Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed VIII


Kaheksateistkümnes päev – 16. juuni
 
Ei väsi mina imestamast, kuidas asjad pole mitte kunagi nii, nagu nad toimumise hetkel olevat tunduvad. Mõnikord ei mõista sündmuste osapooled asju ühtemoodi. Teinekord ei tea üks osapool kõike ning kipub sellega teisele osapoolele tahtmatult käru keerama.
Hommik algas ühe loomaarsti mureliku kõnega, et olen ühte ajakirjalukku kirjutanud nende ameti köögipoolest selliseid saladusi, et teen vettidele sellega pahapaha. Õnneks sai loomaaarst aru, et kippusin käru keerama teadmatult ja tahtmatult ning me saime sõnasabast kinni, koristasime enne jama tekkimist liigsed laused ära. Puhh.
Ongi seaduspära, et ühttüüpi jamad kuhjuvad – otsekui püüaks vanajumal järele proovida, kuidas totaal-pusaga toime tuled.
Hiljuti käisin Tallinnas pargipuu all vestlemas ühe kolmikuteemaga, kes mu üles otsis, et ajakirjanduse abiga oma kolmikuid poisse endale hoida. Kahe aasta eest oli ta mu suures kolmikuteloos see, kes alles ootas kolmikuid. Kui poisid olid üheksakuused, leidis uhke mitmikpapa teise naise. Ja nüüd, kus jõmmid hakkavad kaheseks saama, püüab isake-hellake neid uue naise advokaadist õe mahhinatsioonide tiivul endale saada. Kusjuures kolmikute emme on tilluke-haprake, nagu koolitüdruk, kes pole iial ühtki last ilmale toonud – mis siin veel kolmikutest rääkida… Panin selle uskumatult karmi loo kirja ja saatsin naisele üle vaatamiseks. Tema advokaat käskis loo ilmumisega teadmata aja viivitada, et sellega mitte veel rohkem kahju teha. Las ta siis seisab. See pole nüüd koht, kus mina peaksin kiunuma: aga minu töö ja sõidukulud. Pealegi pole ilmumine mitte lõpetatud, vaid ootel.
Küll aga läksid suisa puu taha suhted Tobiase kutsikate ema omanikega. Ütlesin vanapaarile juba siis, kui kümme ponksi beebit olid mõnenädalased, et tahaksin sellest õnnelikust ja õnnestunud pesakonnast Meie Perele loo kirjutada. Pilte tehes näitasin neid järjepanu emakoera omanikele ette ka. Loo põhiline mõte sai see, et kutsikad on pühendunud koeraomanikele lapselaste eest ning seovad läbi tulevaste omanike terve perekonna suuremaks ja ühtsemaks – kutsikate omanikud liituvad hõimuga. Tulemus oli see, et emakoera peremees helistas mulle täpselt Minni esimese sünnipäeva hommikul ja sõimas mu sedasi läbi, et tema undamine kostis telefonist kööki ka mu ämma-äia kõrvu. Undamise sisu oli, et mina olen seatembu teinud, sest ema pole mingi eputis, kes ajakirjadesse kipub. Mu ämm küsis asjalikult, kas ta on mingi asotsiaal – või on tal luukered kapis. Äi imestas, kellest siis ajakirjandus kui inimestevaheline massilise suhtlemise vahend siis kirjutama peaks kui mitte inimestest. Mina meenutasin, et näitustel käimata ja sassis dokumentidega koerinna pesakond sai paberid ja kutsikad omanikud tänu seale. Ehk mulle. Ja nüüd on vaikus. Aga kuu lõpus peaks nemad ka Pärnusse koertenäitusele tulema, sest tahtsid talvel veel üht pesakonda. Ju siis mitte enam meiega. Ja ju me siis näitusel ei tereta. Ehkki ajakirjas ilmunu oli üks südamlik, ilus, neutraalne ja kahjutu lugu.
Vähemalt vettidele õnnestus tänu kiirele reageerimisele keeramata jätta. Küll aga keerasime hommikul seoses sellega, et mees oli Lius, hobuste kopli aiast seest aia taha avarale rannakarjamaale. Mida asja pidas mees silmas, kui lindialust heinata liini ette trimmerdas, mina ei tea. Igatahes kopli üks külg sai siis nii liigalooga ja kiirakäära, et kalamehedki naervad. Nendel tekitab siuke tiirataara ainult ühtliiki assotsiatsioone. Jah, me siin peame purjus hobuseid, et need oleksid ülejäänud külarahvaga kooskõlas.
Uue kopli postitamine-lintimine võttis kolm tundi, mitte kavandatud tunni. Varustasin vanema tütre püreesuppide-tarretistega, mis tema lõikusjärgse kurgu valutult läbiksid – ja mis leevendaksid solvumist eilse kobeda ahjuprae üle, mida ülejäänud pere sõi. Ja juba teise parkuuri lõpuks ma Tori karikasarja võistlusele jõudsingi.
Kangesti lohutav oli teiste hobusekasvatajatega põuda kiruda – ja ise mitte mustas pintsakus ja ratsasaabastes olla. Merest eemal oli veel kõvasti lämbem. Mida Tartust tulnud Võsa-Villemson ega Vändra-tagune Kuke Maila tähele panna ei osanud, sest neil on meri veel püüdmatumas kauguses. Kallaste oli Maila ajanud ka kõrgeimasse parkuuri ning hobuemandate dünastia parimal tütrel olid vaatamata leitsakule vaprusevärinad. Jäneda Musta täku talli juures tallitavalt Sirje Kiilitsalt kuulsin, et nad ostsid ära ka teisel pool teed olnud talli ning selle endised asukad on nüüd omakorda Arbaveres endises Pallase tallis.
Pjedestaali kohtade asjus tegi Andrus Kallaste ise puhta vuugi. Võistlused ise olid kodused ja südamlikud, ainsaks tumestavaks asjaoluks alavääristav suhtumine sporthobuste seltsi poolt. Iga Torisse saabunud hobuinimene, kellega vestlema sattusime, ütles et näe, kui kihvtilt hüppavad ja kui ilusad need sport-torikad ikkagi on. Mispeale mul hakkas suisa kurb: loomuliku rõõmu ja rahuliku uhkuse tundmise asemel peab mingite intriigide ja tülikiskumise tõttu kogu aeg tõestama ja seletama, sõdima ja õigustama. Kui osatakse ja suudetakse, tehakse ja toimetatakse, ei peaks pidevaid õiendamisi ja intriige ju ometi vaja olema!
Ostsin mulgi kirjanikult Uno Sikemäelt mitu lasteraamatut ja sõitsin tagasi oma liigaloogelise kodukopli poole. Pilt kiskus miskipärast üha tasku poole, nii et kuivõrd ka Pärnu valgusfoorid suunasid juhuslikult sedapidi, tegin vahepeatuse jahisadamas. Alo tegi seal oma Adventure’ kaptenilaua taga kaarditööd. Kuna nad seilavad teiste laevnikega koos jaaniõhtuks Kassari alla Hillar Kuke kahemastilist Marthat palli peale ehk inimkeeli öeldes ümberilmareisile saatma, koostas kapten Alo marsruuti.
Kuna ta puutub oma noorima tütretibaga harva kokku ja ka siis hoiab ülitegusat tirtsu keegi teine, võttis juba meie ühine lõunasöök papa võhmale, nii et tema kergendus meie lahkumisest Liu suunas oli ilmne.
Tagasi kodus, tabas mind mahlane enesehaletsus. Hobused olid küll tüdrukute ühistööna kenasti joodetud ja tundsid end uues, rinnuni heinaga koplis mõnusasti. Koerad vahtisid põuahapude nägudega saunast välja. Et papagoide puure on vaja puhastada, ma enam kellelegi öelda ega delegeerida ei jaksanud. Aga enesehaletsuse sisu oli: millal minul oli viimati meresõit, koduväline seiklus, pidu ja tantsud?
Meresõit oli kaks aastat tagasi Marthaga Šotimaalt koju. Nüüd ei lase Eedeni aed mul sellele alusele lehvalehvatamagi minna. Pidu ja tantsud olid viimati kolm aastat tagasi Malaisias – tantsupartneriteks Jaanus Raidal ja Kadi Toom. Mina, paadunud tantsulemb, pole pärast seda ainsatki tantsu teinud. Kodus köögis, kui raadiost mõni reibas lugu tuleb, sooritan muidugi puusanõkse. Aga minu peod… Nuuks! Õnneks nuttis taevas ise mu eest – vallanduv vihm oli nii hingeline kui ihuline kergendus ja lõikas mu vingumise (alustasin just kõigi laste peale ühekaupa ja korraga mögisemist) märja noaga pooleks. Oi, kui mõnus on magada vihmaladina saatel, kergendatult heas tujus hobused akna taga!
 
 
Üheksateistkümnes päev – 17. juuni
Teised hobusekasvatajad, kellega eile legendaarsest hobuemandast Reet Prooverist rääkisime, ütlesid üksmeelselt, mis on põhjus iga päev käsitsi tallitäiele haljast ette niita: talle meeldib. Esiteks on alati nii olnud. Teiseks võib masina peale üleminek või mõni muu lahendus tekitada üleliigsuse tunde.
Kolmandaks – mõnus on.
Täna hommikul asus Reet ikkagi fotoalbumite ja unetutel öödel meelde tuletatud seiklustega meie poole teele, et saaksime raamatu koostamisega startida. Enne Reeta jõudis kohale Rannu-tagune talumees Jaan Erm oma naise Sirjega. Neil oli olnud Tõstamaal mingi pidu, mille tõttu eile õhtul suitsutatud lestakaladest läks nende ports koju kaasa, hommikul veel siin kohapeal miski suhu ei mahtunud. Aga maamees, kes oli muidu alati minu suhtes natuke nöökavalt üleolev – kah maanaine! – vaatas mu Eedei aeda ja tõdes, et olen jummalast tõsiseltvõetav talupidaja. See, et ma talvel maksan hobuste pidamise teenuse eest, ei tähenda – ka kolm suvekuud tõestab hakkamasaamist. Ja hakkama saamise mõõt ja määr pole oma elukutsest loobumine – et selle asemel heina teha ja sõnnikuhoidlat ehitada. Oma elukutse ja harrastuse ühitamise eest sain professionaalselt talunikult hindeks viie.
Kui Jaanil-Sirjel õnnestus lahkuda pilvede vahelise hõlbu ajal, siis Reet jõudis kohale koos püstise padukaga. Teadagi, mida sellest arvavad need, kelle põldudel nägin eile Torist tulles lahtist loogu kuivamas. Kõik teised olid igatahes õnnelikud.
Kui Reet meie köögis istet võttis, oleks ta nagu alati seal olnud. On selliseid inimesi, kelle puhul on tunne, et tunned teda lapsest saadik. Küsisin Reedalt, kas ta ise ka teab, et teised hopsisõbrad peavad teda hobulausujaks ja sensitiiviks. Ta naeratas kohmetult. Esimese sahmaka mälestusi lasksime emand Prooverist välja nelja tunniga. Märksõnad olid tal ka paberil, seepärast julgesin südant usaldada. Ma ei salvesta-talleta ka tavalisi intervjuusid tehes inimeste juttu. Salvestan südamega. Nii ka nüüd. Kusjuures kõige paremini voolasid Reeda seest lood – ja jäid mulle meelde – nii, et ma liikusin mööda kööki ringi. Tegin süüa, pesin nõusid, lõikasin laste küüsi, võtsin nõuderiiulist tolmu. Reet paiknes aegajalt ühe tabureti pealt teise peale ümber. Kui kedagi huvitab, mis tehnikas inimeste seest memuaare kätte saadakse ja neist raamatu kirjutamiseks valmistutakse.
Pärastlõunal tegime Reedaga – ja Minni loomulikult kaasas – väikese ringsõidu. Autoga liikumine pani mälestused värske voona vallanduma. Ikkagi nägi Reet ka eemalt-kaugelt ära, mis hobused Maria talu maadel vabapidamisel liiguvad – teadis neid raskeveokaid, kes eestlaste seas metsapiiri äärest eemalt terendasid – ka ise. Kuna tallide juures polnud inimesi näha ja hobused olid eemal-kaugel, me mingit sööstu autost vihma kätte ei sooritanud.
Sassi talus tuli meile aga kohe vastu Diana – talli nooruke emand, kelle ema ja veel keegid sugulased on Reeda õpilased. Diana näitas kõik tallis sees ja lähimates koplites vihma nautlevad kabjad ette. Tallis sees oligi ekslinnapea Mardi tütre poni, kelle korraldatud rodeost siin juttu on olnud. Diana nentis, et pukitab-tõrgub-sigatseb endiselt, nagu kasvatamatule ponile kohane. Aga suure mära müüs Mart suisa ära, nii et kogu lugu selles majas selle kooseluga. Igas mõttes. Koplis oli kolm viimast Palladiumi-titat. Kui nüüd Kivastiku Paloma Pärstis maha saab, on kõik.
Siis saab Palladiumist kehatu pühak. Praegu veel on ta Isa. Ja pärast viimse varsa sündi St. Palladium.
Sassi talli Mall tuli meiega pärastlõunakohvile ja koduköögis küpsetatud koogitükile ning rääkis, mida tähendab tühik promotöös. Mullu oli tal liiga paljugi müüki ja kliente, nii et talli suutlikkus sai ületatud – mispeale ta selleks aastaks müügitööga ei tegelnud, lasi inertselt sujuda. Ja tulemuseks on kohe alakoormus. Nii et inimene ei tohi hetkegi tööta istuda, läheb kohe piltlikult öeldes ahviks tagasi. Ja asi, mida inimene veel ei tohi – nagu näitavad Sassi kogemused – ei tohi hobuseomanike sõpruskondade mentaliteete majja lasta.
“Siin hakkas kujunema nii, et kui mõni omanik tuli ratsutama, oli autotäis sõpru kaasas. Iga kukkumist hakati kasvõi hommikul tähistama kange napsiga. Ja kui juba tähistamiseks läks, siis polnud siit enam kuskile kiiret – napsitati ja kommenteeriti järgmisi sõitjaid. Nii et ma pidin pahaks hakkama ja sellisele mentaliteedile lõpu tegema,” rääkis Mall.
Mis puutub pärast ränka haigust koduseks jäänud Thorbjörni lubatud konverentsikeskusesse, siis seda ehitataksegi. Ja ehitatakse ka spaad – kenade käepäraste mõõtmetega paviljoni, kus on jakuusi, massaaž ja midagi veel. Mõnus, nii peabki!
Tagasi kodus, suutsime Reedaga veel paar tundi memuaare tema seest minu südamesse keraks kerida – siis oli toss väljas. Reet asus mööda pinnatavaid teid tagasi koduteele – mis pikendab Pärnu-Rakvere sõidu vähemalt tunni võrra vaevalisemaks – ja mina sain kõne oma vanema venna leselt. Aarne lesk Mall kurtis, et on matuste abonemendist siibris. Ea- ja teekaaslased kobivad ükshaaval auku. Nüüd kukkus oma suvilas Estonia tenor Jürna ka veel kokku. Nii noor ja ilus mees…
Meie noored ja ilusad mehed andsid õhtuse etenduse tütarde tubade akende all – Brigita ja Margareta aknad on nüüd otsekui teatriloož, mille ees ruunad oma õhtuseid tantse tantsivad ja mölle möllavad. See jätab inimeste loogu langemise ja hulgi suremise oluliselt tähtsusetumale kohale kui tunduks inimesele, kes vahib korterikarbis krimisaateid, seepe ja surmakuulutusi.
 
Kahekümnes päev – 18. juuni
Ootame endiselt Segeri-mehe Orma meeskonda tagasi valama tallinurka ja aia nurkmist posti – et pärast pütivahetust poleks tall nagu pääsupesa maa kohal ja aianurk hädise ausõna peal püsti. Aga Ormal oli täna sinine esmaspäev. Kolm poissi, kellest ta seda kõige vähem ootas, jäid tööle tulemata. Mees, kes mustadesse uudistesse jõudis jalgratturina, kes auto kapotile sattunult peaga vastu maad prantsatas, on loomulikult ka tema keevitaja.
Ühesõnaga täna pole siia kedagi tulemas. Ka mitte pinnasetäitmise mulda, mille võin vabalt ka ise laiali visata. See tuleb naabrimehe elamise vahet nagunii vooriva autoga, mis veab minema kahejalgsete termiitide usina ühistöö tulemusel kiiruga kahaneva maja jääke. Need haisevad kopituse ja vammi järele ja Partsi-pere tegi tutt-õigesti, et vana maja maha võtab. Vamm on teatavasti eostega leviv seennakkus, millest ümber ehitatud maja kohe nakkust saab ja see jama ei lõpegi. Liiatigi kanduks vana maja tülide-klaarimiste-hakkamasaamatuste-hävingute taak koos vanade palkidega uue omaniku ellu ja ühel päeval ei jaksaks ta selle võõra energia poolt kummuli lükatuna enam kardetavasti miljonär ollagi.
Vanem tütar jäi koju magama ja mõnulema – tema opijärgsuse käigus on nelja-aastasest väikevennast väga tegija saanud. Brigita ronib üle kahe aia hobuste koplisse, paneb vooliku jootmisvanni, Aleksander ühendab kaks pistikut – ühe seinaga ja teise kaevuga – ja kerib pärast vee voolutamist juhtmed kokku. Osa lapsi on õnnelikud, kui saavad tegutseda, osa tegevusetult – ja see on muudetamatu. Sest see on nende loomuses. Aleksander jäi Margaretale jooksupoisiks.
Meie, Brigita, Minni ja minu, loomuses oli jalgsimatk – viisime mu auto Honda teeninduse pesulasse ja astusime Pärnu Tallinna-poolse piiri äärest kand ja varvas südalinna. Muudes pesulates oli järjekord mitmeid nädalaid. Mu buss oli aga juba oma värvuse unustanud ja sellise värvitu õuduga sõites läheb kumm tühjaks ja eneseteadvus maha. Linna astudes sain keskmisele tütrele näidata oma koolimaja, jutustada, kes elavad tee ääres, avastada ka ise, et jõeäärset kortermaja, kus üles kasvasin, värvitakse ning vanad rõdud on ta küljest maha lammutatud. Tegime postkontori-panga-toimetuse-kohviku ringi ning saime kobeda lõuatäie naerda.
Kohviku ees välilaudade ääres istus tuulist ilma trotsides kamp tallinlastest vara-keskealisi. Umbes 35aastased, eduka välimusega, aga väga eilaste peadega mehed, üks lömmis kaunitar kambas. Kuna nad istusid otse meie kõrval, saime Brigitaga üsna kiiresti aru, mis neid ikka veel Pärnus kinni hoidis. Meestele oli eelmisel õhtul meenunud, et Nikolai tänava kortermaja viimasel korrusel elas mullu keegi kena tibi. Nad viskasid mäletatud akna pihta… bemari võtmetega. Bingo. Võtmed jäid üles aknalauale. Kui see tibi seal elaski, siis kodus ta igatahes ei olnud. Tänini. Ja kõige tõenäolisemalt oli see nüüd üldse mõne soomlase korter, kus see vaid jõulude ajal nädalakese resideeris. Nii et lootus bemari võtmed kätte saada lükkus jõuludesse.
Loetlesin tegelastele Pärnu tõstukifirmasid, soovitasin küsida, kuskandis patrullib elektri rikete korviauto – ja kohvikust lahkudes avastasin otse nurga tagant tõstuki, mille korvis õõtsuvad maalrid värvisid selle sama maja teist külge, mille ühe külje ääres molutades eilased pead oma võtmeid taga nutsid…
Marianne Mikko intervjuu ajaks jäi Minni õnneks magama, nii et Brigita kõndis temaga mööda Port Arturi koridore, kuni meie ajakirja Naised jaoks kohvikus vestlesime. Oma hoiaku ja sõnumiga on ta saavutanud selle, et kui meid teisi avalikkuse ees töötajaid tuntakse lihtsalt ära, siis temale vaadatakse järele nagu kuningannale, otsekui ilmutusele.
Tagasitatsamine Honda teenindusse pestud auto järele lõppes sellega, et Brigita ei suutnud oma väikseksjäänud jalanõudega enam sammugi astuda, minu rihmikud läksid lihtsalt katki. Vot miks on hea sõita autoga. Või hobusega. Kingad ei piina ega lagune. Korraldasime Härma kaubahoovis, otse ratsatarvete poe vastas põhjalikuma kingaralli. Brigita sai rihmikud, plätad ja kalossid, millega hopse jootmas käia. Mina sain rihmikud ja kalossid. Margareta rihmikud – sest kalosse ta ei kanna. Ka kodus mitte.

Kingakoti, toidukoorma ja päevatöö rahuldusega koju jõudes olid lapsed üleüldises ja ühtses eufoorias. Lapsed kohe on selline kaader, et kui sa neid lõbustad-varustad, on nad heas tujus. Kuna täna oli suurem osa neist lõbustatud-varustatud, oli selle poolega Eedeni aiast kõik hästi. Hobused sõitsid viimati teisipäeval. Homme on ka teisipäev. Jajaa, need, kes viivad hopad suveks Saaremaale või mujale grüünesse, annavad neile mai lõpus võmmu tagumikku ja ütlevad, et septembris näeme, aga meie jõmmid lähevad nädalase pausi peale juba üle käte ja liig-hoogu. Peaks neid kordetama… üks päev. Ma tean, miks ma ise ei kibele Minnit kandelinaga enda külge köites EQsid-Montisid kordetama – ei taha tütardelt initsiatiivi, vastutust ja algatust ära võtta. Liikumisvajaduse rahuldavad hobused omavahel mürrates, tüdrukute asemel neid töösse ma ei võta. Pedagoogiliselt pole õige ja… ma ei jaksa ka.   

   


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat