Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed VII


 
Kuueteistkümnes päev – 14. juuni
 
Naabrimaja sulab, nagu lumememm päikese käes. Seda kiiremini sulab, et tal on nüüd kallal tõeline termiitide jõuk. Lisaks naabri enese perepojale ja selle sõpradele müttab kunagise rannavilla kallal ka kolm külapoissi. Tulevad siia hommikuti, jalgrataste seljas hästi sosinal meie aia tagant läbi – sest mine sa Barbarat ja Tobiast tea, eks ole. Aga lammutama asudes lähevad hobuste rõõmuks hoogu. Ses mõttes, et kuldsel triol on huvitav vaadata, kuidas inimkujulised termiidid aia taga mürgeldavad. Mis nemad teavad ajaloolisest traagikast – et trahh-mürts-klirr kaob kaduvikku Juhan Smuuli ja Aadu Hindi ühiste suvede staap. Ja et üks perekond mängis oma põlise talu maha. Kõigepealt ei saanud pärijad omavahel kokkuleppele. Kuni ei saanud, ei hooldanud keegi maja – mis siis, et üks osa neist pärijaist elas siin suisa alaliselt ja kasvatas siin lapsedki üles. Et selle hooldamatuse ja vaidlemise ajastu sisse jäi orkaanijärgne märgaeg, läks onnile vamm sisse. Siin üles kasvanud pärijad pidid jäägi teiste rahatahtjate käest ikka välja ostma – tulemuseks oli priske pangalaen. Sellest pääsemiseks kogu krempel praegustele uutele naabritele müüdigi. Ehkki võinuks vaid koos minuga üleliigse hektari ära müüa ja kodu endale hoida. Ah, mis see minu asi on, igatahes nüüd seda maja enam ei ole. Enne käis suur jutt ja ärplung – meie maa ja meie maja – nüüd on uus pere, kes alustab kõike nullist. Ja ongi hea. Kuradi hea.
Nagu ka füüsiline tegevus. Kuitahes sitane ja paradoksaalne see ka välja ei näeks. Korjasin eelmise sitapüti kurblikud tükid käru peale – arvasin, et on kümme, aga oli vaid viis kärutäit lehkavaid ribasid – ja vedasin sadama juures äravedamist ootava iidse putka ja muu soga hunnikusse. Paradoksaalne oli selle sahmerdamise juures tõsiasi, et publikuks oli mul kümme kükkivat ja tikkivat kalameest.
Hommikul merelt toodud võrgud olid Liu Paadi ja minu Eedeni aia vahel laiali tõmmatud ja mehed parandasid tööga tulnud auke. Eks neil oli lõbus jälgida, kuidas ma oma üsna mitutsadat meetrit käruga käia ohin, sitaste seibide kuhi ees kõikumas. Mul jälle oli lustakam astuda, kui kakkivate-fakkivate, ei kükkivate-tikkivate kalameeste kaader pilguga toetas. Nende abi poleks tahtnudki – liikumine ja reaalse asja tegemine on mõnus ja hingele tarviline isegi siis, kui see on raske ja haiseb. Mida virtuaalsem on tavaline töö, seda tegelikum peab olema vahepealne hingetõmme. Linnadaamid oma vuhvel-Tallinnas maksavad jõusaalis käimise eest raha. Minul on iga päev see portsjon füüsilist olemas, millega oma tund kuni viis vihast vihtumist kätte saada, ilma et selle eest maksma peaks – vastupidi, sulasele maksmise pealt hoian hoopis ise kokku.
Pärast Tallinna-päeva kulus tuuseldamine ära. Hobustele kärutäie halja lisaks niitmine – no ei armasta nemad nõgeseid! – tegi tuju veel paremaks. Ülehomme lähevad troika-tüübid aia taha. Ses mõttes, et Alo tuleb siia ja me teeme neile väljapoole aeda, ligi kahele rannahektarile uue kopli. Seni rõõmustan neid lisahaljaga – mida on vaja ka selleks niita, et elektrikarjus ei puutuks vastu kõrsi ja vurts maasse ei kaoks.
Nii karjuse kui lakukivi, varustuse kui mineraalide ostmine enne seda, kui kuldne trio siia Eedeni aeda tuli, meenutas muide suuresti beebiks valmistumist. Igasuguste vidinate varumine, ehitamine ja sättimine oli väga samasugune, nagu tite sünni eel sipukate ostmine, mähkmete õmblemine ja lastetoa sisustamine. Ja – nagu lapsegi sünni puhul – ei ole miski päris nii, nagu ette kujutatud. Ja – nagu lapsegi sünni puhul, tema koju tulekuga kõik alles algab. Ja – nagu lapsegi sünni puhul, ei saa tema üle segamatut rõõmu tunda, sest mingi sitapüti ja katkiste aedade jama käib kõik aeg. Nii on.
Aga Retil on õnneks hästi. Kui Brigita oli oma mandlilõikuse järel kaks nädalat jummala haige, põhiliselt magas, kilone Tobias lõua all – või kõnnitas Tobiast ja tema vendi õues päikese käes – siis Reti vaatas juba lõikuspäeva õhtul telekat ja täna hommikul helistas mulle täiesti tavalise häälega. Homme tuleb koju. Või miskohaks tema seda minu kodu just peabki. Kuni siin hobuseid polnud, ei tahtnud ta üldse Lius minu kodus olla – kogu aeg mingi ehitamine, töö ja ülesanded, küla peal kooserdada ei või ja võeh – nüüd tundub ta siin küll üsna õnnelik olevat.
Vaatamata sellele, et Reti äraolekul keegi hobustega trenni ei tee – ja kui ta nüüd koju tuleb, siis ka ju mõnda aega pingutada ei või, muidu võib kõriverejooks tekkida – on ka nemad õnnelikud. Kui ma tunnen sellepärast süüd, et ei jaksa üksi nende kõigiga ratsutada, kordetadagi mitte – siis meenutan, et Hille Hanso viib talvel Tondil peetava Tuskliku suveks Saaremaale ja laseb seal kadakate vahele lihtsalt lahti. Sügiseni! Nii et igasugune inimlikest karakteristikutest, eelarvamustest ja hinnangutest lähtuv enesesüüdistamine ja põdemine on nõme. Seda enam, et kuumuse käes haigutavad hobused on ka selle üle õnnelikud, kui neid silitatakse, kallistatakse, joodetakse – ja siis õunapuu alla unelema jäetakse.
Õhtune Ande külaskäik lõpetas unelemise – tal endal polnud mahti oma kasvatatud EQ ega ligi aasta enda juures olnud Monti poolegi vaadata, sest me pidasime sõjaplaani, mis siis teha, kui pank rikubki tema oma kodu ostu ära ja kui tulebki tekitada esialgu vähemalt kaks, aga siis neli milli, mille tulemusel üks paljulapseline pere lõpuks ometi kuhugi jõuab. Aga ande tütar ja üks neiu, kes tal Soomaal hobuseid sõidab, nohistasid üle tunni aja koplis – Brigita ja Aleksander kõõlusid hobustel seljas, suured tüdrukud kallimusitasid niisama. Minni nohises tissi otsas – isver, ma ei saagi teda vist üldse kunagi võõrutatud – ja Ande pojake Sander tõmbas lutipudelist oma hilisõhtust pruukosti.
Tegelikult olime kõik sel õhtul – oma väikestest-ajutistest muredest-ebalustest hoolimata- täiega õnnelikud.
 
 
Seitsmeteistkümnes päev – 15. juuni
 
Hommikul hobustele haljast ette niites mõtlesin Jan Uuspõllu peale. Eelmisel suvel paljastati kunagise narkootikumide tarvitamise – ehk nagu väljendab Kerttu Rakke oma uues romaanis “Küpsiseparadiis”, narkomeerimisega – Jani sõber. Nüüd ta ise. Oluliselt värskema patustamisega. Ilmselt on palju rohkem tuntud loovisiksusi kui ette kujutame palju sagedamini laksu all.
Janile soovitaks endale pideva ebamäärase näitlungi asemel võtta rohkem vastutust elude eest. Pidagu koeri-hobuseid-papagoisid-lastekarja – piltlikult öeldes. Siis pole aega ega võimalust ei psihhuitada ega olukorda kontrolli alt välja ainetada. Peab olema kogu aeg enda juures, teovõimeline, nägev-tegev. Mis moraali siin sõbrale ikka lugeda – soovitusi on õigem anda. Ja neidki ei saa tegelikult kasutada. Need otsused sünnivad enda seest – ja teistsugused otsused ka.
Margareta oli alles täna õhtul koos isaga Tartust mandlilõikuselt tulemas. Seepärast oli mul üsna suur tõrge ära linna sõitmise vastu. Brigital oli Athena kinoteatris laulupeo laulude suurproov ja etteaste. Õnneks pidi ka tema õhtul koos isaga Liusse tagasi tulema. Aina üks tüdrukute bussitamine, ma ütlen…
 Kui Brigita oli viidud Tartu bussi peale, läksime mudilaga Chaplini keskusse. Postimehe reedeajakirja Naised tegevtoimetaja läheb puhkusele ja ma lubasin paar nädalat tema asemel lugusid kirjutada. Täna tegin otsa lahti – intervjueerisin Mark Soosaart. Tema enam kui 10aastane segavereline koer Koju, kelle koos Ruhnu-retkelt talle tõime, on endiselt südant pidi mu küljes. Ehkki kohtume üliharva, on ta neil puhkudel üleni õnnelik ja tänulik. Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nende jaoks midagi on teinud – ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugav ja tüütu. 
Ebamugav ja tüütu on intervjueerida ka inimest, kellega eranditult iga Chaplini keskuse kohvikust läbi kõndija juttu tahab rääkida. Olukord paranes oluliselt, kui kobisime koos Pärnu Postimehe fotograafi Urmas Luigega viimseid nädalaid Uue kunsti muuseumi kasutuses olevatesse saalidesse Marki ja Kojut pildistama. Siis saime rääkida. Ja näituseelamuse saime ka. Minu meelest mõjusid mõned teosed näituselt “Mees ja Naine” pärsi põhjalikult ka laste peale.
Kuna mu Naised-tegevtoimetamise üks kirjutusteema on Epp-Maria Kokamäe tunnetusmaailm, vaatasime üle ka Ammende villas oleva autorinäituse. See oli lastega vaatamiseks supersobiv – Ammende on täis loomatopiseid, mis paeluvad lapsi, kuni ema kunstleb. Pean Epp-Mariaga rääkima sellest fenomenist ka, kuidas abiellujad ja juubeldajad rendivad endale üheks õhtuks osaduse küllusega, ostavad tükikese jõukuse puudutust ja peavad selles villas oma suurpidusid – et siis oma korterikarpidesse tegelikku ellu tagasi kobida. Muinasjutud lõpevad ju sõnadega “ja kui nad ära ei ole surnud, elavad nad ikka oma napilt keskpärast elu…”
Et tööreidile järgnes varustusretk, lõpetasin üpris närvilisena oma linnaringi. Oli vaja turult osta koertele konte, perele lihapoolist, värskeid hapukurke, maasikaid – nagu ikka. Lisaks uus väravariiv – meretuuled lõngutasid vana katki. Ja kõik see tuli tassida Lepa kaubamaja juurde jäetud autosse – ma ei riski Pärnus enam peaaegu üldse kusagil parkimisega pärast seda, kui mu mobiiliga parkimist ei arvestatud. Oli Tallinnas ja Tartus kehtiv sõnastus. Tegin Pärnu rahandusosakonnale avalduse, et oldaks ometi suuremeelsed – ma ei jätnud parkima panemata, vaid tegin näpuka.
Minni sünnipäeva eelhommikul, kui mul olid nagunii kõik koolitusrühmad-kanalkahed-külalised tulekul, sain kirja, et Pärnul jäi ju ikkagi parkimistasu saamata (siinse linna tariifide järgi käis meie kemplus vähem kui 20 krooni ümber!!!) Olin olnud linnavalitsuse suuremeelsuses kindel ja trahvikviitungi ära visanud. Et see jama lõpetada, läksin ja viisin 500 krooni füüsiliselt rahandusosakonda. Mispeale sekretär tuli mulle kah füüsiliselt kallale. Ma ei võta! Te ei jäta oma raha siia! Rinnaga peale ja jalust maha. Tädi ei teadnud, et ma niidan-kannan-kühveldan-rügan iga päev, nii et tõstsin ta eest ära, nagu eterniiditahvli. Kõpsti, nägemist!
Üks kord on huvitav ja natuke naljakas, aga rohkem ma selliseid stseene näha-teha ei taha. Nii et pargin Lepa juures ja jooksen järjest täituvate kottidega ükshaaval auto juurde.
Praad perele. Ostsin kobeda lihatüki, mis käib ahju – mitte lõputu suvekohustusliku grillisodi, mille kõikjalt imbuv lõhngi on juba ammu ära tüüdanud. Pärast selgus, et kõriopi järgne puberteetik arvas, et tegin sulnilt lõhnava prae tema piinamiseks ja mõnitamiseks…
Riivi ostmine oli Aleksandri tärkava mehelikkuse jaoks ülioluline akt. Kodus oli miski katki läinud. Noor peremees tõi uue. Vana peremees pangu paika. Õhtul saabunud papal oli minu meelest üsna jõukohane tööjärg ees – lisaks riivipaigaldusele lindiliin. Ses mõttes, et homsest tara taha püstitatava kopli karjuselintide alt tuli kõrrestik maha trimmerdada.
Ja lestad. Tõin turult kotitäie lestasid. Naljakas oli see, et need olid hommikul Liu rannast Pärnusse Peetri kalapoodi viidud. Peetril on üks umbpirakas kajakas õpetatud külmutusauto katusel matti võtmas käima. Kajakarajakat vahtima jäädes ma kalapoodi põikasingi. Seal rääkis parimas eas kalameheonkel, et nende lestadega sõidab üks Saaremaa kalamees ööseks Liu sadamasse, magab seal kai peal autos, hommikul tõstab saagi külmutusautosse, mis Liu oma merehunte teenindama saabub. Merehundid lähevad põllu peale laotatud võrke tikkima. Kükkima-kakkima-fakkima. Peeter sõidab turgu ja saarlane saarde tagasi. Mind turul poes nähes muigas kalard, et siukse sõgeduse peale ju kaladki naervad. Aga ma seletasin talle ausalt, mida kai peal kala nõudmine tähendaks. Mul on kella kuue ajal, kui merelt tulnud külmutusautot täidavad, kõige magusam kirjutamise aeg. Peaksin sellesse pausi tegema ja sadamasse kõndima. Kui ma juba nina välja pistan, tahavad koerad süüa ja hobused juua. Selle kolina-müdina peale ärkab mudila – vanemad lapsed tõmbavad muidugi massi edasi. Ja sellega on kogu mu töine hommik ühel pool. Loomad-lapsed äratatud ja palju õnne.
Kalamees sai aru.
Mina saan sellest ka aru, et ja miks hobused ei taha kõrvenõgeseid süüa. Tagaaiast on filigraanselt nõgeste vahelt kõik ära söödud, kui järelejäänud nõgeste labürint maha niita ja mõnda aega seista lasta, pistetakse nõkkenid kah nahka. Niisiis vikat. Poole hektari peal oli neid nõgeseid ikka uskumatult palju. Niitsin neid lestade suitsemise lõhnade – ja üldse igasuguse suvesumina – paistel üsna mitu tundi. Aega läks sellepärast palju, et hobused nihveldasid kogu aeg kannul. Nagu uudishimulik ja osavõtlik lasteaed. Parasjagu nikerdamist oli ka – suurem osa nõgeseid oli tosina mustsõstrapõõsa vahel ja all. Hobused ei söö tugeva lõhnaga mustsõstraid – ega kummeleid. Need tuleb niisiis endal ära korjata või rästaparvedele loota. Aga suvesumina olulisima osise moodustas isa, kelle ümber lapsed õnnelikult sädistasid.
Jälgisin seda idülli eemalt, süda rahul ja hing helge – nii peabki. Kui päevasoe oli järele andnud, tegid ruunad oma igaõhtuse teatrietenduse eriti jõulisel ja põhjalikul kujul. Panid kümneid ringe galopis ümber Vespera, ajasid end tagajalgadele ja esinesid ilmselt ka harva nähtava peremehe ees.
Ega need ruunad märata möllaks. Kahekesi nad nii itsi täis vist ei läheks. Poleks mõtet ka inim-mehe ees esineda, kui inspireerivat mära juures poleks. See õhtutine enam kui tunnine mäsu lohutab mind, et vaesed hobunnikovid ei kannata liikumisvaeguse käes – kuni vanima tütre kõri paraneb, ei ole ju ka keskmisest tütrest üksi ratsutajat. Idee sellest, et nüüd võib vanim tütar noorimat hoida, kuni me keskmisega ratsutame, ei istu vanimale absoluutselt. Ma ei hakka seda talle peale suruma – pole ju nii kiiret selle sadulasse ronimisega. Loomad hoiavad end ise liikumises, mis ma kotin vaest opereeritut oma titega. Las jutustab oma hobusele, kuidas opil oli. Las puhkab ja magab, jalutab ja mõnuleb. Küll saab ja jõuab.
Peaasi, et tänase idüllilise eufooria peale homne hommik jälle hobutühja aia või muude kataklüsmidega ei algaks…


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat