Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed IX


Kahekümne esimene päev – 19. juuni
 
Kui mingi asi äratab väga suurt pieteeditunnet, ajab ta ka suuresti krampi. Kui oled krambis, ei suuda kirjutada. Mida suurem vastutus, seda võimatum soovitult hästi kirjutada. Ja selle vastu aitab mingi väga teistsugune tegevus.
Mul on kaks pieteedikrampi. Esiteks Marianne Mikko loo üles kirjutamise ees. Teiseks vanima poja koolilõpukõne ees. Marianne tekitab kogu oma oleku ja hoiakuga alt üles vaatamise tunnet. Kasvõi loetledes, kui otsustavate ja oluliste maailma kõige-kõigematega ta päevast päeva lävib. Selle koolilõpukõnega aga on niisugune lugu, et kui Richardi koolist helistati ja paluti mul lapsevanemate poolt kõne pidada – kas ma sain siis keelduda? Ei. Mul on nagunii esinemispaanika. See on paljudel inimestel, kes olude sunnil samas pidevalt avalikkuse ees esinema peavad. Publik või kaamera tekitab kõripigistuse – minul tekivad ka tavalistest, mind nagunii pidevalt kollitavatest südame rütmihäiretest veel palju sagedasemad ja hullemad ekstrasüstolid – mis kulmineeruvad totaalse äraminestamistundega. Paanikahäire spetsialistid kinnitavad, et reeglina tegelikult ei minestata. Aga kõnevõimetuks muudavad ja põgenema sunnivad need hood ikkagi. Ja siis on vaja endale kõnepidamine kaela võtta.
Kusjuures ühtlasi on ülioluline, mis seal kõnes seisab ka.
Minu teine tegevus, millega sedasorti krampe vähendada, seisab hunnikus talli ees. Kuus kanti mulda. Uue sitapüti paigaldamise järel jäi maapind ebaühtlane ja suurte aukudega, mis vajasid täitmist. Et mitte ekstrasõitude eest lisakulusid saada – ja pole raske arvata, kas mul igasugused pütiplahvatamised-aialappimised nagunii lisakuludega poovad või mis – kasutasime naabrimaja lammutusjääkide järel nagunii pidevalt edasi-tagasi voorivat veoautot. Tuli korra ka siiapoole täis koormaga. Aga et mulla järele minek täie ette läheks, veeti vajamineva kahe kandi asemel kohe korraga kuus ära. Jõudu, tädi! Kui spetsiaalselt koppa kutsuda ei taha, kühvelda!
Kirjutasin end mullahunniku peale mõeldes maandades Mikko-emanda intervjuu üles. Väga pikk sai – ja loodetud elulise naistevahelise jutu asemel kõrk ja kuiv. Sest intervjuu vormi puhul pole üleskirjutajal teatavasti muud võtta kui see jutt, mida intervjueeritav rääkis. Ajakirja Naised peatoimetaja jõudis just siis, kui talle loo ära e-saatsin, tööle. Vastas mu kell 4-9 jäädvustatu kohta, et see meenutab valimiste-eelset poliitprogrammi ja mulli, mille pärast nemad seal hoiduvad poliitikuid küsitlemast. Kirjutagu ma asi ümber feature’ks – looks, kus autor kirjeldab ja annab hinnanguid. Ja nüüd oligi kuus kanti vägagi abiks. Kuitahes võimekas inimene ei suuda kohe viietunnise kirjutamise järel järgmisi tunde ette võtta.
Kogusin sireliheki alt kokku neli käru täit kive, millega toestasin maa sisse jäänud aukudes kõigepealt lasipuu posti, mis praegu õhus hõljus ning tallinurga aluse õõnsuse. Siis läks monotoonseks andmiseks. Ühte kärru mahtus kakskümmend üks labidatäit. Mahtunuks rohkem ka, aga siis oli üle jõu raske lükata. Ja kappadi-kappadi mööda muhklikku maad kärutäis ootel kohta.
Kuldne trio vahtis mind uudishimulikult aia tagant. Paar tundi tegid asja oma karjamaa sellesse serva, kus mamma labidaga vehkles. Siis tüdinesid ära. Lapsed tüdinesid oluliselt varem kui hobused. Tütred pidid Minnit hoidma. Kuna nad ei tahtnud, siis püüdis titt nagu antenn oma soovimatuse õhust kinni ja oli ekstraviril ning keeldus kärus magama jäämast. Neljane poeg kühveldas tunnikese koos minuga mulda ja tüdines siis ära.
Lihased tüdinesid ka. Läksid pingesse, kõõlused krambitasid ja soolakogumid krudisesid kõikjal üle kere suisa kuuldavalt. Mida väsinumaks vajusin, seda tülikamaid asju ilmus mullahunnikust. Kopp oli metsa alt autokasti tõstnud lisaks taimejuurtele ka kellegi piknikuplatsi. Toidupakendid, klaasikillud ja kondoomi. Öäk. Pärast lõunat meenus mulle tolmukolliks keeratult, et lubasin lapsed täna kolmandat Shrekki vaatama viia. Roomasin duši alla, rõivile tudisenult nägu värvida ei viitsinud. Ja põhiaeg kinos kulus Kaksikutest indigo ohjeldamisele. Väiksemana jäi ta mõningase ekraanipõrnitsemise järel tuttu, nüüd võttis tegevusest osa. Turnis mööda istmeid ja treppe, hüples ja tegi kanaarilinnu häält ja mis ma teha saan, et teistel filmivaatajatel sellist lisa piletihinna sees ei olnud.
Viisin lapsed Pärnu rannas asuvasse kohvikusse õhtust sööma. Harva linna pääsev kaader käitus seal nagu piraajaparv ja ma ise tahtnuksin ainult pikali olla. Aga selle eest sain koju jõudes väraval vaakudes – ja kergendatult nähes, et hobustega pole vahepeal midagi juhtunud, igal ärakäimisel on naastes see ebamäärane värin, et mis nad neil tundidel ikkagi tegid, kui üksi olid ning kui kõik on korras, on hull kergendus – tööpakkumise.
Tuuli Roosma pakkus mulle telekanalas “Tere õhtust!”, kus külaliseks käisin, kolmanda saatejuhi kohta. Mis tähendanuks viit tööpäeva nädalas Tallinnat. Tädipoeg Saatpalu keldris elamist. Ütlesin Tuulile, et pean sel juhul viima hobused lihakombinaati, koerad varjupaika ja lapsed lastekodusse. Leppisime kokku, et kui neil sügisel palju toredaid ideid tekib, siis tädi on turul – aga praegu on mul oma kirjutamisi ja Eedeni aedagi mitme inimese jagu.
Vähemasti tõstis pakkumine tuju – olin Tallinna-tuuril soodsa mulje jätnud. Neid tagantjärelselgumisi oli veelgi. Kuna Brigita hoidis üksinda kodus hobustel silma peal, kuni ma seal Kanal 2-s, Eesti Naise kaane pildistamisel ja Kerttu Rakke raamatu esitlemisel käisin, lubas naabrimees ühtlasi temal silma peal hoida. Kihutas selleks Pärnust Liusse – mida ta oleks ka Brigitata teinud. Ja kui politsei ta kiiruse ületamise eest kinni pidas, kirjutas seletusse, et kihutas Murutari hobuseid päästma. Tänu sellele sai vaid formaalse, kõige minimaalsema noom-noom-tasemel trahvi.
Mina sain õhtuks migreeni. See hakkas juba mulda kühveldades kogunema. Kinos süvenes. Kohvikus kosus. Koju jõudmise ajaks oli olemas. Kõigepealt püüdis mu plõnksuvaid kaelasooni masseerida Brigita. Minni aitas. Siis jõudis kohale tantsuemandast naabrinaine Kaie Seger, kellega üht ajakirjalugu tegema pidime. Ta jutustas mulle lähenevast linetantsu festivalist Sassi tallis ning oma kulgemisest tiitlikaitsjana järjekordse MM-i poole sedasi, et olin kõhuli maas ning suu ja käed käisid paralleelselt.
Kaie tütar ja vennatütar müüvad Pärnus jäätist. Sellepärast pole Pauliinel aega meie juurde ratsutama tulla. Kuni Reti mandliopini oli kõik nii, nagu kujutlesin – tüdrukud tegid iga päev trenni, ujutasid hobuseid ja hooldasid neid, ilma et mina pidanuks sekkuma. Minu rida oli vikat, labidas ja muud olmelised rühmamised. Pärast oppi oli kõik väga teisiti, kui lootsin. Mõte oli, et Pauliine sõidab Reti EQ’ga, Reti hoiab Minnit ja mina saan Vesperaga nõksutada. Tegelikkus oli selline, et Pauliine ei jõudnud pärast tööd kõrvalkülla, igasuguste hoidmiskatsete peale vihaselt vinguma pistev Minni lämmatas endavälised ideed eos. Ja ma sain nüüd – lisaks sellele, miks need, kel hobused kodus, võõrduvad ratsutamiseks – ülihästi aru, miks hobusenaised loobuvad lasterikkusest. Sa ei saa ju harjamise-saduldamise ajaks last riistakasti pista ega trennitunniks platsi äärde põõsasse sokutada. Kui tahad lisaks hopside emmemisele ka ratsutada, on vaja lapsehoidjat. Ja et seda dilemmat endale mitte kaela lasta, hoiduvad hobustele pühendunud lastest.
 
 
Kahekümne teine päev – 20. juuni
Pärast peavalus vingerdatud ööd kirjutasin valmis Richardi koolilõpu lapsevanematepoolse kõne. Lohutasin selles meid kõiki, et kool ei lõpeta lapsepõlve ning oma lastele jõuame headeks emadeks hakata elu lõpuni. Ja tänasin kooli, kes on päevast päeva olemas olnud, kui vanemad on tööl ja reisidel, seiklemas ja jälle tööl ning lapsed enesestmõistetavalt koolis.
Kõne valmis saamine võttis peavalu ära – järelikult oli suur osa migreeni tekkimises just sellel krambil vastutusrikaste kirjatööde ees. Kuna pea enam ei valutanud, kirjutasin ühe soojaga valmis ka feature-loo Mariannest. Nii sooja ja mõistva kui jahe tippnaine võimaldas. Ning läksin printisin kõrvalkülas Kaie juures oma kõne välja.
Järgnes pea terve päev mullatöid. Monotoonset kärutamist muutis vaheldusrikkamaks naabrimaja lammutamine – seal kolistasid nüüd uue omaniku poja sõbrad ja külapoisid koos. Ma polnud oma ponnestustes vähemalt üksi.
Ja vaikelule lisas värvi ka Vespera indlema hakkamine. Mära keerutas kiunudes tagumikku mõlema ruuna ees. Need andsid teineteisele lõuga ja korraldasid mööda kogu karjakoplit hoogsaid võistlustantse. Ruunade capoeira muutus mu taas pingesse plõnksavate kaelasoonte tõttu hägustuva pilgu ees üha tinglikumaks. Kärupäeva lõpetades tundsin, et suren lihtsalt maha. Süda läks jummala nõrgaks.
Aga selle eest ütles poe-Mari, kui lastele süüa ostma tuikusin, käisteta kleit seljas, et näen välja kut kulturist. Võin käigu pealt võistlustele marssida ja need ilma igasuguse eritrennita sirge seljaga kinni panna.
Kõigepealt tuleks homme Riksu koolilõpetamisega toime.
 
Kahekümne kolmas päev – 21. juuni
 
Ega ma tegelikult ei tea, mida lapsed sellest arvasid, et ma neid venna koolilõpetamisele kaasa ei võtnud. Täiskasvanu kaalutleb niimoodi, et Liu-Tartu 215-kilomeetrine ots, umbses saalis ebamäärase protsessiooni vahtimine, lühidad õnnitlused – mida lõpetaja oma ähmiga suurt tähelegi ei pane – ja 215 kilomeetrit tagasi ei paku lastele midagi peale vaevlemise.
Kuivõrd vanem tütar oli vaja hobuseid jootma jätta, tekitas see võimaluse ka noorem poeg talle seltsiks jätta. Ja kuna need kaks juba koju jäid, tundus solidaarne ka keskmine tütar Eedeni aeda jätta. Ehkki pesamuna hoidjana olnuks mul endal teda ju tee peale kaaslaseks ka tegelikult vaja. Osavõtlikku-vastutustundelist-heatujulist Brigitat, kes rahustab oma olekuga nii titte kui mind ennast, on mul üldse kogu aeg kangesti vaja. Aga nad jäid kõik kolmekesi koju.
Retile vastutasuks ja tema rõõmustamiseks – millegipärast on teda kogu aeg lõbustada ja moosida vaja, et ta minu pakutud Eedeni aeda taluks – lubasin ta augustis Põlvasse Timmo tallidesse laagrisse. Läheb koos hobusega. Ja hobune läheb laagrist otse Freddy ja Aire talli, kuhu mu troika sügisel kõik see mees kolib. Mis lahendab ka Eedeni aia laialijagamise probleemi – nagunii on vaja mitu korda treilerdada. Ja augusti viimastel, EQ’ta nädalatel saavad Vespera ja Monti tagaaia teist ringi üle süüa. Kui juhtub sadama hakkama ja miski kuskil üldse veel kunagi kasvab. Laagri hinnad olid oluliselt kasvanud ja Põlvast öeldi, et arve tuleb uuelt firmalt. Järelikult on tall lõpuks müüdud, aga praegu pole mul küll aega ega jõudu sellesse süveneda.
Toonisin ära pleekinud juuksed, nii vähe kui mul neid pärast nende massilist mahatulekut üldse järel on – ei saa Minnit vaatamata perearsti ja ka lastearstide sõbralikule soovitusele ikka veel võõrutatud ja ta sööb mu lihtsalt auklikuks. Seda, et kael oli toonimisgeeliseks saanud, märkasin loomulikult alles järgmisel päeval. Ütlesin jalussiblivatele lastele pahasti. Hobuseid ei tahtnud üldse näha. Ja koerte peale suisa karjusin, kui nad oma tatiste moludega mu helehallidele pükstele ja valgele pluusile lähenesid.
Pärnus tegin ajakirjale Naised laulupeoteemalise intervjuu Ela Tomsoniga. Kurtsin sellele helgele daamile – kes eriti pärast jahekõrke võrdlusvõimalusi tundub eriti inimlik ja armas – et kardan kõnet pidada. Nagu ikka inimeste puhul, kes usuvad meie enesekindlaid poose ja maske, hakkas ka Ela selle jutu peale naerma.
Tartu-teel polnud aega psihhuitada – suurema osa ajast sadas mahlast padukat. Minni sai vaikselt mu huulepulga kätte ja pläkerdas end sellega üleni kokku. Mispeale lõugas tund aega järjest. Tartus ostsin Keskoagrost paar lisakarpi plastikust aiaposte, et hobuste karjamaad laiendada ja ühe kopli kestmist paari nädala võrra pikendada – ja uue lakukivi.
Tulnud oma lumivalge pluusiga puhtalt välja huulepulgadraamast ja ka Minni söödud maasikate vahelt, keerasin endale ise kohvi kaela. Kuni seda ämma-äia juures kasisin, tegi ämm täiesti omal algatusel ettepaneku, et pirts-Minni võiks Riksu aktuse ajaks nende juurde jääda. Pärast kuulsin, et sellest kolmest tunnist esimese mängis ta kenasti, teise röökis ja kolmanda magas vanaema süles, nii et vanaema ei saanud ei kooli juurde lilli tooma tulla ega pidulikku lauda katta.
Riksul oli oma isiklikku tähtsündmust lihtsam taluda tänu sellele, et ta mängis samal ajal kooli orkestris tuubat. Saal läks härdaks sellepärast, et sel aktusel saadeti pensionile Tamme Gümnaasiumi raudvara Irene Leisner. Selleks ajaks, kui direktor ja klassijuhatajad olid oma kõned pidanud ja kooli oma superstaarid oma hingekarjed esitanud, olin oma paanika vaikselt ja salaja läbi põdenud.
Rahva ette astudes ja mikrofoni oma kätte saades leidsin üles tiivustava missioonitunde, rahustava tööinimese-kohusetunde ja teadmise, et ma pean. Ei tohi pojale marki teha. Ja üldse. Ühesõnaga igasugune psihhuitamine oli äkki täiesti möödas ja ma kandsin oma kõne rahulikult ette. Puhh! Eriti tore oleks olnud selleks ligi 500 kilti edasi-tagasi sõita, et lollakalt läbi kukkuda, nutma hakata, ära minestada ja mida kõike veel.

Pärast vanaema juures söödud sulnist riisi-makra salatit ja ohtrat rohelist – millest iga saialille-vorstirohu-peterselli-kroussalati suutäis meenutas hüljatud hopadiinosid – kimasin läbi äsja alanud suve oma Eedeni poole. Õhuliselt eufooriline tuju hoidis ärkvel. Poeg lõpetas gümnaasiumi! Nüüd jõudis kohale. Ja selles eufoorilises tujus tekkis üks idee. Kuivõrd mu mees keeldub tegevusetuks vanatoiks soikumast ning tahab Tartu lähistele uut maja ehitama hakata, ei pea see ehk üldse olema seal Haagel, kus on meil päris pirakas maatükk. Ehk peaks olema hoopis Freddy ja Aire tallile logistiliselt lähemal – et nii tüdrukutel kui mul endal oleks ladusam hobuste juures käia? Homme, kui mees Liusse appi koplit laiendama tuleb, pean ütlema, et tahan oma hobuste järgi maja ka parkida. See mõte leevendas valusat pigistust, mis tabab rinnakorvi sisemust, kui kujutlen septembris vaikseks, talveunne, uue suve ootele jäävat Liu kodu. Kolime õige talveks ka hopadele võimalikult lähedale.

 

 

 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat