Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Investeeringud tulid Valgerannas tagasi


“Tulevikus Eesti ratsaspordi ajaloo kohta lugedes oleks väga nukker ohata, et jah, ma istusin sel ajal kodus ja mõtlesin, et ah, mis ma ikka ja äkki hakkab üldse sadama, kui nii kooli- kui takistussõidu kuningad ja kuningannad, printsid ja printsessid olid Pärnumaal Valgerannas suurvõistlustel väljas ja tegid ajalugu,” oli spontaanne vastus Pärnu näitleja-telemees-konferansjee Ahti Puudersellile, tema küsimuse peale, miks me kõik päevade kaupa seal tribüünil istusime või ringi patseerisime ja liivasele platsile vahtisime.
Ma naudin takistussõidu vaatamist põhjalikumalt kui koolisõidu jälgimist – see on teatavasti paljude hobuhuvilistega samamoodi. Ratsastus ja koostöö hobusega puudutab küll ennast ja oma tagumikku enamasti lähemalt ja isiklikumalt – aga vaatemänguna on takistussõit paeluvam. Konkreetne lend või kolin. Samas olid just koolisõidu harrastajate rahastajad investeerinud telesaate tegemisse, nii et jäädvustus saab selle ala keskne.
Aadi Pärtel itsitas ükskord, et teatud rahakuse tasemel on sedasi, et kui tütar tahab ratsutada, ehitatakse talle tall ja maneež. Seda tõelähedaselt muigavat arutelu-suunda jätkates: kui ratsutav tütar tahab võistlustest videot, ostame telesaate meeskonna. Eetriaja ka… Ja nii peabki. Milleks need isad siis raha teenivad.
Tulevikus tänavust suve meenutades tuleb eredamalt ja epohhiloovamalt kui muud rähklemised, meelde Eesti koolisõidu printsess Maria Tšuletsi mahe naeratus Valgerannas vihmasajus. Ja kuninganna Joanne Vaughani šikk vihmakeep – mille armulik ilm lubas sajupilvede taandudes võistluste ajaks siiski ära võtta.
Igal sündmusel ja päeval on meist igaühele oma sõnum. Valgerannas oli mitmeid isikuid, kes uudistasid ratsutamist värskel võhikutasandil, öeldes ikka neid tüüpilisi sõnu, et nad ju ei teegi seal õieti midagi, hobune hüppab, inimene istub. Erinevate tasandite ja motiivide põimumine ning investeeringute äratasumine oli see sõnum, mis Valgeranna suurvõistlusest minu jaoks pinnale kerkis ja kõlama jäi.
Ratsutajatest oli Pärnumaal koos absoluutne eliit, kellel aitas esile kerkida ja silma paista – mis parata, kellega tuli selle eest ka auhinna-nänni jagada! – läti-leedu-soome paremik. Teise tasandi kohalolijad olid hobuomanikud – värvikaimad-lustakaimad neist näiteks Margus Kangur ja Mauno Murrat. Kolmas tasand olid sponsorid – suvepealinna tegijad, kellel jätkus suuremeelsust ja “vahendeid” finantseerida nooblit ettevõtmist, millest endal väga aimu pole. Vip-telgis istus sestap ustav härraskond, kes küll platsil toimuvast eriti ei jaganud, aga teades, et ratsutamine on suursugune ala ja ratsavõistlustele oma loosungi üles ostmine on tark tegu, sõid-jõid neil päevadel kohusetundlikult selles lauas.
Neljas tasand olid hobusekasvatajad, kes tulid kaema, mida värki praegu turul müratakse. Nende tegelaste üks äärmus oli vanameister Kollom, teine poolus Vambola Bakhoff. Ja viiendaks üldhuvilised. Kelle seast esilesäravaim pärl oli minister Rein Lang. Istus asjatundjate vahel ja uuris, mis reeglid on, mida jälgida ja kellele pöialt hoida.
Kõigi nende tasandite üle võib ilkuda – ja ilkujale võib vastu mühatada, et mis sa siin siutsud nende kallal, kes raharahva telgis mitu päeva viskit visata jaksasivad, minnud kah Kuldlõvisse banketile ja olnud pärast solidaarses pohmellis, eks ole.
Väga suur ja kaunis asi oli see kogunemine olenemata raha häälest, Valgeranna kompleksi omanikuvahetusest – ja sellest, et näiteks ratsatarvete müügifirmalt küsiti platsi eest kümme tonni (!!!), nii et ta pidas mõistlikumaks oma koduses poes püsida.
Ühe korraga peo peal kuningad Klettenberg ja Prohorov, Ellermann, Kallaste ja Lootus. Ja lisaks veel ümber platside ringlemas nende kõigi naised-lapsed. Koerad ka. Ilus!
Uhketest kaadritest moodustuva mosaiigi ühel killul oli Urmas Raag, kes saabus Venemaalt võistlemast ning sealt kaasa toodud nakkuse tõttu jäi Valgerannas vaatlejaks. Elegantse soniga. Nagu oleks kõrvalt golfirajalt liivaplatsi äärde eksinud. Veenvaim vaatepilt oli isand Lootuse ja ratsu Domingo kooslus. Pikk mees ja nii kõrge hobune, et tavaline inimene läheks sinna üles suisa kahe ülestikuse tabureti abil. Õpetlikem on endiselt Gunnar oma stiiliga – Girts-Pirtsid võivad küll ta ümberhüpetel lõpuks üle hüpata, ära võita ja auhinnaga koju sõita, aga Kletu on oma kauni kooliga nagu ratsutamisõpik, aristokraatlikkuse võrdkuju.
Head vaatemängu pakkus ka Ellermann oma temperamendiga, mille kulminatsioon oli otse publiku ees küljendades-tantsides hobusega kahe tõkke vahel vaidlemine. Selge, et Vääna vürstil enesel oli plaanis midagi muud, aga tänud talle nii selle naljaka etenduse – kui mitmete väga muljetavaldavate soorituste eest!
Teine tantsiv vahepala oli ühe, kaks korda järjest sassi läinud sammu tõttu kõhuli tõkkesse maandunud ratsu transsi sattumine – jäi otsekui aegluubis koha peale põrkama, kaotades aja ja ruumi taju.
Aeg ja ruum kadusid ja karussellitasid ka Tori rahva jaoks. Aga seda kõige paremas mõttes. Kui Kallastete dünastia Andrus oli oma hullu kollase ratsuga järjekindlust ülistades-põlistades eranditult kõik latid langetanud, siis Carry’s Soniga tegi ta hõbedase hobuse senise elu kõige parema sõidu. Hunnitu helendavate silmaäärtega Tori talli esitäkk läbis 135-sentimeetrise parkuuri puhtalt ja kergelt ning selle peale karjusid kõik konkurendid soojendusplatsil: “Halleluuja!” Üks puhmas karvastikuga jorm sell, oma kodus-oleva sugutäku Archipposega naljakalt ühte nägu mees – Andres, noh! – hüppas Carry’s Soni vägeva sõidu peale, nagu väike poiss üles-alla. Nendest, kes kuldse sabaga hõbehobule musi tahtsid anda, moodustus järjekord.
Ja hinge moodustus ülev rida õnnestumistest, mille peategelased on juba varem kuidagi südamesse läinud. Trei-preili kena sõit Arsenali järeltulijaga. Võrtsjärve ääres Rannakülas kasvatatud Ludwigi uhke võit. Sellised asjad ületavad need nõmedad intriigid ja üksteisele vastutöötamised, mis tumestavad ratsaspordi argipäeva. Sellised sõidud on pidu – mis on hobustesse investeeritud tohutute rahade, aja ja energia totaalne tagasitulek.
Ja siis Elizabeth.
Printsess Arand oli Luunja tallist Valgeranda tulnud kolme hobusega. Võitis noorhobuste sõidu. Aga tema teised etteasted olid samuti muljetavaldavad, ehkki ta ise võis jah küll mõne asja peale mossitada ja treeneritelt noom-noom saada. Tegelikult on tema sõidud super-ilusad. Ja ta ise ka.
Beti saab kolme-nelja hobust sõita ja võistlustele viia tänu Tartu Waldorfgümnaasiumi mõistvusele ja inimlikkusele. Kui ta õppis Tamme gümnaasiumis, nõuti temalt jäigalt ühtse raua ja pika puuga ning vanemad pidid investeerima hoopis Elizabethi koduõpetajatesse pea igas õppeaines. Waldorfis aga on hoopis teine õppesüsteem – hooliv ja humaanne, isiksusekeskne ja ainehaaval süvenev, mitte ühelt ainelt teise plõksiv. Waldorfis on Betil võimaldatud ette ja järele õppida, nii et ta on saanud end Hispaanias täiendamas käia ja tema elu telg võib auga ja tunnustatult olla sport.
Ta ise tänab õnne, et neil oli tollase Beti lemmikratsu, märake Lady Derbyga mõne aasta eest Urmas Raagile ette sõites nii hea koostöö, et Urmas ja tema koolkond võtsid Beti juhendada. Pärast seda on Elizabethi professionaalsuse poole rühkivasse sportimisse investeeritud nii palju, et… Ei kujuta ettegi. Püüdkem rehkendada. Kolm väga korralikku hobust. Valgerannas oli neist väljas Platins ja Ritma. Kuivõrd kolmas paranes jalatraumast, oli Betil kolmandana kaasas Family Kruuda omanduses olev Loverboy. Kõigi hinnaliste profiloomade boksirendid ja varustus. Palju varustust. Treeneritasud – mitme treeneri! – ja võistlustasud, sõidukulud, võõrsil täiendamised, laagrid. Võistluste ajal – ja eks ka tallis – abiliste tasud. Oma varustus. Oi. Rehnutt läks ammu sassi.
Ja eemalt vaadates oletatakse-kadestatakse, et ah mis, kaunis beibe ja hellitatud tibi. Tegelikult müttab Beti iga päev (eranditult iga päev!!!) kui teised kaupsides hängivad ja biitšidel tšillivad, Luunjas tallis. Sõidab, sõidab, sõidab. Vahepeal nutab jälle – ja siis sõidab. Papa Arand ilmselt ka vahepeal nutab natuke – ja jälle maksab. Väljas oma kaunist tütart võistlemas vaadates naeratab. Ja maksab.
Suured vaatemängud toovad selle investeeringu lõpuks ometi ka tagasi.
Isauhkus. Tehtud töö ettenäitamine. Turg. Nähtamatu, aga väga reaalne turg.
Olenemata sellest, kes millise koha just saavutas – Valgerannas said nii ratsanikud kui ratsud end ette näidata ning asjatundjad ei vaata teatavasti ainult pjedestaalikohta, vaid ostavad ka perspektiivi. Niimoodi hullud ja lõputud investeeringud end tagasi toovadki.
Üks asi veel, mis on ratsaspordis väga kihvt – ja miks seda on pinev-põnev jälgida. Sellel alal pole vahet sugudel ega põlvkondadel. 20- ja 40aastased printsessid ja kuningad võistlevad koos. Ja see, et ei lahterdata tibideks ja vanameesteks, on selle spordiala üks lisaväärtusi. Selle alaga saab tegelda kaua ning eelarvamused ei kärbi tiibu ühtki pidi.
Oli näha ostuhuvi mõnede ratsude suhtes. Hoidkem pöialt. Aga sponsorid? Heasse enesetundesse investeerisid nad niikuinii. Ilmselt sööbib mitmeid päev platsiserva ehtinud loosung publiku, hobuomanike, kiibitsejate ja juhukülalise alateadvusse ikka. Nii et mööblit valima hakates meenub: oot-oot, kesse Karmen oligi? Või mõeldakse uut autot valides, et kui selle brändi maaletooja ja pärnakatele müüja jaksab ratsavõistlusi sponssida, ju on tal ikkagi nii head autod, et peab endale ka säärase soetama.

Mis peamine, seekordse investeeringute tagasituleku suursündmuse käigus ei olnud ühtki hullu kukkumist ega traumat, ei inim- ega hobuloomadega. Loodetavasti jõudsid kõik nad oma välitallide telk-boksidest mööda hulgipinnatavaid isamaa’n’teid kenasti koju ja panevad värske hooga edasi.

 

 

 

 


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat