Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed IV


Viies päev – 3. juuni
 
Romantilised võhikud võivad küll väita, et lopsakalt vohav sirelihekk on ülimalt veetlev kujunduselement elumaja ja treeningplatsi vahel. Aga kui see varjab mul igasuguse vaatevälja ja ma pean tita-Minniga toas asjatades vaid kuuldemängu põhjal aimama, kes parasjagu läbi plangu jooksis, kes tagant üles lõi ja kes kukkus või ei kukkunud, kisub asi klaustrofoobiliseks. Pikkuse ja jõu erinevus on issandast nii ebaõiglaselt seatud, et mu vanamees lõikas tunni ajaga poole meetri võrra madalamaks ja tsiviliseerituks need hekimeetrid, mida mina oleksin pool päeva närinud. Sest tema ei pidanud taburetile ronima.
Niipea kui külalisperemees minema sõitis, viskas pump kaevus lahtivibranud kinnitusrõngaga lohvi tagant ära ning meil terendas ees nädal aega, kuni pesamuna sünnipäeva puhul korraldatavate talguteni, kooguga vee vinnamist kaevust. Selle muutis kohe sissejuhatuseks väga paljulubavaks EQ, kellel on komme kollasesse vanni esijalgupidi sisse ronida. Niipea, kui endal on janu täis joodud, alustab jalavanni. Musta purunematu ämbri keerab see sunnik lihtsalt ümber, võtab hambu ja vehib mänguasjaga nii teiste hobuste kui vihase minu nina ees – näänännänäänäää!
Margareta lõikas oma paharetile just kena lühikese paipoisi soengu. Pioneer Petja sirge tukaga. Paras talle! Ja paras kõigile, kes seda paid nägu usuvad. Kõik keerab ümber, rohib ära, hammustab pooleks, astub kildudeks. Aga ega ta paha pärast…
Oma keskmises tütres tunnen kõige rohkem iseennast ära. Kui viime hopad ilge leitsaku käest merre leevendust leidma, läheb kümnene pliks turri iga liigutuse peale, mida loom oheliku otsas teeb. Reti kõnnib oma EQga, mina tassin Minnit kaenlas ja Aleksandrit käe otsas, Brigita läheb Vesperaga ja Monti silkab niisama lahtiselt kannul. Brigita on nagu väike vissis õppealajuhataja ja tänitab täpselt minu intonatsiooniga nii siis, kui mära ei taha vette minna kui siis, kui ta liiga hoogsalt vette läheb. Ootamatusi ja reeglivastasusi pelgav tirts sõitleb hobust nii siis, kui see ei taha koos teistega end pärast ujumist liivas rullida kui siis, kui ta end liiga hoogsalt rullib. Sihukest minimudelit pläägutavast iseendast on väga õpetlik näha.
Tütrele soovitan pelglikkusest üle saamiseks lihtsalt kujutleda, mis oleks kõige hullem juhtumine. Vespera ehmatab – või paneb niisama vabalt keksutavale Montile käest ära järele. Ja siis? Nad jooksevad mõningase rannanõmmel ringitamise järel nagunii kõigest koju tagasi. Nii et rahu, ainult rahu!
Sedasinast on mulle eneselegi vaja.
Vaagun põrgukuuma käes ohkides täiesti mõttetuna ringi ka neil harvadel õndsatel hetkedel, mil Minni tudub. On teinegi samavõrd hea moodus oma närvide pidevalt pinevil hoidmiseks – ja neurootiliseks läbinärimiseks täiesti ise ja kõrvalise abita – kui lakkamatu kujutlemine, mis kõik juhtuda võib ja kuidas miski plaanipäraselt ei lähe ja mismoodi elus asjad ei püsi paigal, vaid teevad ettearvamatuid tükke. See teine moodus on endalt võimatu nõudmine.
Kui palavus paneb peaaju keema ja iga natukese aja tagant on vaja kaevust – kuumakoomas koeravolaskitele pea sama palju, aga sagedamini kui hobustele – vett vinnata (kuradi pump ja lohv!), siis pole mõtet isegi meenutada, mis lood kõik ajakirjadele tellitud on. Seda küll, et Antoniuse Gildi looga on üsna kiire, kolmikute emaga, kellelt isa pärast teise naise leidmist ka lapsi tahab ära nihveldada, on seisud segased ja pehmelt öeldes ebaõnnestunud sünniloo järel ülisügava kahjustuse saanud beebi lugu saab valusalt õpetlik. Ma ei saa endast välja ei neid kiireid, valusaid – ega ka kümmekonda muud tellitud ajakirjalugu, sest olen ka kõigest inimene.
Ja see inimene on paanikas. Kas ja millal ma siin oma sõltujate, kuumuses lõõtsutajate-higistajate keskel närveldades enam üldse vaimseks muutun? Noorem poeg näitab mulle – lisaks keskmise tütre näidatud õppealajuhataja fenomenile – kui hull on asi siis, kui ähm kaotab huumorimeele.
Brigita läks beibedisko jätkupeole – naabritüdruku sünnipäevale tulnud tirtsudega ujuma, sadamasse jalutama ja neeme peal pesitsevatelt luikedelt kolakat norima. Kui olime ise veel siin Lius täiesti uued ja Barbara oli alles mütsakas kutsikas, sai koer eluks ajaks selgeks, mis asi on hauduvat emaluike valvav isaluik. See on üks kogukas valge vihur, mille keskmes sirutub sisiseva nokaga kuri pea ja mille küljes on valusaid vopse jagavad tiivanukid. Omas koerakeeles on Barbaral õnnestunud Tobiasele see teadmine edasi anda, nii et Tobias pole pruukinud omal nahal järele proovida, kuidas kuri luik koera turjal tundub.
Et Aleksander ei tunneks end tibide sekka silganud õe poolt hüljatuna, võtsin ta pärast Minni lõunauinakut – mis mulle erialatöö tegematuse tõttu kasutuna möödus – näpu otsa ja kõndisin järgmisi, tarataguseid kopleid üle vaatama. Tara ja mere vahelgi olid mahlased kõrkjaväljad, mis hobustele ujumas käies üliväga meeldisid, ent sinna ei ulatunud elektrikarjuse kaabel ega kaevuvoolik. Seega tuli järgmised koplid teha koduaia ja sadama vahele. Kõndisime selle maa läbi, et avastada võimalikud ohud hobustele.
Siinkohas Aleksander huumorimeele kaotaski – ja näitas ette, milliseks ka tema ema võib muutuda, kui oma pablamisega liiga traagiliseks pöörab. Kaldamudas kinni jäänud kummik, millest väike mees hetkeks välja astus, ei teinud talle nalja, vaid ajas ahastavalt kriiskama. Ehkki ma tallasin tal ees nõgesed maha, ajas ainuüksi endapikkuste kõrvetajate olemasolugi ta hüsteeriasse. Kuigi päästev õu paistis siinsamas üle putkede, tundus naljasoonetuks heidelnud mehikesele, et ta ei pääse iialgi sellest sumisevast džunglist – mille põhjas looklevat nastikut laps õnneks ei näinudki. Süütu uss, aga palju ulgumist, kui oleks näinud.
Mõtlesin vaatamata huilgavale-halavale pojale välja, et maalapp tuleb jagada järk-järgult kolmeks kolmnurkseks kopliks, nii et värav jääb tükkis oma maanduste-kuundustega kogu aeg samasse kohta, kolmnurk ise liigub edasi. Leidsin potentsiaalsest keskmisest koplist maha murdunud betoon-elektriposti, kurjad metallorad küljes – ära koristada! – ja sain koerad avastusretkelt enne koduaeda tagasi, kui nad märkasid jalutuskäigult naasvat siutsuvat sülemit. Barbara oleks igaks juhuks nende peale kuri olnud ja Tobias nad parimat soovides, süvasüdamlikult pikali jooksnud.
Kõnnisklevaid görle eskortiv naabripaar jäi meie aia taha seisma. Pereisa uudistas isukalt hobuseid – endise kolmevõistlejana oli ta ratsutamisega tegelnud ning need elukad pakkusid talle huvi. Eemalt. Aeda sisse ei saa ta tulla, sest tal on Barbaraga… ee… omad suhted. Juba enne hobuste tulekut oli suur prügikonteiner, kuhu naabrid ka oma andamit toovad, just nende suhete pärast juba aia taha viidud, et naabrimees ligi pääseks. Naabrinaine vaatas isukalt hobusesõnniku saarekesi. Tema roosid ja salatid, ürdid ja tomatid hüüdsid kodust nende järele. Soovitasin tal lahkesti kodust kott või käru võtta ning tulla ja korjata. Sest seda sitta on meil küllalt.
Kui tüdrukud ilma õhtujahenedes hobused saduldasid ja eesõuel – mis mulle tänu mahalõigatud sireliseinale nüüd turvatunnet sisendavalt tuppa ära paistis – trenni tegid, ei saanud ma päriselt nautida seda, kuidas vanem õde võttis siis, kui noorema õe poni liiga ülbelt põtkima ja pukitama hakkas, lapilise ülburi enda kätte ja tegi temaga mõned pedagoogilised ringid. Sest esiteks oli taies Eesti uudiskirjanduse hulgast, endise raadioajakirjaniku kirjutatud naistekas, mida kohusetundlikult lugema olin sunnitud, kohutavalt kohmakas ja vaevaline konstruktsioon. Teiseks mõtlesin hirmuga, mis siis saab, kui tütred lähiajal Liust korraga ja kordamööda ära on. Kuidas ma siis džigitid koju tagasi saan, kui nad jälle plangu selga võtavad ja jooksu panevad. Mismoodi üksinda jootmismajandusega toime tulen – pumba tagant lahkunud lohvi tõttu tähendas iga jootmine seitsme ämbritäie väljavinnamist kaevust. Kuidas saan hakkama süütundega, et ma ei saa hobuseid siinsamas laiuvasse merre üksi ujuma viia. Trenni tegemisest rääkimata.
Sellised hirmud tulevadki õhtuti, kui päevatöö ja kuumus on jõuvarud lõpuni – ja üle sellegi – tühjaks kurnanud ning vaatad tulevikule selliselt jõuetult positsioonilt. Ah, mis positsioonist siin rääkida, kui kõik suveks planeeritud tööd olid loodetud graafikust juba praeguseks nädala-paari võrra maha jäänud…
 
Kuues päev – 4. juuni
 
Jess! Hommik on õhtust targem. Uus luud pühib puhta toa. Mida külvad, seda lõikad. Anna aega atra seada. Tühi kott ei seisa püsti. Töö kiidab tegijat. Ja kõik teised vanasõnad ka – kõik peavad paika. Kirjutasin hommikul tõhusalt oma ajakirja-artikleid ja maikuu müügi eest arveid. Seda rõõmu tumestas vaid tõsiasi, et keegi oli mu gprs-helistamisega külastatavasse e-postkasti mingi nii mahuka kljäksati lajatanud, et mu vändaga iti-võimalused ei võtnud seda vastu. Kolmel katsel oli see meil tulekul traatidesse kinni kiilunud, klienditoele helistades ei saanud seda saasta – mingi naljavideo kindlasti – keskuses ka maha võtta, tuli linna Elisa firmasse minna ja appi hüüda.
Ainult poolteist tundi läkski, ja juba oligi selge, et seda faililahmakat ei saagi serverist maha. Vifikofikus õnnestus va ummistaja alla tirida. Oli ajakirjanike liidu saadetud materjalipakett mingi eurokonverentsi kohta. Saatsin Lillemetsa-büroole härda palve mind saladusse pühendatud žurnalistide listist välja võtta ja enam mitte selliseid halvavaid bullasid saata.
Ostsin lastele hingehinnaga hispaania maasikaid ja tüdrukute voodite-riiulite värvimiseks õrnalt siniseks tembitud värvi. Koduteel helistasin Reet Prooverile, kellega meil on plaanis tema memuaarideraamatut kirjutama hakata. Mõte on selline, et töö alustamiseks peaks hobukasvatuse korüfee võtma Vinnis oma karussellist paar-kolm vaba päeva ja Liusse jutustama tulema. Materjalide esimese ringi läbi töötamise järel sõidaksin mina omakorda Vinni. Ja nii edasi.
“Ma niidan hobustele iga päev autokoorma täie haljast ette. Karjamaid meil siin Vinnis teatavasti pole, et koplites vaid jalutamas käivad hobused üldse haljast saaksid, niidan seda neile käsitsi. Kõigile 35-le. Lisaks vean hobuveoautoga hoidlast heina – iga päeva portsu eraldi, sest peale mahub ainult kaks palli. Väimees käib tööl ja tütar nii lolli tööd minu asemel ei tee,” kirjeldas Reet oma olukorda. “Kahest-kolmest äraolekupäevast ei saa juttugi olla. Saan sinu juurde üheks päevaks tulla niimoodi, et eelmisel päeval niidan kahe päeva halja ette ja vean kahe päeva pallid ära.”
Leppisime siis kokku, et teeme kasvõi nii, aga teeme. Ülle Lichtfeldt, kellest olen lubanud naisteajakirjale suure kaaneloo kirjutada, lubas minu juurde tulla siis, kui algavad “Vargamäe kuningriigi” suveetendused – tuleb mõnel õhtul Endla bussiga Pärnusse, mitte ei sõida Rakverre.
Selleks ajaks, kui linnaringilt koju jõudsin, auto toitu ja maasikaid, värvi ja taas töökorras postkontoriga arvutit täis, oli naabrimajast üllatavalt suur osa olematusse sõitnud. Hommikul ilmusid rannavilla juurde, kus omal ajal Juhan Smuul ja Aadu Hint koos suvitasid, uue omaniku saadetud lammutajad. Orkaanijärgne nadi ja pisteline kuivatamine-tuulutamine oli ajaloolise puitmaja vammi täis lasknud ning uus omanik otsustas selle maha võtta ning meie elamisest pisut enam majaka poole päris vastse maja püstitada. Kuna neli lammutavat noorsandi olid saadetud linnast, mitte külapoe kõrvalt, olid need üllatavalt klaaride ja kenade silmnägudega, nii et mu vanimal, kodus hobuseid valvaval-jootval tütrel oli põhjust õue peal graatsilisi asendeid võtta küll.
Tütarde õhtuse trenni järel mõistsin järjekordse värske ehedusega, kui karmis olukorras elavad suurte tallide pidajad. Iga tallis käija vaatab kriitilise pilguga, kui hoburiistad pole korras ja paiknevad mööda sadularuumi ja treeningplatsi vaba kulgemise korras ringi. Aga mitte keegi ei pane neid ohelikke ja stekke, harju ja asju tegelikult alati oma kohale tagasi. Meil on ainult kolm hobust ja nende riistade jaoks kena käepärane nurgake paviljonis – aga ikkagi tekib trennide käigus kaos.
Kuigi pereisa pani talli seina äärde lasipuu paika, on eesplatsi lagedaks söövaid hobuseid olnud kõige käepärasem saduldada sealsamas, treileri külge seotuina. Loomulikult jääb mõni ohelik ikka kuhugi sinna treileri juurde ripakile. Samavõrd kui minu märaga ei tohi steki keeles suhelda, tüdrukute ponidega ilma ei saa – ja iga trenni järel on ka mõni stekk platsil liibalaabakil. Mööda õue ilma jalgadeta kõndivatest plätudest-sokkidest rääkimata. Iga harja või leivakilet käest lastes mõeldakse, et küll ma pärast… Aga pärast on teised mõtted, nii et kõik jääbki. Mistõttu alustan ja lõpetan iga päeva asjade otsijana ja koristusmasinana ning mõistan, kui lootusetu on suurte tallide emandatel hoida kõike nii korras ja kohal, et ühelgi kõrvalisel ibisemist ei oleks.
Mul polnud ibisemist, kui naabrimaja lammutajate pealik küsis üle aia, kas nad võivad õhtul kella üheteistkümneni lõhkuda. Mida kauem ja intensiivsemalt tehakse, seda rutem see jama lõpeb ju. Loomulikult tõotab ka uue maja ehitamine kaost ja kolinat, aga konstruktiivse mürramise kõrval elada on rõõmsam kui lammutamise trahh-klirr-krääksude saatel. Andku minna, töö tegi ahvist inimese!
Kuna hobused olid eesplatsi lagedaks söönud ja igapäevaste trennide käigus selle, mis söömata, huumuseks tallanud, lasksime nad ajutise lindi tagant ära õuele. Söögu öösel maja ümbrus kenaks.
 
Seitsmes päev – 5. juuni
 
Õuduste öö oli.
Kuldne trio patrullis öö otsa ümber maja, nii et hooviteed ja liivapinnas kõmisesid. Tundide kaupa tümm-klops-põnts. Lühidad peatumised söögipausideks. Harvad sissepõiked talli, kus seina peal sahtlis seisev lakukivi on kahtlemata isuäratavam kui õues kogu aeg saadaolev. Ja jälle patrulimisklobin.
Olin just magama suutnud jääda – akna tagant alalises liikumises mööduvate hobusesiluettidega harjub ju ära – kui kogu elamine täitus karmi haisupilvega. Mõnikord paiskub lampkastist selline lehapilv tagasi, kui sitapütiauto maasse kaevatud paaki tühjendab. Rõhkude vahe lööb haisu tagasi. Vahtisin vannitoa aknast pütikorki, mis on täpselt elumaja ja talli vahel. See oli kenasti peal. Aga hämaruses paistis, et korgist maja pool oli maasse auk tekkinud. Maalihe vist. Või mingi seletamatu põhjusega varing. Igatahes oli hommikul vaja see auk kuidagi täita.
Hommikul moodustas “öine vahtkond” õue peale idülli. Kõigepealt tuli Vespera koidukiirtes ärganud ja liikvele läinud papagoisid läbi akna uudistama – ja uinus, nina aknalaual. Seejärel keerasid kõik kolm end vana kakuami kõrvale külili ja magasid pärast öist ringitrampimist lausa norinal. Laskmata end häirida minust, kes ma kella viie paiku talli ja maja vahele lampkasti ümber linte vedasin. Piirkond oli vaja ära turvata ja ohutsooniks kuulutada, sest pimedas maalihkeks peetud auk kadus tegelikult sügavale maa alla. Sitapütt oli pealt katki ning kui hobuste astutud augu kõrvale astusin, et kahjustuste suurust hinnata, langes suur lahmakas maad mu jalge alt, nii et mullakamar sõitis sahinal ja lurtsudes sitapaaki, ma ise volksasin napilt tagasi.
Mees, kellele kell kuus helistasin, arvas, et sitapütile on vaja sarkofaag peale ehitada-valada, aga selleks tuleb pealmine külg välja kaevata. Hakkasin kohe, enne kui põrguleitsak vallandus, pihta. Minuga liitus tunnikese pärast ärganud vanim tütar. Kes sai tunni ajaga päikesepiste. Kaevamine näitas, et paak on palju lõhkisem kui kõigest augu külje sisse saanud. Ülemist külge üldse polnudki enam – ainult killud ja ribad. Nagu munakoor. Mädamuna. Väga hullusti haisev.
Kell kaheksa helistasin Ormale, Kaie Segeri mehele, kelle ratsutamishuviline tütar polnud miskipärast tänini siia hobuseid vaatamagi tulnud. Orma ütles, et Pauline käis äsja koos emaga Taanis linetantsu võistlustel, sest nad tahavad MM-ile minna – ja põhjust minna on ka, nii Kaie kui Pauline panid oma vanuseastmed kinni – ning lubas katastroofikollet üle vaatama tulla. Et kuidas teda lappida, nii et hobused vajadusel – äikese, ilutulestike, rahetormide puhul – tema ehitatud talli ikka pääseksid.
Kuni Orma tulekuni oli selge, et leitsaku tõttu deserteerunud tütar on jätnud mu üksinda labida külge lihtsalt ära surema. Ma ei jõua üksinda seda kõike iialgi maa seest välja kaevata. Väsimus muutis jala töntsiks, nii et kippusin iga natukese aja tagant maa alla libisema. Seadsin sammu kabedamaks ja marssisin naabriõuele, kus nett nelik loopis eilse lammutamise jääke krusasse. Ütlesin ausalt, et tulin siia kokku kukkuma. Et appi.
Kutid lohutasid napilt, et pole vaja kokku kukkuda, nad tulevad ja kaevavad lõpuni. Et minust laiska muljet ei jääks, niitsin nende tulekuni lagedaks eesplatsi ühe nurga, kus hobused millegipärast söömast tõrkusid ja kus kõrguvate putkede-nõgeste varjus mõlemad ponid igas trennis tõrkuma ja sigatsema hakkasid. Mahaniidetu ajasin öisest seiklemisest väsinud jõugule ette. Heldeke, tunnise vikatamise tulemus oligi just kolme hobuse söömaaeg. Aga Prooveri-emandal on Vinnis neid ju kümme korda rohkem. Ja ta ise on minust kakskümmend aastat vanem. Ja kuna tal käivad hopsid koplites vaid kõnnisklemas, on ka bokse vaja aastaringi tühjaks visata… Oi.
Naabrimaja lammutajad kaevasid ribadeks purunenud pütikülje poole meetri sügavuselt maa seest poole tunniga lõpuni lahti. Arvasid loogiliselt, et sitt külmus talvel ära, pütt külmus lõhki ja kuna killunenud külg kaotas kandevõime, langeski see koos hobusega sisse. Loogiline. Nali on selles, et kui ma vanimale pojale täisealiseks saamise sünnipäeva kingiks Sierra ostsin, seisis see ligi kuu aega õiget aega oodates täpselt selle sama koha peal. Väga napilt läks, et oleksin pidanud lapsukesele ütlema: tule võta oma kingitus, kui sita seest kätte saad…
Ormat oodates käisin Lindi postkontoris “korrespondentsiga tegelemas” ehk siis lihtsalt arveümbrikele marke ostmas ja neid ära saatmas. Kui postkontori-Marjele kurtsin, et õue sees on haisev auk, ütles seda hala pealt kuulnud vana kalamees väga õigesti ja asjalikult: “Mis sa toda auku oigad, hää et obene alles jäi!”
Õigus.
Orma uuris ja rehkendas ja tegi üsna kiiresti ja selgesti klaariks, et nii katkise asja lappimine maa all läheb oluliselt kallimaks kui väljavahetamine. Seda enam, et klaasplasti peale ehitatud armatuur ja valatud segu lihtsalt katab ja varjab sitapommi, mis ühel koledal päeval uuesti plahvatab. Nagu üks kena kodune pasa-Tšernobõl tekiks. Näha oli ka, et pinnase külmumine oli õigesse sügavusse uputatud tündri ligi pool meetrit kõrgemale upitanud. Sellepärast külmuski. Ja upitas sellepärast, et sügisel sai ilmselt liiga tühjaks ja kergeks tõmmatud.
Mõningaste ringihelistamiste-hinnaküsimiste peale selgus, et Tartust saadava 16 tuhande kroonise asemel on Pärnust võimalik saada ka 9 eest, üks meie ühine koolivend meisterdab neid. Ainult et kuna ta teeb neid tellimuse peale, hakkab küll kohe meisterdama, aga vaigud kivistuvad ja tünnike taheneb, nii et alles järgmise nädala alguses saab kätte. Järelikult peame viienda tütre esimest sünnipäeva augu ääre peal. Jääb vähemalt meelde.
Ja tõsiasi, et igas halvas on midagi head, tõestas end ka seeläbi, et tänu kaevetöödele saime tuttavaks naabermaja lammutavate poistega. Kellest üks osutus perepojaks. Üsnagi jõuka pere 20aastane võsuke ei kümmelnud piimavannides, vaid lammutas koos semudega ise maja. See on üks vahva värk, kui raha pole inimesi ära rikkunud. Soovitasin vanimal tütrel kestvalt ja süvenevalt ilus olla, sest vaevalt see ootamatu väljaminek uue sitapüti ostmiseks ja paigaldamiseks viimaseks jääb. Kui inimesel on lapsed-loomad-kinnisvara, pole tal kunagi erilist fantaasiat vaja, kuhu raha panna.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat