Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kati alustab järjejuttu - Eedeni aed I


Juba paar päeva tegelikku elu päriselt hobustega koos tegi selgeks, et hobuseid kus tahes rendiboksides pidav inimene ei saa nendega tõeliselt tuttavaks. Oma koduõuel sinuga üht elu elav hobune - oma osavõtlikkuse ja leidlikkusega, tujude ja tahtmistega, vallatuse ja jonniga - muutub lähedasemaks kui ta kuitahes sagedaste külaskäikude ajal teise mehe talli iial muutuda saaks. Võid end oma majapidamises pätti tegevate hobuste peale oimetuks vihastada – aga järgmisel hetkel tänad õnne, et nende endiga huligaanitsemise käigus midagi ei juhtunud. Ja kes üldse andis inimesele voli mõõta ja määrata, mis on huligaansus või pätitegu. Hobustega on sama lugu mis lastega – nemad lihtsalt tegutsevad ja katsetavad, uurivad ja proovivad. Täiskasvanud vastutaja on pärast see tark, kes paneb toimunule pealkirja. “Sigadus”. “Korralagedus”. “Vastuhakk”. Ju siis oli korral midagi viga, kui seda lagendada oli vaja. Ju oli õhus miski, millele vastu hakata!
“Küll sa oled koorma võtnud!” ohhetavad mu tuttavad ja teekaaslased, kes oma puhkuse rütmis vabalt tiksudes ja kulgedes meie õuelt läbi satuvad ja väsivad ära ainuüksi pealt vaatamast, kuidas mina “puhkan”. Puhkamine on suhteliselt aktiivne, kui elamises on kolm väikest hobust, kaks suurt koera, kolm papagoid ning neli last – viies lõpetab parasjagu teises Eesti otsas gümnaasiumi ning korraldab sinna juurde pidevalt mingeid asju, mille kohta võib kah neid korralagedus-vastuhakk-seeria silte leida ja mida tuleb kaugjuhtimise teel klattida.
Aga selline liikide paljusus – koos nende eripärade, vajaduste ja vastandlikkusega – meenutab mulle Eedeni aeda. Kui sündmused just ajutiselt põrguks ei keera. Ent sedagi ikka täiskasvanud inimese seisukohast ja hinnatuna. Hobuste-koerte ja muude laste poolt vaadates ei eksita Eedenit mingid aedade maha jooksmised, lampkasti kaane sisse langemised ega kuumuse tõttu mõnepäevaste koormuseta seismiste järel rodeote korraldamised. Täiskasvanu mõtleb need enda jaoks põrguks.
Kusjuures päris täiskasvanut meie seltskonnas ei olegi.
Mispärast ma ümbritsen end hobuste ja koertega, ehitan kogu kodu nii majast seest kui õuest üheks üldiseks mängumaaks, rajan talle ja liivakaste, treeningplatse ja mängumaju? Sellepärast, et ma olen ise laps. Muidugi võib sellist totaalselt ebatäiskasvanulikult pulbitsevat ja ebamugavat elulaadi tõlgendada sedasi, et olen oma lastele mõnusa keskkonna ja soodsad kasvutingimused loonud. Tegelikult on üks oluline laps, kellele kõik see on rajatud ja loodud, ma ise. Sellega on umbes sama lugu, nagu armastusega – kes ei oska armastada iseennast, ei armasta ka kedagi teist.
Lugesin sarjast “Indigolapsed” hiljuti ilmunud teist raamatut, kus ameeriklastest – las olla pealegi, selles pole nad ise süüdi! – autorid väidavad, et indigolaste vanem tuleb oma vanemlike ülesannetega ainult siis enam-vähem toime, kui on kenas kontaktis oma enese sees elava sisemise lapsega. Indigolapsed on meist igas mõttes üle, püüdmatult kõrgemal arengutasemel uue ajastu inimesed, keda kuidagigi mõista ja kuuldele saada õnnestub vaid sellel, kes ei püüa olla kramplikult soliidne ja küps. Kes oskab armastada ja hellitada last iseeneses.
Raamatutega on teatavasti selline lugu, et need räägivad meile meist endist. Loeme raamatutest reeglina seda, mida sisimas ka enne teame, aga mida keegi on meiegi nimel kirja pannud. Selle sisemise lapse värgiga on sama lugu. Mu viiest lapsest on vähemalt kolm nooremat – 10, 5 ja üheaastane – indigod. Mida enam see mudila mind indigomaailma on juhatanud ja sisse mässinud, seda kuulekamalt olen hakanud kujundama keskkonda ja elulaadi selliseks, nagu meeldib neile – ja mulle endale ka.
Kleebin seintele fotosid ja kõiki muid ilusaid ja väekaid asju, mida lapsepõlves ei lubatud kleepida ja riputada, sättida ja laotada. Pean ja paljundan koeri, hobuseid ja papagoisid – ja olen sünnitanud lasterikka segasummasuvilatäie – sellepärast, et ma olen endale ise sellist lapsepõlve tahtnud. Suheldes oma enese sisemise lapsega – keda vähegi loomingulised inimesed peavad nagunii elus ja alal hoidma ja kenasti kohtlema, et üldse midagi luua – olen nüüd, kui ma ise saan teha, nagu tahan, soetanud kõik, mis mu meelest õnneliku lapsepõlve juurde kuulub.
Koduloomad. Palju lapsi. Väike maja mere ääres, palja jalaga õue astumise muru otse läve ees. Mis siis, et talvetormide ajal see sindrima meri kohati ka majas sees. See on ka seiklus. Ja sellise olustiku loomise ja elatamise nimel võidki vabalt end kasvõi ribadeks rähelda ja öösiti töötada. Jooksed vikati ja värvimannergutega, kärutad ja kühveldad, keedad ja ravitsed, joodad ja puhud peale – ja oled õnnelik. Mis siis, et pilt kisub 7/24 vastutamisest ja rügamisest kohati üsna viltu ette. Õnnelik inimene on visa. Ja mõnikord moodustavad lapsed siiski ka meeskonna, kellega tööjaotust harrastada. Mida suuremaks kasvavad lapsed, seda parem on ka endal olla laps – teised lapsed aitavad.
Aitavad üksteist hoida ja järjest enam ka muid kohustusi täita – nii et kõigil lastel oleks võimalik õigusi nautida. Mis puutub päris täiskasvanu olemisse, siis ses küsimuses pole mõtet ka meie pereisa poole pöörduda. Ei ole põhjust arvata, et igal võimalusel purjetav ja klubidesse kuuluv, kaitseliidus sõdiv ja jahti pidav mees on just väga ülearu täiskasvanu.
Kui üks 40aastane laps – tütarlaps – ütleb teisele, 42aastasele lapsele – poisslapsele – et hakkab kodus Eedeni aeda pidama, on poisslaps alguses küll ehmunud, ent lepib kiiresti. Tütarlapse paljuliigilise loomaaia asutamise vastu vaieldes riskib poisslaps võimalusega, et ka tema mängude asjus hakatakse sõna võtma. Leppimist ja toime tulemist Eedeni aiaga kaasnevate jamadega leevendab teadmine, et see kõik kestab vaid kolm suvekuud. Sügisel lähevad hobused taas professionaalsesse talli ühtse söötmise ja sõnnikumajanduse ning treenerite nöökivasse rüppe. Selleks ma praegu veel ausalt öeldes valmis ei ole, et varuksin koju kolme hobuse talvesööda, korraldaksin sõnnikusüsteemid ja astuksin päevast-päevasele talitamiskarussellile. Ka suvine kooselu loomaaiaga ei lase enam kui üheks päevaks – õige lühikeseks päevaks seejuures – kodust ära minna. Talvel talli küljes ketis olemine halvaks aga erialatöö, mille abil kogu oma muinasmaad üleval pidada, toita ja katta.
Teadmine, et kõik rõõmud ja hädad on ajutised, aitavad rõõmude üle rõõmsamalt rõõmustada ja hädadest kergemalt üle olla. Piisab kasvõi teadmisest, et võin üle jõu käivaid töllakusi sooritavad molud treilerile laadida ja hoopis Soomaale suvitama saata – ja need töllakused ei käigi enam nii väga üle jõu.
 
Retsept Eedeni aia asutamiseks:
Võtta kolm hobust – üks viieaastane hannoveri-araabia ristandmära, üks kolmeaastane eesti tõugu ruun, üks nelja-aastane poniristand ruun.
Võtta kaks koera – üks nelja-aastane pikakarvaline bernhardinna ja tema kahe-aastane poeg.
Võtta kolm papagoid – üks paar ja üksildane kana, kahes erinevas puuris mõistagi.
Varuda korralike piiretega koduaed ja elektrikarjus, kerge tall ja sellega kaasneva paviljoni nurka varustuse riiulid-nagid, lasipuu ja latid tõketeks. Lisaks hobuveo treiler ja suuremat sorti Peugeot’ taha haagisekonks.
 
 
Esimene päev – 30. mai 2007
 
Öö otsa ladus Võrtsjärve peale äikest – seal on selline ilmastiku iseärasus, et kõigepealt ei lase järv äikesepilve ligi, aga kui laseb, siis ei jäta enne, kui pilv on tühjaks tõmmatud – mistõttu magama õnnestus jääda kell viis. Pool tundi enne äratust. Ega see äike, tühi, ise hoiakski nii võimekalt ärkvel, öid rikkuvad on äikese puhul tema kõrvalmõjud ja kaasnähud. Üks neist on näiteks emakoer Barbara, kes kardab välku ja pauku juba siis, kui ilmateade alles oletab, et võibolla äikest tuleb. Ilutulestikku, suuri masinaid, süsti ja kõrvade puhastamist kardab ka. Aga äikest kõige rohkem – mistõttu äikeseöödel imbub koerinna vastupandamatult esimesse ette juhtuvasse magamistuppa. Tema poeg Tobias naudib õues stiihiat ja etendust, mammakoer aga püherdab peadpidi patjade all, lõõtsutab ja sehkendab, nii et viimnegi võimalik uni on välistatud. Et täna öösel juhtus paniköörist peni varjuma pereisa magamistuppa, ei päästnud ka minu und – puitseinad kostavad totaalselt läbi, nii et kõigepealt kostis sealt piksekärgatustele sekundeeriv koera lõõtsutamine, seejärel pool tunnikest issi norskamist ja siis kohe ka äratuskell.
Olime palunud Rõngu tallis oma võigu EQ ööseks talli viia, et hommikul kella kuue ajal saaks ta sealt kohe võtta ja mitte üle kastemärja kopli minnes romantikat nautida. Seda enam, et sealse karja praegune juht, mustjaskõrb eestlaseruun on miskipärast just eriti südamesõber EQ oma kaitse alla võtnud ega lase teda karjast välja. On seda nii kirglikult teinud, et oleme karja juhi esikapju üsna oma silmnäo lähedal näinud.
Seekord oli meil kaasas piitsaga papa, nii et vabalt kulgev võik õnnestus kõrvilt peksa saamata treileri juurde tuua. Ehkki mõned korrad treileri peal käinud, otsustas EQ seekord pipardada ja jänestada. Kõnnitasime teda esijalghaaval mööda trappi, kuni tagajalad olid trapi piiril – ja ei sammukestki enam. Nina ees heljutatud võililled ei mõiganud mitte kuidagi.
Üldiselt pooldan nii õpetamisel kui pakkimisel hobuste leebet kohtlemist. Ära rääkimist, julgustamist ja veenmist. Täna hommikul polnud aega lõputult moosida – vanim tütar Margareta pidi veel selle kevade viimased kontrolltööd ära tegema ja kell kaheksa Tartus Waldorfgümnaasiumis olema. Või muidu. Eelmisel õhtul oli tüdruk ära kaitsnud oma aasta töö – teemaks noorhobuse ratsastamine, mis muud. Waldorfkoolides peetakse kõikvõimalikke oskusi ja võimet neist nii suuliselt kui kirjalikult jutustada ülitähtsaks – inimesi kasvatatakse ja õpetatakse loovalt elukutse suunas – mistõttu koos noore hobusega õppimine ja sellest kirjutamine oli ülisobiv aasta töö teema. Täna hommikul tuli tal veel möllata ajaloo ja algebra avaratel väljadel ning meil polnud aega oodata, kas ja millal Margareta aasta töö subjekt oma tagasilla treilerisse suvatseb hiivata. Andsin EQle kerge nähvaka mööda tagumisi sapse. Ausalt, hästi kerge sipsaka – aga treileris oli vend seepeale ainsa pika sammuga.
Isa sõidutas tüdruku kontrolltöid tegema, mina vaarusin, EQ treileris, Külitseni, sealt Ülenurme ja Reola vahele Lätikülla, kus Freddy ja Aire juures Kilgi tallis oli mu mära Vespera. Kuivõrd kolme hobust ei saa korraga vedada, tundus nende kahes jaos vedamisel Liu randa nende suvekoju kokku niimoodi kõige õigem kombinatsioon. EQ ja Monti omavahel on jõuk nagunii. Monti ja Vespera koos sõidutamisel olnuks EQ järgmisel päeval liigne, sest Monti on nii itsi täis ja ülbe väikemees, et on raskeveo täku käestki mära ära võtnud. Esimesel Jausa tallu sõitmise päeval tuli sestap ühitada mahedam EQ ja uus pruut.
Freddy õuel käis täie hooga maneeži ehitus, mis muidu meie südant aina rõõmustab, sest läheme sügisel Kilgi talli üürnikeks. Just platsi ja maneeži pärast. Sel hetkel väga ei rõõmustanud – keset traktoreid-buldoosereid-trahhmürrajaid pargitud EQ läks mõnevõrra ärevile ning Vespera keeldus ärevil ja mögiseva mehe kõrvale treilerisse minemast. Freddy püüdis temaga rakendada sedasama sapsepidi sähvamise tehnikat, mis EQ puhul toimis – aga märakene läks seepeale vihaseks ja ähmi, oli kurb ja solvunud ja keeldus säherduste mühakatega nagu meie, igasugusest koostööst. Alles tuduv Aire tuli õue ning keelitas-meelitas mära pardale – pragades liiga jõulise stiiliga mehega – kuni kõik buldooseri-traktorimehed piirasid Vespera kaunist kanni selja tagant rihmadega. Et ta uuesti maha astuda ei saaks.
Kallistasime ja lehvitasime paduvihmas – mu ärasõidu hetk tähendas ühtlasi, et olen paar kuud tagasi soetatud märakese kätte saanud ja tema uude ellu viinud. Ning esimene teelõik oli seejärel katte poolest kogu pika retke kõige hullem. Jämeda killustikuga, kitsas ja käänuline. Kuna Waldorfgümnaasiumi ümber remonditakse hetkel eranditult kõiki tänavaid, tuterdasin tasakene kirjastuse juurde ja isa läks vanimat tütart kontrolltöödelt ära tooma.
Väiksemad lapsed said seni jäätist, ma ise aga eesseisva pika retke pärast muret tunda, selle asemel, et muiata olukorra üle, kuidas keset Tartu linna seisab kirjastuse ees hobukopsik, mille päraluugi kohal välguvad kahed kenad hobusekõrvad. Ühed karamellid musta randiga ja ühed vaskjad punased. Väga ilus.
Niimoodi autot juhtinud, sõna otseses mõttes kogu aeg ja kahe käega Juhtinud, ma vist seni veel ei olegi. Pärast, kui oma kogemusest sõpradele-tuttavatele olen rääkinud, selgub, et paljudel on kogemus elusa ja raske järelhaagisega sõitmisest, mille puhul hing on hirmust pidevalt kinni, süda kurgus, kukal kange ning silmad virvendavad ja pea valutab. Täpselt nii ongi. Mitte et me kõik autosid ja nende järelhaagiseid kardaksime. Aga maanteed on kitsad, serva suunas lääpas ja servad auklikud. Keset teed vastu tulevad rekkad end koomale ei sebi – treileriga teepervele haagitada on ohtlik või võimatu. Ja niimoodi siis sooritataksegi kolmemillimeetrise varuga ripsakad. Kümned. Sajad. Meeled muutuvad iga kilomeetriga nürimaks, selg märjemaks ja peavalu hullemaks.
Pärnu Olerexi bensukasse vedasin end juba täiesti pildi piiril olevana. Pea lõhkus nii, et ajas oksele, käed värisesid nii, et kohv ei tahtnud aparaadist topsi sattuda. Lapsed olid ülemeelikus tujus – hobustega bensukas! – ja see, mis vaiksel sirinal maha pladises, ei olnud ainult hoovihm. Treileri trapi vahelt sirises sulaselge kusi tanklaõuele.
Kuna mu koerad pidid tulema alles järgmisel päeval, koos Montiga – seekord võtsid laste asjad ja papagoipuurid autos kogu ruumi – võisid treilerist maha kõndivad hobused täiesti stressita ja šokivabalt kogu õue peal ringi patseerida. Vespera asus kohe maha pääsedes isukalt sööma. EQ tuli esimest korda elus probleemitult maha – seni on ta ihust-hingest püüdnud end treileris ümber keerata. Ruun tegi miskipärast märale kurja nägu. Sai ta sellega kontrolli alla. Ja indlev mära, nagu nüüd selgus, kooberdas innukalt peaaegu-isase nina all, kuni saigi endale ruuna selga. Parem pool muna kui tühi koor… äh, käib tühi koor kah! Huvitav, kui tihti hobused indlevad?
Kui vannitäis kust oli treilerist välja pestud, vormistasime vanema tütre abiga talli – noorem tütar hoidis seni beebiõde. Tegime riiulid. Panime harjad-kaskad-pinded-stekid-särgid-värgid riiulitesse, kruvisime sadulanagid seina. Sättisime paviljonis riidest beebivoodi, diivani ja laua nii, et sai ilus ja mugav. Noorpaar kõndis ümber meie, mängis ja kudrutas.
Kui lakukivid, aasad ja konksud olid talli seinte külge paika saanud, viisime hobused mere äärde suplema – mere ääres suvitamise mõte on suuresti just meres ujumises, muide. EQ tormas vaimustunult merre, ehkki polnud midagi sellist varem näinud. Pritsis, trallas ja viskus pikali. Vespera hiilis alles mitmendal katsel ja kutsumisel varbaid pidi vette ja kõndis kikivarvukil, et jumala pärast midagi ei juhtuks. Ses mõttes olid nad Brigitaga paras paar – ka kümneaastane tüdruk seisis hirmunult ühel jalal ja hakkas heitunud-nõutu tädikesena õiendama kohe, kui hobune mõnegi söakama liigutuse julges teha.
Alguses oli mõte, et paneme noorpaari ööseks koerte aedikusse – see on meil umbes kümme korda viisteist või tiba suuremgi – et söövad selle ööga lagedaks ning järgmisel päeval tulevad koerad saab siis alguses omakorda aedikusse panna. Kui vaja. Meie kallid – hobused ja koerad – pole seni omavahel silmast silma kohtunud. Üksteise lõhna meie riiete küljes on nad kogenud küllaga, üksteist ilmsi näinud ei ole. Üks asi, mida ma Eedeni aeda koju kohale vedades hirmsasti kartsin, oli see tänane sõit. See oli nüüd möödas. Kardetud leitsak andis just tänaseks järele – oli leebe ja mõõdukalt vihmane ilm, mis magamata sohvrit küll kottis, aga tahtejõud võitis. Võik ja raudjas olid omavahel nüüd sõbrad ja ujutatud. Hobuste haldjad olid sel päeval meie vastu armulised olnud.
Et muretsemisse õhuvahesid sisse ei tuleks, oli vaja kohe otsast järgmist muret nautima hakata. Mida mu armastatud kiskjad ja rohusööjad üksteisest arvavad. Kuidas homme õhtul – pärast homseid toimetusi jõuame õigupoolest suisa öösel tagasi – pimedas need üksteisele tundmatud suurused omavahel sobitada, ilma et keegi kallitest haiget saaks.
Hobuste ja koerte haldjad, olge homme meiega!
Seda jõudsin öö jooksul korduvalt paluda – koerte aedikusse pandud hobused kõndisid seal lakkamatult ringi, nagu kordekoplis. Lasin nad keset ööd välja, et mööda liivast pinnast voodisse kumisev tammumine magamist ei segaks – ja siis hakkasid eemal nõmmel urgudes pesitsevad rebased rõvedalt nende peale kriiskama.
Ei tea, millal hobused magavad, kui nad öö otsa sedasi ringi sõeluvad?
Äkki peaks nad ööseks talli panema, et maha marsitud ööd neid kurnama ei hakkaks?
Kuidas nii teha ja olla, et hobused oleksid võimalikult õnnelikud ja rahul?


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat