nuhtlusest pääsen… on nii kurb. Mis ma sellest ikka neile räägin, kes mind üksi jätavad – nemad on oma otsuse ja valikud teinud. Hiiumaale! Küll naine, kes saab üksi oma loomaaias olmega hakkama, saab üksi ka pidutsetud.
Alo seilab juba täna koos oma laeva kaasomanike ja Riksuga Hiiumaa vetesse, et homsel jaaniõhtul Hillar Kukk kahemastilise Marthaga palli peale saata. Kahe aasta eest, kui selle alusega Šotimaalt koju kooserdasime, kinnitas Hillar, et kardab Indoneesia piraate, ümber Aafrika ja Lõuna-Ameerika turnimist ega hakka oma laeva ja eluga riskima. Tookord lubas ta minna hoopis Vahemeremaadesse. Et tõmbab Vahemerde ja kammib järjest kõik läbi, mis seal kallastel ja sees vähegi leida on. Aga paar aastat paikset elu Kassaril Orjakul oma rajatud nüüdismõisas RIB-paate ehitades ja edukalt müües ajasid otsad kokku. Ses mõttes, et minekuisu läks hirmudest suuremaks. Ja edukas paadiäri võimaldab järelikult seda ka rahaliselt.
Küllap selle kahe aasta jooksul, mis Hillar ära on, jõuab ta ka Alo mõneks etapiks meeskonda meelitada. Kui üle Atlandi Kariibi merelt Euroopasse tuldi, kasvatasin üksi neljandat kõhtu ja ehitasin maja. Nüüd olen jaaniõhtul üksi – sest oma loomaaia pärast ei saa ma ka praamiga Hiiumaale minna, hobused kannataks veel selle aja üksi ära, aga koerad mitte. Näis, millal Martha kolmas kord minust ja kõigest minuga kaasnevast tähtsam on.
Sõbrad-teekaaslased ütlevad, et olen mehe ära hellitanud – saan kõigega alati ise hakkama, nii et tal polegi minu ees ei olmelisi ega emotsionaalseid kohustusi. Ah, mul savi. Igasuvine üksindus ja valikuvõimalus, kas vahtida sadamates või elada oa elu, on mu suviti vallaliseks harjutanud. Üksik naine nii majapidamise kui rahandamise asjus. Võiks ju romantiline vabadus ka olla – aga küll kõik kenad härrad jah moodustavad järjekorra ukse taha, et mind mu lastekarja ja loomaaiaga kosida, eks ole.
Kuna lapsed on ju ikkagi minuga – ja ma tegin vanemale tütrele ettepaneku ka oma kuttsõber jaaniõhtuks meitsi kutsuda – tegin totaalse tururingi. Koerakraam ja kondid. Noored porgandid hobustele. Ribiliha lastele – sellele tegin kodus tomati-keefiri marinaadi peale – värsked kartulid, lillkapsad ja muu säärane nämmvärk. Maasikad. Ja kala. Nüüd enam kalapoe Peeter ega tema taltsutatud kajakas mu üle ei naera, kui Liu sadama asemel ostan turult sama kala, mis mõni tund varem koduaia tagant külmutusautosse aeti.
Enne, kui mees koos äsja gümnaasiumi lõpetanuga merele seilas, tuli koplit laiendada – kolmnurk oli kuidagi ahistavalt kitsas ning selliste siiludena mere poole liikudes ähvardas järgmine koppel varjuliste puudeta kujuneda – kalad suitsutada ja kook küpsetada. Ühtlasi tuli külla Soomra taluloomaaia perenaine Katrin.
Ja see kõik kippus kujunema alla neelatud, aga seda teravamate pettumuste seeriaks. Vanem tütar lootis põhiliselt ise vennale kooki küpsetada. Kuivõrd eile teda ju lõpetamisele ei võetud. Taigna segaski tema. Aga kuna paralleelselt oli vaja nii palju asju teha, ei mallanud ma teda juhendada-dubleerida, vaid viisin venna suurpäevapuhuse koogi küpsetamise ise lõpule. Mis oli kindlasti tütrele pettumus. Katrin lootis arvatavasti, et mul on rohkem ekstra talle määratud aega. Aga ma kaasasin ta marulisse majapidamistegevusse – kui mees on harvadel siia-sattumistel käepärast, ei või hetkegi kaotada. Mulle endale tegelikult meeldib külas olles just, kui pererahvas end segada ei lase ja edasi tegutseb – veel parem, külalise majapidamisse kaasab.
Kopli laiendamisel pidi Katrin Vesperat hoidma, kuni kumbki tütar oma hobust hoidis. Kuna Pihlaka talus on põhiliselt väikesed loomad, siis ta kartis normaalmõõtmetes hobust. Mis oli ilmselt pettumus… hobusele. Oma hobusele lisaks Minnit kaenlas hoidev vanem tütar lasi hobusel päris jõuliselt Minnit paljast jalast sikutada. Mis oli kõlavate tagajärgedega pettumus Minnile. Võhik ütleks, et EQ hammustas väikest last. Tegelikult nakitses ta teda, nagu hellitlevad hobused üksteist. Teismelisele jagasin selle tähelepanematuse eest verbaalse kolaka ikkagi kätte. Minni õnneks hobuse peale ei solvunud – mõistis, et loom ei rünnanud teda, vaid see oli hellitus, mis siis et valus. Kui hobune oleks tõsimeeli hammustanud… ah, mis ma heietan.
Ja kui viimaks oli õhtu käes – mina suitsukalakausiga ja koogiga, värskelt hapendatud kurkide ja maasikatega sadamas, et jahtlaeval Adventure mõnus piknik Riksu auks pidada, sain mina oma pettumuse ka. Mees talus seda, et me kala ja kurki, maasikaid ja kooki pereringis sõime. Aga siis pakkis mulle kogu latika-tuulehaugi-varu, mis mul oli neile pikaks mereretkeks proviandina mõeldud, tagasi kaasa. Määrib laeva ära. Mul juba oli üks latikas ja paar tuulehaugi koju jäetud. Mis ma nüüd selle, tervele meeskonnale mõeldud virnaga teen? Saatsin Brigitaga naabritele, kelle juurde palju külalisi oli tulemas.
Loodetavasti saan kunagi kausi ka tagasi…
 
Kahekümne viies päev – 23. juuni
Neelasin oma mahajäetuse ja lõputute loobumiste pärast kurvastamise alla – ise valisin ju sellise elu, nagu mul on – ja sisustasin võidupüha Ela Tomsonist kirjutamisega. Laulupeoteemalise artikli kirjutamine oli võidupüha ülekandega kenas kooskõlas.
Jõudmata ära oodata õhtust lõkke süütamist ja tules liha praadimist, panin oma keefiris marineeritud ribinduse pannile – megahea sai. Oleks tahtnud mõne selle pere mehega ka jagada. Peale Aleksandri muidugi.
Margaretal oli tervis pärast lõikust nii hea, et ta kordetas pika aja järel kõiki hobuseid. Need olid mõnusat vabadust nautides harjunud seda enesestmõistetavaks pidama ja olid üpris mornid, kui valjaid ja kordet kohtasid. Andke palun telefoni, me helistame loomakaitsesse! Tütar tahtis EQ’le selga ka minna, aga arvestades kuradi eesti juraka vasakule ära tassimise kommet ma seda ei lubanud. Järsk pingutus, kõriverejooks, linnasõit – nii et hobune jääb, sadul seljas, ringi jõlkuma… Väga sant stsenaarium. Võtame mõne teise.
Teine stsenaarium sisaldas täiesti sümpaatset poissi, kes Tartu bussilt Pärnus maha tuli. Sõitsime noormehele linna vastu. Hea, et ta – ise äsja isaga Austria-automatkaga seoses 6000 kilomeetrit läbi sõitnud – tuli. Kui mu vanemal tütrel on paha tuju, siis on terve maja seda täis – kõik hakkab lagunema, määrduma ja mu maja läheb totaalselt õudseks. Et neiu tuju üleval hoida – järgmisel nädalal saab ta hakata jälle ratsutama, siis ei pea mina pidevalt talle lõbustusi välja mõtlema – oli vaja tema poiss-sõpra siia.
Õnneks on tegemist tragi ja intelligentse selliga. Nii et – olenemata sellest, kas ja kui kaua see suhe neil kestab – oli absoluutselt meeldiv kohtumine. Kutile ilmselt mitte nii väga, sest ma panin ta paratamatult tööle. Mul oli nagunii plaanis ära põletada palkide pusa, mis lõkkeplatsi servas igasuguseid ebameeldivaid asju meelde tuletas. Oleksin seda ka üksi teinud, aga noormehe abiga läks see võrreldamatult ladusamalt.
Need palgid pärinesid vanast laudast, mis siin algselt oli. Väga kole ja auklik asi. Hullult pahna ja koledaid jääke täis. Laut õnnestus napilt enne orkaani maha lammutada – kõigepealt lammutas seda üks Rannust toodud sulane, kellega mulle seostub paratamatult tema perekonna kriminogeenne taak, ehkki ta ise pole selles ju süüdi. Teise poole tööst tegid ära kingamüüjast naabrimehe sulased. Seoste ja põimumistega, milles pole ka midagi väga meeldivat. Pooled palgid said lõkkeplatsi äärde, pooled jagunesid koerte aediku postideks, lasipuuks - ja kaks suve tagasi ka parveks. Mille tegi tele-tõsieluka “Buss” seltskond. Samal ajal, kui teleseriaali seltskond oli mul siia tööle pandud, käisin ise Tallinna taga Barbarat paaritamas. Tulemuseks Tobias ja need teised. Lutipudel ja labidas. “Bussi” kambast üks piiga läks pärast siinkäiku nädal hiljem ja hüppas end kusagilt tornist surnuks. Normaalne.
Ühesõnaga selle jaanitulega sai õnneks viimne palgipusa ära põletatud – kuni hobused olid tagaaias, ei murdnud need ka tänu Jumalale nende otsa jalgu.
Margareta läks oma kena sõbraga küla peale jalutama. Brigita ja Aleksander naabrite juurde jaanitulele. Mina läksin kella kümne ajal Minniga tuppa. Sadas ka muidugi natuke. Aga see polnud põhjus, miks ma tegelikult tuppa ronisin.
Hirm selle pärast, et tuled ja paugud, melu ja uudistajad hobustele närvidele käivad, oli muidugi ennatlik olnud. Nad nautisid tähelepanu keskpunktis olemist. Küla ainus vaatamisväärsus, nagu nad olid, tõmbasid nad enda ümber kokku kõigi suvemajade külaliste jalutuskäigud. Sadu võõraid inimesi. Väga lõbus. Hobustel.
Kuna mul polnud põhjust nende pärast muretseda, pugesingi tuppa muretsema, kas olengi maha kantud, kas mu elus ongi kõik lõbus ja lennukas möödas ja ära olnud. Väljasõidud, tantsud, seiklused. Minu külge klammerdunud, tissist totaalselt võõrutamatu Minni on üks, kes on mind absoluutselt võõrutanud ülevoolavatest lõbustustest. Koerad ei võimalda väljasõite. Hobused viimistlevad mu koduse vangistuse lõplikult.
Muidu oma Eedeni üle õnnelik olles võib ihuüksi titega toas nukrutsemine siiski vesiseks võtta, kui teistel on jaaniöised armumised, sõnajalaõied, aasta valgeim öö ja kõik ilus alles ees…
 
 
 
Kahekümne kuues päev – 24. juuni
Minni sünnipäeva puhustel talgutel jäi üks maja otsakelpadest värvimata. Kogu oma tubliduse juures ei saa ma seda viga ise parandada – kõrgusekartus ei lase. Ja see on ületamatu. Loodetavasti ei võta noormees seda ülesannet eksamina – kas kõlbab väimehe kandidaadiks. Ehk suhtus asjasse nii, et tädi oli hädas. Nagu asi ju oligi.
Kuna teenelise välipeldiku – mis orkaani järel oma koha pealt kaugele ära ujus ja mille siseseinu ma meremudast-roost ära ei puhastanudki, kihvt näeb välja – tagune lampkast on naabrite poole, pole tähtsusetu, mis seisukorras see on. Ja seisukord nõudis üht liivakärutäit katteks. Selle vedasin ja loopisin ise.
Kuni Reti kordetas kordamööda kõik hobud ära, hoidsin toimuval serviti silma peal. Siis kadusin koos Minniga mere äärde raamatut lugema. Et mitte nagu tööle piitsutav kubjas ja passiv paha vaim noori segada. Aleksander nagunii ei tahtnud õde ja tema sõpra hetkegi üksi jätta – meil on nii harva mehi käepärast, poisslaps aga vajab hirmsasti meeste seltskonda ka, nii et ta võtab meesterahvaste eeskuju, seltsi ja sõprust igalt pihku jääjalt nii palju kui võimalik.
Sõites noormeest linna bussi peale viima, kuulsin oma vanemalt tütrelt – kes nüüd pärast mitmenädalast tõbitsemist-hooldamist-lõbustamist ometi sedavõrd terveks hakkas saama, et võinuks jälle ratsutada ja majapidamisest kuidagigi osa võtta – et tema läheb selleks nädalaks üldse Tartusse ära. Järgmisel nädalal on nagunii Võrtsjärve laager, sel nädalal on tal aga vaja hädasti Tartus hängelda-tšiljuitada. Pakkusin, et kutsugu sõbrannad – mis siis, et alles ta kurtis, et nendega pole millestki rääkida – siia. Sel teemal ei võtnud ta üldse toru. Ütles, et kui ta hobuse pärast peab siin passima, siis võin hobuse maha müüa. Ja kui noormees ütles talle, et see on vastutustundetu ja inetu käitumine, lubas lisaks hobusele ka kuti kuu peale saata.

Üleeilsed pettumused, eilne enesehaletsus ja tänane jahmatus võtsid mul kargu nii pehmeks, et kui hobused olid õhtust ringi ära joodetud, lõin köögis üsna tühisel põhjusel üle pika aja taldriku kildudeks ja pugesin ära voodisse. Enne kui mõni järgmine pettumus-inetus mind kätte saab. Et endale mitte laisana tunduda, võtsin raamatu kätte. Aga see polnud lugemiseks, vaid kilbiks enda ja maailma vahele.

 

 

 


Loe kommentaare (455)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat