Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kõigil on hobustest mälestused või teadmised


Vana hea telekorüfee Mati Talvik käis Helsinkis tegemas sügiseseks hooajaks saadet oma lapsepõlvesõbrast Jaak Vahast. Mina käisin omakorda tegemas lugu Nobeli-väärsest geneetikust, Helsinki Ülikooli ühest tippjuhist Mart Saarmast, kes on omakorda Mati ja Jaagu lapsepõlvesõber. Nii me siis kõik kohtusimegi paigas, mis on Tallinnale poole lähemal kui Tartu.

Jaak Vaha, kes on muuseas Lia Laatsi poeg, aitas mul leida Espoo lähedalt ühe erakordselt kihvti 30 hobuse talli, millest teile oma järgmises kirjaloos jutustan. Itaalia firmas töötav, Soome ehitusmaterjale Venemaale ja Türki vahendav Jaak ise nentis, et ei tea hobustest rohkem kui üht anekdooti.

See on selline.

Tsirkuse direktorile helistatakse ja küsitakse, kas ta ei vaja oma truppi rääkivat hobust. “Lõpetage lollid naljad,” käratab direktor ja virutab toru hargile. Helistatakse uuesti: “Kas te ei vaja tõesti rääkivat hobust?” Toru hargile, mis muud.

Kolmandal korral ütleb ähmitseja telefoni teises otsas: “Palun ärge visake toru ära, mul on kabjaga kole raske numbrit valida…”

Ihhaahhaaa!

Aga Mati Talvikul oli rääkida hoopis seda, et tema on Tartu poisina kogu oma lapsepõlve ratsutanud. Tartu Ülikooli baasais Tähtveres. Kus oli tollal väga korralik ja ka legendaarne tall. Legendaarne sellepärast, et just seal said koolitust kõik need sportlased, kes 40-50 aastat tagasi Eestis ja n liidus ilma tegid.

“Minu tädipoeg Jüri oli Eesti meister voltizheerimises. Ma pole kuulnud, et selles trikitamisratsutuses praegusel ajal meil siin meistrivõistlusi korraldataks. Aga Jüri oli küll vapustav. Polnud üldse vahet, millise kehaosaga ta sadulasse puutus – püsis. Ja võitis. Paraku olid teised mehed sihikindlamad ja töökamad. See ei tähendanud, et tema oli väga andekas. Kui ikka vein meeldis rohkem kui visa töö, tuli teised mehed mööda lasta,” meenutab isand Talvik muiates. “Mina käisin ratsutamas koos kalli kadunud sõbra Laur Karuga. Ratsutasin Fred Kudu halli mära Retiga.

Lauriga mõlemad olime Eesti noorte meistrid ja järgusportlased. Mu esimene intervjuu, mille elus andsin, oli ajalehele “Säde”, kus pidin vastama küsimustele, kui vapralt ma ikka ratsutan.

Ratsutada sain aga tänu sellele, et ma ei pidanud selle eest maksma. Mu ema oli KoKoKo-s ettekandja ja poleks mingil juhul mulle sellist elitaarset sportimist saanud võimaldada, kui see oleks maksnud nii palju kui praegu. Sel ajal tuli inimestele palju tänases mõttes luksusi tasuta kätte. Tõsi, pole olemas tasuta lõunaid, iga asja eest tuleb millegagi maksta.”

Seda luksuse ja maksmise juttu kuuldes meenus kolleeg Talviku rezhissöörile Indrek Kangurile, kuidas näeb välja tõeliselt eksklusiivne hobusepidamine.

Ta rääkis uskumatu loo, mis on siiski tõsi.

Pihkva oblastis keset sood on üks saar. Seda saart ei ole sinna loonud Kõigevägevam, vaid Peterburi multimiljonärid. Kunstlikult ehitatud saare peal on vapustavad villad, tallid, golfi- ja tenniseväljakud. Kui omal ajal rajas Peeter Esimene omanimelise linna samuti sohu kui Akna Euroopasse, siis selle hiljuti rajatud saare pealt ei vii kandvale emakesele maale mitte ainsatki teed. Ainult helikopteriga saab.

Helikopteriga viiakse suveks saarele ka hobused. Kümmekond suurepärast elukat, kellega härraste multide tütred ratsutavad. Sügisel laaditakse sulnid setukad uuesti helikopteritele ja viiakse Peterburi lähistele tagasi.

Siis meenus ehitusmaterjale müüvale Jaak Vahale, et tema teab sügavalt Venemaalt samalaadset kindlust, kuhu sisse pääsevad ainult valitud, välja aga mitte keegi. Üks pööraselt rikas poliitik – uskumatul kombel veel rikkam kui Zhirinovski – ostis endale lahmaka maad, ehitas sinna ümber kolmemeetrise müüri ja sisse kaksteist lossi.

Igas lossis elab üks tema jünger – naljakal kombel sama arv nagu Kristusel. Silmipimestavas jõukuses, ent tegelikult masendavas isolatsioonis elavad ka lossidesse pakitud jüngrite naised ja lapsed. Nende jaoks on ka sinna zabori rajatud luksuslikud tallid, et võimalikult kõik meelelahutused oleksid lojaalsetel nägudel koha peal võtta. Ainult väga tublidel tüdrukutel lubatakse müüri tagant oma hobustega inimeste hulka võistlustele sõita. Aga siis üksnes niimoodi, et nii hobuseveo auto ees kui taga seisab must limo. Need limod seisavad sünges vaikuses võistlusplatsi ääres, kuni megahindadega hobused jälle autosse laetakse ja müüri taha tagasi veetakse.

Mis juhtub, kui keegi sealt losside suletusest vabasse maailma kipub?

Jääb auto alla.

Sellised lood siis. Oleksid nende saarte ja kindluste asukate hobuste esivanemad ette teadnud, milliseid elusid ja saatusi nende kunagistel järeltulijatel inimestega jagama tuleb hakata, poleks nad end kodustada lasknudki. Ent sellist elu, nagu nägin Espoo lähedal tallis, sooviks samas eneselegi. Sellest järgmises kirjaloos.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat