Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kuis küll Kivastikku kirjandusena lugeda?


Eks seda Mart Kivastikku ole enne loetud ka. Keda sa ikka loed, kui tahad maitsta väikese Eesti suurt kirjandust. Kõik tema senised jutud on kokku moodustanud sellise lugemiskogemuse, et mees oskab oma mehelikult õrnas lihtsuses kirjutada elulähedasemalt kui elu ise. Mahlakalt kohmakas kõnekeeles, mida ta skribab üles endale sobivas õigekirjas ja mida hakib eht-endalikus rütmis.

Kivastiku tekstide rütmilisus ja jõuline isiklikkus ongi need lavadele ja filmiks viinud. Tuksuvad juba tekstina, vaja vaid pilt ja hääl juurde luua. Tulemuseks midagi sedavõrd haisvalt liigutavat, nagu lavastus “Peeter ja Tõnu” või lühifilm “Isa”, mis on jutukesena ära trükitud tema uues jutukogus “Kui sa mind ei armasta, ära mine ära.”

Oma lugudekogudele armastabki Kivastik pealkirjaks selliseid ahastavaid palveid panna. Üks eelmine oli “Palun õnnelikuks”. Ent kui varasemad lood inspireerusid pigem 60-70ndate aastate poisieas kogetust ja 80ndate nooruselamustest, siis uueks sajandiks on kirjanik endasse kogunud järjest praegusemaid ja dokumentaalsemaid salavalusid ja purjuspisaraid. Järjest siiramaid olemise piinu kirjutab ta oma tegelasse Kribusse, kes vaatamata kõigele elab ikka veel koos Nutiga, kes tema sööstud ja sõgedused välja kannatab, koerad, hobused ja kassiahastused kaasa ja üle elab.

Tartu Veeriku linnaosa siirassulg on meister jutustama väikese inimese suurest kurbusest tükkis selle närusevõitu sotsiaalse taustaga. Kuidas ülimas madalseisus mees, kelle aeg tiksub oodates, et keegi helistaks, tööd ja raha pakuks, oma oletatava õnne kinni püüdmiseks mobiiltelefoni ostab. Oi, kui kurb – ja natuke segavalt tuttavlik. Kuidas inertselt tina panev loovisiksus väikese valge koera tänavalt üles korjab, temaga hamburgerit jagab, kodust välja visatud ja tegelikult õrnahingelise Nuti armust tagasi võetud saab. Ja mis siis juhtub, kui Nuti Kribu ja Nultsi paariks päevaks üksinda koju jätab. Oi, kui halenaljakas – ja juba liiga segavalt tuttavlik. Selleks, et neid liigutavaid agulilugusid lihtsalt kirjandusena võtta.

Väikese Eesti suure kirjandusega on see jama, et kui ta ikka väga äratuntavaid tegelasi kirjeldab, on teda kangesti raske puhta loominguna lugeda. Ma näen ju sageli, kuidas väike valge Nults Kribut, vabandust, Kivastikku posti juurest posti juurde kõnnitab. Ja küll on ju nähtud tema kooslust kahemeetrise jututegelase Väintsiga, kes täiesti reaalse meesterahvana jõusaalides mürrab ja korralikult raha teenides kõvasti tööd rügab, keeruline iseloom ristiks kaelas.

Siis ootad ja otsid lugedes tegelikkuse edasiarendusi. Fantaasiat. Ja ega täpselt ju ei teagi, milline osa reaalsete inimestega juhtunust on tõsi, mis tõlgendus, mis edasiarendus. Kuni Kivastik kirjeldab ühe keskeakriisis ja tundemadalikul abielupaari üleelamisi Aarne Üksküla monoetendusel, on kõik veel kombes. Näitleja ongi teatud määral üldrahvalik omand. Ja armsalt-kaunilt kukub Kivastikul välja see, kui ta Üksküla väärika inimliku fenomeni pakib läikiva püksitagumikuga ja parkunud kätega mehe juhtumisse. Et samal ajal, kui mees oma küpset naist armastab ja imetleb, tunneb see hoopis… Nojaa, lugege ise, kihvt lugu on.

Ent kaunikaanelises kogumikus sisalduvad hobuseteemalised lood – mis on õigupoolest ju sama kihvtid või kihvtimadki – ei lase end loomelennuna nautida. Kui vähegi kohalikke hobusekasvatajaid ja nendega seonduvat tead, hakkad “Oidipust”, “Carmenit” ja “Hinged lähevad” lugema nagu intriigi.

Eks Oidipus ole Belgia soojavereline täkk, kellega kaasneb selline lugu, et sattunud nemad Väintsiga juba mälukasse joonult Saksa juurde ja müünud Saks miljonilise õilsa looma pärast paljut viskit sõpruse märgiks kümne tuhandega nendele.

Aga ma ju tean Saksa. Tubli töömehe ja vägeva talu peremehena. Paraku ka legendaarse tüngameistrina, kelle valge juudi osavus on selline, et juba hobuseäris temalt lüpsi saanud lähevad varsti uue lüpsi järele. Kivastik ja Väints ise ka kasvatavad Saksa juures utoopilisi hobuseid, kes alles sünnivad ja kellega saab võibolla sõitma hakata alles nelja aasta pärast (suured rasked mehed ju mõlemad) – aga pidamiskulud aina tiksuvad. Kord, kui väike valge Nults Kivastiku jälle posti juurest posti juurde poodi tõi, hõiskas kirjanikuhärra kaubalettide vahel, et ostis Saksalt soodsalt musta mära.

Ma ei tahtnud kuulata. Mart on inimesena liiga armas ning kahju on, kui soojad, naiivselt pühendunud-vaimustunud loovisiksused pettuvad ja kannatavad. Nagu kasvõi minu hobuhaige tegelane, lauljanna Mari mu “Emmas”. Kole!

Hakanud “Oidipust” hirmuga lugema, sain tegelikult kõvasti naerda. Lugu hoopis sedapidi, et kasuahne ja jõhkravõitu hobuseparisnik kukkus ise purjuspäi purki. Aga lugedes ei lahkunud silme eest üliväga reaalne Saks, kes parastava naise palge ees Väintsiga vastamisi rahapakki loobib, et täkk ikka talle jääks – samal ajal kui sentimentaalne Mart juba uskumatut sisseostu kallistab ja Nults võõras autos viimase vindi peal pissihäda kannatab. Hääääääääh!

Ja siis ma ei saagi enam aru, kas külmutuskapp on Kivastikul rahahoidmiskohana sümbol või siis Saksa majapidamise tegelikkus. Oidipuse ostu raha on külmiku otsas. Carmeni ostmise raha jällegi sügavkülmas sees. Kusjuures “Carmen” on vapustav sümbolistlik lugu ikka sellest va klassikalisest mustlase armastusest. Mida olemas ei ole. Mis teeb kõige kalkuleerivamadki tümikad hellaks ja heldeks – ja heidab siis hirsates sadulast. Külmavärinaid tekitavalt vägev Carmeni-igihalja edasiarendus tegelikult. Ainult et jälle see teravalt tuttav hobuseparisnik silme ees! Seekord äratab koguni sümpaatiat: arvutamisest ja ahnusest, töökusest ja halastamatusest väsinud peremees ärkab üht huligaanset mustlaste hobust nähes ellu. Mustlane toob selle talle välkudevalgel põrguööl koju, saab sügavkülmast papi ja kaob.

Selle kohta, kuidas kalestunud jõmm särtsaka hobuloomaga ühineb ja ratsutab, ütleks ilmselt nii Peeter Künstler kui teised hobuvõõrad kirjanduskriitikud, et tegemist on kitsale sihtgrupile mõeldud kirjatööga. Oh miks küll kõik kirjanikud ja kriitikud juba ei ratsuta? Ent samas on neil, kes sihtgrupist väljas, võimalik seda filmilikku seiklust lihtsalt vägeva sümbolistliku loona haarata.

Need, kes ratsutanud ja prototüübilt hobuasja ajades juba põske saanud või varsti saavad, tahaks hoopis teada, mis olid need sada inetut imet, mida hobudik peremehega metsas tegi. Me kõik, kes me sihtgruppi kuulume, oleme kukkunud ja hopside peale vihastanud, kui suure reetmise siis ikkagi sooritas mära, kelle nimigi jõmmile meelde ei jäänud. Katiks pidas. Oleks Carmen meelde jäänud, oleks südant ja pealuud hoida osanud, eks ole. Ja veel kord südamest, kaastundlikult hääääääääh!

Jutustuse “Hinged lähevad” pärast olen ma juba pisara või paar poetanud. See ilmus mõne aja eest meeskirjanike loomalugude kogumikus. Kohutavalt liigutav – lombakas, kõõrdsilmne ja igati puudulik tallimees, kellele isegi kahest viinast pohmakat ei jää, ei jäta lombakat hobust tapamajja. Peab teda ise ja peremees peab seda pidamist palgast kinni. Kui päästetud hobunal varss sünnib, tapab teises tallis samal hetkel lollakas täkk selle tallimehe ning tema hing läheb varsa sisse. Puhh, millised külmavärinad selliste lugude puhul mööda seljarootsu jugama hakkavad!

Aga need tallid ja maneezhid, koplid ja terve talu on Luunjas nii nähtud, et siingi tahaks lugemisvapustuse seedimise asemel teada, mis nägu need Olku ja Eku õieti on või olid, kes peremehe juures külmutuskapist jaopärast raha said.

Kivastik annab oma peremehe-prototüübile aegajalt vallatuid mükse ja annab mõista, et isukas isand on läbi nähtud – ent on ometi talle nii lapsikult ja armsalt truu. Et loodan südamest, et tal läheb oma absurdsel moel saadava varsaga kõik hästi. Ja Väintsil ka. Et tulevikus ei pea lugema Kivastiku valulikke tõsilugusid, kuidas armastuse ja lootusega alanud uute hobuste loomine lõpuks ikka inetuks äriks pööras ja… Oi, ei taha!

Ehkki just siis, kui jamad juhtuvad ja haiget saadakse, sünnivad kuulamist väärt memuaarid ja lugemist väärt tekstid. Mis siis, et servapidigi tausta tundjatel neid siin ja praegu kirjandusena raske lugeda on. Kunagi on need klassika.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat