Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kuninglik klubi ja veetlev von


Saatus, Kõigevägevam või lihtsalt elu ise juhivad inimesed ja loomad niiviisi kokku, et neist kohtumistest muutuvad terved elukäigud. Idamaa filosoofidel on ikka tõesti õigus, et me oleme üksteise ehitusmaterjal. Ainult lisama peaks, et üksteise ehitusmaterjaliks muudavad ettearvamatud kokkujuhtumised lisaks inimestele ka loomad.

Seda mõtet on mul paaril viimasel päeval olnud põhjust väga sügavalt mõelda, sest tõin Häädemeeste bernhardiinikasvatusest oma perele kahekuuse kutsika Barbara. Kui arvestada, et meie eelmine koer, njuufatädi Elsa elas üle kolmeteistkümne aasta, siis kui Barbara virutab välja sama auväärse eluea, jõuame temaga pidada mu viiekümnendat juublit. Leiad tuttavate tuttavate kaudu koerakasvatuse, kuhu kutsikat nõutama minna – ja ühendad temaga elud paljudeks aastateks. Rääkimata sellest, et temale kujundad kogu elu. Nagu juhtub ka hobustega, keda ostame-müüme ja kelle jaoks seega saatuse sõrmeks osutume.

Võrtsjärve ääres sündinud ja kasvanud ilusate hobuste Oriendi ja Kadeti elukäik hakkas paradoksaalsel kombel kujunema sellest, et Tartu neiu Liiu Viru läks pärast õnnetut armastust Eestist ära. Rootsi lapsehoidjaks. Sattus teenistuma ühe suursaadiku majapidamisse, kus avastati õige pea, et neiu on erakordselt andekas kokk ja kondiiter. Misjärel ta palgati Inglise suursaatkonda peakokaks. Ent sedasi Stockholmi diplomaatilistes ringkondades ringeldes tutvus Liiu Ungari päritolu Peter von Fabry-Eichneriga, kellega tal on nüüd kaheaastane tütreke Anna-Louisa ja kellega nad elavad Östermalmil. See on Stockholmi mainekaim linnaosa, kus on kõige kallimad korterid, ridamisi pikkade traditsioonidega talle, otse südalinnas ratsutamisteid ja ligiduses tohutud treeningväljakud ja pargid.

Peter käib igal pühapäeval Östermalmi Ridskolas ehk siis lihtsalt ratsakooli juures ratsutamas. Koos klubikaaslastega Stockholms Fältrittklubbist.

Ning Kadeti ja Oriendi jaoks pööras asi Rootsi poole alates sellest, et Liiu on minu sõbratar ja Peter viis mind mõned aastad tagasi kui sõbrantsil külas olin, seda va Ridskolat vaatama. Tutvustas talli omaniku Calle Sjöstedtiga, kes käib pidevalt Eesti vahet turbaäri ajamas ja seetõttu on oma talli suurema osa hobuseid ostnud Eestist. Tol ajal ostis Calle veel sihvakaid ja elegantseid hobunaid, verelise, hannoveri või trakeeni segusid, keda küll torikateks nimetatakse, aga kes on ikkagi üsna kenad ja kerged. Praegu ostab turbaärimees hoopis Eesti aborigeenset tõugu hopse, keda on lihtne ja odav pidada ja keda Calle teistelegi svenssonitele edasi müüb.

Seejärel juhtus sedasi, et kui ma suveti oma Pärnu maja juures hobuseid pidasin, tõi Liiu Peteri minu juurde ratsutama. Peter kappas mitmeid päevi Oriendiga mööda mereäärt ning teadiski seejärel Callele seda hobust soovitada. Calle ostis lisaks ka ilusa musta Kadeti. Ja praeguseks ongi nii, et Kadett on tõeline isake, parimas sõiduvees ja õnnelik. Orient aga võitis alguses küll võistlusi ja kõik tahtsid just temaga sõita, ent Rõngu valla looduslapse, nagu ta on, närvikava on ratsakooli tiheda elustiili kätte nässu läinud ja pealegi sai ta hüppetrennis väga tõsise vigastuse ka. Nüüd on juba üsna tibitobi, aga sadulas veel ei käi ja seega von Fabry-Eichner ikkagi temaga sõita ei saa. Sellised lood.

Mis puutub veetlevasse vonnisse enesesse, siis on ta üks elegantsemaid, väljapeetumaid ja stiilsemaid mehi, keda ma tean. Erialalt on ta arhitekt. Terve arhitektide dünastia esindaja täpsemalt, sest ka tema vanaisa ja isa olid arhitektid. Peteri ja Liiu korter on nagu hinnaline ja samas humoorikas muuseum. Täis loendamatuid kunstiteoseid ja von Fabry-Eichneri vanavarakollektsioone. Kollektsiooni esinduslikem-hinnalisim osa on kõikvõimalik ratsavarustus. Elegantsed saapad, ratsapüksid ja pintsakud, kaskad, stekid ja kindad. Kõik see väärisvara on kohe esikusse veenvasse ritta laotud. Nagu asine tõestus sellele, et aristokraatia ja ratsutamine käivad üleni ja orgaaniliselt kokku.

Samas pole see väga haritud ja peene huumoriga härrasmees absoluutselt mingi pirts. Näiteks samal ajal kui ma Pärnu majas hobuseid pidasin, olid maja seestpoolt vallutanud mustlased. Pidi olema nii, et üks mustlasmutt koristab, teeb süüa ja hoiab mu lapsi selle eest, et seal majas elada võib. Tegelikult aga ei liigutanud ta lillegi, vaid tõi endaga kaasa lärmaka ja nõudliku tabori. Ja kui siis Peter nägi, kui hädas ma nende sissetungijatega olen, ei hakanud ta parastama ega põgenema, vaid… koristama. Kraamis oma hästi hoolitsetud kätega, kenad valged püksid jalas ja kaabu peas, mustlaste järel. Vot selline mees.

Stockholms Fältrittklubb, kuhu arhitekt kuulub, on asutatud 1887. aastal. Et selle asutajad olid kaks printsi Rootsi kuninglikust perekonnast, siis on klubi ka praegu kuningliku perekonna protezheeringu all. Kluppi kuulub ligi 2000 liiget ning 300 rootsikroonine aastane liikmemaks läheb noorte ratsutajate koolitusele ja sagedaste võistluste korraldamisele. Millest Peter osa ei võta, sest tema tahab ratsutada enda jaoks, mitte võidu.

Klubi suurimad traditsioonilised üritused on 1. mail hooaja avaparaad Stockholmis, mil läbi linna kappavatel ratsanikel on nii elegantne ja ülesvuhvitud välimus kui vähegi olla saab. Teine edevuse laat, mis on ju teatavasti ratsutamise juurde paratamatult kuuluv nähtus, on osavõtt 6. juunil rahvuspüha paraadist, mis kulgeb Skansenist vanalinna.

Tavalistel pühapäevastel ratsutamistel käib kamp klubiliikmeid aga otse Stockholmi linnas kulgevatel spetsteedel ja väljakutel lihtsalt sportlikku seltsielu elamas. Kusjuures Peter loeb pühapäeva kordaläinuks, kui tal on all võimalikult tuline hobune. Kes ei muutu küll lausa ohtlikuks, ent kelle ohjeldamine annab piisavalt suure riskitunde. Adrenaliini enese ja hobuse ületamisest.

Pärast nelja-viietunnist üsna intensiivset lajatamist istub veetlev von kodus teleka ees, ilma et võtaks enne magamaminekut ratsaülikonda seljast võtmata teleka ees ja õhtusöögilauas. Sellepärast, et talle meeldib hobuse lõhn sedavõrd, et ta tahab terve pühapäeva selle sees olla.

Kuidas suhtub veetlev von väljavaatesse, et ka tema praegu 2aastane tütretiba ratsutama hakkab ja tulevikus kuninglikus klubis mantlipärijaks kasvab? Kaheti. Nagu arvata võibki. Ühest küljest tahaks Peter väga, et Anna-Louisa samuti ratsutama hakkaks. Sest Peter ise alustas ratsutamist oma väga austatud ja armastatud isa kõrval viiesena. Tegi täpselt neilsamul linna rajatud ratsateedel oma esimesed galopid nii, et isa ohjas pikkade ratsmetega lisaks enda hobusele ka tema oma. Ja Peter tahaks oma tütrega sama moodi kõrvuti sõita. Teisest küljest aga on kogu maailm lugenud raamatust “Tuulest viidud”, mis juhtus Scarlett O’Hara ja Rhett Butleri tütre Bonnie Bluega. Ratsutas oma ema ja isa silme all poniga, kes hakkas tõkke ees tõrkuma ja 6aastane kaunitar murdis kaela. Õudne. Ei ole vaja ponidega sõita. Ikka hobustega.

Ja ei ole vaja endale võidusõiduhobust osta. Peteril oli just hiljuti selleks kiusatus. Talle pakuti müüa tippspordist erru läinud hopsi, kes põles liikumise ja võistlemise ihast. Et kui kiirendama kukkus, siis Peter mõtles, et laseb tal minna. Aga see minek läks kiiremaks. Veel kiiremaks ja siis veel kiiremaks. Nii et isegi adrenaliinilembesele ungarlasele oli see liig. Ja mis muud kui õnnelik on Liiu seeüle, et mees seda põrgulist ei ostnud. Isatuks jäädes jääks tütreke ilma olulisest osast oma keeltepagasist. Nimelt praegu räägib Anna emaga eesti, isaga ungari, tuttavate-sõpradega rootsi keelt ja kodune ühiskeel on inglise keel. Ja et emme õpetab Annale eesti keelt, on ka Peter viimase kahe aastaga meie keele niivõrd ära õppinud, et tema juuresolekul enam kergemeelselt lobiseda ei või. Selle eest on ta ise oma eesti keelega tõeline õnnistus siit ostetud hobutükkidele, kes silmnähtavalt naudivad seda, kui nendega maakeeli räägitakse. Uskumatu, aga nii see on.

Nojaa, aga seda, kuidas Peteri laps või üldse keegi, kes Östermalmil elab, üldse kuidagi hobustest mööda pääseda võiks, ma küll ette ei kujuta. Seal seisavad ju ridamisi Östermalmi ja Stockholmi ratsakool ja veel mitu tavalist talli. Siis on seal terve suur sõjaväelise taustaga tallide kompleks, militaarhobuste taimelava, kus käivad ratsutamas ka need tavalised inimesed, kes lihtsalt ei saa kuidagi teisiti kui peavad oma raha hobustele viima. Peter nimetab seda idealistlikuks investeeringuks. Aga kuninglikud tallid, kust ilmuvad Stockholmi tänavapilti kõik need suurepärased ratsud, keda me seal nägema oleme harjunud, asub otse Peteri maja vastas Artillerigatanil. Ja kui perekonnad püüavadki Östermalmi põlistel ratsaharjutusväljakutel koeri jooksutada, lastega tuulelohesid lennutada või muidu kenasti väikekodanlikud olla, siis hobuste sinnailmudes unustab viimne kui inimene kõik muud tegevused. Inimestel kohe on selline loomus, et hobuselooma nähes tekib neile totralt õnnelik nägu ja südametäis lapselikku vaimustust. Mis siis, et hobused kappavad seal Stockholmi südalinnas pidevalt ja eranditult iga ilmaga – need on loomad, kellega käib kaasas värske õhin.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat