Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed V


Kaheksas päev – 6. juuni
 
Hobusekasvatajad muudkui räägivad, kuidas nad teevad kopleid, parandavad aedu, lapivad-topivad seda ja teist – neist pidevatest koplitegudest-lappimistest rääkides on hobundajad üsna tülpinud ja kurnatud, köhivad ja valutavad pead. Magavad päeval igal võimalusel – et jaksaks lappida, köhida ja pead valutada.
Ma olen ise nüüd täpselt samasugune. Öösel kell üks leidsid hobused taga aias tee puude vahelt võsa taha, võsa ja tara vahelt kakuami nina eest läbi – kõpsti! õue peale tagasi. Katki astutud sitapütist tekkinud haisva kraatri ääre peale. Ringmängu mängima. Kes esimesena sisse kukub.
Ajasin vanima tütre üles, et koos öösärkide lehvides kiiremini lindid ette vedada kõigisse lekkivatesse kohtadesse, mis vähegi hopasid inspireerida võiksid ja mida me ise alguses tähele ei pannud. Vähe viha ei plika tema unine undamine ei-viitsi-viu-viu, kui ise oleks täpselt sama moodi kiunuda tahtnud. Kõrvenõgesed painasid ühest, sääseparved teisest otsast, hobunniku-sunnikud kõndisid uudishimulikult kannul – misteedsjaal.
Kui tagaaed oli igast otsast uuemini-paremini ära piiratud ja hobused sitaaugu juurest sinna ära eraldatud, mõtlesin voodisse Minni kõrvale – kes oli mu äraoleku peale muidugi üles ärganud ja huilgas vihaselt – ronides, nõgese- ja sääsekuplasid sügades, köhides ja pead valutades, et tegelikult pole mul veel kogu komplekti jubedusi. Teistel hobundajatel – kellel reeglina on juba hobuseid endidki mitu korda rohkem – lõiguvad lisaks hobuste endi ettevõtlikkusele ka naabrid karjust. Virutavad tiksujaid ära. Lasevad loomad vihuti oma vilja sisse. Kutsuvad konstaabli. Söödavad oma poolmetsikuid penisid ponivarssadega. Ja metsa ääres on hundid. Kes tulevad jooksu saanud hobuseid noppima. Mõnes külas on vangist vabanenud või põgenenud retsid elusate hobuste kanni küljest biifsteeki lõiganud. Ja mida kõike. Huuh.
Hommikuse esimese ehmatuse järel, et tagaaia kuldne trio on ikkagi kadunud, leidsin nad kõige tagumises nurgas merelt kala nõudmast naasvaid kakuame ja lappajaid imetlemast. Tulid kinupilti vaatamast rõõmsa troikana hüpeldes, nagu lasteaed. Oi, miks sina nii unise näoga oled!?
Ehkki sõbrad arstid on soovitanud mu kiiresti kõhnuvat kuju vaadates tite ära võõrutada – kohe saab ju aastaseks ka juba – ei taha see mingist võõrutamisest kuuldagi, pakib süles olles oma liikuva MacTissi ise otsustavalt lahti. Omasoodu otsustav Minni tissburgeri kallal, tegin mõned kiired korralduskõned. Liu Paadi pealik Ivo ütles, et metsas on pesitsusaegne raierahu ja mingeid kuuselatte tõkete tegemiseks ma ametlikult küll ei saa. Ainus variant – käsisaega metsa ja sobivad puud ise sosinal maha võtta, siva laasida ja hiilides koju tagasi.
Metsaülem Anti küsis, miks ma alles nüüd ärkan. Ja manitsuskõne lõpetuseks nentis, et tal on mulluse langi ääres tegelikult kümmekond latikuuske täiesti olemas. Tulgu järele. Ütlesin, et ülehomme saadan mehe, kes pesamuna sünnipäevale tuleb. Mispeale tunni aja pärast oli Anti järsku nende lattidega keset õue. Saatis mu rahapakkumise peale kanni ja soovis head ratsutamist.
Tegelikult ratsutas kõik see ilm hoopis minu kukil. Kanal 2 megabeibesaade Hooaeg kippus minu poole kööginurka salvestama. Leidsid küll beibe. Hea küll, tulge, aga midagi muud kui meie tavalist oblikasuppi pole mul küll aega keeta. Kilingi-Nõmme pensionärid tahtsid juulikuuks ekskursiooniletuleku aega kokku leppida. Jah, mina just olengi turismitalu ja vaatamisväärsus. Vinnasin kaevust hobustele nende seitse pangetäit iga mõne tunni tagant ja käisin vahepeal naabermotellis pildistamas maakividest välikööki, mille eeskujul mehe vend endale ka kööki tahab.
Tüdrukud jõudsid selle siblimise järel nii napilt Tartu bussi peale, et… ega tegelikult väga ei jõudnudki. Juba maanteele keerav buss tuli kinni pidada. Margaretal pidi olema homme mandlilõikus, Brigita sai talvel oma 10. sünnipäevaks reisi maailma legendaarseima 10aastase plika, Pipi maale Rootsi ja väljasõit sinna oli samuti homme.
Nende mõlema äraolekul jääb mul beebi ja põnniga hobuseid hallates vaid palvetada, et nood püsiksid kenasti taga-aias. Üksinda kolme hobust püüda ja seada on nagunii paras kunsttükk, kui ühes kaenlas on aastane kratt ja teises ligi viiene klutt, siis… Armas kabjaline lasteaed, püsige tagaaias ja vaadake kakuame!
 
Üheksas päev – 7. juuni
 
Varjus kisub 30 kraadi ligi, sääsed on ära küpsetatud, aga selle eest on meil kärbestega hästi. Riputasin igasse tuppa kärbsepaberi, panin oma ja Minni voodi kohale putukaloori, mis on tegelikult kangesti kaunis õhuline baldahhiin. Ühtlasi meenutavad need kärbsed mamma Lillit. Mustlasemutti, kes resideeris tükkis oma ülbe ja üha paljuneva taboriga mu eelmises, Raekülas asunud kodus. Ka sinna meelitas hobusesõnnik ja –higi miljoneid kärblasi, kelle vastu mustlasmoor riputas võrke ja narmaid ja tormas üha tigedamaks muutudes neid lapatsiga taga ajades mööda majapidamist.
Toona päris kurjaks ja koledaks pööranud kooselust on valikuline teadvus nüüdseks välja sorteerinud naljakad ja talutavad mälestused, nii et tsõgamoori meenumine on tegelikult üsna soe ja südamlik. Kohati on mulle Lilli meenudes hakanud tunduma, et pärast surma on temast saanud üks mu kaitseinglitest. Nagu nad ikka on. Neid on mitu. Paari teist nendest tean ma üsna hästi ja kindlalt. Aga järjest selgemalt näib, et ka vana romatanta on pärast mõttes leppimisi ja andestamisi kaitseingliks saanud.
Mina ise olen saanud tüüpiliseks mitteratsutajaks. See, kellel pole hobused kodus, kes sõidab ekstra hobuste juurde, peab nendega ühistegevuse leidmiseks ratsutama. Hobuseid kodus pidades oled vee vinnamisest ja tuhandest olmejamast õhtuks, mil on talutavam kliima, juba nii läbi, et ei taha mingi saduldamise ja nõksutamise peale mõeldagi. Seda enam, et tagant aiast ette platsile toomine ajaks kaadri liiga kihevile, saaksin oma üksilduses sellest ainult nööki ja nägurit.
Kui tüdrukuid pole, siis hobused lihtsalt söövad – Vespera näeb välja juba nagu kakuam – joovad ja mängivad omavahel. Vaid väikseimate lastega olles on EQ ja Monti igaõhtuseid etendusi sellepärast nukker vaadata, et seda nalja ja efektset vaatemängu pole kellegagi jagada. Sama tunne, nagu reisil olles – tahaks, et kõrval on keegi lähedane, kes näeb samal hetkel sama asja.
Ja kes jagab muret.
Nüüd on täiesti selge, kes neist kolmest juhtus sitapüti peal seisma, kui see munakoorestus ja sisse langes. Vespera hoiab esimest vasakut. Pärast lasipuu jaoks kaevatud auku astumist liipas ta esimest vasakut. Nüüd hoiab paremat. Palav on. Parmud on. Ja hetketi tundub, et ta seisab joogivanni juures kaebliku näoga jalga hoides põhiliselt selleks, et ma läheksin – Minni aina kaenlas, kus siis mujal – teda silitama, juttu rääkima ja tema aega sisukamaks muutma. Vilunud hobusekasvataja, kellele nõu küsimiseks helistan, ütles, et kui jalg pole kuum ega paistes, siis ilmselt on tegu kerge põrutusega – ja valu mäluga, mis olevat hobustel megahea. Kui korra haiget saab, on valumälu tõttu jalg kauem kaenlas kui tegelik trauma vääriks. Soovitas söögisoodat anda. Võtsin sooda vesilahuse seoses süstla puudumisega klistiiripumba sisse ja lasin märale hammaste taha. Ta ei arvanud, et see eriti ohtlik või vägivaldne oleks. Igasugune tegelemine liigutab ja rõõmustab teda. See fakt tekitab minus muidugi süütunnet. Peaks pärast laste magamapanekut… ei pea, mina olen ka kõigest inimene!
 
Kümnes päev – 8. juuni
 
Lõpuks ometi sain kellelegi uhkelt oma hobuseid näidata ja rääkida, kui lihtne, ilus ja armas on elu Eedeni aias. Ja kui juba saamiseks läks, siis mitukümmend imetlejat ikka korraga.
Selle, et Minni esimest sünnipäeva peame täna, leppisime juba mõne nädala eest kokku – kõigile külalistele, lapse isa kaasa arvatud, sobis just täna. Aga koolitusfirma, kus aegajalt enese mobiliseerimise-motiveerimise-müügi loenguid pean, oli ka just täna Ojako motellis väljasõidu-õppepäeval ning minu loeng pidi toimuma mu enda kodus. Ja Kanal 2 oma beibeköögiga saabus loomulikult samuti täna.
Hommikul tegin põhjaliku tururingi – värske hapukurk, vinnutatud vobla ja muud turult saadavad suvesulnidused. Perekonnaga – ämm ja äi kaasa arvatud – kohtusime nende Tartumaalt tulles samuti Pärnus. Maja ja talli üle värvimiseks oli vaja värv ära osta. Timmode ja Kranichite praktikast olen õppinud, et mistahes pidustuste puhul oleks narr kokku tulnud tööjõul lasta kasutult süüa-juua, mõni mastaapne töö on vaja ära teha.
Toidu- ja värvikoormaga koju tagasi tormates jõudsin napilt enne koolitusfirma delegatsiooni. Seekordsed viisteist õpilast olid küpses eas inimesed, enamus mehed. Neile oli päris koom ja sürr jutustada, mismoodi oma karjääri üles ehitada ja isikupära säilitada. Ent tegelikult nautisid “õpilased” lihtsalt mu paviljonis – mis on ühtlasi talli riistaruum – värskes õhus istumist ja vaadet kuldsele triole. Hobused mürasid, pererahvas toimetas õue peal – äi alustas maja värvimist ja mees tegi äkilise otsuse ajel kaevule uue kaane – sellel, mis juttu koolitaja-Murutar ajas, polnud väga suurt tähtsust. Sain kahe tunni pärast oma õpetatute-tuulutajate lahkudes – nad sõitsid kakuamiga Sorgu saarele – vaevalt majapidamise taas kontrolli alla – toidutegemise järje peale, asjad oma kohtadele, kõigile töödele pilk peale ja titele tissi – kui saabus Kanal 2. Näitasin neile kaamera ees, kuidas tehakse oblikasuppi. Noortest mõnusatest inimestest koosnev võtegrupp sulandus supi valmimist oodates sünnipäevaseltskonda ning kasutas mu hobuseid saate raamistuseks – filmis igasuguseid vahelauseid ja üleminekuid, taustaks kakuami taga kenitlevad-poseerivad hobused. Jumala eest, need saavad aru, kui neid filmitakse – võtavad asendeid ja on süvendatult ilusad, kui kaamerat näevad.
Hopsidega aga on veel enam kui lastega nii, et keegi kõrvalseisja peab neid kiitma ja imetlema – selline tunnustus annab hulgaks ajaks jõudu nendega olmlemiseks.
Meie ristilaste vanemad Karin ja Erlend võtsid harjunult-sujuvalt töid üle – Karin andis Vesperale jalavalurohtu (fenüülputasooni pulber on leidlik keerata tillukese tüki vetsupaberi sisse, see laguneb kõhus kenasti ära ja nägemist – ei mingit säärast riskantset õudust, nagu sama preparaadi süstimisel kaelaveeni, mil veenist mööda, muudesse kudedesse sattumine põhjustab jubeda mädanemise), Erlend turnis koos mu äiaga värvirulliga mööda majaseina. Minni ristivanemad – Inglismaalt taas kodus Valdo ja Helen Lust – ühinesid sujuvalt. Valdo majavärvijatega, Helen asus kõigi ära oldud aegade eest tagantjärele, ette ja taha Minnit hoidma. Alo lähisugulastest Heiki ja Kristel ehk lihtsalt Kranichid võtavad endale aga alati töö, mille tulemused on ajas kestvaimad ja väljapaistvaimad. Kui pärast orkaani tegi Heiki talgute ajal meile sauna uue mööbli, siis seekord tegi ta Alo meisterdatud kaevukaane sisse selle väikese ülivajaliku luugi, mille kaudu ämber üles-alla käib.
Samal ajal kui minimudila – sünnipäevalaps Minni ja täpselt kuu aja pärast samuti aastaseks saav Hele Kranich – võttis Barbara ja Tobiase lähedust ja kõrvalõõtsutamist rahulikult, loomuliku ja meeldiva nähtusena, tekitasid ühe Alo sõbra pisut suuremad lapsed paraja polundra. Tujukad linnalapsed karjusid koerte peale, jooksid kätega vehkides neil eest ära, kiljusid hobuste nina all ja said selliste töllakuste peale pidevalt kõige võimatumatel moodustel haiget. Külalapsed, kelle kodudes peale keldriroti uuemal ajal ühtki looma ei peeta, hiilivad aia taha hobuseid vaatama, nagu loomaaeda. Linnalapsed – kelle vanaema-vanaisa ometi maal elavad ja loomi peavad! – kardavad koeri ja vihkavad hobuseid. Ma ei saa aru, mis toimub.
Toimus see, et laste isale endale käisid ta jeekimid kõige rohkem närvidele, nii et ta ei saanudki koos teiste isadega sauna. Ja pärast sauna toimus intensiivne hopakitants – uus kurn sääski oli ühe korraga miljarditena koorunud ja kattis kõik saunast väljujad ühtlase kihina. Kui tavaliselt magab enamus külalisi sellise ilmaga telkides, siis sedapuhku magas igas voodis kaks kuni neli kena kodanikku – ja minu meelest olid kõik rahul. Loodetavasti polnud mu meel petlik.
 
Üheteistkümnes päev – 9. juuni
 
Täna hommikul kell üheksa sai mu tillukene tütrekene üheaastaseks. Ta on kõige ärahellitatum, isekam, memmekam, ilusam ja hirmsam väike tüdruk, keda ma iial näinud olen. Ja tema on otsene põhjus ja käivitaja, miks meil kogu see Eedeni aed ja hobumajandus kodus on. Vanemad lapsed pole mind inspireerinud ja suisa sundinud järjest tihedamalt hobustega koos elama. Nüüd nõuab Aleksander küll järjest kõigi hobuste selga ja küsib, kellega neist tema hüppama hakkab – aga tema beebieas tekis täiesti hobuvaba vahepeatus meie elulugudes.
Kuna hällilapse papa kadus kummide vilinal tükkis oma pohmakaga Sorgu regatile ja teised isad olid ka sellised… ee… eilased, võtsime naistega võimu. Värvisime ämma ja Margaretaga kolmekesi talli ära. Uksed-aknaluugid maja värvi halliks, ülejäänu paviljoniga ühtselt muldpunaseks. Retiga kujunes meil selline rütm, et üks kummardus poti kohale, teine sirutas pintsli seinale – vaheldumisi. Mingil hetkel ajasin rütmi sassi ja pistsin ette vaatamata värvipoti poole küünitades tütrele veetlevalt rootsipunase pintsli kuklajuustesse.
“Käi kanni!” kraaksatas lapsuke – tõsi küll, pea 16aastane. Pedagoogiliselt pidanuksin vist solvuma ja meetmed võtma, aga üldinimlikult oli hirmus naljakas. Järgmisel hetkel palusin tal sitapüti kõrval varisenud murukamara ja liivapinnasega ettevaatlik olla ja… kukkusin ise selg ees peaaegu sinna tünni.
Umbpalava päeva järel – mil hobused vahtisid uniste nägudega õunapuu alt ja kogusid öisteks mängudeks ja mürramisteks jõudu – sõitsime lastega jahtklubisse, kus Sorgu regatilt naasnud isa ja tema kompanjonide jahtlaeva “Adventure” pardal lauldi Minnile taeelaguu. Sellised loitsud ja head manad peavad olema, muidu pole sünnipäev õige.   
 
 
Kaheteistkümnes päev – 10. juuni
 
Idüll. Selliseid asju peab teatavasti pelgama. Et kui on liiga ilus ja mõnus, paigas ja päikseline. Laste isa oli terve päeva kodus – värvis nii maja kui talli kõige kõrgemaid kohti, mida üleeilne napsine ja eilne kõrgusekartlik seltskond värvida ei saanud. Mina koorisin seni kuuselatid ja võõpasin valge värviga vöödiliseks.
Neid latte aia najale kuivama pannes mõtlesin, et mul on nüüd siin ka Liu Ratsaakadeemia – nii, nagu aegadel, mil vanemate laste ristiemal Heli Varikul veel väga hästi ei läinud, ilkusime tema majapidamist Rannaküla Ratsaakadeemiaks. Kõik tuleb spiraalsete ringidena tagasi ja tagasi ja tagasi ja…
Ehkki ma teadsin, et kui hobused korra tagant aiast ära tuua ja mere äärde viia, tekib neil selle järele isu ja kiusatus, viisime nad mere äärde ujuma ja püherdama. Seda enam, et Montil oli mingist taimest kõht lahti ja tema helevalged kintsud oli vaja sõbramehe poolest ära kasida. Hobused mõnulesid vees, lapsed pladistasid nende jalgade vahel, mispeale Vespera käis, koon maas vastu väiksemaid lapsi, et kellelegi kuklasse ei komistaks.
Kümblusest õuhhi täis läinud Monti leidis lauavirna ja aia vahelt prao, kust end hoovi peale nihveldada. Seepeale otsustasime, et tüübil tuleb korralike korderingidega liigne vurts välja lasta. Kui juba kordetamiseks läks, saduldasime kõik kolm hobust. Vespera varustuse timmisime sünnipäeva eelõhtu talgute kõrval Kariniga parajaks ja paika. Nii et see käis talle sujuvalt selga ja külge ja ta ise oli südamlik, rahulik, leebe ja koostööaldis, nii et iga samm temaga oli selge rõõm ja nauding.
Retil oli endaga toimuva asjus eriarvamus. Itsi täis Monti viskas Brigita all küll paar korda tagant üle, ent Brigita ei karda seda ega mõtlegi maha kukkuda nii tühja asja peale. Mispeale Monti taltub ja sõidab kut tallekene. EQ aga otsustas, et tema on kõike muud kui talleke. Pani tükkis piirdelintidega trenniplatsilt õue peale, kui Retist muidu lahti ei saanud, kablutas õunapuu alt läbi, nii et selili langenud tüdrukul pühkisid noored õunad nina puhtaks. Õnneks ta ei ehmatanud ega hakanud kartma – võttis vihaselt steki ja valmistas meile tubli veerandtunni kinupilti, enne kui EQ mõistis, et ei pääse, targem ja säästlikum on alla anda. Kui ta aga kord juba alistus, siis sõitis nii kenasti, et lausa vesi tuli vaadates silma.
Hommikul tuli tühja tagaaeda, kus polnud ainsamatki hobust, vaadates vesi silma esimesena õue läinud pereisal, kes mõtles hobuseid joota… Tagaaiast välja toomine ja ujutamine, trenni käigus üles pumbatud pauer, parmud ja igavus, varaöised rebaste hääled ja hilisöised-varahommikused välja sõitvad kakuamid mõjusid kuradi troikale täpselt nii, nagu arvata võiski.
Et miks küll kõik hobusekasvatajad muudkui aedu parandavad, kopleid teevad, köhivad ja peavalude käes kannatavad, eks ole…


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat