Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Paari-kolme-hobuse-meestelt on õppida


Kui mingi asi sind huvitab-muretab, tõmbab iga teekond ja asjaajamine sind kõrvalliinina selle asja ligi. Mistahes tegudele kulged, ikka jääb silm nähtustele, millest võiks olla endale olulisi asju õppida. Ka täiesti teistsuguseid tegemisi toimetades satud kuulma hoiatavaid lugusid teemadel, mis su enese alateadvust pinevil hoiavad.
Mul on juba paar-kolm aastat olnud üks maantee-äärne majapidamine paleusena silmis kinni. See on väike mõnus, alles ehitatav majakene Puhja ja Tartu vahel Kaimi kandis. Lähim tähelepanuväärne objekt sellele on Päärn Hindi Kaimi kohvik. Aadu Hindi ja Minni Nurme poeg, kellest olen ka siin mõnd puhku jutustanud, on hobuseid pidades, ratsastades ning eesti ja vene filmides ratsakaskadöörina üles astudes nii palju hobustega jukerdanud, et nüüd ei taha neist kuuldagi. Hobuste pidamist võimaldavad maad rentis kunagine hipi välja ning piirdub ühe lehma ja selle lüpsmisega. Ta ise oletab ka, et hobuste pidamine aadlipreilina nõudlikeks-õrnadeks-tujukateks olenditest on mõnevõrra utreeritud sestap, et tema pidas trakeene. Kui Päärnaga viimati vestlesime, oli ta nende naabritega, kes otse üle põllu paari-kolme hobust peavad, küll ehitus- ja majapidamisasjadest vestlend, aga võõrastestki hobustest targu võimalikult kaugele hoidnud. Et miski hinge külge ei nakkaks ja kiusatama ei hakkaks.
Need naabrid aga ehitasid juba siis, kui elumaja ehitus oli alles üsna algusjärgus, esimese asjana ja kõigepealt valmis väikese talli. Nii, nagu peabki, eks. Kaks-kolm mustjaskõrbi kaunist ratsahobust on selle kodu tekkimisest saadik maantee ääres koplis kõnnisklenud ning moodustanud just sellise peisaaži, nagu mu meelest olema peabki. Juba siis, kui alles oma viiendat titte ootasin ja järjekordselt endale hobuseid osta isegi mitte ei kavatsenud, oli poolelioleva inimestemaja juurde kerkinud tallikene, kena treeningplats ja hobukolmik mõõduka suurusega koplis oma tarbeks nosimas täpselt see, mida oli Tartu-vahet voorides mõnus näha.
Sel kevadel olid hobused mõnda aega kadunud ja möödasõitjal kohe meel kurb. Mis juhtus? Miks pole? Põhjus, nagu peatselt selgus, oli hoopis rõõmus – tõmmu mära ilmus õue tagasi kena keksaka varsajussi saatel. Oli mõned nädalad… ee… lapsega kodus. Ja eks teine hobune kui tõeline sõber oli siis ka seltsiks tubane. Luges lapsukesele unejutte ja kudus mütsikesi või midagi.
Koos varsa õue ilmumisega tekkisid elumaja ümber ka mitmesuguste erinevate ehitusmaterjalide kuhilad – elu edenes igas suunas ja mõttes. Sel päeval, kui lõpuks ometi, pärast aegadepikkust silma peal hoidmist tollesse õigete tähtsusjärjekordadega elamisse sisse keerasin, oli sinine kobe motikas ukse ees, aga inimesi polnud. Hobused – ja kõik, mida näha tahtsin, oli loomulikult kodus.
Kuni omal hopse polnud, võis teeäärset hobukolmikut vaadata lihtsalt idüllilise pildina. Oma hobukolmiku tekkides aga tekkis ka rida küsimusi. Just oma trio suveks koju tulemisega ja umbes sama suure talli kui Kaimis, valmimisega seoses. Mismoodi nemad talli boksideks jaganud on. Kuidas karjusetraadid peavad – tiheda liiklusega karmi maantee ääres oleks kopli pidamatus ju mitmekordne ja eriti hull jama. Mismoodi, kuipalju ja millised takistused on treeningplatsi jaoks tehtud.
Kuna selle pere tõmmud hobud pole tigedikud nagu näiteks Mitjutland, keda üksvahe koera asemel majavalvurina peeti, võis kõike lahkesti vaadata. Kuna nende talli uks on hobumaja ühes otsas, mitte keskel, on toad läbikäidavad – suurem, varsaga mära boks on taga, väiksem ees. Eks see boksivärk läheb ka minul aktuaalseks siis, kui peaks tekkima hull idee ka oma mära mõniaasta ära paaritada.
Tõkete tegemine saab olema loominguline ühistöö tütardega, inspiratsi on nüüd igast tallist korjatud. Selge on ju, et esimesel nädalal on niisama ka huvitav ringitada, siis tahaks juba kavalette ja riste, erinevaid takistusi ja ülesandeid. Kobade ja puidu ühitamine on naisterahvastele juba ka ise peen ülesanne.
Mis aga puutub hobuste koplis püsimisse ja karjuse pidamisse, siis see asjakorraldus oli julgustavaim ja rõõmustavaim elamus Kaimist. Hobuste kopli ja maantee vahele on neil seal puude noorendik istutatud. Pea hektar väikseid puulapsi istikutokkide vahel. Nagu illustratsioon tulevikule mõtlemisele ja lootmisele. Nii ilus, armas ja õige. Ühel pool ehitusmaterjalide lubav virn. Teisel pool puude lasteaed. Varsaga hobukooslus keskel. Just nii peabki!
Ja siis kaotas mu vanim laps rahakoti ära.
Selge, et leidis kohe varsti jälle “ühest kohast” üles ka. Aga enne lasi isal ühe, emal teise kodumaja läbi tuhnida ning et emal huvitav oleks, palus ka Pärnu jahtklubi kõrtsist ja laevakajutist otsida. Ja emal oligi huvitav. Sest jahisadamas sõi just parasjagu lõunat hiljuti kingasaanud abilinnapea Mart. Jumala pärast, mitte see marionett-Mart, keda Hendrik Normann oma pullisaates parodeerib, see tegude-Mart, keda süüdistatakse ka Pärnu uue kunsti muuseumi hukkamises ja kes intriigide tõmbetuules järsku enam kõlblikuks ei käranud ja pidulikud lahkumisvarred sai. Ses mõttes, et head-aega-lilled.
Mart rääkis poola kastmes koha kõrvale, et temal on ka talus, kus ta seni naise ja tütardega on elanud, kaks hobust. Poni ja suur mära. Suur mära on rahulik ja kuulekas, poni paras pätt, nagu nad sageli. Juhtus selline rodeo, et kui isa ja 10aastane tütar läksid metsa ratsutama, otsustas poni tagasi koju minna. Läks ka. Nii et mitmekilomeetrine tolmupilv ja katkikaksatud karjaaiad taga. Mart võis seda pilve eemalt õudusega – millel õnneks väga alust polnud, sest plikatirts viga ei saanud – vaadelda sestap, et ka suur mära otsustas rodeost osa võtta. Pani kah kodu poole jugama. Sai peremehe seljast maha. Peremees põhjendab sadulast lahkumist sellega, et tal polnud kannuseid ega piitsa. Ehkki minu teada pole kumbki neist atribuutidest just suurem asi hobuse rahustamise-pidurdamise vahend. Igatahes nüüd on ägeda kojusõidu saanud tüdrukul isepäise poni suhtes tõrge ja Mart on otsustanud mõlemad hopad suveks Sassi talli Malle kätte anda.
“Küll nad seal pehmeks sõidetakse,” usub eksabilinnapea. Küll sõidetakse jah, suveti on Sassi talu hobula kolmes ringis päevas välja müüdud ju. Ja küll Mart annab nad sõita kah, sest juba selle poole tunni jooksul, mil juttu ajasime, jõudis tema proua kaks korda helistada ja küsida, kas Mallega sai juba räägitud.
Jabur lugu. Mardil sai oma talus just tall – kah majapidamise viimne pärl – valmis ja seoses sellega kogu talu rajatud. Ja nüüd siis tujud, laiali jagamised ja siia-sinna paiknemised. Nii loomadel kui inimestel.
“Haamer kukkus käes rippu,” kirjeldab Mart tunnet, mis saabus pärast viimse hoone valmimist omarajatud talus. “Üürisin endale vahelduseks hoopis Pärnu südalinna korteri. Nii uus ja huvitav on hommikul alla nurga peale kohvikusse minna, ajalehti lugeda ja siis ise valida, kas töötan täna kodus või kontoris. Aga tegelikult tahan hoopis Haapsallu kolida – see on hullult tulevikuline, kaunis ja palju lubav linn. Nii ehitamise – mille alal ma nüüd töötan - kui purjetamise alal. Kõik väinad ja saared puha käeulatuses.”
Mida kindlamalt eksabimeer, kes oma lahtitegemise kohta ilustamata ütleb, et sai jalaga persse, kinnitab, kuidas temal keskeakriisi pole, seda rohkem ta just tolle klassikalise keskeakriisi moodi kõlab. Ja see on õpetlik. Endal ka kasulik teada, et mida enam miskit eitad, seda kindlam, et asi, mille olematuses end veenad, on ju olemas. Kuidas oli filmis “Külili” (ma oleksin küll “Sideways” “kõrvalteedeks” tõlkinud) ja Endla teatri lavastuses “Reispass”, kus Jaan Rekkor mängis just täpselt samamoodi 40aastaseks saavat meest. Taheti muudkui mujale ja peitu, senistest suhetest ja kohtadest lahti, vabana teele, otsast alata, väljakutseteks valmis olla.
“Üks asi, mida ma enne ei teadnud, on see, et ma ei suuda üksi olla. Nii õudne hakkab,” tunnistas Mart. Eks ta ole jah, et vaid üksinduses ja vaikuses on Jumala hääl kuulda. Iseenese tegelikud mõtted ja tunded ka. Ja siis pole sellest tolku, et valjusti hõiskad, kui palju igas eas vabu variante potentsiaalsel partneriturul ringleb. Siis oled üksi enda vastas ja Jumala ees ja keskeakriisi eitamist ei kuula ega usu keegi.
Pärnu raekojast jalaga persse saamist põhjendab Mart sellega, et ei piirdunud elegantse pealiskaudsusega, mida temalt eeldati, vaid sekkus brutaalselt kõigesse, millest aimu sai ja mis tema meelest teisiti pidi olema. Kui eksabimeer väidab, et tema brutaalsus oli probleemne, siis selles ma tõepoolest ei kahtle – meie kohtudes hõiskas ta ka mulle tervituseks “ahoi, Kruuda ori!” Ahah.
A mis siin ikka solvuda või õiendada.
Mart igatahes käis Pärnu ladvikule pinda sellega, et lammutas senised korruptiivsed suhted ja kivistised laiali. Asendas end paika söönud-ostnud fossiilid uue aja meestega. Ei jaganud kohalikele ajakirjanikele nende lemmikõllekas tasuta eineid. Aga selle eest saab nüüd igakülgse kergendustundega lõpuks ometi töötada alal, mida ta tegelikult tipikoolis õppis. Projekteerimine. Torustikud. Kommunikatsioonid. Tsiviilehitus. Ei mingit turbaäri, talurajamist ega linnaisandust enam. Mardi sõnul on vana kooli korüfeed sel alal teel erru. Ta ise võttis endale kompanjoniks just ühe sellise vanema põlve korüfee, kellega lõputut tellimustejoru torustama hakata.
Loodetavasti aitab uuel, kõrgkoolis õpitud ja seni kasutamata alal otsast alustamine ka keskeakriisist üle. Kuni inimene uusi töid ja ebamugavusi ette viitsib ja raatsib võtta, pole kõik veel kaugeltki kadunud. Kes iganes – kas oma mees või mõni teine teekaaslane – ütleb mulle, et tahab midagi uut ehitama, rajama, katsetama või ette võtma hakata, ma toetan kõigi käte ja jalgadega. Sest kõige hullem, mis juhtuda saab, on elutöö lõpetatuks ja kõigi suhete-seoste hangunuks kuulutamine neljakümneselt.
Kodumaja valmis. Karjäär tehtud. Kraad käes. Kell viis iga päev kossa-kossa koju, õlleke näppu ja lohmaki teleka ette. Õudne! Enam ehitada ei taha. Uusi tööteemasid ette võtta ei viitsi. Katsetada-algatada ei viitsi ka. Michelini rõngas aina paisub, ettevõtmatus ei lase enam küll aega kontserdilegi roomata. Nähtud ju selliseid küll.
Parem lammutatagu seni sisse seatud suhteid, rämetsetagu klassiõe kallal a la “Kruuda ori”, unistatagu ja katsetatagu. Ärdagu kukutagu keskeakriisist sellesse eelpensioni lämmatavasse padjastikku, kus sumavad nii ehmatavalt paljud senised seikluskaaslased.
Ehitage! Algatage! Kasvõi hävige vahepeal, aga jummala pärast ärge surge enne elu lõppu ära.
Vot selliseid asju mõtlesin tolle kahe-hobuse-mehe viimase aja kogemustest ja vintsutustest kuuldes. Näis, mis tema märast ja ponist tegelikult saab. Vast ei ole hobuste jumal seekord ei lätlane ega rootslane.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat