Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tallitäis Eestist ostetud hobuseid


Õieti on Eestil paradoksaalsel kombel sellega teatud mõttes isegi hästi läinud, et nõuk aeg paljudele elutervetele ja vabadusega kaasnevatele või samastuvatele nähtustele vee peale lasi. Me saame nende asjadega uuesti alustades ühest küljest kasutada vahepeal vabalt arenenud maailma kogemusi. Teisalt saame endale nüüd ehitada ja rajada kõik kõige uuema ja värskema. Aga neil, kes seal katkestamata vabaduse käes on mõnuleda võinud, on nelja- ja kuuekümnendatel ehitatu juba kulunud ja iganenud.

Sellepärast ongi Eesti tallid palju uuemad, värskemad ja euromad kui Östermalms Ridskola tall, kus põhjalikult ringi luusisin. Kohe kõrval asuv Stockholms Ridskola tall oli küll mõnevõrra värskendatum, ent ikkagi umbes selles seisus nagu Shoisi-Raagi majapidamine enne uuema aja juurdeehitusi. Tähendab, ei sauna ega märkimisväärseid riietusruume. Vanamoodsad boksid ja kulunud hobuste pesulad, pellerid ja sadularuumid.

Ei see ratsutamist sega. Aga tuju teeb heaks, kui maailmas ringi vaadates avastad, et meil on miskit hästimini. Mis siis, et nadidel põhjustel. Lõpp hea, kõik hea.

Ma ei kujuta ette, et keegi enam nüüdisajal üldse hakkaks ehitama sellist latritega, mitte boksidega talliosa nagu Sjöstedti tallis on. See on jube kitsas, pime ja ahistav ning vaadates sinna oheldatud looma on tunne, et mats on ajutiselt sellesse kappi pistetud. Aga ei ole ju. Kui muidugi mitte silmas pidada, et olu ongi üks ajutine asi.

Väikest aborigeenset eestlast sellises kapis näha pole nii rusuv kui neid suuremaid tori ristandeid, keda Sjöstedt varem siit sinna laevatas. Täkkude nimed Arsenal, Osman ja Poroh pole praegusel hetkel kahtlemata kuumad, nüüd pole nendest varte tegemine enam moes ega letaalsetel põhjustel kohati ka võimalik. Ometi on need kenakesed torikrantsid just see põhjus, miks kuninglik ratsaklubi ja üldse täiskasvanud ratsutajad ikka sellele tallile truuks on jäänud.

See on mõistagi väärtus, mistõttu ei saa kogu hobuparki vähenõudlike ja haiguskindlate aborigeenide vastu välja vahetada. Ja kangesti kodune ja armas on seal kaugel näha selliseid harrastus- ja tunnihobuseid, kellega silm ja hing siinsetes tallides harjunud on.

Kusjuures kuna rootslased ei pea torikat mingiks eraldiseisvaks tõuks, ei kirjuta nad seda ka hobuste uksesiltidele. Sealne tallirahvas – nooremas keskeas naised, kes käivad kutsetöö kõrvalt endiselt talli treeneriteks ja hobuomanikeks, nagu see lapsena vereringesse jäi – arutles, et pole justkui õiglane verelistest, hannoveridest ja trakeenidest kokku segatud ristandit üheülbaliselt torikaks nimetada, kui hobusel on kenad sporthobuse parameetrid. Et sellist asja nagu tori tõug pole ülepea üldse olemaski. Kui ehk, siis selline masajas, jäme ja pikaldane mammi nagu mära Heli, kellega oli mul iseäranis sellepärast naljakas ratsutada ja teda Heliks nimetada, et mul on kaks samanimelist sõbrantsi. Hobusekasvataja Heli Varik siin Rannakülas ja lauljanna Heli Vahing kah.

Aborigeenidele kontrastiks on ses tallis siiski ka mõni selline hobune, kellega meie silm on harjunud platsi peal ja maneezhis, mitte põlla peal ega vankre ees, harjunud. Üks sihvakas ruun meenutab muide väga Topazi. On sama shnitiga raseeritud ka. Mis on selles mõttes nukker vaatepilt, et juba mitu kuud pole ta ratsutanud ega hakka seda niipeagi tegema, hea et hing üldse sisse jäi.

Loomale tehti hirmsate tiirudega kiire operatsioon, mille käigus eemaldati kolm meetrit kärbunud soolt. Nüüdseks käib kena olevus juba pool tundi päevas jalutamas. Pole enam päris siibri peal. Tema ukse peal on rida silte juhtnööridega, kuidas teda poputama peab ning omanik käib iga päev ise talle kilekottidesse kõiki päevaseid toiduportsjoneid valmis kaalumas ja serveerimiskellaaegu peale kirjutamas.

Kui tegelane oli alles lausa opijärgne, viidi ta Stockholmist pisut väljas asuvasse karantiintalli. See on treener Caroline juures kodus. Täpselt samamoodi, nagu Ruilas on haiglaks ja karantiiniks sobiv tall Eha Kirsipuu juures kodus. Ma ise jällegi hoidsin oma jalatraumaga hopsi kunagi poolteist kuud Kaido Puusepa juures, kus Cätlin teda siis arstis, haava treenitas ja veega voolutas, sidus, mähkis ja toppis. Tavatallis on nii teised tempod, meeleolud ja rütmid, et sinna tõbiste põetamine tõesti ei passi.

Ja ka siit Võrtsjärve äärest läinud Orient, Osmani ja Helbe laps, veetis koguni pool aastat selles Caroline laatsaretis. Oli esimesel aastal olnud tõeline Östermalmi staar ja võistluste võitja, aga siis tõkke kopa otsa jala jubedalt lõhki hüpanud. Mida praegu muide nähagi pole.

Ja milline on rootslase olemus, ei väsi ma imestamast. Oriendil oli terve oma fännklaab, kes temaga treenida eelistas. Üks alalistest temaga sõitjatest… ei olnud märganudki, et ratsu pool aastat kadunud on.

Neile svenssonitele kohe on omane mingi eriline tuimus ja tundetus. Viisakalt naeratades ja osavõtlikult vesteldes võivad nad tõesti lasta sul mahagi surra, sest et ei lase endale teisega toimuvat lihtsalt ligi. Oma koerad kasvatavad nad ka selliseks. Olen Stockholmi ja Uppsala tänavatel alati imeks pannud, millised astraalsed elukad on kuldsed retriiverid – ei haugu ega urise, astu talle käpale või müksa – ei midä. Koer läheb ikka nii lootusetult omaniku moodi, et see, kellel enda juures midagi varjata on, ei peaks peni võtma.

Östermalmi ratsakooli kantiinis After-Horse kükitas ka mõni säärane elutu koerloom. Ei peagi retriiver olema, svensson oskab ka inglise mopsist ja bokserist mingi uduse olendi kujundada.

Üks endistest Oriendiga sõitjatest jällegi ei tahtnud temaga juba enne õnnetust enam sõita. Sest krussiläinud sell omandas perfektse isekallutaja tehnoloogia galopil ratsanikust vabanemisest. Ja kes pole liivimaa parim ratsanik, ei taha igas tunnis käies elu eest võidelda.

Nende tundide ja talli koormusega on lood sedasi, et

-          tallis on 50 hobust

-          iga päev tegutseb neli laste ja neli täiskasvanute gruppi

-          äramahtumiseks on kaks maneezhi

Ja äramahtumiseks on seal tegelikult üldse tohutud mastaabid. Hipostaadion on kaks korda suurem kui see Ihaste oma, mida kardetakse elamukruntideks müüdavat. Igal nädalavahetusel korraldatakse võistlusi. Väga mastaapseid.

Talli parklas on mitukümmend hobuveotreilerit, seegi mastaapne. Samas aga varustuseruumis kaskasid on valida vaid paar tükki. Väga lihtne põhjus on sellel. Rootslane ei taha ega julge teisekantud potti pähe tõmmata.

Mul polnud mõistagi kaskat kaasas – tobe ju sellist ebamugava kujuga asja reisile kaasa vedada. Ja nadi valiku hulgast napilt üht sobivat leides ütles Peter von Fabry-Eichner mulle väga murelikult, et kohe pärast ratsutamist pean pea puhtaks pesema. Samal ajal kui ta ise oma armsates ratsarõivastes magamaminekuni mõnules.

Ja veel küsiti minult, kas mul kindlustus on. Muidu poleks ratsutama lastudki. Tallis polnud trennivälisel ajal tööl ühtki instruktorit, kes oleks üle kontrollinud, kuidas hops saduldatud-valjastatud sai. Ja selline maastiku- ja linnamatk, mida järgmises kirjaloos kirjeldan, maksab nii klubiliikmetele kui juhuharrastajatele 300 rootsi krooni esimene tund ja edasi iga tunni eest 200 rootslast otsa. Meie mõnus müttamine maksnuks seega umbes 1000 rootslast, kui oleksin selle ette võtnud lihtsalt harrastajana, mitte ajakirjanikuna.

Nii ajakirjaniku kui inimesena panin aga tähele, et Eestist viidud hobused tunnevad ära eesti keele kõla. Ergastuvad ja muutuvad õndsaks. Eriti need kaks, keda ma aastaid tundsin. Ja vot ma ei tea ikkagi täpselt, kui hästi hobune tuttava inimese ära tunneb.

Kuivõrd tuleb see loom ligi ja huvitub sepst, et loodab midagi head saada. Või seostab sind varem juba saadud põsetäitega. Või tunneb ta siiski inimese ära ja tunneb isiklikku sümpaatiat ka veel? Just selliseid suure talli tunnihobuseid, mitte koduspeetavaid kaisusid pean silmas.

Aga tegelikult ei tahagi vastust teada. Kui pidada hobust liiga intelligentseks, isiklikus ja tundeliseks, oleks nende müük ja pidev ühe tagumiku alt teise alla käimine ju õudne. Koeri – kui nad just tööloomad, keda isiksustena ei võeta – ju ei müüda täiskasvanuna kümnete vaheldumisi tarbivate inimeste alla. Lits lugu hobustega, pole midagi öelda.

Kui nii mõelda – ükskõik kas Eestis mõne tunnihobusega sõbrustades või võõrsil vaatamas käies, kuidas eestlastel läheb – ei saaks tunda midagi peale armukadeduse, suhete näilisuse ja kaastunde. Nii et sedasi me ei mõtle. Ratsutame!


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat