Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ihaste ratsabaas vaatab hetkel nulli majandades suurejoonelisse tulevikku


Tegelikult ma tahtsin Ihaste ratsaspordikeskuse tegevusest kirjutada seda, kuidas sadakond Tartu last seal trennis käib ja kuidas me pinna proovimise mõttes seal umbes kümnekesi poja neljateistkümnendat sünnipäeva pidamas käisime.

Aga siis selgus, et siin ei saa piirduda mõnusa jutuga sellest, kui oluline on lastele värskes õhus liikumine hobuste õilsas ja õpetlikus seltskonnas. Sest et Eesti Ratsaspordi Liit esitas Margus Timmole ja Jüri Pärnikule, kes sedasinast talliriiki haldavad ja valdavad, järelpärimise. Teemaks, kas AS Kagureis on algatanud või kavatseb algatada detailplaneeringu, eesmärgiga muuta hetkel ratsutamise võistlusväljakute all olev maa elamumaaks ja kas härrased peavad sellist käitumist ratsasporti arendavaks.

Timmo-firma toimetamisi eemalt jälgivad murelikud ütlesid mulle, et Kagureis erastaski mõned aastad tagasi selle Ihaste ratsaspordikeskuse juba mõrvaplaaniga. Kuna Tartu linnapea Andrus Ansip on Reformierakondlane, nagu Margus Timmogi, siis algusest peale mängiti kokku nii omavahel kui ka ehitusfirmaga Rand ja Tuulberg. Kohe oligi plaanis võistlusstaadion niiöelda triibuliseks teha: elamukruntideks jagada, maha müüa, villad peale ehitada – ja jumalaga, ratsasport! Oponendid ei näe, et Lõuna-Eesti ühe võimsama ratsakeskuse erastajad oleksid erastamiskonkursil antud lubadusi täitnud või et kavatseksid seda teha. Kavatsevad investeerimise asemel hoopis maa otstarvet muutes rikastuda.

Timmo ütles selle peale, et seda, kui palju tehtud, investeeritud ja jamasid lahendatud, kõrvalseisjad ei näegi. Sest et kõik, mis on korda tehtud ja üles ehitatud, tundub alati olevat niimoodi olnudki. Kahe aasta jooksul on endisesse räämas talli ja abihoonetesse investeeritud üle poolteise miljoni. Ja edasised plaanid on võrreldamatult suuremad kui mingi eramukruntide müümine. Nimelt ratsaspordi ühendamine teiste spordialadega ja inimeste üha massilisem toomine hobuste kaudu looduse ja sportimise juurde nii maad kui Emajõge pidi. Oponentidel on detailplaneeringu algatamise suhtes põhjendamatud kartused. Ja põhjused selleks lihtsad: nemad ei saanud Ihastet omal ajal endale. Ei saanud aga sellepärast, et kui Timmo läks konkursile juba kümme aastat toimiva Kagureisi tervikliku paketiga, siis teised mehed-sõbrad läksid omavahel ühinemise ja koostöö asemel igaüks eraldi konkureerima ja nüüd on Timmo paha. Kusjuures see, et Ansip on oravaparteist, on juhus. Ja see, et paljud Timmo sõbrad on reformikad, on tegelikult kole õnnetus. Kartes korruptsioonisüüdistusi, ei juleta selle sindrima parteivärgi pärast Timmo juhitavat maaturismi toetada, ehkki kõik saavad aru, et peaks.

Hästi eestilik ja ühtlasi hobuinimestele omane turritamine ja õiendamine, eks? Kusjuures mõlemal poolel on erakordselt asjalikud, meeldivad ja tegusad tüübid. Kole lugu.

Laseme siis Margus Timmol ja Jüri Pärnikul ära rääkida, mida värki nad seal Ihastes müravad. Siim Nõmmoja aga kommenteerib, kuidas tema seda müramisevärki näeb.

ERASTAMISKONKURSI VÕITMINE 2001. AASTAL

Margus ja Jüri: “Kui Ihaste ratsaspordikeskus 0,8 miljoniga erastamisele läks, oleksid Sven Shois, Urmas Raag ja Siim Nõmmoja selle tõenäoliselt konkursiga endale saanud, kui oleksid ühinenud. Sest esimene on suurepärane hobuseparisnik selle sõna parimas tähenduses, teine tippspordis vägagi tegija ja kolmas arvestatav ärimees. Et kõik nad konkureerisid üksi, usaldas Tartu linnavalitsus Kagureise.

Sellepärast, et meil oli oma kaubamärgi all ette näidata kümme aastat kompaktset tööd Põlvas. Tallid, mis tegelevad ratsutamiskoolitusega ja matkadega ning neid küljelt toetav hotell.

Mingist erakondlikkusest pole juttu, paljud Eesti prominendid on hobupisikuga nakatunud ja ratsutamise fännideks saanud just matkadel Reliikvia radadele, meie jahiratsutamistel või lihtsalt ratsutamiskoolis. Põlvas on välja kujunenud sponsorite ja nimekate fännide ratsutamis-liivakast.

Lisapakkumiste käigus tõusis Ihaste hind 1,5 miljonini. Andsime endale aru, et kiire kasu taotlemine tähendaks kindlat kõrbemist. Teadsime juba ette, et väga palju on vaja investeerida, et konkurentsis püsida. Hobusekasvatuses ja ratsutamisteenuse pakkumises on teatavasti nii: selleks, et paigal püsida, tuleb väga kiiresti jooksta. Ja seda, kui hullus seisus erastatav keskus tegelikult oli, teame ainult meie pärast 1,5 miljoni juurde investeerimist selleks, et seal üldse tegutsema saaks hakata. Kinnisvaraga on paraku nii, et enam-vähem paistva pealispinna alt tuleb pidevalt välja ootamatuid õudusi.”

Siim: “Ma ei tahaks seda erastamisasja enam üldse meenutada. See on juba läbitud etapp. Kui meenutada, et mina ja teised siitkandi ratsaspordiedendajad samuti Ihaste peale konkureerisime, jääks mulje, et nüüd nõuame revanshi. Tegelikult pole see üldse nii: ma hoian Timmole ja tema erafirmale ta suures ettevõtmises pöialt. Selge, et investeerimist ja ehitamist on tal tohutult. Peaasi, et ta võistlusspordi jaoks juba loodud tingimuste arvelt oma ettevõtlust ei edendaks. Et ei laseks eramumaana müüki suurt ja unikaalset võistlusstaadioni, mille all on spetsiaalne trenaazh. Ja mis teeb Ihaste ratsaspordikeskuse selleks, mis ta on. Kardan, et Timmo on liiga palju maaturismi ärimees ja liiga vähe hobuinimene. Et ta teeb Ihastesse vabaajakeskuse loomisel küll tänuväärset ja professionaalset tööd, aga ei oska päriselt hinnata seda spetsiaalselt ratsaspordi jaoks rajatud tervikut, mis tal juba käes on.”

IHASTE RATSASPORDIKESKUSE PRAEGUNE OLUKORD, LUBADUSTE TÄITMINE

Margus ja Jüri: “Meie ülesanne on olnud ratsutamisvõimaluste loomine Tartu lastele. Ligi 150 last käib meie 5 treeneri juures trennis ja huvilisi tekib üha juurde. Linna ees võetud esmased kohustused – eelkõige ehituslikud – oleme täitnud. Kõigepealt tõime hobused maa alt välja. Esimestest hiilgeaegadest möödunud aja jooksul põrandata jäänud tallides oli poolemeetrine muda. Jootjatesse jooksis elekter sisse, nii et hobused ei tahtnud sealt millegipärast hästi juua. Lagunevad ja mädanevad hooned upitasime üles, likvideerisime keset hoovi olnud mürgitünni. Kõige rohkem jama on olnud veevärgiga. Järgmisena on käsil elektrivarustus, et muu hulgas saaks ka korraliku kütte sisse. Kanalisatsioon tuleb teha – praegu veetakse pütiautoga kogu laga settekaevudest välja. Kipaka sisseseadega talli igapäevased ülalpidamiskulud on kujuteldamatud, aga uusi süsteeme ei saa kiiremini ehitada kui just saab. Kahe aasta jooksul oleme investeerinud lubatust veerandi.

Ratsaspordiliidu ees on lubadused samuti täidetud. Võistlused korraldatud ja ratsutamine lastele käepärane. Summad, mida edaspidi kavatseme Ihastesse investeerida, on tohutud. Ülalpidamiskulud viime mõistagi võimalikult madalaks. Praeguseks aga majandame lõpuks ometi nulli.”

Siim: “Ratsaspordi liitu saabus signaal ühe ratsutamistrennis käiva lapse vanemalt, kes seisab Tartu linnavalitsusele lähedal. Kagureisilt laekus linnavalitsusse avaldus detailplaneeringu algatamiseks. Tegime järelpärimise. Kiitsime ja tänasime Tartu linnavalitsust ja volikogu selle eest, et nad on ratsasporti nii kenasti toetanud, et neli takistussõitjat, kes elavad Tartus ja treenivad Luunjas, mullu võistlused võitsid. Ja küsisime, kas vastab tõele, et Kagureisi tellitud Ihaste detailplaneeringus soovitakse maakasutuse otstarvet muuta.

Nüüd on vastamiseks kuluv viisakas kuu möödas, aga kuuldavasti olevat vaid abilinnapea Laine Jänes huvitunud, mis kiri see on. Samal ajal surus võimul olev koalitsioon volikogus imekiiresti selle detailplaneeringu algatamise läbi. Linnavolinikud ei tea ju ratsaspordist kuigi palju, neid on lihtne veenda, et Ihastesse on tegelikult vaja üldrahvalikku vabaajakeskust, kus ratsutamiseks piisab talli ümbrusest. Sel juhul jääb unikaalsest rajatisest aga järele selline keskmise taseme ja piiratud võimalustega reatall, nagu neid Eestis küllalt on ja aina juurde tekib. Ja millel maaturismi seisukohast on kindlasti piisav väärtus. Ratsaspordi seisukohast tõuseb niisuguse väljavaate peale igatahes veri pähe.

Pärast Saku Suurhallis toimunud International Horseshow’d, kui meeled olid ülevad ja tuju seniidis, tegin Timmole ettepaneku suvine karikavõistlus Tallinnast ära Ihastesse tuua. Sest keset juulikuud on Tallinn nagunii summereid-värke täis ja kõik kipuvad Tallinnast minema. Publikule oleks võrreldamatult atraktiivsem koguneda Emajõe luhale. Aga ma ei näinud Marguse silmis seda tõelist hobuseinimese sädet, millel tippspordi kestvat tulevikku Ihastes peegeldada.

Detailplaneeringu kinnitamine ja elumajade ehitamise alustamine võtab paar aastat aega, nii kaua võiks ju mütata. Aga mina küll ei julge selle detailplaneeringus sisalduva maakasutuseesmärgi muutmise peale loota, et tulevased elumajad üksnes Ihaste männiku alla ja soo peale ehitatakse.

Timmo võib küll rääkida, et tema erastatud maatükk on soine ja madal ja elumajadeks üldse ei kõlba, aga tänapäeva ehitajad kergitavad mistahes maa ükskõik kuhu. Meenutagem, et Peeter Esimene ehitas terve omanimelise linna sohu. Ja seejärel meenutagem, et Vana-Ihastesse rajatakse praegu eurorahadega kanalisatsiooni.

Ihaste keskust ümbritsevad krundid on ära ostnud Rand ja Tuulberg, kes on enne Timmot ka teistele pakkunud võimalust olla neile katus. Erastada see suur krunt, mis ühe ehitusfirma jaoks tähendab ainult potentsiaalset villade rajooni…

 Margus on kena inimene. Temaga silmast silma kohtudes olen teda palunud: ära kaota oma erafirma asja ajades ja ärihuvides selle keskuse mõtet ära. Sul võib investeeringutega raske olla, aga halasta sellele unikaalsele rajatisele, mis on mitmete inimeste elutöö.

Kõiki Kagureisi ettevõtmisi võib olla raske hallata ja maaturismi peab igas suunas arendama, aga nii kapitaalne ja ainulaadne tervik nagu Ihaste tallid, kõrvalhooned ja staadion koos ja ainult koos peavad jääma ühtseks ja eramute alla jagamatuks.”

RATSUTAMISSTAADIONI MINEVIK, OLEVIK JA TULEVIK

Margus ja Jüri: “Staadion, mis kujutab endast murukattega liivapinda, on kindlasti nostalgilise väärtusega. Varasematel kümnenditel on seal tehtud väga häid tulemusi. Eks tänu sellele ka, et tippudel olid n liidu parimad hobused all. Kui üks hobune viga sai, toodi põhjatutest reservidest uus. Eriti kolmevõistluses sõideti palju hobuseid halastamatult vigaseks. Praegusel ajal tuleb ju iga miljonihobust säästa ja temast pehmete võtetega maksimum saada.

Võistlus, mida helge nostalgiaga meenutatakse, on 1993. aasta Volvo karikas. Meie tegime Palladium Cupi. Kui igal nädalavahetusel tuleks peale üks Palladium või Volvo, jääks staadion kindlasti täpselt selliseks, nagu ta on ja saaks uhkesti üles vuntsitud. Sest et maailmas on viimase peal staadionid oma värviliste piirete ja tõketega jõukuse sümbol.

Ent hetkel pole ühtegi broneeringut suurvõistlusteks. Kasvõi sellepärast, et hobuste showsid tahetakse korraldada rahvale võimalikult lähedal, otse linnade keskväljakutel.

Väga hea meelega istuks nende heade sõpradega, kes arvavad, et me staadioni sihtotstarvet muutma tormame ja rikkaks hakkame, koos ja peaks nõu. Kuidas suur maalahmakas ratsaspordiüritustega nii kaetud oleks, et ta ennast ära tasuks. Et meil oleksid väikseimad võimalikud kulutused ja kõik rahul.

Esialgu ei juhtu selle staadioniga midagi. Kui detailplaneeringu kavand on valmis, antakse ta ju linnarahva kätte üldisele avalikule arutlusele. Meile, muuseas, on seda planeeringut vaja kasvõi selleks, et rajada veetrassid. Planeering saab olema selline, et ratsaspordikeskus laieneks vabaaja keskuseks laiemas mõttes. Et võimalikult palju erinevate huvialadega inimesi seal tegevust ja rõõmu leiaksid, sest peale Aura veekeskuse pole tartlasel ju kusagil õieti sportidagi.

Et eramajad ehitame või? Kui selle suure maatüki mõistliku planeeringu puhul mõni nurk vabaks jääb, siis miks mitte. Hea mõte. Iga ruutmeeter maast peab kasumit teenima, seda põhimõtet oleme Põlvaski järginud. Iseasi, kui lähedale tallidele ja terviseradadele inimesed oma villasid ehitada tahaksid.”

Siim: “See, kes pole sügavalt südamest ratsutamisest kui võistlusspordist huvitatud, ei mõista ilmselt, kui erakordne nähtus Ihaste ratsaspordibaas tervikuna on. Selge, et erastamise hetkeks oli ta laokil ja lagunemas. Aga see on tervikväärtus, mida ei saa võrreldagi kartulihoidlast ümber ehitatud uusrajatisega. Seal on lisaks eritrenaazhi ja pinnasetöötlusega võistlusstaadionile kohtunikemajad, õppeklassid, soojendusmaneezh enne põhimaneezhi.

Ülo Kepp, fanaatiline ja sügavalt pühendunud mees oli see, kes tõi ratsaspordi Tähtvere barakkidest, sõjaväe hobuste vereseerumi kogumise keskusest Ihastesse ja võitles ta suusatajatega konkureerides sellele tasemele, kus see 80ndate lõpuks oli. See oli tema elutöö.

Järgmise inimese elutöö peaks olema juba loodud väärtuse tõstmine euro- ja maailma tasemele. Selleks peaks Timmol olema seda Ihaste-projekti juhtimas inimene, kes jäägitult sellele pühendukski. Et kompleksil koos staadioniga oleks tervikuna rakendust. Volüümi!!! Praegu on keskus alakasutatud just sellepärast, et eestvedaja on sadade asjade vahel killustunud. Tallirahvas, kes tal seal eesotsas Annika Veerpaluga töötab, on absoluutselt viimase peal.

Ihastest ei tohi saada teist Tartu Bussijaama Juhtumit, kus loeb see, kelle nimel linnavalitsuses lehed käivad ja kus jõudude vahekordi arvestades võib lihtsalt tuima panna ja mistahes mõrv läbi suruda. Eks Ratsaspordi liidu ainus vahend selle vastu ja ratsaspordi tuleviku eest võitlemiseks on pidev tähelepanu ja kisa tõstmine. Ehk õnnestub päästa see, mis olemas on.”

KESK- JA LÕUNA-EESTI SUURIMA RATSASPORDIKESKUSE EDASINE KÄEKÄIK

Margus ja Jüri: “Ihastet üles ehitama hakates lubasime Tartu linnas, et kindlustame seal kümne aasta jooksul ratsutamise jätkumise. Ratsutamine peab seal toimuma igavesti. Aina rohkem lapsi peab hakkama trennis käima. Aina rohkem vanemaid hobuhuviliste fännklubiga liituma. Aina enam võistlusi, mis ka hobuvõõramat linnarahvast ligi tõmbaksid, peab korraldatama.

Aga üldine vabaajakeskus peab see koht ka olema. Jooksjad juba läbivad seda maa-ala, tuleb teha korralikud jooksurajad, mis ühinevad Uus-Ihaste jooksukeskusega ja moodustavad kokku 15kilomeetrise trassi. Koerakasvatajate liiduga oleme koostööd alustanud. Ja Robin Hoodi moodi vibulaskmine, mis meenutab mängureeglite poolest golfi, sobib sinna suurepäraselt.

Kaugem utoopia on laevaliikluse rajamine kesklinnast Ihastesse. Et tegemist on väga madala ja soise maaga, on sadama rajamine jube kulukas. Aga kord saab see kindlasti olema.

Muide, nende samade madalate maade tõttu, mis kevadel kaua suurvee all on, oleks eramukruntide müümine üsna raske – maad tuleks kõvasti tõsta või siis villad vaiade ja kanajalgade peale ehitada.

Esialgu aga – kommunikatsioonid, tallipealsed teenindusruumid, üks uus treeningplats välja. Sest olemasolevast kahest ühe keskelt on endine omanik maneezhiliiva kaevandanud. Jõle pirakas auk on. Ja siis muidugi söögituba, saun ja ööbimiskohad. Alles pärast seda tuleb eelkirjeldatud suurejooneline tulevik. Rikkus aga mitte kunagi.”

HOBUINIMESTE VÄLJAVAATED PIDEVAIST NÄGELUSIST VÄLJA KASVADA

Margus ja Jüri: “Ega hobustega ei tegele muust rahvast konfliktsemad kujud. Väga lahedad inimesed on tegelikult. Meie teame kogu Eesti peale vaid ühte petisest ja sahkerdajast hobusekasvatajat, kelle sigadustest räägitakse lausa anekdoote. Aga et kõik seda sullerit teavad, ärme tema nime nimeta – küllap ta oma vitsad ise teenib.

Hobusekasvatus räsib inimesi, sest on lihtsalt väga raske ja aeganõudev ala. Kulutused on tohutud, aga aega selleks, et midagi tagasi hakkab tulema, läheb jube palju. Kõik korralikud tallid, mis Eestis töötavad, on üles ehitatud meeletute pingutustega, oma kõhu kõrvalt. Ja eks siis meie kitsal turul trügides tekib enesehaletsus ka: nii pööraselt on rasket tööd tehtud, aga kõik teised tunduvad ikka edukamad. Stressis ja ületöötanud inimesed ei näe, kui raske teistel on. Kümne aasta eest kippusid hobusekasvatajad üksteisel saja krooni pärastki ninasid lõhkuma. Nüüd läheb andmiseks kümne tuhande pärast. Sest kujutage nüüd ette, et te olete mõnda hobusesse metsikult investeerinud ja loodate tema peale – aga loodetud auhinnarahade asemel tuleb hoopis trauma ja selle ravi kulud, või läheb sõit lihtsalt sitasti. Hobust ei saa ju sõimata, oma hobusest ei saa ju kõigile halvasti rääkima minna. Ikka on süüdi sõitja või konkurendid. Inimlik. Ja mööduv.

Hõõrumised ja erineva kaliibriga kakelungid kaovad aja möödudes kindlasti ära. Siis, kui hobusekasvatusmaastik stabiliseerub ja selle alaga tegelevad inimesed pole hobustest hullemini ära aetud ja pöördes.

Siis märgatakse, et Ihastesse on rajatud õudselt äge ratsakeskus, mis tänu sellele, et asub keset Eestit, sobib rahvusvahelisteks võistlusteks, kuhu tullakse nii Lätist kui Saksast. Me saame sellega hakkama, ilma et jääks puuslakki või muidu vigaseks.”

Siim: “Mul kui Ratsaspordi Liidu tegevjuhil pole õigust sekkuda erafirma tegemistesse. Kuna nii paljud osapooled olid tookordsest erastamisest huvitatud, on väga mitmed inimesed Ihaste paketiga põhjalikult tuttavad ja hoiavad Kagureiside tegevust luubi all. Ma tahaksin, et võiksime tulevikku vaadata puhtalt lehelt. Et võiksime olla kindlad, et staadion jääb püsima, saab Eesti keskseks tippspordi paigaks ja et kõigil investeeringutel, mis Timmo sellele lisaks teeb – olgu need teised spordialad või villad, puhkehooned või laevaliiklus – läheks megahästi. Mis kõige olulisem: praegune detailplaneeringu volikogust läbi surumine ei tohi olla eelmäng sellele, et staadioni elamumaaks väänamine libistatakse sealt sama märkamatult läbi ning teatav suur ehitusfirma alustab ehitustegevust, mis niiöelda toetab harrastusratsutamist. Ja jumal hoidku selle eest, et asjade seis ei kujuneks kriisiks, mis paiskub avalikkuse ette. Üldsuse jaoks peab ratsasport olema ilus ja positiivne ala, mida ta ju ongi. Mitte mingi konfliktidepesa, kus alles olnud Aare Urmi hobustevarastamise farsile järgneb lugu staadioni hävingust. Nimetagem praegust ärevust segaduseks köögis. Ma usun, et kui ärimees Timmo aru saab, et tal on murelikult jälgiv silm kogu aeg peal, seab ta ärihuvid ja missiooni õigesse järjekorda. Et kaunid loosungid ratsutamise propageerimisest ja võimaldamisest saavad tegudeks ka võistlusspordi, mitte ainult elitaarse eduinimeste harrastuse tasemel.”

Kuidas siis ikkagi oli see sünnipäevapidu, mille märtsi alguses Ihastes pidasime? Esiteks olgu öeldud, et lapsevanemale on igavene nuhtlus, kui laps on sündinud sellisel aastaajal, kui külalistega õues mütata ei saa. Oma kodus tõstavad teismelised katuse pealt. Proovitud. Samas on ka kõikvõimalikud bõulingud-veekeskused juba ära proovitud. Ja teada saadud, et kümne-kahekümne noore inimese lõbustamine säärastes kohtades läheb ropult kalliks.

Teiseks olgu öeldud, et paremat spordiala kui harrastusratsutamine mina lapstükkidele ikkagi ei tea. Koostöö hobusega õpetab noorele inimesele rohkem kui sõnadega seletada saab. Ülekere liikumist, lusti ja värsket õhku veel kuhjaga peale. Ja kui sõpruskonnas mõned lapsed juba ratsutavad, on nad minu meelest lausa kohustatud ka teised lapsed talli vedama, hobust nuusutada andma ja nad tasapisi sadulasse meelitama. Mis inimesed neist muidu saavad? Lisaks tippsportlastele on vaja ju ka inimesi, kellele ratsutamine sedavõrd huvi pakub, et nad tulevastele maailmavõistlustele Ihastes kohale kobiksid. Et need lapsed edukateks ärimeesteks saades ise ka suurde ratsasporti investeerima hakkaksid.

Kuna Ihaste talli juures sellist pubi nagu Timmol Põlvas (veel) ei ole, ostsime hobuste juurde viidavale noorsoole MacDonaldsist eined kaasa. Teadagi rämpstoit jah. Aga väga lihtne serveerida ja pärast pakendid kokku korjata.

 Treener Annika Veerpalu juhatas meid tallipealsesse, veel uuesti välja ehitamata, aga igati mõnusasse improviseeritud puhkeruumi ja pani kolm rahulikku hopsi valmis. Et oma talli trennilapsed käivad seal ka sünnipäevi pidamas, on tavaline. Uustulnukate dessant oli esmakordne.

Teismelised musitasid kõigepealt kõva pool tundi tallis hobuseid, tühja sest sünnipäevast! Siis sõid kõhud täis ja kõndisid Annika ja hobuste kannul maneezhi.

Need, kes enne ratsutanud, asusid Annika taktitundeliselt valvsa pilgu all kohe lustima. Umbes kolmandik pubekaid siis. Et tegemist polnud trenniga, sekkus Annika nii vähe kui vaja. Aga see, et ta väga hea treener ja hobuinimene on, on ju teada ning see oli ka nendest sõbralikest ja rahulikest pisisekkumistest näha.

 Teine kolmandik piknikulisi õnnestus tunni aja möödudes, kui näha oli, et teistel on lahe ja surma ei saada, samuti sadulasse meelitada. Alguses käe kõrval kõnnitada ja siis juba omal käel-jalal proovima lasta. Aga see kolmas kolmandik…

Nojaa, kui mõnel inimesel pole sünnipäeval lõbus, siis on ebamugav ja nukker küll. Mitte et kõik see inimkond eranditult ratsutama peaks. Aga see kolmandik keni inimeselapsi, kes kaks tundi maneezhis tribüüniäärel kükitas ja viit külmakraadi nautis, näitas oma olemasoluga mitut asja. Et paadunud linnalastel pole kontakti loomade ja loodusliku liikumisega – nad kardavad ka kõige semumaid hopse ja kardavad ratsutamist proovides naeruväärsed välja näha. Ei kujuta oma keha mujal kui arvuti taga või äärmisel juhul tantsimas ette. Sellest ei saa üle kuidagi teisiti, kui meelitades nad kasvõi teiste lõbustuste abil hobuste juurde ja tasapisi sadulasse. Mistõttu jooksu-, jalgratta- ja mis-iganes-rajad ja robinhuudlus, mis sinna Ihastesse kavandatud on – paadiga kohale sõitmisest rääkimata – on absoluutselt teretulnud. On vaja, vaja, vaja uus põlvkond inimesteks suure tähega kasvatada. Looduse ja loomade läheduseta pole see võimalik. Välistatud.

Teisalt näitas nende noorte kükitamine ja külmetamine muidugi seda, et sooja seltsiruumi on vaja. Eks varakevadistel külmailmalistel nädalavahetustel oli maneezhis ka sellepärast palju vähem linnalapsi aega veetmas, et vanematel pole seal kusagil olla. Pole sellist kihvti klaasseinaga seltsieluruumi nagu Pagaril Väänas otse maneezhi kohal valmis sai.

Ent kui silmas pidada seniseid kahtlustusi ja kasvatuslikke lakse, näib Timmol õigus olevat, kui ta ütleb: “Ma tean ise ka, et seltsieluruum tooks veel rohkem lapsi ja nende vanemaid hobuste juurde. Aga kui ma oleksin investeeringuid pubist ja saunast alustanud, oleks ju öeldud, et tõbras tahtiski kõrtsi pidada ja bordelli avada.”

Avagu. Peaasi, et Ihaste ratsaspordikeskuse põhiline telg ja väärtus paika jääks. Ja et tulevikulised sõnad ja teod ses mõttes kooskõlas püsiksid, et üldrahvaliku ja harrastuselitaarse poole tippu-ehitamise nimel see teine, mis õigupoolest on esimene pool, hukka ei saaks.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat