Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Reet Proover – legendaarne hobuemand


Reet Proover (63) on nagu eriti suure lasteaia juhataja. Kokk, kasvataja, tohter ja emme ka. Tema tallis Rakvere külje all Vinnis on 35 hobust – pooled enda omad, pooled bokse rentivad omanikuhobused. Ja neli koera. Hobuseomanikud aga kuuluvad ka tegelikult lasteaia kasvandike hulka – nässus närvide ja torssis tujuga talli tulnult rahunevad-maanduvad nad hobuste juures ja Reeda mõjuväljas kiiresti maha ning lähevad hipolasteaias hipoteraapiat saanult taas teovõimelisena muusse maailma tagasi.
Teised hobuinimesed peavad Reeta hobulausujaks ja sensitiiviks. Ise võtab ta sellest omaks vaid tõsiasja, et ta “podiseb palju” tõepoolest. Hobustega toimetades räägib nendega tasakesi. Toimetamist on iga hobusega iga päev ohtrasti, sest Vinni talli ümber pole karjamaid. Suure lasteaia juhataja viib neid kordamööda koplisse, liigutab ja paigutab ja nimetab sellist sehkendamist ise lihtsalt katsumiseks.
Kuivõrd emand Proover on nii tallis sees kui ümber eranditult kõik oma kätega teinud ja ehitanud, sättinud ja täitnud ning niidab hobustele päevast päeva haljast käsitsi ette ka veel, siis on absoluutselt kõik teda ümbritsev tema käega üle katsutud ja väestatud.
 
Vanaisasse
Reet teab ise ka, kustkohast ta sai selline suurekasvuline, kobeda kondi, tõhusa muskliga, ülitöökas ja sihikindel püüdleja. Isapoolse vanaisa geenidest. Selleks ajaks, kui Reet 1944. aastal sündis, oli tema emal eelmise mehega juba kolm last olemas, aga Reeda eriliselt karismaatilise isaga tutvumine ajas pea nii segi, et ta sünnitas uuele armastatule tolle vanemate väikeses savionnis tütre.
Onn, mis tundus väikesele Reedale suure ja ilusa koduna, nüüd aga näib uskumatult tillukese kuudikesena, asus Elva külje all Käärdis Kasekülas. Kui tita-Reet oli paarikuune, mindi perega Aakre kanti sõjapakku. Pere morn hobune Juku oli minnes vankri ees, lehm Roosi paelaga taga ning vanaisa jäi kodu valvama.
“Eestlased on muutunud immuunseks kõigi nende kohutavate väljendite suhtes, mis kirjeldavad meie halastamatut ajalugu,” arutleb Reet. “Kodudest lahkumine. Kõige maha jätmine. Elu eest põgenemine. Nii tavalised sõnad – ja nii õudne taust.”
Vanaisa jäi kodu valvama. Saksa lennuk mängis temaga luurekat, keereldes ajaviiteks madalal maja kohal. Vene sõdur pani ta seina äärde. Sõnad… Tegelikkus oli selline, et vanaisa läks nende üleelamiste peale hulluks.
Senine vägev töömurdja hakkas Marokosse sõiduks laeva ehitama. Laev oli midagi Noa laeva laadset – pealt kinnine tünn, kuhu sisse karm mees kõik eluks vajalikud vähesed asjad pakkis, nagu Diogenes. Tünn pandi tema käsul vankri peale ja sõidutati Võrtsjärve peale, midapidi jõgede kaudu kulgemiseks vanaisal marsruutki valmis.
“Põhja vajus see tünn, mis muud. Eks me vanaemaga teadsime seda ette ka. Kas vanaema lootis, et vanaisa kaob koos tünniga – sellest juttu polnud,” meenutab Reet. “Sellistel aegadel tunnetest ei räägitud ja psühholoogiga ei konsulteeritud – ellu oli vaja jääda. Kuna segi läinud vanaisa tujud olid ettearvamatud, oli meil vanaemaga magades toauks alati barrikadeeritud. Kogesime kirvega taga ajamist ja muid ekstsesse. Niisuguses olukorras harjud tegema seda, mis hetkel möödapääsmatu ega targuta oma üleelamistest.”
Visa vanaisa hakkas pärast esimese Maroko-laeva uppumist küll uut ehitama, aga Reeda mälestused sellest hajutas tema isiklik tragöödia – kuna isapoolne suguvõsa tegi tema Tallinnas-elavale emale etteheiteid, et see neljandat last ka enda juurde ei võta, tuli üksinda lastekarja kasvatav naine pikema sissejuhatuseta Reedale Elvasse kooli järele ja viis ta ära Tallinna.
 
Perevägivald
“Kaheksa-aastase tüdrukuna olin harjunud oma Elva-lähiste kodu ja kooliga. Ma polnud ema üldse näinudki ju. Mingi võõras naine tuli ja viis mu vanaema juurest ja loomulikust keskkonnast lihtsalt minema,” kirjeldab Reet. “Ema oli erakordselt töökas, intelligentne ja tubli inimene, mul pole õigust ega põhjust talle midagi ette heita – aga selline järsk Tallinnasse-viimine oli kohutavalt õudne. Olin seal nagu vangis.”
Vanaema juures oli Reedal kaks lähimat sõpra. Hobune Juku ja koer Tuks. Selle nimel, et ka kolhooside ajal tohtida Jukut pidada, maksis vanaema kuni jaksas, suurt maksu. Hobusepäss käis ka teistes peredes abiks tööd tegemas, kuna maid polnud, pidi loom söönuks saama libledest väikese maalapi peal. Reet mäletab, et kui ta Jukut koplis narris – justkui tema pretendeeriks ka nende harvade rohuliblede peale – heitis hobune ta koonuga kurjalt eemale. Aga ei hammustanud ega löönud.
“Umbes viieaastasena püüdsin Juku ise ette panna – sain talle rangid tagurpidi kaela, hobune tagurdas mu palvel isegi aiste vahele, aga loogaga jäin hätta,” naerab Reet. “Kuna vanaema nägi mu hobuhuvi ja lähedast suhet Jukuga, lasi ta mul juba 6-7-aastasena üksinda teda naabri juurest koju tuua. Eks ma siis tegin vahel ikka tiiru Elva vahel ka. Kuna hobune pidi piirduma väga kasina söödaga, ei tohtinud traavi teha, käisime sammus. Ametlikult. Mis võsa taga sai tehtud, sellest ajalugu vaikib.”
Vaikiti ka tunnetest, mis tuli üle elada, kui Juku viimaks ikkagi kolhoosi anti ning kauane peresõber käis senises kodus vaid harva külakorda tööd tegemas. Kollimoodi väljanägemisega koer Tuks oma tunnetest ei vaikinud. Ta oli Reedaga nii kokku kasvanud, et kui tüdruk Tallinna tariti, jäi peni suisa inimkombel talle järele nuuksuma.
“Elasime Tallinnas õdede ja vennaga Vabaduse platsi ääres konservatooriumi keldri korteris – seal on praegu mingi kohvik. Ema oli viie kohaga tööl ja meie põhiline meelelahutus oli hoovides vene lastega kivisõja pidamine. Elasin vaid koolivaheaegade nimel, mil koju pääsesin. Kui koolivaheaeg oli lõppemas, hakkas Tuks juba päev varem inimhääli nutma. See hala oli mul kõrvus, kui pimedas öös Elvas rongi peale läksin ja rusutuna läbi öö Tallinna poole loksusin.”
Hobuste seljas sõitma hakkas Reet umbes kümneaastasena. Suviti vanaemakodus olles hiilis öösiti välja, otsis Käo mõisa koplitest lõhna järgi suksud üles ja ronis mõnele puu otsast selga. Vaesus oli nõnda suur, et polnud õieti nöörijuppigi võtta, millega öiseid ratsusid ohjata. Kui jooksma hakanud suksu galoppi läks, tavatses väike Reet alguses maha hüpata. Mõningase vilumise järel hüppas juba ilma sadulata üle kraavide ja aedadegi.
Tugev ja tragi tüdruk võeti 14aastasena meestega kõrvuti ja võrdselt suveks tööle. Sõitis hobuvankriga silotorni, kühveldas koorma maha ning keeras imekitsukesel platvormil maa ja taeva vahel looma ümber. Tööhobused olid Reeda mäletamist mööda aga nii vilunud ja ustavad, et kündes-mullates astusid ausalt omal algatusel järgmisse vakku, polnud õieti juhtida vajagi.
 
Perspektiivitud naised
Põhiline koht, kus Tallinnas oleks olnud võimalik ratsutada – aga muud kui hobuste juurde, pole Reet tegelikult elu aeg õieti tahtnudki – oli teenekas Tondi maneež. Sinna mitut puhku pürgides visati tema kui tüdruk – naisi peeti ratsaspordis perspektiivituteks! – korduvalt uksest välja, mispeale ta tuli ikka aknast tagasi.
“Ratsutasid ainult treenerite naised-tütred kord nädalas ja hobi korras. Minu ainus šanss löögile pääseda ilmus ajalehes – kuulutusega otsiti tallimeest. Hakkasin ema eest salaja niimoodi tööl käima, et läksin enne kooli kella viiest tallimeheks ja pärast kooli tegin Tondil teise ringi. Kõik nädalavahetused olin tööl. Kuna ema rabas laste nimel samuti viie kohaga tööd teha, läks jupp aega, enne kui ta mu töölkäigu avastas. Õed summutasid tüli. Ja minu trump oli ka see, et pärast hobustega tööle hakkamist sai minust kui kolmelisest õpilasest, kes korra vene keele pärast kuuendasse klassi istumagi jäi, viieline oivik. Seda enam, et ratsasportlaste suhtlemine Venemaaga andis motivatsiooni ka vene keelt õppida,” kirjeldab Reet.
Mis puutub temasse endasse kui ratsasportlasse, siis meestele ratsusid ette puhastades lubati tal endal neist mõnel sadulas olla, kui Tondilt hipodroomile kõnniti. Poisid naersid, kui Reet valelt poolt sadulasse ronis. Tema ratsutamise isu oli aga nii silmatorkav, et treener Villemson lubas tal kõrvuti selliste tegijatega nagu Fadejev ka treeninguid alustada.
“Sõitsin koleda sibirjaki Lektoriga, kellega mitte keegi teine sõita ei tahtnud. Üks kord teel hipodroomilt Tondile sõitis Villemson mul jalgrattaga kõrval ja andis mulle mu elu ainsa trenni – “konts alla, selg sirgu, käevarred hobuse peaga sirgjoonele!” – mitte ainsat õpetussõna ma elus rohkem kuulnud ei ole,” selgitab Reet, kuidas maneeži seinapeeglite järgi ise õppis ning trennipoistele öeldut kuulas ja kasutas, kui mõni poiss jäi trenni tulemata ja temalegi hobust jätkus.
Esimese herdeli hüppas ta kinnisilmi – ja sai sedasi pimesi õhus lennates tunde, mida on kogu elu veel ja veel kogeda tahtnud. Tõsiseks hüppajaks sai ta 120-sentimeetrisel parkuuril oma loogika järgi ise teed tehes ning tõusis andeka ja tundliku ratsutajana kohe Eesti ratsaspordi tipu ka.
Nüüd on umbes 1000 ratsutajat välja õpetanud Reedal oma koolkond, kellele jagatud põhiline tarkus ongi hobuse leebe tunnetamine ja tundlik koostöö, mitte tuim enesekehtestamine ja sundus. “Eks ma olen ise ka võistluste ajal hobust hüppele aidates teda kõveraks keeranud ja surunud, nii et vähe ei ole – aga neil hetkedel mõistab loom, et teda aidatakse ja toetatakse. Trennis ja argipäeval ollakse ikkagi hobusekeskne, hooliv ja tundlik.”
 
Maakaks!?
Kunsti- ja käsitööõpetajast ema lootis hea käega ja andekast Reedast kunstnikku, aga tüdruku kuulekus lõppes otsa pärast kunstiinstituuti sisse saamist. Ta ei läinud sinna lihtsalt enam kohale – viis paberid hoopis Vana-Võidu sovhoostehnikumi. Vastuvõtukomisjon oli nõutu – heade hinnetega linnatüdruk ja tahab maakaks õppida?
Tahtis küll. Tehnikumi ajal tegeles preili Laev lisaks ratsutamisele veel mitme spordialaga. Neist kõige edukamalt mootorrataspordiga. Kui ta Vinni näidissovhoostehnikumi spordimetoodikuks tööle läks, oli ta koos teiste Eesti ratsasportlastega jõudnud õnneks nii olulise üleliidulise võistluse võita, et põllumajandusminister Harald Männik ostis Doni äärest Eestisse 60 ratsahobust. Kuna sinna olid kratitud Euroopa parimate ratsude järeltulijad, oli tegemist maailma tasemel tõuhobustega. Kust mujalt kui Venemaa avaruste uskumatutest aardehoidlatest oli ju pärit ka trakeen Palladium – ja on teisedki legendaarsed hobunimed.
Neist hobustest Reedale jätkunutest algaski Vinni ratsasport.
Umbes 40 aasta jooksul, mil Reet on seal Rakvere külje all hobuseid kasvatanud ja ratsanikke õpetanud, on ta kunagisest mõisa laudast oma kätega talli ja maneeži ehitanud.
“Ehitasin maast laeni suletud boksid selleks, et inimesed suhtleksid hobustega tõeliselt – uks tuleb lahti teha ja loomaga silmast-silma suhelda, mitte teda möödaminnes patsutada ega talle tuimalt ninna puhuda,” selgitab Reet. “Maneež on meil tilluke küll – aga selles sõidetakse galoppi, hüpatakse ja võimeldakse ikkagi täie rauaga.”
Erastamiste ajal sai emand Proover oma tallikompleksi eest küll kaua ja kõvasti maksta, aga maad nihveldasid osavamad ärastajad ikkagi ära, nii et Reedal on tulnud veealused mülkad peotäis haaval kopliteks täita ning kuna karjamaid üldse pole, siis haljast niidabki vapper elav legend iga päev käsitsi.
“Andsin sellepärast oma talli visiitkaardi, hannoveritäku Fuksi ka Maie Kellele Vääna, et tema nõudmiste rahuldamine tuli teiste hobuste arvelt. Kui täkk oli õues, pidid märad-ruunad boksides passima. Ja vastupidi. Mu lasteaias on nii palju neid, kelle vajadustega tuleb arvestada, et täku pidamine kippus pilli lõhki ajama,” tunnistab Reet.
Aastakümneid hobustele pühendununa leidis suur hobuemand ihulikuks emaduseks vaid korra mahti. Rasedus-titemammandus teatavasti ratsaspordiga mitte kuidagi ei sobi. Tütar Helene oli juba 7aastaselt sadulas ning Reet tunnistab, et kui väike plika viis mööda talli vahekäiku suurt täkku – kes hoidis selleks koonu vastu lapse selga, et talle mitte peale astuda! – ei tundnud ta tütre pärast mitte iial hirmu. Kasvatas temast töö käigus ja isevoolu tubli ratsutaja. Ent nüüd tütretütre Annika pärast kardab ta küll. Ei julge tirtsu pooltki nii naturaalselt kohelda ja hobustega suhestada kui oma last.
Mees või? Reedal on mees täiesti olemas. Kusjuures eriti sitke ja vitaalne eksemplar. Kui Aarne jäi 70ndate aastate keskel jalgapidi silomasinasse, ei lasknud ta end üleni masinasse tõmmata ega ära hekseldada, vaid tõmbas käte ja tahte jõuga end välja. Pärast seda on küll oma jalaga korduvalt operatsioonidel käinud, ent tuleb jalgratast abijalaks pruukides oma eluga päris kenasti toime.
 
Hobuisiksused
Loomadele pühendumisega kaasneb alati keskmisest kõvasti rohkem traagikat. Mitte ainult sellepärast, et see, kellel on lapsed, loomad ja kinnisvara, on haavatav. Pigem sestap, et loomad elavad inimestest lühemat aega ja nende käekäigu eest vastutamine ja ära saatmine toob otsekui igapäevasele rõõmule ja rahulolule tasakaalustuseks teravat eluaegset valu.
“See on jälle muidugi ka tõlgendamise asi, mis on õnn ja mis õnnetus,” arutleb Reet. “Üks mu eakatest hobustest komistas trennilapsega üle liivakasti hüpates ja kukkus mu jalge ette. Kael tegi plõksti, kate langes silmile, jalad tegid korra sips-sips – ja vaikselt-rahulikult läinud ta oligi.”
Nii ja teisiti tulnud-olnud-lahkunud hobused – ja ka koerad – jäävad inimesele eluks ajaks hinge peale. Reet mäletab tänini lapsepõlveaegset esimest hobust, kellele ta isa julgustusel selga ronis, Karupoega – ja valget Jutat, kes tundus võrreldes teistega metsikult kiire. Balett ja Haldi – kõik hooldatud ja sõidetud, koos võisteldud ja kõrvuti elatud hobused on ripsmekarvade ja kõrvaotsteni meeles.
1980ndate lõpus tuli Reeda ellu terve hobutõug kui isiksuste kogum. Hannoverid. Seda 1735. aastal kinnitatud tõugu kasvatas Šiauliai mööblitehase boss põrandaaluses, õigemini küll metsataguses kasvanduses – nõukogude inimesel ei tohtinud ometi hobusekasvandust olla! Viie Leedus-käiguga sai Reet ses kasvanduses nii omaks, et talle näidati 17 hannoveri – võta kõik või unusta, et oled siin käinud ja näinud. Oma vanaisa pööraseid geene auga kandev Reet võttis kõik.
“Selle tõu kohta valitsev eelarvamus, et nad on rasked ja hullud, on tingitud sellest, et mehed kipuvad selle tõu jaoks täiesti vastuvõetamatult sõitma – kangutavad suust ja tagant sõidavad julmalt peale. Niiviisi metsikut tööd tehes, eest suuliste ja tagant kannustega haiget tehes, aetakse hannover peast segi – ja teda enam normaalseks tagasi ei saa,” pahandab Reet. “Et teada, kuidas ühtki hobust kohelda, peavadki tõud alles jääma. Mõned auahned pioneerid tahavad ajalukku minna sellega, et keeravad kõik trakeenid-budjonnõid kokku üheks Eesti sporthobuseks. Mis on sajanditevanuste aretajate vastu vägivaldne ja tänaste hobuseostjate suhtes eksitav lollus. Noored ja mõistlikud hobuinimesed peaksid takistama vanu põrunud “pioneere” selliseid ogarusi tegemast.”
    
Mis edasi?
Mõnikord kõlistatakse hobuinimeste seas kõlakat, et küllap Reet müüb varsti Vinni tallikompleksi maha – kaua ta jaksab, eks ole. Aga ei müü. Jaksab küll. Tal on 35 hobuhinge hooldada-vastutada. Neist poolte omanikud käivad tallist hingepidet saamas. Ka paarkümmend õpilast käib Reeda legendaarsetes trennides. Noored ei viitsi hobuseid sedasi jaokaupa käsitsirajatud koplite vahet kõnnitada ega vikatiga heina vihtuda – Reet ei saa jätta. On hiilgava jõu ja tervise juures ka, nii et põhjustki pole.
Küll aga on emand Prooveri elukäik andnud kuhjaga ainest raamatu kirjutamiseks. Peategelasteks hobused. Teljeks magusvalusad, aga mitte kübetki õelad mälestused. Juuresolevaid lisasid nimetagemgi lahtisteks lehtedeks. Selliseid talletisi on Reet asunud öösiti, kui uni ära läheb, täitma. Kirjutab üles märksõnad ja sündmused, millest peaks põhjalikumalt kirjutama. Võin kinnitada, et ühe kaheksatunnise rääkimispäeva tulemusel jõuab läbida vaid murdosa sellest “parkuurist”, mille elu on Reeda ette seadnud ja mis nüüd tuleb meelde tuletada ja tõsieluliseks seikluslooks kirjutada.
Küllap räägime kasvõi kaheksakümmend korda kaheksa tundi, kui vaja. Peaasi, et enam ei tuleks sellist koletut aega, nagu sõda ja okupatsioon tükkis nõukogude vägivallaga. Et Eestis taas tekkinud hobusekasvatust jälle ei hävitataks, inimestelt hobuseid ära ei võetaks ja väheseid allesjäänuid söödata tööle ei sunnitaks.
“Ma tean küll, miks punapätid hobuseid ära võtsid ja massiliselt hävitasid,” ohkab Reet. “Hobune on suursugune ja vaba loom. Temaga ratsutamine viib mõtted sellele, et ehk pole inimenegi raamidesse pressitav ja maha surutav ori. Ja sedamoodi mõtlevat inimest on raske mistahes võltsile režiimile allutada.” 
 
* * *
 
Reeda Ema
Linda-Margot-Miralda Espenberg-Laev-Tünder oli Tallinna Kunstiinstituudi lõpetanud maalimise ja käsitöö erialal. 20aastaselt sai temast Jõhvis ja edasi Tapal maalimise õpetaja. Pärast esimest abielu Balti mereohvitseri Emi-Johann-Andreas Laevaga, millest tal sündis kolm last, läks naine sõja jalust koos Reeda isaga Elvasse. Pärast Reeda sündi – kelle neiupõlve nimi oli siiski Laev - asus ema Tallinna ning asus tööle riikliku merekooli õpetajana. Töötas joonestamisõpetajana 1988. aastani, mil ta ise oli 81aastane.
Lisaks laevamehhaanikute-tüürimeeste-kaptenite õpetamisele tegi ta maalimise ja joonistamise lisatunde Tallinna 19. keskkoolis ning õpetas õhtukoolis joonestamist. Tänu sellele, et ema isa töötas konservatooriumi katlakütjana, sai kolme lapsega pere – Reet elas esimesed 8 aastat Elva lähistel isa vanemate juures – korteri Kaarli (siis Suvorovi) puiestee maja keldris. Aknad olid põhjapoole ning valgus paistis Harjumäe poolt jalakäijate jalgade vahelt.
Ema kolmas, visiitabielu, oli Tallinna merekooli õppejõu, kaugsõidukapten ja Tallinna sadama ülem Hermann Tõnissooga, kellest on mullu ilmunud kirjastuselt SE&JS ka mälestusteraamat.
 
Reeda isa
Helilooja ja muusikaõpetaja Vello Tünder oli arvukate pasunakooride asutaja ja juht, Gustav Ernesaksa ja Richard Ritsingu teekaaslane ja sõber, kes lõpetas Valga muusikaooli ning oli Ilmjärve (Sangaste) kirikuõpetaja ja organist. Tapale muusikaõpetajaks asudes kohtus ta 1942. aastal Reeda emaga.
Kui mees suunati pärast sõda Viljandi muusikakooli taasavama, lõppes ka tema abielu Reeda emaga, sest kuulsa fotograaf Rieti kahest vanatüdrukust üks suutis pehme loomuga mehe pea segi ajada. Järgmisse abiellu sattunud mees suunati edasi Kuressaarde (siis Kingissepa) muusikakooli asutama, järgmine suunamine oli Tallinnasse, Nõmme muusikakooli rajama ning Tallinna konservatooriumi puhkpilli klassi õpetajaks.
Seal tutvus papa ooperilaulu õppiva Valentina Heinaga, kellest sai Vanemuise teatri ooperi-opereti primadonna ja uus naine. Abielust sündis poeg Toomas Tünder, praegune RAM-I laulja.
Edasi Elvasse asudes viis tutvus kalateaduri, kahe kõrgharidusega ihtüoloogi, Rannu limnoloogia jaama vanemteaduri Harda Telliga järgmise abieluni. Reet mäletab isa tossikesena, kes oli väga kena, häbeliku naeratusega ning lasi naistel ennast üksteise käest ära ajada. Ise hoolis tõeliselt vaid pasunakooride juhatamisest ja lugude kirjutamisest – oli ka heliloojate liidu liige.
 
Hango
Seda 1963. aastal sündinud, erilise kolmnurkse ninalaiguga hobust nimetab Reet hobuseks eriti suure algustähega. Neil kahel tekkis kohe silmside ja südamesõprus. Hobune hakkas neiul järel käima ning Reet mäletab väga eredalt tema esimest kordetamist, saduldamist ja selga istumist.
Rakvere rajooni ratsaspordisektsiooni esimehe ja treenerina töötaise ajast mäletab Reet kõige eredamalt sõite heatujulise ja minekurõõmsa Hangoga, koos temaga vana sigala puhastamist maneežiks. Selles maneežis jooksis Hango vabalt ümber Reeda ja armastas üle kõige peitust mängida – otsis end ära peitnud neiu üles, nagu koer. Sama tegi ta ka siis, kui Reet ta metsas lahti lasi.
Kui Reet oli oma õpilastega hüppetrenni lõpetanud, nügis Hango tõkkeid – tahaks ka hüpata. Kui parkuur jäi üles, hüppas hobune ise ja üksi terve parkuuri läbi – sellises järjekorras, nagu teised enne koos ratsanikega.
Tänu Hangole õppis Reet ise hobust värkima ja rautama – sovhoosi sepp lõikas kabjad liiga lühikeseks, nii et rauda polnud kuhugi kinnitada ning hobune lonkas mitu nädalat. Kui kabi kasvas, hakkas Reet teda ise kohendama ja rautama. 26aastasest noorest naisest sai sedasi ka kõigi teiste hobuste värkija-rautaja.
Kuna üks Hango vanematest oli traavel, kartis ta vett – ja seoses sellega sooritas ka üle veelompide uhkeid hüppeid. Eesti meistrivõistlustele läks Hango 5aastasena, plaanis oli hüpata 130, aga tegi ära ka 140 sentimeetrit.
Kodust ära võistlustel käies magas Reet koos Hangoga. Ärkas hommikuti hobuse kõrval heintel selle peale, et hobune vaatas teda sooja mõtliku pilguga. Tahaks heina – aga Reeda alt ei võtnud, ootas. Poes käisid koos, Hango Reedal käe kõrval. Kui Reet teda kaasa ei võtnud ja hobune ka enam kui 2meetrisest tarast üle ei saanud hüpata, kargas end esijalgu pidi aia külge rippu ja vaatas järele, nagu väike laps.
 
Reseeda
Selle lillenimelise hobusega on seotud Reeda suurim süütunne.
Ta ei suuda sellest hobusest õieti rääkidagi, nii valus on. Reetmise tunne matab hinge. Aga kesse kõiki asjaolusid ette teada võib…
Reseeda ema suri järgmisel päeval pärast poegimist. Põhjuseks veremürgitus, mis ei andnud endast eelnevalt kuidagi märku – lihtsalt teisel päeval oli mära surnult maas ja varss otsis kurvalt tissi ja tulevikku.
Reedast sai Reseeda tiss ja tulevik. Perenaine kasvatas orvukese lutipudeliga üles ning tulemuseks oli koera kombel käituv loom, kes päris hobuseks ei hakanudki. Käis emandal kannul, oli trennide ajal tal lahtiselt sabas ja ignoreeris teisi hobuseid, sest tema oli ju inimene, mitte mõni loom.
Reseeda kaitses ja valvas perenaist nii kirglikult, et kui läks temaga metsa seenele, ründas venelastest seenelisi – viskas eest ja tagant üles ja peletas neid oma jumaldatud emandast eemale.
Enam kui 20aastasena jäi see koerana käituv, perenaisel sabas lentsiv hobune jalust üsna ära, nii et Reet otsustas anda ta ühele naisele koduseks lemmikloomaks. Sellel naisel oli oma majas hobuse jaoks terve mõnus tuba sisse seatud, nii et mugavused ja pühendumine tundus olevat hellikust Ressule kohane.
Alles hiljem kuulis Reet, et üsna lühikeseks jäänud idülli järel läks see naine välismaale tööle ja hobune jäi üksinda koju. Keegi käis teda toitmas, õue teda praktiliselt ei lastud. Arvata võib, mida tundis Reeda süda sellise uudise peale. Aga mida sa tagantjärele teed, kui kuuled, et su armastatud loomakese saatus on selliseks kujunenud?
 
Konspekt Reeda teest ratsasporti
(lähtematerjal mälestusteraamatuks)
Kui Reet oli Tondi maneežis tallimehena teiste pealt õppides end ise ratsutama harjutanud, viis tema senine võistlustel osalemine hobuhooldajana selleni, et 1962. aastal võitis ta naistepäeva võistluse hobusega Parkett, kelle ta loosiga sai.
Kuna Vana-Võidus, kuhu Reet läks õppima vaatamata sellele, et oli juba ka kunstiinstituuti sisse saanud, parasjagu hobuseid ei olnud, tegeles ta esialgu teiste spordialadega – laskmine, kergejõustik, suusatamine, kiiruisutamine, jalgrattasõit, võrkpall ning iseäranis mootorratta ringrajasõit.
Esimeseks hobuseks sai Reet Vana-Võidus tori mära Herta, kellega võistlustel käies lisaks 130-senitmeetrisele parkuurile hüpati ka 170 kõrgust. Trenniks olid kasutada aiamulgud ja Viljandi motodroom. Hertaga hakkas aga Reet juba teisi tüdrukuid ka õpetama.
Võistlustele sõideti GAZ-auto kastis, kolm torikat erinevatest majanditest peale korjatud. Kui Reet aasta hiljem torikas Harrasega (see hobune mängis ka filmis “Viimne reliikvia”) 140-sentimeetilist parkuuri hüppas, avastati, et tori hobune võib tõesti hüpata. Ja arvati Reet üleliiduliste maanoorte mängude võistkonda. Jaroslavli võistlema läks ta Kuljuse-nimelise hobusega, kes oli laisk nagu mudakonn. Aga selle eest nägi Reet Volgat, vene külasid ja elulaadi, käis laevareisil Rõbinskisse. Tagasi sõideti koos hobustega samas vagunis.
1964. aastal käis Reet treeninglaagris Gruusias ning nägi lisaks Tbilisile purjus juhi roolitud veoautost ka mägiteid – kalju ühel, kuristik teisel pool ja üha magama jääva juhiga krusa pidevalt kurvist välja sõitmas. Batumis magati palmide all rannaribal, kus pea poolt möödusid jalakäijad, jalgadest autod. Kui poisid ujuma läksid, lasti ristlejate prožektorite tuli neile peale ning piirivalve tegi hoiatuslasud. Aga Musta mere ja subtroopika elamused koos totaalse defitsiidi, veepuuduse ja varustusimedega saadi oma elulukku ikka.
Järgmine hobune, kellega Reet lisaks Harrasele auhinnalisi kohti välja võistles, oli Leesi. Kui kodune tööpraktika suunas teda sigalasse, mille hoovil ulgusid hundid, siis võistlusreisid Alma-Atasse, Sabatuisse, Kostromasse näitasid muu maailma 400-pealisi hobusekasvatusi ja uskumatut eluolu. Kostromas tuli iga päev sõita 3-4 hobust ning Reet nägi kolossaalselt hirmsaid pidamistingimusi, mille peale ratsud jäid ellu ja võistlusvõimeliseks.
Kui Eesti võistkond võitis 1965. aastal üleliidulised võistlused, ostis põllumajandusminister Harald Männik Eesti sportlastele Doni äärest Rostovist 48 trakeeni ja muud tõugu korralikku sporthobust. Ehkki Luige baasist karantiinist kooris Tallinna ratsutajaskond mandi, jätkus häid ratsusid ka Heimtali ja Vasalemma.
Selleks ajaks oli Reet lõpetamas tehnikumi koos kõigi kastreerimiste, kunstlike seemenduste ja poegimisabistamistega. Kavandatud Heimtali asemel läks Reet koos värskelt toodud hobusega – see oligi Hango! – Vinni. Meeles on lisaks hobuse erilistele silmadele lumine kaseallee ja kaunis mets.
Kuna treenerit polnud kohalikus hingekirjas, sai Reet spordimetoodikuks. Lisaks orlovi traavli ja trakeeni ristandist Hangole oli tema käsutuses palju varssu toonud ja kontkõhn, aga imehea hüppaja Akvarell. Võistlemiseks toodi Reedale superhull mära Haldi, kellesuguse segasega õnnestus tal tänu priimale enesevalitsusele võita Rakvere karikas ja teisedki võistlused.

1969. aastal läbis Reet NSVL hobusekasvatuse instituudis Moskvas treenerite kursused, mille juhendaja oli legendaarne treener Afanassi Anastassjev. Oma koolisõidu-koolkonna rajaja. Kursustel olid ka olümpiavõitja Sergei Filatov hobusega Absent ja Jelena Petuškova Pepeliga.

 

 

'

 

 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat