Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Mõnusas galopis mööda Stockholmi tänavaid


Ega me uude kohta ratsutama minnes ikka päris täpselt ette ei kujuta, kuidas kõik olema hakkab. Kas seal lubatakse platsile või maneezhi? Kui paljukesi sel juhul? Või saadetakse maastikule. Mis seal ees ootab? Selles mõttes on üks ratsaretk nagu makett kogu meie elust: üldjoontes aimame, mis see on, aga täpselt ei või ühtki hetke ette teada. Hea ongi – kui päris kõike ette teaks, jätaks võibolla retkele minematagi. Tõsi, Peter von Fabry-Eichneri, Razori ja Heliga otse Stockholmi linna kabjastama minnes ei juhtunud mitte vähimatki sellist, mille pärast oleks pärast ohkinud. Aga selline sõit, nagu lausa südalinnas näha – väga vaoshoitud superhobused Strandvägenil jäikade eakate jalutajate all sammus astumas – polnud see kaugeltki.

Östermalm on nimelt selline linnaosa, mis on rajatudki selle arvestusega, et inimesed seal hobustamas käivad. Puiesteede keskel on spetsiaalsed rajad, parkides ja minimägede vahel on ära näidatud, milliseid teid pidi liiguvad hobused, millistel inimesed ja koerad. Liiatigi sai vanal heal ajal, mil rajati sõjaväeline tallidekeskus, selle juurde kuuluvad harjutusväljad ja vaatetribüünid, Stockholmi linn Vallhallagatani taga hoopis otsa. Praegu algab sealt villade rajoon, kus elab kõige jõukam osa rootslasi, kes on väga rahul sellega, et ratsud nende aedade tagant mööda kulgevad.

Olgu kohe öeldud, et Eestist ostetud Heli on kõikse ebameeldivam loom, kellega olen püüdnud koostööd teha. On ikka kohe kõige essumas mõttes tori tümikas – tuim, ükskõikne, hoolimatu ja isekas.

Peter mainis kohe sissejuhatuseks, et tegelane on üdini “food oriented” ja inimesi ei armasta. Paaritunnise ratsutamise järel tehtud peatuspausi ajal ühel sulnil välul oli see eriti selgesti näha. Kui Peteri Razor uuris rõõmsa huviga ümbrust ja suhtles oma ratsanikuga, siis Heli lasi oma suure jämeda pea ringi vaatamata alla ja asus õgima. Paremaid lehekesi õngitsedes tõukas inimese lihtsalt eest ära ja söömist ilma võmmuta ei lõpetanud. Aga kuidas sa uuesti sadulasse saad, kui ta pead ei tõsta? Tuleb sõbralik tümm anda.

Või mitte väga sõbralik. Sest kohe kui ma läksin tallis boksi toda Helit harjama, hammustas ta mind käest. Täiesti ootamatult. Nii et korralik sinjaabel tekkis. Saduldamise ajal ei liigutanud see moor end sentimeetritki, andis teisega trügida. Valjastamise ajal ei vehkinud ta küll peaga ega teinud kraanat, nagu mõned leidlikud vastupunnijad. Surus lihtsalt hambad kõvasti kokku, nii et sõrmed tuli hammaste taha toppida.

Sõidu ajal lasi see vanamutt keele pikalt tölli. Väga elegantne. Ja hea, et Peteril oli kaasas tõhus piits, mis rikkumata vaatlejale meenutab härja saba, rikutule teadagi mida. Ikka härja oma. Selline hästi vetruv ja plastiline, tõsi küll, käes üsna tõhus roigas. Nii et meeste värk. Aga asja ajas ära, sest selleta Heli liikvele ei läinud. Kui aga millegi peale ehmatas, pani sedasi plagama, et näiliselt palju nobedam ja hobusem Razor jäi kaugele maha. Pidama saamiseks andis ikka päris saagida.

Ah, tühja sest setukast. Naljakas oli see, et kuna meil on Peteriga Eestis paar ühist tuttavat Helit ja sõidu ajal tuli neistki juttu, kontrollis arhitektihärra iga kord, millisest helist nüüd siis jutt käib. Rääkimata sellest, et Peter teab, mis tähendus on sõnal “heli” ning teab veel vähemalt sadat eestikeelset sõna – ikka sellepärast, et emme Liiu tema tütrekesega eesti keelt räägib. Vähe sellest, et rootsi ungarlase lapse emakeel on eesti, ta lubas lapsukese ka Stockholmi Eesti kooli kirja panna. Voh, nii võib ka eestlasi teha!

Aga sõit algas meil sedasi, et esmalt jalutasime hipostaadionilt läbi. Sinna kogunes parasjagu võistlusteks hobunaid. Ilusaid, kiireid ja kõrgeid. Siis läksime sildade alt läbi – gräfitit täis, no kesse küll sellises nooblis linnaosaski seda sooritab? – ja jõudsime sõjaväehobuste keskuseni. Kus on ka hulk muid sõjaväelisi asutusi. Väga kõrgeid, okastraadistatud ja valvatud.
Pärast neid tohtis mööda ekstra rajatud pehmeid, aga ropult tolmavaid teid hakata traavi tegema. Nii hobuste valmisoleku mõttes kui selles mõttes, et militaarstaapidest tohibki ainult sammus mööduda.

Edasist traavi hakkasid lühidalt katkestama puiesteede läbilõiked autoteede poolt. Ja seejuures polnud autodest vähimatki ohtu – need jäävad Skandinaavia turvakodulikus keskkonnas igasugust liikumist märgates ju kohe seisma. Mitte nagu Eestis, kus siis, kui linnatänaval hobustama pead, võid olla raudkindel, et iga natukese aja tagant antakse signaali ja vingutatakse kumme. Heldene aeg, kui nende autojuhtidega silmast silma ja inimesena suhelda, on nad  ju täitsa inimese sarnased, aga nii kui rooli satuvad, on hoolimatumad ja mõistmatumad kui hobune Heli.

Viimane üle tee minek oli selles mõttes eriti lustakas, et seal oli valgusfoori küljes kaks nuppu – jalgsi ja sadulast tulede roheliseks vajutamiseks. Hobuste oma ei töötanud, nii tuli jalakäijate omani ulatumiseks va härjakara-kujuline stekk aina kasuks. Kui seda solget muidugi stekiks nimetataksegi. Olgu ta pigem ingliskeelne whip, nagu Peter seda nimetas. Ehkki whipi eestikeelne vaste piits meenutab uuemal ajal eelkõige Tuuli Roosma lemmikväljendit piitspeenike, mida ta igas teises mammamias kasutab.

Ja jõudsimegi kunagistele tohututele treeningväljakutele, kus artilleeria hobuseid drilliti. Vägede ülemjuhatajale ja kuningale on taamal kõrguva mäe otsa ehitatud pisike vaatluspalee, mille nimi on Burg. Praegu asustavad neid muruvälju perekonnad koerte ja lastega.

Peter manitses lapsi hobuste möödumisel mitte palli loopima. Mis osutus tarviliseks tarkuseks tagasiteel, kui tema Razor tõsiselt pöördes ja lennus oli. Heli jaoks aga kujutasid ohtu hoopis Rootsi maastikule nii omased kivisaarekesed, mis mullakamara all ootamatult paljastuvad. Eks torikas kasutas neid demonstratiivseks komistamiseks ja liulaskmiseks. Väga lõbus.

Edasi kulgesime mõnusas lõdvas galopis ümber teletorni skäärikallastele. Djurgardenisse ja Skansenisse. Ümber paleede ja villade. Millel pole Eesti kaareliste-torniliste kivikolossidega midagi ühist. Nad on puidust, mõistliku suurusega, kerged ja helged, sest nende omanikud on Eesti rikkuritest mitu korda rikkamad ja sedavõrd kauase omamiskogemusega, et tõusiklikkus on ammu välja põetud lastehaigus.

Ühes skäärisopis asub väiksepoolne roheline villa, millele parasjagu uut katust pannakse. Seal elab Peteri kaudne tuttav Robert Weil. Multimiljardärist ekspankur, kes on nüüdseks taandunud tagasihoidlikuks filantroobiks. Tegeleb investeerimisega, rahvusliku tekstiilitööstuse ja kunstigaleriide haldamisega. Kui Heli tema värava ette korraliku läsu puristas, tuli mulle meelde… Pärnu linnavalitsus.

Mõned aastad tagasi kui paaril suvel Raekülas oma aias hobuseid pidasin, et pärnakad ratsutada saaksid ja mis kõik, tekkis tõsisem tõuklemine tollase raadiga. Siisne linnapea Vello Järvesalu tuli küll linnasaabuvatele hobunatele isiklikult sinililledega vastu. Aga kommunaalosakonna juhataja Ado Viik, kes nüüd on kulgenud teistele juhtivatele kohtadele, teatas, et hopsid reostavad linna, lärmavad, on ohtlikud, rikuvad heakorda. Viisin talle kõigi naabrite kirjad, et nad on nõus suvel koos hobustega elama – ja nende lapsed muide kolisidki alaliselt meie aeda hobuste juurde – aga ametnik teatas ikkagi, et tegutsen seadusevastaselt ja politsei… Püüdsime alguses pärast ratsutamist prügikotiga marsruudi tagasi läbi teha ja hunnikud kokku korjata, aga väga kiiresti selgus, et see on lootusetu ettevõtmine. Ei kulunud tundigi, kui viimne kui ports oli vudinal aedadesse kadunud. Ühel korral sattusin peale kahele kühvliga tantale, kes hobusesita pärast kaklesid: “Sina said eile, täna võtan mina.” – “Ei, mina, mul on rohkem roose.” No ja politsei?

Aga Skanseni vorstiputkade – teate küll seda tüüpilist Rootsi lõhna, mida levitab warm korv (vorst rootsi keeles). See on selline asi, et kui vaese uus-eesti huvireisijana nagu vaene sugulane oma esimesi arglikke samme suurlinna tänavail astud, jookseb suu kogu aeg vett, on mingi alateadlik hirm ja endahale. Ja siis äkki seal sadulas sain aru, et nüüdseks on eestlased sellisest alandavast konservide ja võileibadega reisimise väikevennalikust epohhist välja kasvanud. Mitte ainult selles mõttes, et Stockholm paistab sadulast vaadates palju kodusema, väiksema, käepärasema, haaratavama – ja kõik need teised sõbralikud sõnad – keskkonnana, kus oleks ehk võimalik isegi elada.

Sedasi muutunud ja kodustatud Stocki peale vaadates kukkusin ennast uuesti kiruma. Sellepärast, et kaks aastat tagasi Tai Kuningriigis käies ratsutama ei läinud. Olime sõpradega seal Phuketi saarel, kus ühes paigas nimega Laguna pakutakse ratsutamist. Meie sõpruskonnas polnud teisi ratsutamishuvilisi ja nii ma üksi sinna ei läinudki. Kurat!

Margus Timmo, kes paar nädalat hiljem samas kohas hinge tõmbas ja palmi all tagasi inimeseks toibus, käis. Rääkis, et paras jama oli. Väikesed usinad tailased panid talle ilusa kollase kollase inglise hobuse valmis. Ja siis nad astusid. Tailasejupats ees, higistav Timmo inglase seljas järel. Oma tund aega sammus dzhungli vahel, nelikümmend kraadi sooja, pikad püksid ja ratsasaapad jalas. Mis mõnu, eks ole. Lõpuks, napilt enne kuumarabandust, jõudsid mere äärde, kus Timmol lubati galoppi teha. Tegi, tegi, miks ei teinud. Ainult et samal ajal algas Andamani merel mõõn ja India ookean koristas oma veed paarkümmend meetrit eemale. Mis kaldale jäi? Elevantside püüdmise lõks loomulikult.

Tailaste paadid on trobikonniti kaldale kinnitatud ja kanduvad mõõnaga kaasa. Kinnitusnöörid tõmbuvad pingule ning ilmuvad üksildase turisti silme ette just siis, kui ta nendeni jõuab. Sest ees pole sellist jahtmasterit nagu Timmo Ameerikas hobustades koges. Et kargab sadulast ja heidab iga ootamatu ohu peale oma jaki, sokid ja lõpuks trussad, sest midagi muud enam pole. Ja turistid-kunded kargavad ohtudest elegantselt üle.

See olevat olnud puhas ime, et pimesi üle nöörirägastiku galopeeriv hobune täpselt üle lõksude lajatas ja midagi ebaturistlikku ei juhtunud. No ja siis tund aega tats-tats läbi dzhungli tagasi.

Ja ometi oleks tahtnud ka seda kogeda. Siit moraal: igal maal, kuhu edaspidi satun, lähen ratsutama. Ka siis, kui sobivat seltskonda ei ole, ikka võtan võõra maa kapjade alla, siis saab ta hoopis teisiti omaks kui mistahes teise vahendiga teda proovides.

Muide, ega mina ratsutamiseks Peterile parim seltskond ei olnud. Tema vajab rohkem riski, madinat ja adrenaliini. Et ka käänulistel kaljuvaheteedel täiega lajatataks ja pärast, napilt okstest, rahnudest ja aukudest mööda kimanult, õndsalt jess! saaks õhata.

Ma ikka võtsin tundmatutes sigrimigri-kohtades tagasi. Neli last ikkagi kodus ja…

Kusjuures kirjeldamatult imelik on mööda tänavaid ja puiesteid galopeerida. Peter tõusis muretult poolistakusse ja andis minna. Mina surusin end hoidlikumasse täisistakusse, et hobuse üle oleks tõhusam kontroll ja üldse kuidagi toekam tunne.

Kuna tol päeval oli eriti vinge tuul, mis keerutas liivasegust tolmu – mille sees rikaste linnaosas loodetavasti tbc-kribalaid ei sisaldunud – juhtus minuga asju. Minust sai viie tunni jooksul pederastist saksofonimängija. Sest teatavasti on pederasti ja saksofonimängija põhiline vahe see, et ühel on pee mokas, teisel mokad pees. Et ma aga ühtaegu tagumiku villi sõitsin ja huuled narmendama tuulutasin, olingi mõlemat korraga.

Mis ei tähenda tühjagi, kui leiad end ühel hetkel seismas viikingite vabariigi kohal mäel. Mis asub keset linna, aga mille peal kasvavad puud, põõsad, kivid, sammal ja… Puude vahelt tuleb tasapisi välja neli metskitse. Vahivad sind julgelt ja usaldavalt. Svenssonite turvakodulik mentaliteet neilgi, appike! Aga milline leebe lähivaade!

Ja siis läheb keegi otse hobuse jalgade vahel liikvele. Faasanipaar. Ning tagasiteel ei pea ühel tohutul välul õnneks ka galopiga oma villis tagumikku nöökima. Sest elamukvartalite vahelisele pargilagendikule on laskunud üüratu parv metshanesid. Astud nende vahelt läbi ja miskipärast venivad korpa tolmund-tuuldund huuled lapselikule naerule. Nii ilus ja mõnus, mis siis, et valus.

Pärast sellist kogemust vaatad hoopis teise pilguga kogu gloobuse peale. Et kirikuõpetajast sõber läks aastasse Kesk-Inglismaale söekaevanduste ja järvestiku kanti Leicesterisse tööle. Külla tahaks nagunii minna, aga see on ju põliste klassikaliste hobundustraditsioonidega maa. Peab, peab ära proovima! Miks Jumal ta muidu sinna kutsus, et ma talle külla saaksin minna ja… Diplomaadist sõber on veel paar aastat Hispaanias. No kuulge, kuidas mitte juhust kasutada ja… uh! Abikaasa tahab kunagi Egiptusesse sõita. Olen näinud dokfilmi eurooplastest, kes väikeste tragide sukside seljas ümber püramiidide patseerivad. Nii peabki!

Ja nii on mõtet elada ja raha teenida.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat