Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kõvad tegijad Eesti ratsaspordis


Gunnar Klettenberg

Gunnar Klettenberg ehk rahvasuus lihtsalt Gunn üürib Vanavõidus talli ja treenib päevas ligikaudu kümmet hobust. Ratsutamisele kulub päevas tubli seitse tundi ja ega väga millekski muuks aega jäägi. Olla treener noortele ratsanikele, koolitada hobuseid ja vaadata, et kõik muu ka tallis korras oleks – see on tema töö ja hobi üheskoos. Nagu kõigil elukutselistel ratsutajatel. Ja sellepärast nad ongi nii rõõmsad inimesed.

Gunnar on ratsaspordile pühendanud üle kahekümne aasta oma elust. EPA ajal, (mil ta õppis veterinaariat), tuli sport  neljaks aastaks maha jätta, aga ega Gunn niisama ei viitsiks sõita ka, tulemused peavad olema, ikka võimalikult head. Ja ülikooli lõppedes oligi raske, polnud lihtsalt piisavalt häid hobuseid, kes aitaks neid tulemusi saavutada. Aga poiss, kes juba 3 aastaselt teadis, et temast saab ratsutaja, juba nii lihtsalt oma unistustest ei loobu.Gunn arvab, et iga vähegi tegijama ratsasportlase unistus on Olümpiamängud, ja lisab: “Usun, et olen ise umbes poolel teel.”

Kui ratsutamist poleks leiutatud, tegeleks Gunn sellega, milleks tal muidu aega napib – suusataks ja mängiks palli. Hobustest vaba aja veedab ta aga loomulikult perega. Gunnar on Katriga abielus olnud enda sõnul a l l e s neliteist aastat. Klettenbergide peres kasvab kaks tütart: Kertu (13) ja Grete (7). Kertu käib, õigemini ratsutab usinalt isa jälgedes – tema on juba praegu hinges tõsine sportlane. Grete aga kõnnib esialgu nii suurtest loomadest kauge kaarega mööda, kuigi vahel võtab issi ta hetkel ilmselt Eesti kõige kuulsama hobuse Pallaadiumi selga. Ei saa vist nende peres keegi hobusearmastusest üle ega ümber; “Katri on omal ajal rohkem Eesti meistriks tulnud, kui mina siiani,” lisab Gunnar. “Ja teisiti vist ei saakski, sest naine on mulle alati toeks, saab aru, miks ma pikad nädalavahetused võistlustel veedan ja nende hobustega niipalju kantseldan. Katri toetab mind alati.” Ratsasport on nende peres lihtsalt nii iseenesestmõistetavalt.

Koondisekaaslane Urmas on kõige kärmem Gunni kommenteerima. “Kui parim sõber ei ole aus, kes siis veel,” vabandab ta end ilusti välja ja alustab siis: “Einoh, Gunn on mulk mis mulk. Võtab alati viimast kõiges. Kokkuhoidlik on nii mis kole. Kunagi pole tal rahakotti kaasas, alati kärista välja talle! Ja muidugi otsekohene on ta ka. Kui tema on oma ütlemised ära öelnud, polegi meil enam miskit kosta. Aga hea sõber on.” Gunnar on tõesti viimase võtja. Tal on palju fänne ka väljaspool Eestit, sest tema sõidud on nii kiired ja tulised ning tema lillekimp lendab autasustamise järel alati esimesena publikusse. “Rahvaga peab suhtlema, show’d peab tegema, aga sportlikud eesmärgid on esmatähtsad. Nende täitmine on kõige ülevam tunne,” teab Gunnar. Tema ambitsioonikust tõestab ka tema üks ja ainus vastus parimate saavutuste küsimusele – need on alles ees… (ja lisab lausele veel õige mitu punkti lõppu.)

Rein Pill

Rein Pilli ratsasportlase karjäär hakkab liginema kolmekümnele aastale. Reinul on tegelikult kogu aeg hästi läinud ja meistritiitleid jagub tal algusaastaist tänaseni. Seni oma parimaks saavutuseks peab ta ise 1999. aastal Moskvas saadud teist kohta 160 cm kõrguste takistustega sõidus, kus tuli konkureerida maailmatasemel ratsasportlastega.

42aastane Rein on oma võimete tipul ega hakka sealt veel niipea alla tulema. Kolmeteistkümneselt ratsutamise juurde sattunud mees tegeleb hobustega iga päev tubli tööpäeva jagu. See on sport, töö ja rõõm, mis ei tähenda, et hobused tähendaksid elus kõike. Vahel tekib ikka tunne, et tahaks kõik pikalt saata, aga siis läheb jälle võistlustel hästi ja probleemid ununevad. Saavutused motiveerivad. “Konkurentidele tahaks ära teha, eks nemad ole need kõige suuremad motivaatorid,” kiheleb Rein ja muigab ise ka, justnagu laps, kes on natuke pahandust teinud. Aga konkurentidest pikemalt ei ole ta nõus rääkima. Rein on pigem tagasihoidlik ja hästi viisakas. “Eks me kõik tee vigu,” jääb ta napisõnaliseks. See-eest ennast on ta nõus kritiseerima küll: “Ma usun, et nii mõnigi mu hobune tahaks mind selja taga kiruda. Erimeelsusi tuleb ette ju. Kõige lemmikum kipub ikka olema see, kes kõige paremaid tulemusi toob.” Konkurentidel on Reinu kohta öelda vaid üht – Rein on kapten ja autoriteet, tema sõna loeb. “Tal on kõige rohkem ju kogemusi,” seletab koondisekaaslane Hanno ja lisab siis lõbustatult: “…aga eks ta ole kõige vanem ka!”

Rein on koondisekaaslastest vaoshoitum, aga kui ta jutu peale satub, siis pajatab ta meelsasti ja värvikalt igasugustest ilusatest hetkedest erinevatel võistlustel ja kiidab mitu korda 2002. aasta oktoobris Eestis esmakordselt toimunud Tallinn International Horse Show publikut: “Nende hetkede nimel elab talve üle!” Eks võidud kodupubliku ees ole ikka ülevad, ent tema armsaim mälestus pärineb 1992. aasta Moskvast, maailmakarika etapilt, kus nad üliootamatult ja ülinapilt Eesti koondisega venelasi võitsid. Reinu nägu lööb särama, kui ta meenutab ilusaid elamusi. Aga tegelikult särab ta muidu ka, alati on tal sõbralik naeratus varuks.

Reinu abikaasa Riina on Eesti Rastaspordi Liidu spordidirektor ning treener. “Riina sõitis kunagi 150 sentimeetriseid sõite,” lisab Rein. Nende tütar Katrin (17) on samuti tubli sportlane. “See on tema vaba tahe. Mina teda küll ei sunni. Näe poeg käis ja proovis, aga ei meeldinud,” seletab Rein ja on natuke ikka tütre üle uhke ka, kuigi jääb kommentaaridega kitsiks. Vabal ajal käib Rein suusatamas, mängib korvpalli ja mälumängu. Niisama, hobi korras, ega kõiki asju saa elus professionaalsel tasemel teha. Mõõtude poolest oleks Rein omal ajal sobinud jooksjaks, ja kui hobuste juurde poleks sattunud, siis seda ta võibolla teekski. Aga ega kindel saa nende “oleksitega” kunagi olla. Tänases päevas on tal ikka seesama siht, mis konkurentidel – loomulikult olümpiale! Tooks ainult tulevik veelgi häid ja paremaid hobuseid.

Urmas Raag

Urmas Raag on täiesti stoilise rahuga mees, kes alati veidike muigab ja nalja teeb. Kui sõber starti läheb, viskab ta ikka mõne kommentaari, mille peale keegi kolmas sõber müksab, et Umm ärgu segagu. Aga ilma selle sõbraliku nöökimiseta ei oskakski meie rahvuskoondislasi ette kujutada. Tegelikult on Urmas nende kõigi potentsiaalis veendunud: “Meie tippratsutajad on väga kõvad, nad on endaga palju tööd teinud. Kõik sõltub ju võimalustest osta häid hobuseid.” Aga küsimuse peale, kes on Eesti parim ratsutaja, hakkab ta ikkagi naerma. Ta tahaks öelda, et ta ise. Siis oleks ta aus ja siis oleks ta tüüpiline Urmas Raag. Aga ta piirdub peaaegu sama ausa vastusega: “Me kõik oleme maailma tasemel sportlased!”

Urmasegi hoole all on hobuseid tükki kümme, vahel rohkem, vahel vähem. “Ah, eks ma laisk ole. Pingutan nagu tuju ja kõhutunne käsib. Vahel nõuan rohkem, aga katki pole ükski hobune mu käes läinud,” kommenteerib ta ise. Urmas tahaks vabal ajal magada, kuna seda vaba aega on tavaliselt nii vähe. Ta ei viitsi pead murda selle üle, mis talle meeldiks teha, kui hobuseid poleks, sest nad ju paratamatult on. “No mis? Kalal vist käiks,” pakub Umm ja sügab pead. Perega tahaks ka olla. Vastupidiselt teistele koondisekaaslastele, kelle naised on nii lähedalt ratsaspordiga seotud, Urmase naine hobustega ei tegele. Ja Urmas on sellega rahul: “Mulle meeldib, et töö ja eraelu on lahus. Ratsutamine on minu töö. Nagu suusataja töö on suusatada.” Küll aga näeb tallis tihemini nende kaheksa aastast tütart. “Müttab seal ringi oma kirju poniga. Mina sõidan seal oma kümmet hobust, tema samal ajal ikka veel poni turjas. Vahepeal võtab sadulast lahti ja käib lõunal. Siis tuleb tagasi ja teeb jälle trenni,” kirjeldab isa üsna värvikalt. Ise naerab ka, nagu ikka. Ummile teeb tuska hoopis veterinaarseadus. Mullusügisesest Hispaania reisist rohkelt kogemusi saanud mees kirub bürokraatiat ja seletab pikalt-laialt, mismoodi peab kogu aeg hobuste pärast muretsema, sest riik ei ole loomade transportimise küsimustes oma paberimajandust paika saanud. “Siis sul on vaja mingit templit ja proove ja igasugu kontrolle läbida, mis kõik on nädalavahetustel suletud, aga mis ma teha saan, et ma just laupäeval võistlustelt koju tahan tulla?! Ja siis on häda, et sportlased piinavad hobuseid piiripunktides ja nood peavad treilerites magama…On elu,” pajatab Umm, jäädes sealjuures ikka rahulikuks ja muhedaks.

Hobustest ja spordist rääkides on Urmas samamoodi härimatu: “Mulle meeldivad rahulikud hobused. Üldse, hobune võiks kõik ise teha. Mis sa ikka rabeled ja kakled temaga, pärast on käed kümme senti pikemad.” Aga kui on häid hobuseid, (kes kõik “ise teevad”), siis tulevad eesmärgid lähemale. Mis on siis Ummi eesmärgid? “Eks me kõik lähe kaugele,” on ta ühtaegu koomiline ja sihikindel.

Hanno Ellermann

Hanno tegeleb ratsutamisvaldkonnas täpselt samade asjadega kui koondisekaaslased: treenib iseennast ja oma hobuseid. Tema poolt räägib fakt, et ta on teistest peaagu poole noorem, aga on oma sportliku karjääriga juba päris kaugele jõudnud. Ise ta mõistagi nii ei arva, tema suurim autoriteet on Rein. Samas ei kipu ta kedagi kuhugi lahterdama – parim on see sportlane, kes parasjagu punktitabelit juhib, nii lihtne see ongi. Hanno on valmis selle juhtpositsiooni nimel palju vaeva nägema, kuigi usub, et sinnani läheb veel veidi aega. “Kõik oleneb hobusest. Mul on vaja ikka väga häid hobuseid, et ma viitsiks pingutada, ja praegu on nad mul olemas,” on ta aktiivselt nõus oma hobuseid kiitma. Praegu läheb Hanno karjäär ainult tõusvas joones, aga ta ütleb nagu igaks juhuks kohe ära, et tema elus on kõik lihtsalt kätte tulnud: “Ma olen see koondise ilueedi või moevend, kuidas sõnastadagi. Vaeva olen ka vähe näinud, olen alati saanud, mida olen tahtnud.”

Vaba aja teema paneb Hanno pikemalt mõtlema; kas tal seda üldse leidub ja kui, siis millega ta tegeleb. Noore inimese kombel tahaks ta ikka sõprade ja perega võimalikult palju koos olla. Tema elukaaslane Dina on Eesti noorte meister koolisõidus. Kui tal parasjagu endal võistlushobust pole, sehkendab ta tallis ringi ja aitab Hannot tema igapäevatöös. “Aga kodus on meil keelatud hobustest rääkida!” teatab Hanno. Siis teeme midagi muud. Aga ei olegi palju teisi meelistegevusi või valdkondi, mis tunduksid talle ratsutamise alternatiividena. “Ma töötaks vist ehitusel, kui mingil põhjusel hobustega tegeleda ei saaks,”arvab Hanno ja pöörab veidi mõtliku pilgu tema kõrval muigavale Ummile. “Ja mis sulle nalja teeb?”

Võistlustest rääkides hakkab Hanno sundimatult naerma. Talle jõuab pärale, et kõige põnevam osa võistluste juures on kellegi kukkumine. Ükskõik siis, kas oma või võõra. Kukkumised tunduvad kõigile meeldivat. “Siis saab alati nalja!” on Hanno resoluutne ja Umm täiendab: “Ja-jah, usinasti traumasid!” Aga muidu, kuna kukkumisi on nii vähe, tuleb Hanno meelest ikka omadele kaasa elada: “Kui ise lähed võislema, siis vaatad kõigi nägusid ja närv tuleb sisse, aga kui oled oma sõidu ära teinud, siis vaatad vist ise samasuguse ootusärevuses näoga, kuidas teised sõidavad!” Hanno on ühtaegu enesekriitiline ja vallatu. Ta arvab, et pooled tema hobused saadaksid ta heameelega mahalaskmisele. On see siis karm reaalsus, enesekriitika või nalja viskamine, võta nüüd kinni, aga Hanno on samamoodi ambitsioonikas ja nõudlik sportlane nagu tema tiimikaaslased. Ja lõbusad on nad ka kõik.

 


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat