Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Nägin Helsinki lähedal unelmate talli


Kui venelaste jõukus kisub enamasti kätte jõhkraks, vägivaldseks ja ahistavaks, siis soomlased oskavad hoopis inimlikumal kombel rikkad olla. Nii, et sellepärast ei inimesed ega loomad kannatama ei peaks.

Ärimees Jaak Vaha kasutab siis, kui talle tulevad külalisdelegatsioonid Itaaliast, Venemaalt, Türgist või kustiganes, läbirääkimisteks ja kundede ööbitamiseks ühe Espoos asuva juugendvilla teeneid. Nimelt mõnikümmend kilomeetrit Helsinkist, Espoo taga on kaljulahmakate vahel looklevate teede ääres, mööda astangulisi mäekülgi üli-esteetiliselt pargitult, kümneid kui mitte sadu väga rikaste inimeste villasid.

Seal elavad nii rikkad inimesed, et nende villad on kerged, elegantsed ja maitsekad. Mitte uhkeldavad. Rikkuriteküla täpsem nimi on Masala ja seal on õige mitmete villade tagahoovides ratsutamisplatsid ja kodused mõnehobusetallid. Kuna maja pidama, lapsi  hoidma ja aeda harima on nagunii terve jõuk tööjõudu palgatud, asi see siis ei ole lisaks mõnd tallipoissi palgal pidada.

Masala asula keskel Loumanmäki nõlvadele laotunult aga on üks tall oma koplite ja treeningplatsidega, kus peavad oma hobuseid nende rahakate Espoo-porode lapsed, kelle vanemad kodus tallidega jamada ei viitsi.

Talli nimi on Ratsutilantalli Gus ja tee peale paistab temast maneezh. Hästi leidlik ehitis on – hööveldatud püstlaudadest, lauad norra tehnikas kihtimisi üle üksteise. Seespool on maneezhi kolm seina kaotud peeglitevööga. Ainus häiriv asjaolu ehk see, et aknaid pole. Eks Põhjalas on lihtsam maksta valgustuse eest kui akendest puhuvate tuulte ja päkapikkudega võidelda.

Aga parajad päkapikud möllasid ka maneezhis sees. Laupäeva hommikul kell kümme oli üks Soome-rootslasest papa oma kolm tütart talli. Toonud. Kaks vanemat tegidki maneezhis trenni. Väikest kasvu sihvakate valgete hobustega. Kolmas, nelja-aastane, kallistas poni, kes talle kaks päeva varem ostetud oli. Poni, sinder, lasi end küll kallistada, ent silmad pöörlesid teisel ehtponiliku salakavalusega.

Õnnelik isa rääkis, et tall kuulub kahele noorele naisele. Laura Selin ja Nina Kinnunen ise omavad tallis kumbki kolme hobust, ülejäänud on üüriboksid.

Selline eratall ise näeb aga selline välja, et eemalt vaadates ei saagi aru, et elegantne, seest heledasti valgustatud silikaatkivi hoone on üldse mingi loomade pidamise koht. Viis palgatöölist hoiavad boksid nii puhtad, et igal hommikul korjatakse piinliku hoolega kõik looduslik kokku ja kaetakse kuiva, jämedalaastulise saepuruga. Eriti ebatallilikuks – eestlase silma jaoks muidugi – muudab vähimagi essuhaisuta asutuse just see ere valgus ja niiskuseandurid.

Kogu Gus’i juurde kuuluv maa on elektrikarjustega väikesteks kopliteks jagatud. Igas koplikeses kaks-kolm, mitte rohkem hobuseid. Et mingit jama ei tekiks. Sest eraomanike hobused on väga kallid ja õrnad – vene, inglise, saksa, araabia ja islandi tõugu. Valdavalt hästi väikesed ja kerged, sest neid peetakse ju laste tarvis.

Sel hommikul, kui selles kirjeldamatult puhtas ja kenas talliriigis ringi kõndisin, sadas vihma. Tänu sellele oli eriti ilmekalt näha, kui üldiselt ja kindlalt kehtib kõigis eluvaldkondades väljend “money talks, bullshit walks”. Viimsele kui hobusele oli vihmakeep selga pandud ja mitmetel prei kaitseks mähised ümber jalgade. Milline jukerdamine talli tööjõule!

Samas oli selge ime, et hobustel rauad all püsisid – Espoo-kandi mäenõlvadel oli pinnas savine ja püdel ja hobuste jalgade all vaakumjalt lurtsuv. Meil siin kipub selline rauad alt ära tõmbama, aga neil seal olid all.

Tallis seina peal teadetetahvlil oli muidugi ka pikk nimekiri “kengittäjaid” ja “eläinlääkäreid” ehk siis rautajaid ja loomaarste, kes hinnaliste loomade äparduste puhul kümnete kaupa kohalekutsutavad on.

Ekstra ja just enda jaoks välja kutsutavad on ka personaaltreenerid. Gus’is bokse rentivate vanemate  lapsukestele on ühed ühised trenniajad. Siis on treeneriteks – oh nalja, kõlab nagu Oh ja Ah või Tipp ja Täpp – Timo Rikkonen ja Tomi Rokkanen. Eraldi saab aga välja kutsuda koolisõidutreenerid, kelle nimed näitavad, et nad on imporditud: Dominique Barthelaix ja Robby Pettersson.

Väga värvilistel ja lastepärastel treeningplatsidel tehtava töö tulemusi iseloomustab see, et igal nädalal sõidab omanikele kuuluvast kuuest väga korralikust hobuveotreilerist mitu Helsinkisse võistlustele. Kodus erilisi võistlusi ei peeta – tulemusi käiakse näitamas avalikkuse ees.

Ainus häda selle unelmate talli juures oli see, et maastikul ei saa üldse sõita. Esiteks on Gus eramaadega tihedalt ümbritsetud ja teede otstes on hoiatavad sildid. Teiseks ei kannatagi sealne kaljune maastik hobusekapju välja. Mitmeid sadu aastaid tekkinud õhuke huumusekiht lendaks iga sammuga kus see ja teine ning kuluks jälle sadu aastaid, enne kui kõledatele kaljudele uus kate koguneks.

Nii ma sain aru, miks igasugused sommid, rootslased ja muud tsiviliseeritud hobusesõbrad Eestisse tulles nii täiel rinnal maastikusõitu naudivad. Kui meie jaoks on loomulik metsa hobustama minna, siis nende jaoks tähendabki ratsutamine enamasti treeningplatsi ja maneezhi.

Kui nüüd eestlased oma metsi arutult maha ei võta ja sulnid maastikud säilivad – ses mõttes ka, et neid kadetalt eramaa silte täis ei taota – on meil tegelikult skandinaavlaste ees jällegi eelis. Meiegi väiketallid arenevad tasapisi sellisteks nagu see sulnis Gus, aga ekstrabonuseks on Maarjamaa maastik ümber.

Eesti rikkurid eelistavad praegu veel oma hobuseid hoida suurtallides. Väikesed tallid Pangodi ääres, Võrtsjärve ääres või kusagil keset Mulgimaad töötavad esialgu veel põlveotsameetodil. Ent see, mida näitas Gusi-sugune valmis ja hästi toimiv, ongi meie entusiastide õnnelik tulevik.

Kümnekonna aasta pärast on nende põlveotsa-tegijate kodudes korralikud tallid välja ehitatud. Maneezhid ka. Eraomanikelt saadav raha aitab majapidamisse osta puhtuse, korra ja täisteeninduse. Head treenerid tulevad nendesse tulevase Eesti Gusidesse õpetama, nii et isetegevus lõpeb ära. Ja siis on põhjust õnnelike õuede peale osta ka kenad uued treilerid, millel põhi alt ära ei kao, et lapsi ja keni hobuseid linnadesse võistlustele viia.

Mina usun, et nii läheb. Kui soomlaste-sugused mugavad pekkad on oma maa selliste täiuslike tallidega katnud, saavad eestlased ka hakkama. Muide, selles usus tuli ju Ruilasse soomlanna Kadigi tööle. Ära kodumaalt, kus kõik liiga igavaltki valmis on, eestlasi järele aitama.

Seda talli nähes sai ka minu süda rahu. Oma endise Orpheuse pärast, kellele uus soomlasest omanik Rande nimeks pani. Ma ei tea, millises tallis täpselt too Rande elab – parem ongi mitte näha, eks ole. Ent kui ma nüüd selle hobuse peale mõtlen, tuleb mulle silma ette just niisugune hästi paraja suurusega tall, kus igal suksul on oma omanik. Üks plika treenimas, hoolitsemas ja hoolimas. Nii liigutav.

Ahjaa, ma lubasin ju, et käin edaspidi kõikides riikides tiba ratsutamas, et võõrad maad kapjade all koduseks saada. Sellises eraomanike rendiboksidega, hinnaliste treeneritega ja keepidesse riietatud väärishobustega tallis kaob muide see mõte küll ära. Küll mõnes teises tagasi tuleb.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat