Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tsura – Magnumi magnaadi väike suvemajakene


Kui mingi asi huvitab ja tahaks teada, kuidas sellega lood päriselt on, tuleb vaatama ja kuulama minna, mitte kuulujutte kuulata. Ja mitte kuulujutte uskuda. Ja mitte-mitte-mitte kuulujutte levitada.
Kuulujutud on juba mõnda aega kõmistanud, et Margus Linnamäe – ravimifirma Magnum Medical magnaat, vahepealne Tartu õlletehase boss ja kes ta kõik on jõudnud olla ja on – ehitab Leigo ja Neeruti taha Otepää peaaegu-lähistele seninägmata-kuulmata suurt ja vägevat ristpalkpaleed. On oletatud, et ju see mingi turistimagnet on. Ja on teatud, et hobuseid hakkab ka pidama. Kindlalt on väidetud, et need on juba olemaski, oma talli valmimiseni peetakse lihtsalt mujal.
Seda, et Linnamäe hakkab selleks, et hobuste pidamisel oleks mastaapi ja jumet, mõtet ja väljundit, ka korralikku treeningplatsi ja maneeži ehitama, kuulsin temalt eneselt, kui kohtusime Tiiu ja Kalev Tootsi õue peal ja arutasime isand Linnamäega, millised nišid võiksid panna hoburajatised ka tagasi teenima. Turismus üksi ei toida. Tulevane trennirahvas ja boksirentijad katavad vaid osaliselt. Täieliku kaetuse tarvis on veel nišše vaja kas täis laduda – või vähemalt valmis panna. Järelikult hobukompleks sedasi ehitada, et need alad saaks soovi ja vajaduse korral sujuvalt kasutusele võtta.
Setu-soost Linnamäe ronis tookordse vägavarakevadise vestluse järel oma hummerisse ja kadus oma salapärasesse ellu tagasi edasi. Seoses Linnamäedega teatakse ööklubi Tallinn ja seda, et nad on koos oma kompanjonidega mõnede rasketele radadele sattunud inimeste suhtes väga armulised ja hoidvad, vastutulelikud ja järje peale aitavad olnud. Mina olen ühe korra mingi raamatu jaoks sponssi käinud lunimas, lootes, et ühiste tuttavate juurde kokku trehvamine on piisav põhjus. Aga ei olnud. Ja sest pole tühjagi, sest küsimistest kannabki vaid kõva veerand vilja, raamatud-projektid äraütlemiste pärast olemata ei jää ja raharahva peale nende valikute pärast kauna ei kanta. Milline rikkur püsiks rikkana, kui ta igapäevasele kümenele-sajale küsijale alati annaks? Piisab sellest, et teatakse mind olevat ühe või teise suurtöösturiga tuttav – ja juba pean minagi iga päev (nii ongi, liialdamata!) pareerima sponsitahtjaid, kes minu kaudu tolle elusa rahakotini üritavad turnida. Kui ma Kerberosena tõrjun ja seletan, et ta on täna juba viies kuni viieteistkümnes, solvuvad. Sest igaühe asi on maailma esimene, ainus ja tähtsaim. Ja kindlasti ongi. Ja kui on hea asi, saab tehtud ka selle finantssüstita. Seilasime, teame. Äraütlemisi alla neelama ja edasi rühkima peab ka õppima, seltsimehed!
Mis aga puutub Linnamäe metsadetagusesse ja kuplitevahelisse ehitusse, siis minu uudishimu läks muudkui suuremaks iga pisifraasiga, mida selle kohta kuulsin. Pärast põlengut Vehendi motelli uuesti üles ehitanud Andi Juuriste oletas, et tal on nüüd Eestimaa kui mitte Baltimaade suurim ristpalkmaja. Selle väite peale kinnitas keegi, et lord Linnamäe oma on raudselt suurem. Etteruttavalt võib öelda, et Marguse palee on suures osas klaasist, nii et lausa ristpalkmajana on Juuriste-onu uhiuus saavutus tegelikult ikkagi suurem.
Aga kaua sa kujutled, kuidas ühel mehel on miski kõige suurem? Lähed ikka ju lõpuks vaatama, et kuulujuttude asemel tegelikkus teada saada. Neeruti-lähiste talli pidajast Kalev tuli kaasa, sest teadis umbkaudu, kus on. Enda kohta ütles, et asus nüüd elama päriselt talli juures asuvasse majja ja on paksult rahul. See on täpselt see, mida ta elu aeg on tahtnud, aga varem ei teadnud, et tahab. Nii et eas, mil suurem osa inimesi pinsile asutab, on Tiiu ja Kalev nüüd üleni ja lõplikult hobuinimesed. Kalev saab tänu itivahenditele kodus tööd teha ja tulemusi tsivilisatsiooni rüppe põrgatada. Samal ajal on hobused pidevalt silma all ja hoitud. Ja inimene on mu meelest lausa kohustatud elama nii, nagu sisetunne soovitab – sest sisetunne on ratsionaalsest mõistusest targem ja sellele kuuletumine teeb inimese õnnelikuks. Õnnelik inimene aga teeb head nii oma lähedastele kui kogu maailmale. Aamen.
Tootside juurest kohe ümber nurga jäävad Rein Kilgile kuuluvad Söödi puhkemajad. Just sinna pöörava tee vastas on põllulahmakas, mille peale tulebki maneež ja treeningplats. Kui üldiselt on sealtkandi maastik ohjeldamatult kupliline, siis ses kohas on ta kõigest leebelt laineline. Aga täitmist-rihtimist tuleb ikka hullumoodi ohtrasti. Praegu saaks sellel pinnasel krossi sõita. Hobusega, ma pean silmas. Üles-alla, üles-alla – mõned takistused ka, ja ongi viimase peal krossirada, millesuguseid lauskmaal tikutulega taga otsitakse (naljakas väljend eesti keeles, eks?) ja hingehinna eest kunstlikult tekitakse. Veel naljakam väljend.
Sealkandis pole ühtki konkureerivat talli – eriti mitte maneežiga – oma teenust ristirästi ette pakkumas, nii et kõik, kellel mingi seos ja tõmme Otepääga, peaksid sinna boksikohti ja hobundamisevõimalust tahtma küll. Oinusel on ju pillid kotis, Tobra omad jäävad Sangaste poole, Tootsid ainult peavad ja kasvatavad hobuseid, ei konkureeri. Et nüüd kohe ehitama hakatakse, on kuplitevahelist külaidülli elustav ja rikastav heategu, leian ma. Sest nii, nagu Rootsis on iga elujõulise küla tunnus kirik, kool ja ratsakeskus, peaks olema ka tulevases Eestis. Sellist Eestit me tahame.
Mis puudutab lord Linnamäe maakodu ennast, siis juba hulk maad enne pärale jõudmist hakkab vapustav maaparandus aimu andma ja meeleolu kujundama, milliseks pompöössuseks inimene võiks valmis olla. Hooldatud-süvendatud-korraskaldastatud järvekesed. Kobe teetamm. Veenev aastatepikkune melioratsioon. Häärberile lähenev tee laternapostidega palistatud. Oleme küll jah mõisakultuuriga harjunud, aga et keegi tänapäeval nullist sedasi kuplite vahele sooritaks – sellist vägevat vaatepilti just eriti tihti ei näe. Kui koos on majadekogum, siis on alleed ja laternarivi kuidagi ootuspärasem, keset metsi aga… küll see võib kihvt välja nägema hakata, kui on pimedad Põhjamaa ööd ja tulederida juhatab valgustatud majani.
See maja on üks omanäolisemaid arhitektuurisaavutusi, mida üldse ette võib kujutada. Teepoolsed küljed ristpalgist, katus loendamatutest laastudest, hoovipoolne sein üleni klaasist. Ja mitu eriti suurt kõrvalhoonet – kõik kõvasti suuremad kui mõne mehe maja - moodustavad muljetavaldava sisehoovi. Ehkki väga suur, on kõik tänu klaasile ja ka kõrvalhoonete elegantsele joonele õhuline ja lennukas.
Meie lühida visiidi ajal oli objektil mitukümmend inimest, kes ehitasid ja haljastasid, vedasid ja rajasid, kaevasid ja tassisid. Juba töörahvast vedav masinapark nägi välja, nagu oleks käsil suuremat sorti piknik või suisa pidu. Aga kui inimestel on tööd ja tööl on sedavõrd imposantne tulemus, siis tegelikult ongi ju pidu. Küllap pidu siis otsa saab, kui nüüd sel nädalal hobused võõrsilt rendiboksidest koju tulevad ja esimesi kordi end koplitest vallale ragistavad. Siis läheb klaarimiseks, kellel kui palju mis vilja mättasse sõtkuti – ja kas seda tegid metskitsed-sead või mõisahärra hobused.
Mõisahärra ise on oma “kohakese” nimetanud Tsura…mis asjaks siis, taluks, mõisaks? Suure setu asemik maapeal, mõisavalitseja, kelle nimi on samuti Margus, tunnistas, et ei tea esialgu hobustest tühjagi – kuidas neid matkaradu leitakse ja naabritega kooskõlastatakse, mismoodi tallide ja maneeži elu korraldatakse ja kombineertakse. Mitu duširuumi peaks tallis olema inimestele, mitu hobustele. Kas, mis, kus. Saab teada. Kohanemisvõime on ju intelligentsuse tunnus ja õppimisvõime omane ka mitmetele teistele loomaliikidele peale inimese.
Seistes piraka häärberi ees, mille klaasseina kaunistasid erikujulistest palkidest lõigatud seibid eriti leidlike sammastena, kinnitas mõisavalitseja Margus, et magnaat Margus on selle villa koos kõigi juurdekuuluvate mahukate lisadega ehitanud endale tagasihoidlikuks maakodukeseks. Järved-bulvarid-mastaabid – ja Tsura-nimeline suvemajakene…
Paradoksid.
Kohe sealt eel-katsikul käimast sõitsin Mammastesse ühest 6 lapse emast lugu tegema. Ta elab sõbranna mehe päritolukohas, sajanditevanuses Forseliuse koolis aastakümnetevanuse tapeedi vahel, lastega ühes toas. Ta on õnnelik, et lõpuks ometi kusagil paikseks sai jääda – aasta tagasi läks ta koos lastekarjaga minema mehe juurest, kes oli teda aastaid peksnud ning viimase peksu käigus mitu töötähtsat konti murdis. Redutas siin-seal, kuni mees lõpuks teise naise leidis, maha rahunes ja too lasterikas emand sai viimaks ometi maanduda ja lapsed stabiilselt kooli panna. Ta enese sissetulek on 3000 miinus maksud. Krooni, mitte dollarit ega eurot. Ja selle sissetuleku moodustavad lastetoetused pluss koristajapalk naabruses asuvast puidufirmast. Vanim tütar elab tal juba oma elu – on ise ema ja mehenainegi – järgmist toetab peatse täisealiseks saamiseni tema isa. Kuuest lapsest üks elab rusikasangarist isa juures – aga kolm noorimat tuleb ikkagi selle 3000 miinus maksud eest ülal pidada. Jeerum. Oi jeerum-jeerum!
Kusjuures see uskumatutes tingimustes pärast õudset minevikku toibuv ema oli kogu kitsikuse juures täiesti õnnelik. Asi, mis talle täiega ära kulunuks, olnuks tõeline, ikka tegeliku, mitte sümboolse palgaga töökoht näiteks sealsamas Tsuraski. Aga kõik muu oli tema elus kena ja paigas. Ja väga suur vahe ja tulemuse määraja ongi, kellega ennast võrdleme, keda kellega omavahel kõrvutame. Kuhu lati seame. Ma ise tavatsen soovitada – nii endale kui teistele – mõtle suurelt! Mõtle suuremalt kui su hetke võimalused. Siis lähebki kõik tasapisi suuremaks, sest sa oled selleks valmis. See romaaniväärt eluga naine mõtleb ka suurelt. Aga kuidagi teistmoodi suurelt. Ja see on sindrima õpetlik. Nagu igasugune teiste inimeste eludes külas käimine.
Sel Tsura- ja Mammaste-päeval kuulsin ehitusmeistrilt, kes mulle koju väikest talli ehitas, et sellist porgandikarva eterniiti, nagu kõrvalhoonel, enam hankida ei õnnestu, tuleb asendada halliga, mis samas ühildub elumaja halli eterniidiga. Vahva. Asendame. Aga sellest eterniidijamast sai päris vahva mõõdupuu. Võrdlus-süsteem. Tsura-tsooni (no ei saa sellise kompleksi kohta lihtsalt talu öelda) hoogsuse kõrval tundus 16 eterniiditahvlit millegi naljakalt väikese, jabura ja tühisena. Forseliuse koolimajas lasterikka pajunäinu lapitud laua taga kohvi juues (ja selle kulutuse pärast end priiskajana tundes) näisid needsamad asbestivabad lainelised esemed aga müstilise rikkusena ja enesele ikka jõle palju lubamisena. Et ennast mitte ebaõiglaselt rikkana ja seepärast süüdlasena tunda – oeh, tänu taevale, ma riietun ka kõige sagedamini ja tegelikult ka meelsamini-mõnusamini kaltsukates – jagasin tollele hüpervähenõudlikule emmele kõigi oma sealkandis tegutsevate tuttavate ettevõtjate koordinaadid, aga nii õrnake-vagur inimene nagu see naine, ei lähe ju ennast pakkuma.
Mõisavalitseja Margus ütles, et arhitektiga peetakse just praegu aru, mis materjalist ja kuidas see maneež sinna lainetava maastiku sisse ja peale ikkagi rajada ja mismoodi tallid võrreldes maneežiga paigutada. Tallide ehitamist maneežist eraldi oli kaalutud selleks, et võimalikke nakkusi vältida. Mispeale asjatundjaks saanud Kalev väitis, et nakkusi selline lahutamine ei peata – küll aga garanteerib tallist maneeži kõndimine läbi õue ja kõigi seal valitsevate ilmade selle, et ka inimesed jäävad haigeks. Seda, et tallide ehitamine kahele poole maneeži hoiab kahe seina pealt kokku ning tagab kompaktsuse, on teatud kõigil ajastutel – vaadatagu Särevere äsjavalminud renoveeritud-täiendatud kompleksi, Ruila hoburiiki, Timmo või Kurna talli, ikka on kokku ehitatud, mitte dekoratiivselt põldupidi pillutatud.
Tänu sellele, et tallikompleks asub mitu kilomeetrit Tsura tsitadellist eemal, ei eksita ei turism, sport ega muud nišid setu-saksa ennast üldsegi. Temast enesest ei kujune vaatamisväärsust. Oletatavasti saavad megalt melioreeritud teed olema võõrastele suletud, nii et tagasihoidlikku suvemajakesse ekskursante ei viida ja nüüdisaegse lossi vaatlemise eest piletiraha ei oodata. Kiitsime heaks mõisavalitseja kavatsuse vahepeal rekkameheks hakanud Oinuse käest konsultatsiooni küsida.
Ja siis mõtlesin ma, kui lollilt ennatlikud ikka eestlased on olnud setudesse üleolevalt suhtudes. Ega siis Linnamäed – Marguse onupoja Taavi kui pr-pomo kommenti võite siitsamast altpoolt PRIA-bossi Jaan Kallase intervjuu tagant lugeda – pole ainsad tegijad setud. Ka see Sirle Sööt, kellele läinud nädalal oma Tobiase alimentpoja Mathieseni viisin, on setu. Mulgimaal üles kasvanult eraülikoolis juura lõpetanud, ministeeriumitöötaja positsioonilt Brüsselisse, sealt Stockholmi justiitsministeeriumi end töötanud – ja tema karjäär tegelikult alles algab.
Varasemas küpsuseastmes olnuksin ma vist mõnevõrra kade, et mõnel mehel on ikka nii suur. Maa ja maja. Tall ja hobustekari. Kõik. Hummer ka. Aga nüüd on oma enese küpsus ja rahulolu valikutega ja olemasolevaga kadeduse kuhugi ära kaotanud. Pole juba väga ammu põhjust tundnud kellegi peale millegi pärast kade olla. Enam ei mäletagi, millal ja miks viimati sai oldud. Elu on õpetanud, et inimene saab kõik, mida tõeliselt vajab. Kui vajaks ülirahardi elu, küll saaks sellegi. Keegi ei saa tegelikult midagi päriselt teiste arvel ega asemel – ei õnnelik ega õnnetu, rikas ega vaene ei saa olla teiste arvelt. Ikka enese sotid on selles elus vaja ära klaarida.
Uudishimu on küll. Et kuidas sellises hiidmajas elatakse. Mida seal tehakse? Meie, tavaliste rassijate, mitte tsura-saksaks edenenute, kabariidid ja mastaabid on teatavasti sellised, et kui me lõpetame ametikohal erialatöö rügamise ja koju läheme, on seal vaja muru niita ja peenraid teha, midagi värvida või pesta, midagi lõigata ja ümber tõsta, midagi remontida või juurde nikitseda. Kõik on meil enamasti just nii käepärastes mõõtmetes ja koguses, et täpselt ise saame kõige endale vajalikuga hakkama. Kaasa arvatud ööpäeva sisustamine. Ei usu mina, et miljokas muru niidab, ümber lõikab või värvib-peseb. Pügab ja rügab see, keda töökorraldus käsib. Money talks, bullshit walks. Kena kõik – hulk inimesi saab tööd, maakera jälle seeläbi paremaks. Aga mida nüüdismõisnik ikkagi ise teeb? Mängib petanque’i ja bridži, mekib konjakut ja keskusteleb, maalib ja luuletab? Teeb iti-vahendite abil arvutiteel raha juurde, et kõiki endast sõltujaid ja neid, kellest tema sõltub, ülal pidada ja üha juurde palgata, sest juurdetekkiv raha tekitab ka sõltujaid ja sõltuvusi juurde? Ju vist.


Loe kommentaare (3015)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat