Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed VI


Kolmeteistkümnes päev – 11. juuni
 
“Äratus!”
Kui inimene on kella neljast kaheksani kirjutanud, et oma Eedeni aia ülalpidamiseks erialatööga raha teenida, siis ta ei saa üheksa ajal tite kõrval tunnikest tukkudes päriselt aru, mida selle all silmas peetakse, kui hüütakse: “Hobused on läinud!”
Et mees oli tütre sünnipäevale tulles kaevu pumba külge vooliku tagasi kinnitanud ning hobunnikutele polnud vaja kooguga ja pangega nende pidevat seitset pangetäit vinnata, siis oli Eedeni aia hommikune jootmine mehele sobiva tööna sobinud.
Ainult et hobuseid polnud kodus.
Keegi peab kogu aeg ära olema. Keskmine tütar jõudis äsja oma Pipimaa-reisilt tagasi ja aina rääkis Kolmardeni looduspargi delfiinidest. Pipi nagunii – Lindgreni-maale minekuks siit rannast leitud võrgukorgist, adrust, teokarpidest ja võrgutükkidest tehtud Pipi ja tema isa jäid Rootsimaale Pipide kollektsiooni ja näitusele – aga delfiinid olid kõige-kõigem elamus. Kusjuures kui me tõime jahtlaeva “Martha” Šotimaalt koju – kõigepealt läbi Caledonia kanali, siis üle Põhjamere ja seejärel läbi Göta kanali – oli üks ainus koht, mida Göta kanali kõrvale jäävatest huviväärsustest reklaamiti ja mida ma külastada tahtnuksin, just see delfiiniteater. Tookord kahe aasta eest oli kanal keset augustit seoses Skandinaavia laste koolivaheaja lõppemisega sulgumas, see kõrvalepõige jäi teiseks korraks. Ja nüüd oli tütar minu asemel selle põike ära teinud.
Vanim tütar oli ka kodus – tükkis mandlitega, sest tervislik seisund ei lubanud ligi aasta oodatud järjekorda äsjasel kolmapäeval kasutada. Uus lõikuspäev määrati nüüd selleks kolmapäevaks. Aga hobused olid läinud. Isegi uneoimetuna ei arvanud keegi meist, et nad ei-tea-kuhu jooksnud on – küllap on mere ääres oma ujumiskohas, kus neile üle kõige meeldib.
Kuradi troika oli meie ja naabri vahelt võrkaia maha võtnud – leidnud koha, kus võrk oli tufi ja blufiga posti külge kinnitatud. Terve eelmise suve – jaanipäevast novembrikuuni – ehitas üks firma, mille omanik osutus salajoodikuks, mu koduhektari ümber aeda – suurem osa võrgust, külapoolne servamata lauast. Servamata lauast aia nurga said ruunarojud siis maha võetud, kui Reti läks Vesperat üksi ujutama ja mehed möirgasid: “Hõõ, meie tuleme ka! Tuleme ja päästame su, kaunis mära!” Nüüd oli insenertehniline hipomõte möllanud nii leidlikult, et võrkude ühenduskoht oli üles leitud, lahti ühendatud ja kokku lahutatud.
Hopade pärast ma suurt tühja ei pablanud, une-astraalist värisesid käed ja jalad ikkagi nii, et pooltuduse tite tassimisega oli tükk tegu. Kuldne trio tukkus kõrkjates. Alo, kes võtab igasugust looduslikku anarhiat isikliku solvamisena, tõstis Monti kõrvupidi püsti. Lapiline poni põrnitses häbematut meest morni mõistmatusega ja hakkas kodu poole astuma. Vespera ringutas, nagu kass, ja EQ lentsis haigutades kannul.
Meie ei haigutanud. Kuna hobustel oli tagaaias veel kõva nädala jagu söömist, piirasime tagaaia elektrikarjusega. Kamikadzest Monti proovis pea kohe ära, et nüüd on seni naasama heljunud vuhvel-lintide sees ka vool. Tobias proovis ka. Kui lint libiseb koertel mööda seljakarvu, ei tee ta tühjagi, koonu vastu sattudes annab suraka.
Tobiase kiljatuse ja lendumineku peale leekisid pajuvõsas kaelkirjakute kombel puuoksi söövad hopad galopis uurima, mida värki mürratakse. Vahtisid minu jalgade vahele peitu pugevat hiiglast kaastundliku uudishimuga, milles ei puudunud annus põlgust. Informeeritu üleolek…
Reet ütles Vinnist, et ei saa ikka veel kodust tulema – niidab iga päev 35 hobusele seoses karjamaa puudumisega haljast ette. Jeerum küll, kas siis kusagil lähikonnas ei leiduks mõnd maad, kus ta võiks oma mastaapset lasteaeda karjatada? Või mõnd masinat, millega vähemalt ette niitminegi ära mehhaniseerida? Kuivõrd mu kirjutamiseootel artiklid aina kuhjuvad, ei tunne ma ka väga painavat sügelust Reeda mälestusteraamatu kirjutamise hakkamise suunas. Tema olukord lihtsalt teeb nõutuks. Nagu praegu Soomaal oma koju jõudmist ootava Ande omagi – kui tutvusime, rentis ta motelli Valgerannas, siis oli koos hobuste ja teiste lastega tagasi vanematekodus, misjärel on rännanud mööda Riisat, jamad ja ebaõnn üsna järjekindlalt kannul. Nüüd on viie lapse emme leidnud Matsalu ja Pivarootsi vahele lõpuks ometi suure maalapi, kuhu tahab rajada oma kodu – vana talumees, kes sinna kobeda kompleksi on üles ehitanud, eelistab samuti teda ostjana. On talle talvekartuli maha pannud ja keedab koos mooriga ta lastekarjale talvehoidiseid. Aga pank arvas vaatamata Ande kangelaslikule käibele, et vaevalt ta laenu maksta jõuab. Nii viimasel hetkel, et päris ilmselt tahab keegi teine lihtsalt seda mereäärset maalahmakat endale. Andsin talle telefonid pangajuhile võimalikult ligi pääsemiseks – ja koostasin nimekirja võimalikest tüüpidest, kes tahavad kruntideks mõõdetud mereäärse omale suvekodude rajamiseks osta.
Lähenev äike juhtis mu enese tähelepanu sellele, et elektrikarjus tuleb ära kindlustada. Mul on siin üks televiisori esimese sisselülitamise ajal – mida oli vaja kindlasti äikesepilve all teha, eks ole, plaffatanud, karjus aga on veel kõrgendatum ohuallikas. Õnneks peavad ka hobused teda selleks, nii et püsivad kenasti oma liivakastis. Sõna otseses mõttes ka – põud krõbistab sellesama rannaniidu, mis on suurema osa aastast üleüldse merevee all, üha kuivemalt helekollaseks. Kui taevane kuivendus jätkub, ei piisa meile oma maadest, peame ootel naabreid närima matkama – aga siis tuleks kõik see tiksujate süsteem, maandused-kuundused kaasa tarida ja… oeh. On ju ometi öeldud, et õhtul väsinuna selliseid asju ei mõelda?
Õhtul väsinuna rõõmustatakse uue kogumispüti üle, mille Orma päeva lõpuks ära tõi ja mille veel kuivavate lakkide lõhna pilves tüdrukud trenni tegid. Kuna taga aias oli nüüd vool lindi sees, võtsid ruunad ka ees aia trenniplatsi piiravaid vuhvel-linte tõsiselt ega tassinud plikasid õunapuid nuusutama.
 
Neljateistkümnes päev – 12. juuni
 
Õnneks oli hobuste kella neljase ringipatrullimise põhjus siis, kui oma kirjatööd tegema tõusin, kõigest kihulased. Seekord mitte kavatsus Alo äraparandatud aiavõrk järgmisest kohast selga võtta ja merde kümblema kablutada. Kell kuus saabus sitapüti-Enn, meie oma külas elav vana sibiautoga mõnus papi, kes oli küll eile õhtul hoiatanud, et tuleb varakult – aga kell kuus siis lausa…
Taat tiris katki külmunud ja astutud munakoore sisemuse heast-paremast tühjaks, ka sinna sisse kukkunud pinnas lahkus suhinal tsisterni. Ütles, et seekord ta enne talve mul uut tündrit nii tühjaks ei tee, et külmuv pinnas selle jälle üles kergitab ja et ta liiga üleval olles jälle lõhki külmub. Toas panin kempsupoti kaane peale kauni ehiskivikese. Mis siin lastest rääkida – ise võib ka inimene hajameelsusest potile minna ja uut pütti paigaldavatele poistele pihku teha.
Kopa ja poistega saabuv Orma avastas aeda üle vaadates, et enne kui insenerhobud võrgust jagu said, surusid nad aia nurkmise posti maa seest välja. Millest tulenevalt merepoolne võrk – ohissandjumalküll! – tuleb lahti võtta, post uuesti maasse valada ja võrk pingutada. Õnneks ei jäänud see ainsaks valamistööks – vana püti tükke välja võttes ja uuele auku süvendades vajus meie uhiuue talli nurga alt pea veerandi jagu pinnast kaduvikku. Nii et valamist tuleb veelgi.
Et Reti valmistus teisel katsel Tartusse mandlilõikusele minema, tegid tüdrukud täna trenni keskpäeval ära. Kui nad pärast seda hobused ujuma viisid, trallas püksata Minni Monti seljas – sõitis teda puusaga rõõmsalt edasi, hoidis lakast kinni ja läks vihaseks, et ma temast lahti ei lase. Kui Reti ja Brigita teevad EQ ja Montiga esmase töö ära, tulevad Aleksander ja Minni üleni valges – EQ, jookse! Monti, hüppa! Monti vahtis Minnit üle õla nii heatahtlikult kui tema pooleldi helesinise vasaku silma pilk võimaldas.
 
 
Viieteistkümnes päev – 13. juuni
 
Uue püti paigaldamise eel lasti augu põhja betoonpostid, mille külge pütt rihmadega kinni seoti. Et ei kerkiks. Maasse jäi ebaühtlane auk, mille täitmiseks tuleb mõned kandid mulda tuua. Ja talli nurk – aia nurgapostist rääkimata – on vaja uuesti valada. Ohissandjumalküll.
Õnneks oli mul tänaseks nagunii Tallinnasse-minek kavandatud. Ühe asja pärast poleks läinud, aga kogunes kolm. Kasvõi hetkeks ära minek teeb tagasiolemise kergemaks, tühiasjad ei tundu vahepealse distantseerumise järel enam nii traagilised.
Mitmeid päevi on raadios ja teles räägitud Läänemaa rabade põlemisest. Üle Lihula-Risti Tallinna poole kulgedes tundsime kahe väiksema lapsega, kes mul kaasas olid – nagu ikka – rabade kärssamise apokalüptilist hõngu. Meie koduse apokalüptika vältimiseks kontrollisin järele, kas majakaalune naabrimees – see, kes on nooruses kolmevõistlusega tegelnud – ikka on kodus. Et kui üksinda hobuseid valvav-jootev Brigita hätta jääb, oleks abi kõige läheb. On-on.
Jäime seoses teede pindamise ja keskpäevaste Tallinna-ummikutega õhtuse saate “Tere õhtust!” salvestusele hiljaks. Vahetult enne Stockmanni parklasse jõudmist takerdusime puksiirauto taha, mis läti numbrimärgiga, nihu pargitud jeepi pardale kangutas. Rahu ja rahvaste sõprus…
Vaatasin selle suvesarja esimesi eetreid, lugedes Elme Väljaste “Webbyt” ning igasugused naistekad läksid mu jaoks nii koledasse resonantsi, et kolme naissaatejuhiga formaat tundus nagu üsna talumatu telekanala. Solidaarsus ja uudishimu ajas mu nüüd sinna külaliseks kohale ikka. Pärast kuulsuste robinsonaadi Malaisia džunglis nägin üle aastate esimest korda Tuuli Roosmad – Ruudu produtsenti, kellel olid vahepeal juuksed poolde selga kasvanud. Selle tähelepaneku peale nentis naine, et mul on ju ka nüüd patsid. Õigus küll. On jah.
Saate salvestusel oli tegelikult oluliselt lõbusam ja elutervem kui selle saate jäetud mulje läbi televiisori tundub. Võttemeeskonna liige Mihkel Raud itsitas mu keskealise maanaise mahlaste repliikide peale, Eve-Elis-Margit olid ütlemata sõbralikud ja lahedad ning kui Aleksander ja Minni keeldusid osalemast hamburgerite maitsmise-võrdlemise testis, joonistas keegi assistent Minnile kaamerate taga varvaste otsa vildikaga lillekesed.
Kuna pärast saate salvestust ja enne Eesti Naise augustinumbri kaanepildi pildistamist samas, Maakri tänava majas asuvas stuudios oli tunnike aega, silkasin läbi oma leivaemad. Teen pea kõigile naiste-perede-terviseajakirjadele kaastööd, suhtlen toimetajatega e-kirjatsi – ja vahepeal on kangesti tähtis Aita Kivile, Sirje Maasikamäele, Inga Raitarile ja nende kolleegidele ette näidata, et olen tõepoolest olemas, löögivalmis, elus, rõõmus ja ostmist väärt kauba tootja nägu.
Eesti Naise kaaneloo sisemised pildid tullakse ja plõksitakse siin, mu Eedeni aias kohapeal, fassaadinäo pildistamiseks riietati mind sellistesse lillalillelistesse rõivastesse, mida ma ise ei ostaks – kulukas! – ega kannaks – koerad! – aga mis näevad seljas vapustavalt maitsvad välja. Muinasjutt üheks korraks. Minnilt õnnestus pildistamiskleit puhtana kätte tagasi saada, nii et ka Tallinna tiim töötas kadudeta.
Jätsime auto Stockmanni juurde ja kappasime jalgsi Toompeale, kus kahe vaateplatvormi vahelises hoovis Kerttu Rakke oma uut romaani “Küpsiseparadiis” esitles. Aleksander põrnitses selle vudimise käigus jahmunult kõike seda kivi, metalli, klaasi ja plastikut, mis moodustab Tallinna südame – issake, kas see on ka Eesti?! – Minni jäi ekskursioonist teise Eestisse – või kumb see meil ja kumb neil just on – tänu säästvale titeunele, mis teda kohe kärusse istutamisel tabas, õndsalt ilma. Ärkas alles Toompeal, kus kaunis stiilipeokleidis Kerttu jagas autogramme. TV 3 võttis minult intervjuu, mida arvan konkurendi uue romaani ilmumisest. Vastasin siiralt, et ootasin seda ammu, sest Kadi Kuus on hullult hea kirjanik, keda ei tohigi lüpsta-tühjendada-ammendada igasuguste kodukesetlinnade kirjutajana, tahan kohe koju mõnuga tema suurt ja paksu lugema.
Enne oli võimalus üle hulga aja kohtuda kirjastaja Leena Valteriga, kellega koos korraldame mu “Ettevaatust, Emma!” ilmumist vene ja saksa keeles. Lobisesime Linnar Priimäega – kes ei teinud juttu mu vihasest artiklist, millega tema kumiiri Savisaart nülgisin – Kristiina Raudsepaga – kelle mees erinevalt minu omast hoiab kodus beebit, produtsentide Suviste ja Kirsiga – et mu nägu oleks neil meeles, kui uusi pakkumisi tekib – ja Beatricega. Üks mees, kes on juba aastaid mulle töötasu võlgu, surus lilled Kerttule kaenlasse ja põgenes mehiselt. Ei saanudki hiidkrevettidega korvikesi. Ma ise sain mõtlemisainet Kerttu-teemaliste fotode-plakatite väljapanekust esitlusõue kõrval keldris – nende hulgas oli K-kohukese oma. Kas sellest järeldub, et Kerttu ongi kopiraiter, kes selle šedöövri vormistas?
Ma ise ei näinud ei Kanal 2 saadet “Tere õhtust!” ega TV 3 seitsmeseid uudiseid, sest väsimus ei lasknud kuigi kiiresti sõita – ma ei räägi eeskirjadest, vaid sellest, et teatud väsimuseastmel muutub liiga kiiresti liikumine ohtliuks, kuna meeled ei kontrolli enam õieti midagi.
Ehkki kõik, kellele Tallinnas nentisin, et Brigita hoiab kodus üksinda hobuseid, said krabaja, oli kodus loomulikult kõik korras. Brigita ju. Heitsin hopsidele selle tüüpilise ülevaatamispilgu, millega ka hommikul oma loomi paitad – jalad-küljed-silmad terved? – ja niitsin neile kärutäie haljast ette. Nad ei taha miskipärast saunataguseid putkesid ega nõgeseid, neile õhtuse suupiste niitmine lasi end liigutada ja Tallinna-painest lahti raputada. Puhh, kõigis telekanalites ja esikaantel jälle ära käidud nagu niuhti, nüüd teeme midagi tõelist – mina, naine, niidan!


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat