Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed III


Oma raamatut “Džungliseaduse vangid” alustasin küsimusega, millal on emade kaitse päev, kui lastekaitsepäev on jaanikuu esimesel päeval – ja põhjendasin Malaisiasse kuulsuste robinsonaadile sõitmist sellega, et seal tiigrite seas lättide-leetudega võitlemine on võrreldes oma lastekarja ja kohustustemere sees elamisega vastutuseta puhkus ja tegelike kohustusteta vaheldus.
Selle aasta lastekaitse päeva alustan suurte neljajalgsete laste – jumala eest, just seda nad karjajuhil sabas kõndides, kõike uurides ja kõigest kohmakalt, aga leidlikult osa võttes täpselt on, nagu koeradki – neile piiride kehtestamisega nende endi huvides. Jagasime tütarde abiga oma koduhektari valgete lintide ja postidega kolmeks. Külapoolne kolmandik treeningplatsiks. Keskmine kolmandik lastele ja muidu kah inimloomadele. Taga-aed hiljemalt jaanipäevaks puhtaks söödavaks platsiks, misjärel kuldne trio läheb edasi taratagustesse avarustesse. Koerte ja hobuste omavahelise tutvustamise turvaliseks alguseks – lastekaitsepäev ikkagi ju! – panime piirajate vedamiseni hobused koerte aedikusse. Mille ümber koerad siis justkui loomaaia külastajad ringi käisid – ilma et pooled jõudnuks kokkuleppele, kumb on vaatleja ja kes vaadeldav.
EQ lingutas penide peale vaid pealiskaudselt ja igaks juhuks kõrvu – kui Rõngus polnud talle hundikoera tüüpi toimekad koerad meeldinud ning väiksemaid rakatseid ta lausa vihkas, siis nii suured ja pikaldased olendid nagu bernhardiinid talle väga närvidele ei käinudki. Monti näitas Tobiasele ära, kuidas see täpselt just käib, kui ta lüüa kavatseb – sooritas teoreetilised kükid ja kätekõverdused – misjärel üsna ühesuurused ja ühte värvi poisid asusid teineteist väga sügava huvi ja üsna ilmse sümpaatiaga üleni uurima ja tundma õppima. Vespera haigutas.
Ja mina kihutasin. Mis siis, et hommikul kella nelja-viie ajal tõusnud, nagu ikka – keskpäevaks juba mõne loo kirjutanud, aedikud teinud jamiskõik – Pärnusse Johann Voldemar Jannseni ausamba avamisele pidin ikka hiljaks jääma. Pärnu Postimehe ilmuma hakkamise 150. aasta puhul oli Mati Karmin – ja üldse mitte Tauno Kangro seekord! – teinud Koidula papa üle-elusuuruse kuju. See pargiti Rüütli tänavasse stiliseeritud muulile. Ja täna kella ühe paiku pidid Toomas Hendrik Ilves, Laine Jänes, Mart Laar ja keegid veel selle avama. Kuna mulle oli saadetud nimeline kutse, võtsin seda kui presidendi vastuvõtu taskuformaati, millest ei saa keelduda. Kui poleks seda kutset nii tõsiselt võtnud, poleks miski vägi mind hobuste juurest linna viinud. Ajaloolised hetked saavad aga osaks meie eluloost vaid juhul, kui me taipame neist osa võtmiseks kohale kobida. Vastasel juhul on nad meisse vaid teoreetiliselt puutuv raamatukraam.
Jätsin auto paar minutit enne kuju avamist – kuivõrd avaja on Ilves, mitte kadunud Lennart, kes oli tuntud hilineja, siis võis eeldada, et asja algus oli kaela tulemas ettekuulutatud ajal, niisiis oli jube kiire - teatri juurde parklasse. Et ei juhtuks sama, mis mõne nädala eest mu kallis kodulinnas juhtus. Mobiiliga parkima pandud autot ei arvatud üldse parkima panduks, kuna kasutasin Tallinna märksõnu. Ja nii tolmust autot kui minul poleks kuhugi soliidsetele inimestele lähemale lubatudki.
Mis siis, et varbad jäid pesemata – silmad olin jõudnud ära värvida ja puhtad riided endale ja lastele selga panna – kultuuriminister Jänku poolehoidev teretus, koos valvepärnakate ja presidendiga hümni laulmine ja kõnede kuulamine (mille käigus see osa žurnalismusest, mille ohver, mitte osa minagi olen) mõjus tõelise turgutuse ja leevendusena. Kui takerdud oma olemisse – kõik see hobustevedu, nende koertega sobitamine, aiamajandus ja tuhat loomapidamislikku pisiasja – hakkad iga väikese asja pärast üle muretsema ja Eedeni aiast saab neurootiline muremeri.
Tundsin end keset puhaste varvastega ja läbihigistamata särkideta pärnakaid ja prominente nii tugeva ja õnnelikuna, et ka üritust jäädvustavad operaatorid tajusid seda jõulist energiavälja ning kõigi tele- ja paberist väljaannete pildi keskmeks saigi nüüdsel ajal Pärnu lähistel resideeriv (aja)kirjanik. Ja tema lapsed, kes lasksid käpakil piduplatsil ringi – Minnit pole võimalik kinni hoida ega keelata, kui ta on midagi otsustanud. Ja sedasi ta siis oma käru juurest presidendi nina eest läbi segakoori juurde ja tagasi käputaski. Ja mis siis, et põlved-peopesad puha tänavatolmused? Kes tühiasjade pärast muretsemisse mattub, see tähtsate asjadeni ei jõuagi!
Kodus, kui mitmepäevase edasi-tagasi seerimise järel auto vähemalt seest puhtaks pesin, sain teada, et just nimelt tühiasja pärast üle muretsemisega ma viimastel aegadel tegelnud olingi. Kõik need kujutluspildid, kuidas mu armastatud hobused ja jumaldatud koerad omavahel tülli lähevad ja üksteisele liiga teevad… Kuni mööda auto sisemust ukerdasin ja lappi lennutasin, kaevasid koerad end aedikust välja. Barbara istus küll hea tahte märgiks esimest korda elus tunnikese kuudis, mille olin tema kutsikate jaoks teha lasknud ja milles nüüd tegelikult ainult lapsed kodu mängisid. Ent siis sai koertel tavatust kohtlemisest siiber. Autopesu lõpetades leidsin koerad sõbralikult hobuste vahel jalutamas ja hobused neid südamlikult nuuskimas. Ja mina olin mõelnud, et erinevad liigid – liha- ja rohusööjad ju – vajavad Eedeni aias omavaheliseks mõistmiseks tõlki! Ainult segajaks osutub inimene oma tühmä ähmitsemisega.
Inimene läheb tigedaks ka, kui avastab kuuri sisenedes, mis linnaskäigu ajal kodus tehtud on. Tüdrukud olid püüdnud esimest kolmandikku koduhektarist, millest treeningplats pidi saama, putkedest puhtaks vikatada. Hobuste hammastest ette rutates. Kumbki oli võtnud ühe vikati… ja mõlemad olid avastanud, et niitmine polegi tühipaljas päh. Ei osanud. Viisid vikatid kuuri tagasi – aga mitte seina peale üles katuse alla tera pidi, vaid liiba-laaba põrandale.
Misjärel kuuri läinud EQ jalutas järelikult maas varitsevate vikatite vahel. Keeras eile hommikul korrastatud ehitusmaterjalid-tööriistad uuesti oma maitse järgi elegantsesse kaosesse ja sittus sinna keskele korraliku läsu. Mul polnud aega tüdrukutele vikativartega ei üle küüru tõmmata ega neile niitmist õpetada, sest nii perele kui koertele tuli toidud keeta, köögist leivakoti klambrid ja hapukoorepaki nurgad, purud ja pakendid, pudelid ja paberid – uh, kuidas ma sellist räpatamist vihkan! – kokku korjata, tolmuimejaga kiire ring teha (see mõjub kodule nagu emalik silitus, lisaks puhtusele tekib ka paigasolek ja tasakaal).
Kui seaduslik abikaas kohale jõudis, puristasin end – nagu ikka – hoopis tema peale tühjaks. Ehkki elamise olid ära retsinud lapsed ja loomad, mitte sugugi tema. Aga nii on see alati. Õhtupoolikuti ongi selline kella nelja ja kuue vaheline aeg, mil tuju läheb alati halvaks ja seierid kukuvad nulli. Kobisin Minniga koos voodisse. Mispeale just hetkel, mil tirts oli tuttu jäämas, helistas üks Pärnu purjetajast ärimees ja ütles, et tal on mu naabertalus kooli kokkutulek ja ta astub läbi. Viie minuti pärast juba astus ka, fooliumis auravad-tilkuvad kalahõrgutised kaasas. Juttu ajama pidi ta siiski siitmaja meespoolega – kes pani lasipuu poste varem valmis kaevatud aukudesse – jumal tänatud, siis ei saa ükski hobune enam neisse aukudesse sisse kukkuda, nagu eile. Vespera hoiab üsna tõsiselt esimest paremat jalga. Samal ajal, kui EQ ei tee pärast samasse auku kobatamist teist nägu ega jalgagi. Paistes pole, aga maha panemine tal seda käbarat ülearu ei rõõmusta ning see teeb mu tigedaks loomulikult selle targa peale, kes mu märakese selle augu juurde kõnnitas, kuni mina oma lõputuil maanteeheitlustel rähklesin, kurat.
“Tule ka ratsutama!” kutsuvad tütred, kui täiesti tühjendatu ja ammendatuna toa poole liipan.
Kui liivane pinnas kannab tütarde ratsutamise helisid – samm, traav, galopp, Monti tagant üleslöömise piu-piu-piu, korralekutsuvad nähvakad ja kena korrapärane traav jälle – mulle tuppa voodisse, läheb tuju jälle heaks.
Just nende helide kuulamise nimel ju kogu see nöök ja nägur ette saigi võetudki!
 
 
Tänu sellele, et ma oma lõputute ettemuretsemiste ja liialdatud hirmudega end enam välja ei jaksa vedada, jääb Tobias õue, mitte sauna, kuhu mina ta kindlasti sulgeksin. Ruunade hilisõhtune mänglemine on talle kindlasti mõnevõrra ohtlik – mine tea, kuhu pärast küünla tegemist kabjad maanduvad ja ega kiireid galopiringe tehes siin keegi jälgi, mis jala ette jääb, koer või 18aastase poja beebiea kollane vann, mis on nüüd hobuste jootja Jausa moodi – aga sellega on liikide kõrvuti sobitamine ka ühtlasi sujuvalt lõppenud.
 
 
Neljas päev – 2. juuni
 
Tänu sellele, et mees on majas, saab iga poole tunni tagant seina pealt tegemistootavate tööde nimistust järgmise maha tõmmata. Ehitusmaterjalide sorteerimise ja kuuri koristamise järel jäänud juppide mootorsaagimine küttepuudeks – tehtud! Ikka tõeliselt tehtud, mitte Savisaare moodi “tehtud”, fuh. Kaevu pumba külge ühendatud vooliku abil treiler seest puhtaks pestud. Barbara ka. Seda seina peal tööde nimekirjas ei olnud, aga külma kaevuvee ta endale kaela organiseeris jah. Kiskja vastupandamatu lõhnapeitmise instinktiga. Nii palju hobusesitta järsku majapidamises – no kuidas sa ei püherda! Ümber elamise ehitatud aed ei lase enam omasoodu kõrkjate vahel kajaka- ja hülgeraibetega majandada. Lõpuks ometi sitt!
Kuivõrd aravõitu koerinna eelistab toas elada, siis tuleb instinktidele järele andmise järel pärast kaevukülma kümblust taluda.
Kombineerisin keskmisele tütrele õhtuseks sünnipäevale minekuks naabermajja kingituse – õhupallid, seebimullitaja, guaššvärvid, alkoholivaba šampanja – ja sõitsin koos lastega linna. Nende isa läks juba tunnike varem sinna oma uut, äsja Iirimaalt kohale jõudnud pirakat merejahti “Adventure” kõbima. Tuli sisetunne, et isale võiks head meelt teha, kui lapsed tema laeva esimest korda vaatama ja katsuma saabuvad. Eks tegi ka. Aga veel jõulisemad olid isa venna Vahuri emotsioonid. Ta tuli meiega koos restorani Bumerang – jahtklubi kõrtsis peeti pulmi, inimesed ei tea, mis nad teevad! – lõunat sööma ning nägi, kuidas nelja-aastase lakkamatu lobisemise saatel ligi aastane laua peale, diivanite seljatugedele, laua alla ja leti taha ronis, toitu vaheldumisi sõi ja pudistas, lakkamatu sebimise keskele emme riided ise ja omal algatusel eest lahti harutas ja endale tissi organiseeris. Siis nentis Vahur, et minu elus külas käia on huvitav, aga ta oma elus olulised hõlpsamini välja kannatatavad rütmid ja isikkoosseis. Huvitav, kas ta on oma noorema venna peale rohkem kade või kaastundlik?
Pärastlõunal saabus meie ellu külla ajakirjanik Epp Petrone. Kaasas paari kuu pärast sündiv kõhutütar, kolmeaastane Marta, abikaasa Justin ja ristitütar. Epp tuli tegema Eesti Naise augustinumbri esikaanelugu. Vaatas mu Eedeni aias uudishimulikult – aga üsna ettevaatlikult – ringi, lasi diktofonil kogu meie vestluse käigus salvestada ja ühtlasi õppis iseenda tarbeks minu kogemusest. Kuidas end erialatöö, lastekarja ja kõige muu vahel jagada.
Õnneks lugesin Epu äsja asutatud kirjastuse Petrone Print esik-üllitisest “Minu Ameerika” alles pärast Petronede lahkumist, kui nõudlik on Justin toidu asjus. Muidu tekkinuks mul ilmselt kompleksid seoses vasikaraguu baasil keedetud ja viineritega täiendatud ühepajatoiduga, mis pole mitte üldsegi rasvaselt ameerikalik roog. Nagunii sain ennast tõelise mõrrana tunda tänu kaasasolevale ristitütrele. See nõudis, et teda sõidutataks hobusega just siis, kui mu tütred olid trenni lõpetanud, hobused lahti võtnud, varustuse ära pannud ja Brigita hakkas naabermajja sünnipäevale minema. Ütlesin talle, et sedasi hobustega ei tehta – pärast trenni lõppu neid uuesti kottima ei hakata. Mispeale tüdruk võttis Aleksandrilt jõuga kiige ära. Aga selle asja klaaris poiss ise – sõitis vallutajale jalgrattaga otse väravasse. Järgmiseks ründas beib mind hobuste jaoks ära pestud porganditega just siis, kui mul oli teekonnal pliit-kraanikauss-köögilaud kõige kiirem ja nõudis, et ma need tema jaoks lisaks ka ära kraabiksin. “Aga meie kodus…” hakkas ta sõna võtma – misjärel nähvasin kärmelt “aga meie kodus” vastu. Et olukorda kontrolli all hoida – Eedeni aed, intervjuu, õhtusöök, titt, isiklik ära väsima kippumine – panin vähemalt koerad sauna kinni. Linnatibi, kelle sahmimisest nõrkade närvidega Barbaral ammu villand oli, läks keeras ukse lukust ja lasi 70-90kilosed kutsukesed endale kaela. Nüüd võtsin juba üsna valjusti sõna. Ka juhul, kui kogemust pole, võiks olla ühest küljest loogilist mõtlemist – miks ja kelle kaitsmiseks koerad kinni pandi – ja respekti pererahva suhtes, et mingeid nõmedaid anarhiaid kokku käkerdama ei hakata. Ja tots keeldus sööma tulemast. Selliste asjade pärast tunnen end pärast pisteliselt nädalaid ja kuid sitasti – aga mis sa teed, jätad koerte vallandamise pärast põrkimata, kraabid olulisemate toimetuste asemel porgandeid ja saduldad äsja vabaks lastud hobuse uuesti või?
Ah, kui Epp tahab, võib va kaaneloos kirjutada, et ma olen õel mõrd. Petronede lahkumise järel igatahes sai õnnis vaikus kesta vaid viivu. Mu vanim tütar otsustas minu märaga ujuma minna – et mereveega tema jalakest arstida. Niipea kui ruunadest rannanõmmele eemalduv mära murelikult hirnatas, korskas EQ talle häiret kuuldes-andes-võttes vastu, aga mägedepoeg Monti tormas tegudele. Jooksis hirsates sajaga seina. Ses mõttes, et kappas mu mullu ehitatud aia plankudest täiega läbi, plangud ristirästi-liibalaaba linnast laeva sättimast saabuvale pereisale lõpuks ometi tööd ja tegevust pakkumas.
Mis kell kümnene tütar tallinlannadest koosneva kanala tibidiskolt koju laekus, pole õrna aimugi – uinusin ruunade mänglemise saatel, millest hakkabki kujunema mu kodu õhtumuusika ja liivapinda tümistava tamtammi põhjal kokku miksitud tunnusmeloodia.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat