Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ruila näitab mõõduka küpsuse võlu


Ruila on selline koht, mis on juba aastaid hobustega seostunud. Nende jaoks ka, kes ratsaspordist midagi ei tea. Alateadvusse on koht jäänud kasvõi sellest, et Lembitu Kuuse on Rein Pillist rääkides ikka Ruilat nimetanud. Ja Ruilast ei saa jällegi rääkida, nimetamata tema vapilooma Rein Pilli.

Koht asub Tallinnast umbes 35 kilomeetri kaugusel ja hobuinimeste seisukohast võttes paistab silma sellega, et sealse ratsabaasi kohta pole keegi justkui halvasti öelnudki. Pigem räägitakse, et sealsed võistlused on kuidagi eriliselt sõbralikud ja lõbusa jätkuga. Ja et Tallinna-lähistel ongi see põhiline, kui mitte ainus koht, kuhu hobuseasja ajama minna. Sellepärast, et inimeste asjad on seal korras.

Autodega inimesed ei pea 30-40 kilomeetrit üldse mingiks distantsiks. Sestap  võib öelda, et Ruila on täiesti Tallinna juures. Mina sõitsin sinna liinibussiga ja avastasin, kui suhtelised mõisted on ikkagi aeg ja ruum. Ja kui enesestmõistetavad tunduvad asjad, mis suurele osale inimkonnast seda üldse pole.

Liinibuss tõstab iga posti juures jalga. Liinibussis kogunevad-segunevad erinevad elustiilid, lõhnad ja hääled. Ja liinibussiga käivad nii mitmedki noored linnast Sinna ratsutama. Tund aega. Ja mis siis? Mõnusa koha poole sõitmiseks pole vist ükski aeg liiga pikk.

Ja mõnus on Ruila hobuhoonete kompleks juba väljastpooltki vaadates. Seal on see vanade asjade võlu, mis paistab eriti siis silma, kui nad kenasti korda tehtud on. Maakividest tallihooned on ühed ütlemata kihvtid asjad. Nende ümber hõljub mitmete aegade, inimeste, nähtuste ja suhtumiste moodustatud väli. Ja Ruilal on selle va väljaga maru hästi läinud.

Iseäranis äratuntavalt on ta koondunud kahe maneezhi vahelisse teise korruse pubisse. Sinna, kust võistlusi vaadata armastatakse – on ülevaatlikum kui tribüün, lisaks veel soe, õdus ja seltskondlik ka. Mis siis, et väga asjalik silt seinal teatab, et seal ei jooda, tantsita ega laulda, sest tegemist on eriti korraliku kohaga…

Korraliku koha seinal on sarzhid Rein Pillist ja Urmas Raagist. Ühe raami sees, muide. Diplomid on. Terve suur nurgariiul on täis isand Pilli karikaid ning vanad head laetalad on rosette tihedalt täis tipitud. Muheda õhustiku loomisele on krooniks Heiti Häälele kingitud igavesti uhke vesternsadul. Täitsa uus ja unikaalse tekiga. Tahaks proovida…

… proovida näiteks talli asutaja, põhiomaniku, emanda, juhi ja tallipoisi Eha Kirsipuu tehtud võileibu. Need olid tal kodust kaasas ja sihukesed asjad mõjuvad kuidagi väga armsalt. Eriti koos piparmünditeega.

“Meil on siin kõik nii tavaline, Ruila nagu Ruila ikka!” ütles Eha kohmetult. “Enda jaoks tundud oma tavalisuses pagana igav… Näe, kui huvitavat stiili tema seal viljeleb!”

See “tema” oli Rene Pedai, kes oma kahest hobusest ühte, hannoveri mära liigutas. Isemoodi sõitis küll. Eha ütles, et Rene, hea poiss ja ilus inimene, on kõik oma ratsutamisteadmised raamatutest õppinud. Lausa teaduslikult. Ja kus on öeldud, et inimesel ei või oma stiil olla? Neil seal Ruilas polevat kombeks üksteist naerda ega kritiseerida. “Inimesed tulevad hobuste juurde ja ostavad hobuseid sellepärast, et see on hea ja nii on meeldiv. Igaühe enda asi on, kas ta ratsutab ainult ise, oma taseme ja stiiliga või laseb ka proffidel oma hobust sõita. Või tahab ta ise hobust üldse ainult kallistada ja eemalt vaadata, kuidas teised sõidavad. Hobune on vabaduse sümbol ja talli õhustik peab sellega kooskõlas olema.”

Ruila talli õhustikule on ütlemata soodne täiendus Kadi Leotonen. Sihuke hästi lühikest kasvu ja naksis Soome plika. Patsidega. On sündinud Vantaas ja Eestisse tuli sel lihtsal põhjusel, et Soomes on kogu tallindus, ratsasport ja harrastusratsutamine nii kindlalt välja kujunenud, et see ei paku talle midagi. Miskit uut ja hädatarvilist seal teha pole, siin on vägagi.

Tüdruk, kes äsja Iirimaalt praktikalt tuli ja Ruila kontorihoone peal olevas minimotellis elab, andis endale aru, et millisesse põdramaa talli ta ka tööle ei läheks – temast saaks üks tähelepandamatu mutter hästi toimivas masinavärgis. Kuna Eestis on kultuurhobundus alles nii toores, ehitamisel ja selgeks mõtlemisel, ootab ta nüüd tööluba, et eraettevõtjana oma kursuseid pidama hakata.

“Need saavad olema hobuseõpetuse loengud päris a-st ja b-st alates. Mis loom hobune on, milline on tema maailmavaade, olemus ja vajadused. Kuidas teda kohelda ja toita. Kuidas puhastada, saduldada. Kuna paljudel ratsutajatel puuduvad praegu need kõige elementaarsemad, aga tegelikult ülimalt olulised algteadmised, on inimesele väga raske selgeks teha näiteks seda, et ta peab oma hinnalise sadula asemel hobusele uue sadula ostma, sest praegune ei kõlba. Et sadul on talle nagu pesu ja ei tohi vaevata. Või et miks pärast sõitmist hobusele tekk selga pannakse, miks, miks, miks. Ma tahan inimesed hobustele tõeliselt, sügavalt ja mõistvalt ligi õpetada,” lubab tilluke Kadi. Ja küsib siis minult: “Kas Läti inimesed on sama suured  kui hobused? Ma pean Lätti vaatama sõitma. Kõik sealt toodud hobused on hästi suured, järelikult on suurt kasvu inimesed nad enda jaoks aretanud. Aga ega mina ei ole oma pooleteise meetri juures pisike, teised on lihtsalt liiga pikad.”

Ruila teine treener Riina Pill tegeleb noortega. Ja on tuntud väga turvalise ja kindla stiiliga inimesena. See on andnud tunda ka tema korraldatud Sagadi-Palmse ratsamatkadel, kus pole mitte midagi ekstreemset. Eha ütleb selle kohta, et kuna talli omanike ringis on advokaat Martti Hääl, teatakse väga hästi, et inimestega riskida ei tohi. Ja asi, mille eest inimest eriti kaitsta on vaja, on nende enese oskamatus ja hulljulgus: “Mulle käivad kõige rohkem närvidele need tüübid, kes helistavad ja teatavad, et tahavad tunni aja pärast viie kuni viieteistkümne hobusega maastikule minna. Olevat enne ratsutanud küll, treenerit kaasa ei taha ja üldse olgu olla. Esiteks on meil kõigil treeneritel tihe ja kindel töögraafik. Maneezh on erinevate gruppide vahel täpselt ära jagatud ja nii treenerid kui hobused tegevuses. Aga meie hobusekultuur on nõukogude kahjustustega, Soome omast kümme aastat kindlasti maas. Arvatakse, et hobune on nagu jalgratas, mille võid seina äärest võtta. Kui ei või, olen mina vana nõid ja meie tall üks möga koht. Häh!”

Treener Ülle Palumets kasvatab kestvushobuseid. Neid, kes peavad vastu lõpmatult pikki matku, ilma et võhm välja ja jalad hukka läheksid. Peale selle annab Ülle trenne Ruila koolilastele, kes tallis tasuta ratsutamas saavad käia. Koolimaja on sõna otseses mõttes talli hoovis, nii et kooselu on igati loogiline. Euronõuete seisukohast muidugi mitte, aga tühja kah.

“Euronõuete kohaseks kõbime talli järk-järgult küll. Aga seda hobuste seisukohast. Et valgus, niiskus ja bokside mõõtmed paigas oleksid. Ja ongi huvitav tasapisi edasi ehitada, ei saa ju nii olla, et 23 aastat tagasi tegime talli valmis ja nüüd ongi niimoodi aegade lõpuni,” selgitab Eha, miks praegu näiteks terve tallistiku elektrisüsteemi ümber ehitatakse.

Treener Annela Kolk on Luunja ratsabaasis üles kasvanud. Kaity Kirsipuu õpetab koolisõitu ja Margit Mägi annab hüppetrenne.

Just soomlaste seas on Ruila ratsutamislaagrid sellepärast ülimalt populaarsed, et lisaks tavalistele trennidele on hüppetrennid ja koolisõidutunnid ja kõike hobujat saab kogu raha eest hästi palju.

Eha Kirsipuu ise on terve elu ainult hobustega ja hobustele elanudki. On üks soe, optimistlik ja positivistlik emand, kes peab end kaelaks, kes kogu tallistiku pead keerab. Haridus on tal pärit TSIKist ja pedast ning Ruilasse tuli ta Tondi ratsabaasist. Kaasas neli kõlbmatuks tunnistatud hobust. Veerand sajandit tagasi oli sealkandis pukis nii mõistlik kolhoosiesimees, et tänu tema poolehoiule koliti noorkari ja pullid sealt minema, ehitati välja neli talli ja maneezhid, osteti võistlushobused.

Ses mõttes saabki Ruila nautida seda va mõõduka küpsuse võlu, et Eesti riigi saamise ajaks, kui teised oma talle alles ehitama hakkasid, oli seal kõik juba olemas ja areneb aina edasi.

Areneb tänu sellele, et kolm aastat tagasi ostsid vennad Hääled koos naistega osa firmast OÜ Kirret endale. Panevad sinna raha – ehitades trenaazhe ja võistlusväljakuid - ning toovad kliente.

Eha ongi selgeks saanud, et põhiline klientuur – mida Ruilal on nii ääretasa, et ega rohkem ei mahugi – tuleb suust suhu liikuva heakskiidu peale ja interneti abil. Kui kunagi Äripäeva reklaam pandi, saadi vaid kaks uut kundet, nii et see ei tööta.

Väga hästi töötavad aga Ruila ratsaklubid Kuldne Kabi ja Silverspur. Tänu Heiti ja Marti Häälele on nende korraldatud võistlustel ütlemata sujus orgunn. Ja nende klubide ümber koondunud inimestest on moodustunud võrratu sõpruskond. Enamus neist muiduelus prominendid ja eduinimesed, aga tallimaailmas muutuvad lihtsalt mõnusateks jõmmideks, kes on leidnud endale sobivaima ala, mis inimesi ühendab ja elumuresid vähendab.

Igal aastal peetakse volbriööd, jaanipäeva – siis on Kernu Derby ja sügisesi perepäevi. Ning sotsialismuse aegse taaga parema osana on Ruilas säilinud laupäevakud. Kuidas sa tallide ümbruse muidu korda saad?

Teades väga hästi, mida tähendab mõõduka küpsuse võlu, tunneb Eha kaasa nendele, kes praegu põlve otsas oma talli alles nikerdama hakkavad või alla käinud, käivitumata talle üles ostavad. Et Veskimetsa käib käest kätte. Et Tondi on olukorras, kus hobuseid pole kuhugi väljagi lasta. Et Laitses on praeguseks sees lihahobused. Võeh.

Nagu selle nukra loetelu täienduseks ja kinnituseks ilmus muide täpselt samal ajal, kui hilja või ebaõnnestunult alustanud tallide käekäigust rääkisime, maneezhi koos Vantaa-Kadiga üks väike tõmmu hobutükk. Ma olin teda varem näinud. Kõigepealt Valgerannas, kus Ande Arula ratsamotelli pidas. Siis Potsepas, kuhu ta olude kehvenedes oma vanematekoju taandus. Seejärel Soomaal Riisa rantshos, kus oleksid justkui küll ju turismi ja romantika edendamiseks viimase peal tingimused. Hobuse nimi oli Tarzan, aga kuna Ruilas üks sellenimeline juba oli, ristiti üles ostetud ruun Teodoriks. Ning kuuldavasti on suurem osa Tarzan-Teodori kaaslasi samuti müüdud või müügis. Kurb, kurb. Väga kurb.

Tallides ringi kõndides leidsime kõigepealt kolme hobuse omaniku Merje Aru, kes tegeles Ruilas oma lemmikutega juba mitmendat tundi. Hetkel õlitas ta valjaid ja lasi hobustel kaera süüa, sest kogemused olevat näidanud, et kui ta hopsid kaera ajal maneezhi viib, sokutavad need osavasti-leidlikusti ta seljast maha ja kimavad ise talli tagasi. Noor berni karjakoer, kes Merjel kaasas – nagu tallides ikka loendamatult penisid siblib – vajab veel mõnetist arusaamisaega, et oma turvalisuse huvides peavad kutsidel olema kindlad piirid.

Meie Ehaga püüdsime aga aru saada, kust algab ja kus lõpeb vererida. Berni-peni käpad olid terved. Läksime mööda vererada, kuni jõudsime… Aadini. See legendaarne, pea kõigis tallides tuntud värkija-rautaja pani parasjagu pensionäridele susse jalga. Samal ajal kui kolleeg Veiko nende hambaid üle käis.

Pensionärid on 18aastane Bojaar ja 27aastane Helsing, kes elavad nii mõnusat elu, et sellist tahaks eneselegi. Eks siis Aadi endale suurest austusest pensionäride vastu naela sõrme põrutas. Sealt see vererada.

Mis puutub Ruila tallide asukatesse, siis need on muuseas erakordselt värviküllased. Kollased ja hallitähnilised, mustad, valged, lapilised. Ma tean küll, et hobuste värvidest vaimustumine on erakordselt naiivne, naiselik ja lausa rumalgi ehk, aga kui palju hobuseid koos on ilus, siis palju erinevat värvi hobuseid koos on väga, väga ilus.

Ja igas tallis, kus on lisaks oma firma hobustele ka rendiboksid, on bokside sildid üks ütlemata huvitav lugemisvara. Ruilas peetavate hobuste omanike seas on Abdulkarim Barake, Tõnu Ostrat ja Helen Laupa. Ja teised. Nii paljud, et kõik boksikohad on hetkel täis. Eelviimases seisab Eha tütre kollane lätlane ja viimases Eha enese nooruke Mr. Bean. Ise ratsutab Eha ainult siis, kui ilm on ilus. Selles mõttes, et kui on sulnid lumeväljad mõõduka külmaga või siis rohelus, päike ja lindude röök. Maneezhi ta ratsutamisega ei seosta. Sest seda, mida volilt käes on, nii väga ju ei tahagi.

Mul ei ole, mina ikka tahtsin. Pisike Kadi, see, kes peatselt hobuste hingeelust ja ihuilust loenguid alustab, juhatas mind hiigelkõrge roosa ruuna juurde. Sellepärast roosa, et muidu raudja hopsi karvade sees on nii palju valgeid karvu, et üldmulje on roosa. Nimi Garfield ja eelmine omanik Raido Rüütel.

Kui seda noorsandi valmis hakata panema, kipub teine mööda boksi ringi tantsima, aga kui mõnede kelmide valsiringide järel õnnestub talle valjad pähe saada, on kõik viimase peal.

Rüütlil on olnud nii kohutavalt kõrge hobune, et olnuks ta pool senti veel kolakam, poleks ma ise sinna üles pääsenud. Mõni ime siis, et Kadi kestvalt nende lätlaste suuruse üle imestab. Samal ajal kui Eha lätlaste edusamme hobusearetuses imetleb: “Lätlased lihtsalt on kihvtid ja hästi aretatud hobused. Meie aretus on üldiselt veel sealmaal, et torikas on torikas ja midagi muud pole öeldagi.”

Garfield meenutas mulle oma pehme ja laia sammu poolest, ülima koostöövalmiduse ja asjalikkuse poolest… teisi lätlasi, keda muud. Sven Shoisil oli veel mõne aja eest samasugune megasuur lätlane Gvido. Naised nutsid, kui ta ära müüdi. Ja Margus Timmol on Põlvas samalaadi lätlane Herzog. Et kõik on kõige ja kõigiga mingeid peenteid ja assotsiatsioone pidi seotud või nii.

Mina olen nüüd muideks ka Rein Pilliga seotud. Sain temaga tund aega ühes maneezhis olla, kujutage ette! Tema endaga! Rein tuli just Hollandist, kus oli oma sõnul natuke väiksemat sorti võistlustel sebinud, hobuseid ostnud, müünud, vahetanud ja muidu paristanud. Vahetamise tulemusel tuleb Hollandist Equadorile järelkasvuks keegi noor ja väga lootustandev hobuloom.

See mustavalgekirju hobune, kellega Rein sel päeval ise trenni tegi ja tüdrukuid õpetas, toimis aga teistele hobustele täpselt nii, nagu räägitakse. Normaalsed hobused pelgavad ja võõrastavad neid lapilisi tõepoolest. Jälgivad pidevalt silmanurgast ja ehmatavad tema iga liigutuse peale. Sest ei tea ju, mida tost lehmhobust tegelikult oodata võib. Eha sõnul pidada mõni torikas kohe nõnna pirts olema, et keeldub lapilise imeloomaga ühes koplis kõnnisklemastki.  Naljakas, eks. Umbes nii, nagu eestlane hakkab nihelema, kui tänaval neeger vastu tuleb. Kui neid palju tuleks, ei märkakski.

Ja kui siis emand Eha, see ütlemata heatujulise häälestusega naine mind liinibusside kolgatast sellevõrra säästis, et viis ära Pääskülla, tundsin järsku just kohe pärast Ruila mõõduka küpsuse võlu käes mõnulemist, et kevad on käes. Päriselt ka.

Aga Eha sõitis Ääsmäele hobustele väikseid keni kõveraid praakporgandeid tooma. Oma kahele vanale ponijussile, kes tal kodus, karantiintalliks sisse seatud tallis majapidamist kaunistavad, loomulikult ka. Sest kevad on.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat