Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eedeni aed II


Teine päev – 31. mai 2007
 
Nii ei lähe. Hobustele ei või igal kohtumisel mingit maiust anda. Krista Sepp ja Andrus Kallaste oma 60 torikaga hoiduvad kommitsemisest ja leivandamisest, sest Krista ütleb, et see võib minna eluohtlikuks. Kui täkk on kogu aeg harjunud, et talle aina jagatakse meelepärast ja siis ühel päeval ei annagi, läheb tonnine loom tigedaks ja võtab pettumuse leevendamiseks siis su enese tuka või kõrva.
Tegelikult on ju ka Freddy ja Aire Saarmi lutipudelitega üles kasvatatud Pääsu puhul üsna sama lugu. Pääsu ka solvub ja hakkab kõrvu lingutama, kui talle midagi ei anta. Kuivõrd tema on üldse inimeste laps – iga kahe tunni tagant lutitatud, et ta vaatamata kahenädalasena tiirude tõttu ematuks jäämisele ikkagi üles kasvaks – seostub Pääsu jaoks inimesega toit ja hoolitsus. Kui ta seda enda arvates piisavalt ei saa, läheb leili. Papa Pittsbourghi geenid on sellised. Ja eks ema kaitseta, titast saadik enda eest seisnud ja võidelnud hobuseplika meenutab mõnevõrra lastekodu last ka.
Meie Eedeni aia hommik meenutas lasteaia kogunemist majatrepile. Vana kalurimaja on ilmselt sellist pilti näinud ka. Ürgsest laudast, mille õnneks enne jaanuari orkaani 2005 siit maha jõudsin lammutada – ei läind palkidena küla peale – leidsin väiksemõõdulised kabjarauad ja vanamoodsa hobuseharja. Pilt oli nüüd aga selline, et EQ ja Vespera tulid trepi peale tere hommikust ütlema ja nämmi norima. Hoovi olid nad ööga väga ilusti, metoodiliselt ja ühtlaselt puhtaks niitnud. Aga selline norimine tuli siin kohal peatada. Kui täna õhtul Monti ka toodud saab ja ta liidab norijatevägedele oma vapra ülbuse, on inimestel sellises üle käte läinud hiid-lasteaias väga võimatu elada.
Lood sellest, kuis hobune köögiakna kaudu potist hernesupi rindu tõmbas või elutoas jalutamas käis, on kuulata armsad ja üks kord naljakad – aga keset neid lugusid elamise otsustasime tüdrukutega eos peatada ja kontrolli alla saada. Ninninänni jagatakse hobustele tasuks hea trenni eest. Valedesse kohtadesse kondama ei lasta, kuigi see näeb naljakas välja. Otsustasime seepeale, kui EQ väljus koristamist ootavast puu- ja tööriista kuurist.
Monti, kellele täna järele sõidan, revideeris oma eelmises kodus Soomaal rehetuba ning perenaise lähenedes hüppas aknast välja ja lõi jala ära. Mistõttu lonkas just sel ajal, kui meie teiste tahtjatega tema ostmise peale konkureerisime. Mulle käis “lonkavana” kah – eks ma ise ka ju keksisin talle kolmel rattal järele. Kui olin otsustanud oma tütardele isiklikud hobused osta, et neil oleks trenni tegemiseks kestvat motivatsiooni – ja seega kauamängivad lapsehoidjad, kes külatanumal litutamast hoiavad – ja kavatsetud kahe mära asemel Soomaal ruunad välja valinud, läks äkki kiireks. Nagu ikka.
Küsisin oma alalise projekti eest avanssi. EQ ja Monti eest saadud raha eest kavatses Ande Arula raskeveo täkule Ekstronile värsket verd märapaari alla osta. Maria talu peremees Enn andis märajurakate välja ostmiseks põleva tärmini ette. Või muidu. Nii tuligi mullu mihklipäeval mul siva linna kablutada, eestlase ja ristandponi eest ülekanne ära teha – et sama summa saaks kohe edasi põrgatada – ja kuigi auto käitus kummaliselt, ei hakanud ma enne Pärnusse panga juurde jõudmist uurima, mis värk. Värk oli selleks hetkeks juba ribadeks sõidetud. Olin endale lakkamatute ehitamiste tõttu õuemurus peitunud naela kummi sõitnud ja sõitsin tühja kummi velje külge narmasteks. Siht silme ees ja sarv sirge.
Nii tohutu soov oli tütardele rõõmu teha.
Peugeot’ poisid tulid ja vahetasid ratta ära ja andsid uue kummi asemele.
Nüüd tuli üle olla soovist hobustele meeldida – pikkade nõudlike lapsenägude ilmumine maiustuste järele tuli majaukse vahelt ära lõpetada ja nende kondamine kuuris-saunas juba eos peatada. Teatavasti ei tee ka trennis hobusele meeldida püüdmine kellelegi head ning see, kui oled lapsest saati tahtnud oma kodus koos hobustega elada, ei tähenda seda, et nemad hakkavad seal oma reegleid kehtestama ja sind pidama.
Panime paarikese koerte aedikusse kinni. Seekord oli see neile juba tuttav territoorium ja nad ei käitunud seal, nagu kordekoplis. Ei seerinud ega voorinud, vaid heitsid mõnusasti sirelite vahele pikali ja jäid magama. Meie tütardega asusime kuuri koristama. Talli ehitamise käigus olid laua- ja prussijupid ja üldse kõikvõimalik isane kraam järjekordselt mööda abihoonet puuriitade vahele kaoseks paiskunud. Ehkki meil oli tüdrukutega koostatud nimekiri, mis töid peaksid nende isa ja vanem vend aitama meil teha, kui Liusse tulevad, võtsime need ise järjest ette. Eelmisel õhtul meisterdasime riiulid. Nüüd näitasime kuurile musklit.
Lauad-prussid tassisime sorteerimiseks – muist küttepuudeks, osa ehituseks juhuks, kui keegi hull peaks tahtma siin pärast viit aastat permanentset ehitamist ikka veel midagi ehitada – kuuri ette hästi tasakesi. Sest – pst, hobune magab! Täpselt sama moodi, nagu siis, kui majapidamises tudub titt, hakkab kogu pere kikivarvukil käima, hiilisime nüüd ka öö läbi ümber maja patrullinud hobuste une säästmiseks varvasteli.
Kuna pilt kuuris polnud siiski selline, nagu pärast orkaani tõusulainet – puuriidad kummuli, roog-muda halgudega läbisegi rullunud, tööriistad sellest sasist risti-rästi läbi – saime paari tunniga pildi ilusaks ja Feng Shui jonksu. Teatavasti pole ka toas, korrastatud kirjutuslaua taga energiad paigas, kui kusagil kapisügavuses redutab hiirekakaga pikitud kaos ja kuur on räämas. Liiatigi tekitas kuuri kasimine lõpetatuse illusiooni – nii, nüüd on talliehitus lõppenud. Mis oli kahtlemata väga, väga illusoorne. Aga ikkagi.
Kui meil Ülle Lichtfeldtiga oli Rakvere teatris etenduse “Mina, naine” esikas, tõi trolliema Piret Mildeberg, koos samuti kunstnikust Jüriga Läsna külas Kuusekännu ratsatalu lähistel Sassipoja kunstitalu pidav ilus hing mulle lilled sibulate kujul. Erivärvilised liiliad saepuru sees, juures pilt, mis neist kasvab. Nüüd panime need tütardega mulda ja suure potiga kaevu kõrvale laua peale. Arvestusega, et seal ei söö hobula neid nahka. Ja arvestamata, et seal hakkab neljane Aleksander igal hommikul vaatama, kas need on juba juurdunud ja ajavad juba varrekesi välja…
Kuna Tartumaa hobusekasvatajad olid tellinud Härma kaubahoovis asuvast hobuvarustuse poest endale virna nänni, kollasin – pardal Minni, kes käib mu küljes oleva meiereiga kokku nagu taevas ja maa, Brigita, kes pidi teda meie tänasel retkel hoidma ning Aleksander, keda polnud mõistlik Margaretaga koju jätta, sest iga seljakeeramine sellele indigoklutile lõpeb maja remondiga – tühja treileriga teel Montile ja koertele järele, kõigepealt Pärnusse. Sain senise tubliduse eest auhinna ka. Üks ohtlike jäätmete töötlejast ärimees, kunagine Aare Laanemetsa kooliteatri poiss, istus välikohvikus ja vahtis parklasse kolisevat treilerit ja tuli siis südamlikult ligi. Tegi mulle lennuka kalli ja ütles: “Tead, ma armastan sind! Sa oled nii kihvt naine ja elad nii uskumatult täisverelist elu, et keegi ei saa pihta, kui võimas naine sina oled. Sa ise ka ei saa. Oled ka iseenda jaoks hõlmamatult suur. Ma armastan sind. Ja sain paari kuu eest lõpuks ometi ka omale esimese lapse. Poja. Palju õnne meile!”
Iseenda jaokski hõlmamatult suur mina ostis otse loomulikult endale Marika käest ratsapüksid, kui juba sinna poodi asja oli. Laste püksid. Täiskasvanute omad käratasid mulle jalga proovimisel: “Mine koju ja kasva!” Nüüd olid mul oma, nahktagumikuga püksid, mida jalga pannes Vesperaga ratsutama hakata, kui kogu Eedeni aed on kokku tassitud ja rütmi joostud, kui hobused on majaesise platsi lagedaks söönud, nii et sellest saab treeningväljak, kui…
Järgmine peatus oli Puiatus. Nädal varem oli mul lugejatega kohtumine Pärsti raamatukogus. Selle ühitasin Tobiase alimentkutsika Mathieseni koju viimisega. Täna oli lugejatega kohtumine Puiatus. Jõudsime 80kraadises kuumas pool tundi varem kohale ja parkisime oma treileri raamatukogu esise põlispuudeallee veerde. Siis tahtsid lapsed juua ja jäätist ja ma pidanuks killavooriga tagasi maanteele trallama. Raamatukogu juhataja andis mulle oma Audi – mu esimene kord seda marki autot juhtida! – ja kena šiki väikeautoga poodi sõites oli tunne, nagu istuks kuumas vannis. Must auto oli seest 90kraadine ning kui oled aastaid sõitnud kõrgete Peugeot’dega – esmalt kolm aastat Partner, nüüd teist aastat Expert, mehel enne 806, nüüd 807 – siis tundub sealt kõrgelt kohalt tavalise auto tasandile istudes, otsekui oleks vanni sattunud ja vaatad kõigele alt üles. Autode proovimisega on vist sama asi, nagu abielu rikkumisega – pärast kõrvalehüpet tead, kui hea, õige ja armas on enda oma.
Selle lugejatega kohtumise kahe tunni käigus inimestega vesteldes vaheldumisi sellest, mis huvitab mind ja mis neid, teenisin eilse ja tänase diisli. Niisuguste pisiasjade peale tuleb isemajandaval Eedeni aia perenaisel paratamatult mõelda.
Järgmiseks tuli sissepõige Heimtalisse. Oli vaja loomaarst Ulvil lasta hobuste passidesse pitsatid ja märked sooritada ja virn vaktsiine kaasa saada. Kõigile kolmele ussipasta – koertele tuli ka valmis ostetud ussirohud nüüd kohe ära anda, siis on kogu loomaaed korraga deparasiidifitseeritud – marutaudi vaktsiin ja gripi-teetanuse vaktsiin. Seda viimast tuleb teha kaks korda aastas. Aga see-eest tingimata. Kogemused… äh. Mis puutub marutaudisse, siis öösel klähvinud kodunõmme rebased on küll särtsud ja terved, aga kes teab, millal külalis-kooljas kohale kooberdab, eks ole. Mul endal õnnestus Ulvi ja tema teekaaslaste talli juurde kooberdada esimesel katsel õigest teeotsast. Mis on sellisele inimesele, kes treileriga tagurdamises ülearu kõva käsi pole, ütlemata oluline õnnestumine.
Parklale lähimas koplis kikitas kõrvu meie EQ koopia. Pärast tõutunnistustest sugupuude järgi neid kaht võiku võrreldes selgus, et neil polnud ainsatki ühist esivanemat – ka mitte nende üksikute araablaste seas, kes neid kergemaks-keksakamaks olid timminud. Talliesisel parkimisplatsil seisvate treilerite rivis seisis üks, millesugust ma varem näinudki polnud. Hakkad ju paratamatult tähele panema seda, mis su enese jaoks hetkel aktuaalne on ja su enda autolegi juba teist päeva taha kinnitatud. Maanteedel hobuseid võistlustele, paaritama ja igasugustesse, neile saatusest ja inimestest märatud Eedeni aedadesse sõidutavata kopsikute valik on üsna sama mitmekesine ja tasemelt-vanuselt seinast seina, nagu autodelgi. On mitmekümneaastaseid presentkattega villise-tasemel õõtsujaid, vanapoolseid paljunäinud plastikplännerguid, uusi mugavaid, aga lihtsaid ja tagasihoidlikke hobusõidukeid. Heimtalis muuseumi lähistel asuva talli ees kenitles aga midagi lexuse-mersu-cadillaci-kaliibrilist. Voolujooneline ja edev, ka värviplaani poolest karmi merekaatrit meenutav kaunitar. Mistahes elualasse sügavamalt sukeldud, seda põnevamat variantidepaljusust tähele panema hakkad.
Kuni klassikaliselt kaunis loomaarst ja talliemand Ulvi kirjutas meie kuldsele triole vaktsiine passidesse ja nende leivaemale arvet, viis tema kompanjon tallipidamise asjus mu kiirele ringkäigule majapidamises. Kolhoosilaudast talli tegemisel – bokside paigutamisel, abiruumide korraldamisel – on ilmutatud erilist leidlikkust. Väga pikk, heledat verd ja suisa jahmatavalt kena meesisend kinnitas, et selle mõtles välja Ulvi. Nii palju kasinalt kasutatud andeid on kõigis inimestes – jahmerdavad hobuste saba all, aga võiks projekteerida fenomenaalselt käepäraseid hooneid hoopis.
Suur osa seintest-ustest on kaetud selle kena ja praktilise kiudplaadiga, millega kõik see Eesti viimasel ajal üldse oma hoonestuse disainib. Siin sellepärast, et veekindlus-hügieenilisus lubabki vaid selle materjali abiga saada eurostandardsele litsentsile vastava talli sisetöötluse. Umbes kolmandik hobustest vaatleb seda talli sisemist ilu vaatamata ilusatele ilmadele – ja sööb heina, mitte haljast. Üks osa toasistujatest on märad, kes on niinimetatud “tegemisel” – Ulvi superprofessionaalse labori juures uuringutel-töötlemisel enne (järgmist) tiinestamist. Teine osa mõistagi nende varsad. Kui mutt on tegemisel, peab tatt ka toas passima. Kolmas osa on täkud. Nende seas teenekas Madrigal, kes on sigitanud nii palju tuntud ja tegijaid koolisõidu ja muidu ka hobuseid, et Heimtalisse sattuvad skandinaavlasedki löövad Madrigali boksi ukse ees kulpi. Neljas osa on eriti vastupandamatu töötahtega hüppehobused. Valget verd viiking selgitas, et osadele hüppehobustele pole võimalik piisavalt kõrgeid tarasid ehitada – ikka annab pärast välja mõelda, kes neist omal algatusel kellele varsa valmistas, ning jalaluid lappida.
Võrtsjärve-äärses kodus, kuhu jõudsin tund aega loodetust hiljem – no ma ei tea, miks ajakava eranditult alati lõhki läheb ja iga asi pool kuni tund rohkem aega võtab – korjasin lisaks koertele pardale laste maha unustatud asjad: korde ja harjakast, sadulaõli ja supeltrikoo. Neelasin pärast kõiki tänaseid sebimisi taskusse kiskuva pildi ette tagasi kangutamiseks kiire kohvi, musitasin kassi, keda näen ilmselt jälle alles sügisel – Liu ranna rebaserohkus ja kasside kodulembesus ei anna erilist võimalust Franzu meie Eedeniga ühitada.
Ja loomulikult ei leidnud me Brigitaga Rõngu talli juurde jõudes Montit. Kui eelmisel hommikul tuli karjajuhi kapju trotsides koidu ajal EQ kaugeimast koplist kopsikusse kuutida, siis nüüd polnud Monti talli juures ega sees. Oli elumaja taga muruniiduki tööd tegemas, veerandtunnise liigse sahmerdamise järel sai ta leitud, joonelt treilerisse kõnnitatud ja juba üsna kärmelt ja vilunult ohelikust kett heegeldatud, mis seinakonksu küljest vajadusel kiiresti lahti hargneb.
Järgnes 200 kilomeetrit Rõngust Liusse – näh, polnudki ammu sõita saanud ju ka ja… - mille käigus äikesepaaniline Barbara lõõtsutas autoaknad seestpoolt uduseks, sest kõikjal meie ümber ja perioodiliselt ka kohal kobrutasid süsimustad pilved, mis paiskasid ajuti meile kaela nähtavust hägustavaid ja teed libedaks muutvaid sagaraid ja nõrganärvilist koeralitat koonusesse ajavaid välkusid. Nagu igaüks, kes on kopsikuga hobuseid vedanud, teab, tunned elus koormat vedades igal hetkel hobuse liikumisi ja nihelemisi, vahetad käiku, pidurdad ja võtad kohalt võrreldamatult püüdlikumalt kui ilma kalli kandamita, nii et pingeline juhtiv töö võtab silme eest virvendama ja väsitab mitmekordselt.
Virvendamise vägevdamiseks ladusid Liusse jõudes välgud lausa lakkamatult. Vanim tütar helistas iga veerand tunni tagant. Tema tänaste kangelastegude hulka oli kuulunud kahe hobuse auku ajamine. Ta oli sõitnud nii EQ kui Vesperaga. Kuna isa on talli kõrvale valmis kaevanud lasipuu paigaldamise postiaugud ja tüdruk sidus ratsud talli külge kinnitatud sepisrõngaste abil, astus esmalt EQ auku – ja tõmbas ühe rõnga seinast välja – kui tütre oma hobune oli küla keskel asuvalt avaralt põllult oma perenaise hoogsalt ja omal algatusel koju tassinud, viis ta lasipuu aukude juurde minu mära. Ka see kukkus auku ja tõmbas teise rõnga seinalt maha. Õpetatud ja tasakaaluka hobusena küll neiukest-noorukest kuhugi ei tassinud, aga selle eest läks üksi koju jäänud ruun paanikasse ja kippus seinu-aedu lammutama.
Südaööl, kui kohale jõudsime, pani vanim tütar EQ ja Vespera koerte autost välja laskmise ajaks koerteaedikusse. Seal nad siis vahtisid üksteist läbi võre – ja küllap kuudepikku meie küljes tuntud tuttava lõhna tõttu – ei ilmutanud vähimatki vaenulikkuse märki. Monti mahalaadimise ajaks panime Tobiase siiski sauna. Taevast valgustavate välkude tõttu paigutas Barbara ennast nagunii kohe kohale jõudes tuppa ära. Monti tõstis sõber EQ seltsist avastatud mära ees põlvi kõrgele, kiunus ja keksis, ajas end pooliti tagajalgadele ja hammustas Vesperat kõnekalt kannikast.
Lasksime paarikese aedikust ööseks välja ning moodustunud kuldne trio kappas tahaaeda tutvumismärulile. Liu liivane pinnas kannab kapjade kumina mööda maad magamistuppa, seepärast oli iga enesekehtestamise tuur ja tiir üksipulgi kuulda. Kuulda oli ka köögilaual akna all suvekodu saanud papagoide kädin ja madin, kui Barbara kasutas juhust ja nuusutas neid lähedamalt-tihedamalt – Võrtsjärve ääres seisavad puurid kõrgel kummutil, kuhu koerad ei küüni. Sulgesin koerinna poja tuppa ja soovitasin äikest karta, mitte öörahu rikkuda…
… ja koidikul, kui lõpuks ometi tundus olevat võimalik pärast eilset läbinisti magamata ööd täna terakenegi tudida, helises lauatelefon.
“Mida te arvate grupiseksist?”
Ma arvan, et ei jäta enam kunagi telefonile helinat ööseks peale. Mida olen tegelikult küll juba kümneid kordi otsustanud, aga aeg-ajalt siiski ununeb. Lauatelefoni number on mul mingi nõmeda suuremeelsuse ajel avalikuna telefoniraamatus. Igasugused pidused pead ja eilased lamisejad saavad jube head nalja teha ja proovida, kuidas kirjanikuemand ühelgi kellaajal kummalistele kõnedele reageerib. Ootuspäraselt, tänan proovimast. Saadab peesse ja on pärast üsna pikalt tujutu ja tülgastunud tundega. Vastik on, kui sinu kodusesse kuningriiki ja õdusatesse öödesse, kui aastane tütretiba nohiseb sul kaisus ja igas toas magab mõni mudilane, räntsatavad mingid ebaadekvaatsed peoloomad, kes võtavad endale õiguse. Võtavad õiguse paigaldada su vaikelusse kontrast ja võrdlusvõimalus. Püüavad sind su enese ehitatud Eedenist mutta enda juurde kangutada. Üritavad näidata, et pole sa kogu oma tubliduse juures parem midagi.

Mis aitab sellistest anonüümkõnedest jäänud sitamaitse vastu kõige paremini? Varahommikul köögiakna taha ilmuv ja koon aknalaual papagoide ja varajase päikese paistel magama jääv hobune loomulikult. Köögiakna taga magavat Vesperat ja meie ühises voodis magusalt külge keeravat Minnit vaadates tundsin, et olen valmis iga lällava tropi, kes meile veel helistab või aia taha ilmub, kulmugi liigutamata kastreerima, konstaabli kätte andma või suisa maha lööma. Paljude elude eest vastutava ja kõiki endast sõltujaid sügavalt armastava naise ägedus nende kaitsel on hirmus.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat