Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Vespera


Vespera, Vespera… Per aspera ad Vespera.
Vespera – õhtumissa, mu teise nooruse saatus ja saatja.
Mis meelel, see keelel.
Eriti sügaval meelel. Üsna pehmel keelel.
Enne uinumist ütles narkoosiarst: “Ilusaid värvilisi unenägusid!”
Ja mina vastasin talle rahulikult: “Juba libisengi minema…”
Tahtsin veel öelda, et see lõikus pole ilu pärast. On sellepärast, et mu kõht palju ja pidevaid raskusi tõstes vastu peaks. Aga kuna ma libisesin minema, jäi ütlemata.
“Lõikus on lõppenud,” ütles kirurg.
Tundus, et osa minust oli juba enne seda äratushüüdu ärganud, sest teadvusele tulles ma juba rääkisin, kui ärkasin.
“Ma mõtlesin välja, kuidas ma Vesperat Tobiasele ja Barbarale tutvustan. Saadan vanema tütre tutvumise ajaks Vesperale selga, siis saavad koerad aru, et see rohusööja on ohutu ja oma,” podisesin niipea, kui narkoosimask näo pealt ära võeti. “Kõnnitan nad koos mere äärde, siis on nad kõik neutraalsel pinnal, Vespera pole koerte jaoks sel juhul sissetungija.”
“Lõikus on lõppenud, ärka üles!” kordas kirurg. “Kellega sa räägid?”
“See tähendab, et enne, kui me Vespera treileri pealt maha kõnnitame, tuleb talle sadul selga panna. Tütarde ruunade pärast ma ei muretse – eestlane ja poni on nii enesekindlad vennad, et need kehtestavad ennast omasuuruste penide üle igas asendis. Mära on õrnakene ja ma ei taha, et ta kohe sissejuhatuseks trauma saab.”
“Ärka üles! Kellega sa räägid?” imestas kirurg.
“Ma räägin selle mõttekäigu praegu ära, et see mulle meelde jääks. Kõik meie kolm hobust tulevad suveks mu Pärnumaa koju ja ma pean aru, kuidas neid valutult koertega sobitada,” selgitasin keelega, mis hakkas iga hetkega järjest viisakamalt sõna kuulama. “Selleks, et hobustele kaevust joogivett vinnates ja elektrikarjust mööda rannaniitu edasi tõstes naba vastu peaks, ma oma ammuse nabasonga korda lõigata lasingi. Nüüd, kus kõik viis last on ilmale toodud.”
“Te saite endale väga ilusa naba,” kinnitas narkoosiarst.
Tal oli õigus.
Ma pole praegu oma valutava keskkere pealt veel õhulist plaastrit maha julgenud võtta, aga eksistentsiaalses mõttes olen endale tõesti väga ilusa naba saanud. Enne songalõikuseks antud narkoosi ei teadnud ma, et see võõras mära on mu teadvuses juba nii oluliseks nabaks platseerunud.
Mis teadvusele tulles – veel hetk enne sedagi – nii teravalt meelde tuleb, see ongi mu elukorralduse kese ja olemuslik naba. Lapsed nagunii. Aga Vespera ka.
“Te rääkisite siin pikalt ühest hobusest,” naeris narkoosiarst südamlikult, kui mind lõikuslaualt voodisse kanditi. Kirurg valmistus kõikenäinult-kuulnult muheledes järgmist ambulatoorset päevakirurgilist patsienti ette võtma.
Kuni narkoosiuim täiesti järele andis, mõtlesin voodi peal kükitades veel, et lasen endale kliiniku juurde vastu tuleval abikaasal ennast otsekohe sellesse talli sõidutada, kus Vespera suve alguseni elab – kuni mu nabasonga lõikushaav kenasti ära paraneb ja minust tavasitke tegudemoor taastub. Ent päriselt pildile tulles – ja praeguste narkoosiainete juures käib see kiiresti ja sujuvalt, jäljetult ja mõnusalt – tuli mulle meelde, et mees peab lisaks kirjastamisele praegu kaitseliitlasena pidevalt valves olema ja kuna ta on ohvitser, siis ka teisi sõjardeid isamaa kaitsele mobiliseerima, nii et mis mina siin oma hobusega.
Oma hobusega.
Vespera.
Selle hobuse elu on minu kätes. Me oleme faktiliselt, lepingute ja tehingute järgi juba paar kuud seotud olnud, ent endises tallis endiste omanike igapäevase hoole all elades ei tea ta minust õieti midagi. Hobuste omamise värk on väga teistmoodi kui koerte omamine. Koerakutsikas ostetakse paarikuisena endale, saadakse tema karjajuhiks ja nii jääb. Hobune ostetakse reeglina siis, kui ta on juba täisealiseks kasvatatud. Vespera saab kohe viieaastaseks ning on ka ühe varsa juba ilmale toonud. Edaspidi otsustan mina, kas ja millal ta veel varssasid saab. Ja kellega. Mina otsustan, mida see mära sööb, millist sadulat kannab ja millist elu elab. Tallis, kuhu ta – erandlikult vara, - pooleaastase varsana osteti, oldi rõõmsad. See mära saab mõnusa elu peale. Saab olema armastatud ja hoitud isiksus, mitte suure teenustalli tunnihobune.
Minu poolt vaadates on Vespera sisetundele kuuletudes tehtud ost. Jälgisin otsekui kõrvalt, kuidas Looja meid teineteise poole kõnnitas. Nii, nagu ta alati teebki, kui inimene ei sega. Kui inimese ratsionaalsed kaalutlused ei sega Kõigevägevamal neid kokku viimast, kes on määratud kokku saama. Ma ei tunne seda looma veel päriselt – tean vaid fakte. Tema ei tea minust muid faktegi, kui et ma käin aegajalt oma lastekarja erinevate esindajatega teda vaatamas. Isegi mingit nänni ma talle ei vii, et koplis koos Vesperaga nosivate märade seas mitte tüli ja jama tekitada. Lihtsalt lähen, vaatan teda pool tunnikest. Jõuan alati ühele järeldusele – see hele raudjas on õrn ja kitsekeselik, graatsiline ja elegantne ja kuidagi väga Õige. Kuidas siis muidu, kui Jumalat ei segatud, vaid lasti inimesel ja hobusel kokku saada, eks.
Nõnda ma selle, kahe soki ja laubatähekesega mära peale iga päev mõtlengi. Ent mitte säärase abstraktse kiindumusega, nagu Scarlett O’Hara oma südamesse Ashley Wilkesi vastu konstrueeris. Inimestevahelised emotsioonide uperpallid ei laiene õnneks inimeste ja loomade suhetesse. Inimesed ehitavad endale kellegi näo taha ja üle, kohale ja asemele ideaal-paleuse. On sellesse kujutelma kiindunud ning kui saavad isikule, kelle näo nad oma unelmale laenasid, tema tundmaõppimiseks piisavalt lähedale, saavad teada, et tegelik tema pole üldse Tema ning on selles aegade lõpuni süüdi.
Kui inimene unistab mõnest abstraktsest loomast, kujutleb ta küll mõnd ideaalpilti – …ja siis me jalutame koeraga metsas sahisevatel lehtedel, …ja siis kappame ratsuga üle lumiste väljade, …ja siis nurrub kassike pimedail vihmaöödel mu jalutsis. Ja siis ja siis. Konkreetse looma puhul lõpeb unistamine aknal. Loom on sedavõrd ehe ja tema ise, et temaga pole ohtu ega kiusatust suhelda kujutluspildina. Vist sellepärast mulle loomad nii sageli inimestest enam istuvad. Sestap inimestest ja inimühendustest loomade juures varjugi otsin ja toibun. Sõidan kodust välja selleks, et inimestega kohustuslikke asju ajada, ent linnade vahele jäävates tallides ja taludes hingan tegelikke ja tõelisi rütme ja lõhnu. See jätab inimeseks.
Konkreetne Vespera on uue peatüki algus mu enese eluloos.
Ta on seitsmes.
Vesperaga sulgub fataalne ring.
Täpselt kümme aastat tagasi, kui mu kolmas laps oli väike ning koduseinad surusid sundseisus mind külgedelt, mitme põlvkonna koos-elu-olu moodustas talumatu trügimise, läksin mööda hobusepildiga teeviitasid naaberkülla tallu, kus pakuti toona ratsutamisteenust. Lapsest saati tuntud tõmme oli mu pärale toonud. Hobused! Ja ühtlasi aitas kodust trügimast hobuste juurde põgenemine teha seda, mida teevad tuhanded inimesed emakesel Maal. Lükkavad hobidesse ja harrastustesse sukeldudes edasi arusaamist või otsusele jõudmist. Et näiteks kord alustatud kooselu pole enam selline, nagu toona või lootustes. Või pole ta selline olnudki. Endale sobivas seltskonnas ja tegevuses hällides lükatakse argi-elu-korralduse talumatuks ahistumist edasi. Pikendatakse hea õnnestumise korral mõnd ammu ammendunud sidet või suhet elu lõpuni kaasas kantavaks. Võimalikult väikeste kannatuste hinnaga. Tänu sellele, et abikaasad leiavad kumbki oma pühendumised, kulgetakse oma kõrvuti eludes, milledest üha harvem käiakse teekaaslasega kohtumas. Üha vähem teatakse, mis ja kuidas on teisel siinsamas kõrval. Kui teaks rohkem, ei kannataks välja.
Esimene hobune oli Veneetsia.
Kiindusin temasse esimesest pilgust. Musta-punase-valge-kirju lakk ja saba, kehakuju ja hoiak on tänini pisiasjadeni mu olemuse üdisse talletatud, ehkki Võrtsjärve kaldapinnas, millesse kopp mu esimesele hobusele haua kaevas, on ilmselt sellest täiuslikust säluihust õige vähe järele jätnud.
Veneetsia oli nii noor, et tema kasvamiseni õppisin teiste hobustega ratsutama ja hobustega kõrvuti elama ka. Rannaküla hobu-Heli tuli oma hobustega mu Pärnu koju, kus elas alaliselt üks mustlasmoor, kellega kaasnes pidevalt veel kümmekond tema hõimu mustlast. Heli pakkus supelsakstele ratsutamisteenust. Vana mustlanna – rahu tema põrmule nüüd! – ennustas ja püüdis oma ohjeldamatut taborit hallata ja vallata. Ma kirjutasin näidendi, mida just ja ainult selleks suveks kokku tulnud trupp tolles Raeküla hoovis mängis. Üks hobustest – Veneetsia ema – mängis näidendis pimeda printsi mitte eriti valget hobust. Mu vanim poeg tavatses vabadel hetkedel temaga ratsutada ning pole ei enne ega pärast nii palju, naljakalt ja suhteliselt valutult kukkunud. Ent see igas mõttes Printsi Hobune oli juba varem õlast lootusetult ära. Jäi aina parandamatumalt lombakaks, kuni…
Mu lauljatarist sõbranna, kes mängis tolles näitemängus Haldjate Kuningannat, leidis meie hoovist Elu Armastuse. Pärnu näitleja, kes käis päevast päeva nii proove kui etendusi vaatamas ja kellega nad sügavalt kauni kurameerimise järel kihlusid, kuni…
Küllap see näitleja ja see hobune on teispoolsuses koos.
Oodates Veneetsia kasvamist sadula-kõlvuliseks, ratsutasin ise sitikmusta märaga, kellel polnud kupli all päris kõik korras, ent kes oli erakordselt pehme ja mõnus ratsu – kui ta just vihastades end tagajalgadele ei ajanud. Ühel talvel, mil söödaga oli üliväga kehvasti, jäi just see hulluvõitu mära kiratsema ja põdema ja…
Tema saatsin ma mõttes Eedeni aias tolle mustlasmuti juurde, kes samuti peatselt lahkus – paras sõgedate paar.
Päkapikud rääkisid jõuluvanale, et mu abikaasale meeldib kangesti üks erakordselt suur tori mära – Draama, kelle veel suuremgi õde Donna omakorda kiindus kapitaalselt mu abikaasasse. Jõuluvana tõi selle Draama mu mehele. Kotti mahutamisega oli tiba jampsi, aga ära tõi. Koos lootusega, et ühine harrastus muudab ka meie kooselu tegelikumaks. Need kaks moodustasid eriti imposantse, väheke metsiku paari, kes kimas huilates ja päid kuklasse heites üle väljade. Väga suur mära koos pikka kasvu ratsanikuga muutus kiiresti legendaarseks Vidrike galoppidel ja erinevate tallide korraldatud jahiratsutamisel. Nad ei toonud sealt küll medaleid ega rebasenahku ära, aga neile vaadati imetluse ja sümpaatiaga alt üles ja järele.
Head asja tahad ikka ju sõpradega jagada. Kes vähegi meile külla tuli, selle sadulasse ajasime. Turvasin oma ratsu taha kinni peetud rühma, kui Draama oma ratsanikuga lagendikel mürras, et stiihia algajaid ratsasõpru kaasa ei viiks. Kui kahekesi kimamas käisime, siis iseennast turvata ei osanud – sõitsin ühe noore jõulise märaga lapiti puusse. Draamale järele lajatades ei osanud see loom rehkendada, et mina ka puude vahelt läbi mahuksin. Ei muud, kui et mõni ribi oli katki ja pool nägu sinine. Otsekui selle möödaarvestuse klaarimiseks ja kompenseerimiseks sättis toosama mära poegimise sedasi, et tema esimene varss sündis mulle suisa sülle. Sõitsime hobu-Heliga mingit asja ajamast tema kodu poole, Heli kõndis auto ees ja korjas teel kakerdavaid konni rataste eest ära. Kui sedasi pikaldaselt kulgedes viimaks tallini jõudsime, asus hoogne raudjas parasjagu varssa väljutama. Polnud selleks puhuks pikali heitnud, nii et õnn oli, et jaole saime. Panin mudilasele nimeks Lucifer ning hiljem selgus, et tal ongi sarvemuksud. On tänini.
Aga Veneetsiat ei ole. Jõudsime ta paar korda sadula alla sättida, aga ratsutada veel mitte. Natuke enne jõule astus nooruke märakene endale naela jalga. Järgmiste hobuste huvides sain sellest tragöödiast teada, kui oluline on hobuste-suguseid õrnakesi vaktsineerida – Veneetsia suri teetanusse. Meeleheitlik ravipüüe kõigest pikendas tema piina. Sain oma elulukku seni sügavaima ja vaevalisima leina.
Kui su kõrvalt lahkuvad vanad koerad, on see oma loomulikkuses mõistetav ja talutav, ehkki valus muidugi. Noore hobuse hukkumine pigistab südamest välja kõik pisarad, mis inimesel üldse olemas on. Saatsin märakese mõttes küll oma isa juurde, et nad – mõlemad erinevate aastate talvistel pööripäevadel läinud – koos õnnelikud oleksid. Aga mina ju…
Eks ma soetasin endale Veneetsia parima sõbra. Noore mustjaskõrvi täku, kellest veterinaar tema mõningase vangielu järel – nagu see täkkusid paratamatult tabab – ruuna meisterdas. Traditsioonilisel kombel praadisime munad otse tallis väikesel elektripliidil ära, tohter tegi koorekastme peale ja oli maitsev küll.
Mitte sugugi ei olnud maitsev see, kuidas tolle ratsuga järjest ühest traumast teise kulgesime. Mehike astus endale ora jalga, põlveliiges pääses napilt kahjustusest, aga ikka oli seda vaja nädalaid ja kuid ravida ja putitada. Samal ajal kasvatasime vanima poja jaoks üles orvuks jäänud varsa, kelle emaga nii me ise kui kõik meie sõbrad-tuttavad ratsutama õppisime. Vana mära oli suur, raske ja natukene kopsuhaige. Kui kogu kari kihutas üle turbakraavi, siis tema vajus sisse ja jäigi. Selle järgi leiti üles, et neljakuine varsakene ei lahkunud kraavi juurest. Sellest varsakesest sai siis meie neljas hobune. Poeg ratsastas ta ise enda jaoks, käis temaga laagrites ja oli õnnelik.
Aga edasi sai sedasi, et poeg kasvas selle hobuse jaoks liiga suureks, mees pühendus jäägitult oma eluaegsele harrastusele, purjetamisele ning mina jäin neljandat last ootama. Poja ratsu on tänini Ihaste tallis trennis käivate tüdrukute lemmik. Mehe hiiglane elab Pangodi ääres elu, millest iga inimenegi – hobusest rääkimata – võiks ainult unistada. On uuele omanikule, meie ristilaste emale, kaks varssa toonud, rahulik ja rahulolev ja paigas. Nagu ka ruun, kes sai Soome müüduna ühe pere teismeliste plikade lemmikuna miskipärast ka uue nime.
Neli hobust, aga tuhat kogemust.
Võimetu ja võimatu kaotusvalu. Vastutus ja pühendumine – alates sellest, et hobuseid on vaja vaktsineerida-värkida-ussirohida, lõpetades sellega, et kui endal ei piisa oskusi, palkad igapäevase ratsastaja ning boksirentideks maksad nagunii kogu oma sissetuleku. Pakane ja leitsak, padukas ja tuuled teevad ratsutamisest sunnitöö – aga ratsut on vaja liigutada ja punkt. Üks inimene ei saa kõigele pühenduda – kui mees on lapsest saadik purjetanud, võib ta mõne aasta ju vägagi pühendunult hobusega imposantset kaksindust moodustada, ent pärast tõsist kukkumist pöördub ikkagi tagasi laevade juurde. Ja tema poeg ostab oma üles kasvatatud ja ratsastatud sälu müügi eest oma enda esimese laeva. Nii on. Ja on ka nii, et kui hobustest ja ratsutamisest ei saa ka kõiki pereliikmeid ühendav ala, siis osadele on ta ikkagi ainusobiv, asendamatu ja olemuslikult määratud. Ja kuivõrd poole pere pärisosa on laevad, teisel perel hobused – judod-klubid-kaitseliidud-iluvõimlemised-ujumised-bänditegemised-orkestrid-näiteringid veel peoga peale – kulgevad klanni liikmete teed väga erinevaid trajektoore pidi. Ja need erinevad trajektoorid kulgevad nii intensiivselt, et pole aega – hiljem ka tahtmist – enam sõnadeski jagada, mis sinu trajektooril parasjagu toimub. Ja nii saab huvialadest lahutav-eraldav faktor. Ja seejuures on üldine reegel, et meeste harrastused on pühad, nende dikteeritud rütm on kogu klannile kohustuslik, naiste hobid on tüütu kapriis ja mõttetult kulukas meelelahutus. Ja kui naine ikkagi oma südame kutse ja sisehääle järgi käib, nimetatakse teda munadega naiseks. Ehkki see süvakutse on tegelikult nii ürgnaiselik kui üldse olla saab. Ja oma kutsumusele järgnedes on naine alati olemas, kui mees oma hobide pärast nädalateks ja kuudeks perekondlikust tööjaotusest kaob – mees naise vajaduste, ka mitte kõige-kõige raskemate aegade järgi iialgi oma plaane ei kohenda. Mitte iialgi. Mida raskem, seda kindlamalt ihuüksi.
Natuke aega saab ennast petta. Igas mõttes.
Kui neljandat last oodates kõik hobused müüsin ja Liu randa pesa punusin, otsustasin, et hobuseid ma enam ei võta. Las mees purjetab suvede kaupa mööda meresid-järvesid. Las lapsed ratsutavad ristiema ning ristiõe-venna ema hobustega. Mina piirdun mööda Eesti ja muu maailma talle käies teiste hobuste imetlemisega, kui tahan, siis ratsutan, ilma et oleks kohustust ja vastutust. Kirjutan hobustest ja hoidun omamisest. Tühja siis sellest nabasongastki, mis juba esimese raseduse käigus tekkinuna kõhukatteid iga korraga üksteisest aina kaugemale venitas. Kui hobused ei pane pidevat füüsilist tööd tegema, pole ka ohtu, et midagi sinna songa vahele pitsub, nii et las ta olla.
Seda hobusteta joont aitas pidada orkaan, mis mu meretaret raputas-loputas, nii et uuesti oli vaja ehitama hakata. Kuna hobused mind koduseks ei kohustanud, võtsin vastu kutsed erinevatele džunglimängudele ja korjasin sealt pikalt vinduvad tõved, mis ka võõraste hobustega üldse ratsutada ei lasknud. Misjärel mu bernhardinnal sündisid enneaegsed, kogu mind nõudvad kutsikad. Seejärel sündis mul enesel viies laps.
Selle viienda lapsega on aga sünnist saadik olnud niisugune lugu, et ta lausa sunnib mind tallidesse. On nõudlik ja jõuliste tahtmistega titt, kelle igasuguste tujude ja tervislike seisundite – gaasivalud ja hammastetulekud – leevenduseks on algusest saadik kõige maandavam ja leevendavam olnud mõnda talli minna. Viimase aasta jooksul olen muude asjade ajamisel kõrvalepõikeid tehes varsti kõik Eesti tallid läbi sõitnud. Faktiliselt selleks, et neist kirjutada. Tegelikult aga suuresti sestap, et kuuletun pesamuna tahtmisele.
Minni on hobuste juures kogu kehaga õnnelik. Klammerdub nagu ämblik käte-jalgadega nende hiiglaste pikkade nägude külge. Ja nemad? Sõna otseses mõttes kummardavad teda. Hobustel on omavahel kariloomadena suheldes teatavad näoilmed ja kaelte kenutamised, millega nad avaldavad allumist. Nii nad miskipärast Minnile oma kuulekust kuulutavadki. Esimene kord juhtus see Luunja tallis, kus üks üle meeter kaheksakümnese turjaga erakordselt hiiglaslik noor ruun sooritas säärase kummarduse. Teine kord Toris. Kolmas kord Ares. Nüüdseks on selge, et hobuste harras suhtumine sellesse titetirtsusse on reeglipärane. See on mingi nähtamatu maailma värk, mille olemust mõistavad vaid tirts ja hobud omavahel.
Mina kuuletun koos hobustega.
Enesepettus, kuidas ma kunagi enam hobuseid ei soeta, lõppes eesti sport-ruuna ja lapilise ristandponi ostmisega. Vanemad tütred, 10- ja 15aastane, hakkasid järjekindlalt Rõngu tallis ratsutamas käima. Et seal on noorhobuste ja varssadega märade pansionaat, mitte tavapärane trennitall, oli pidevalt ratsude puudus. Kuna hobused on puberteetilistele tibidele parimad lapsehoidjad, leidsin mina kohe põhjuse oma elu viienda ja kuuenda hobuse osta. Läksin küll “hobusepoodi” ehk siis Soomaale sõbranna suurt karja üle vaatama selle mõttega, et vaatan paar oskajat mära. Aga lapiline Monti võttis mu nii konkreetselt ja otsustavalt endale, et ma ei näinud põhjust vastu põtkida. Võik EQ sooritas minuga vaikse, aga vääramatu silmsidumise. Nii et ratsastatud märade asemel tulid õpetamata ruunad. Mis osutus tegelikult ideaalseks valikuks: õpetatud hobustega muutuvad treeningud kiiresti rutiinseks. Nullist alustamine, edusammud ja tagasilangused, enese ja hobuse ületamised on aga kauamängiv eeldus hoida tüdrukuid küla vahel kekutamise asemel tallis tegelikus tegevuses.
Tüdrukute ema on tänu sellele, et enesepettus lõppes ja hobused tulid, samuti tegelikus tegevuses olnud. Seda nagunii, et nende kulukate “sisseostude” ja nende pidamise-õpetamise-hooldamise eest maksmiseks hoogsalt erialatööd teinud. Ent ema on viinud kokku ühiste huvidega inimesi selle nimel, et Rõngu tall kestaks ja edeneks. Et talli taga oleksid erinevad nišid ja projektid. Ema, kes püüdis end mitu aastat veenda, et enam hobustega ei semmi, ehitas selleks, et suvised kolm kuud koos hobustega elada, ka oma koju talli ja koplid, soetas elektrikarjused, tõkked, panged-viglad ja kogu hobundamise atribuutika. Sest tegelikult on ta lapsest saadik tahtnud hobustega koos elada. Linnalapsepõlv ei takista seda süvatahtmist teadmast ka siis, kui enne 30. eluaastat pole päriselt ühegi hobusega kokkugi puutunud.
Mida enam nädalaid ja kuid ma tütarde ratsutamist ja noorte ruunade ratsastamist jälgisin, seda kindlamalt teadsin, et kusagil on ka Minu Mära. See mära-teadmine oli küll kindel – see pidi olema mära. Pärast kolmeaastast lauspausi ronisin paarile teise inimese hobusele lühidalt selga, ent mingit tunnet ega õiget sõidutahtmist ei tekkinud. Kujunesid sellised napid ringid, mille järel tunnustad siiralt, et vahva hobune – aga rohkem ei taha. Igas tallis, kuhu Minni tahtele alludes sisse põikad, on mõni ülisümpaatne hobune, kes on justkui peaaegu… Aga mitte päris.
Kui mitme hobusekasvatajaga sai vesteldud ühest Lõuna-Eesti tallist, mis kuulus uhke uus-mõisa juurde, aga hääbus koos ülejäänud mõisa-asjandusega, läksime teiste hobunaistega vaatama, ehk peaks veel sinna hävinud unistuse keskele jäänud hobukimbu hulgi ära ostma ja sobivatesse kodudesse edasi müüma. Oleks pidanud küll. Aga nii, nagu selle mõisniku kaunis idüll kukkus kokku energiaid sulgeva kõrkuse tõttu, nii jäi ka see hulgipäästmine ära. Mõned said ikkagi upakile ajanud uhkuse varemete vahelt välja toodud. Need olid Vespera ema Vanessa ja poolõde Paloma. Mõlemad lõbusalt lapilised ja selle värviplaani tõttu Eestis ammu tuntud. Kuuluvad nüüd mu lähedastele sõpradele ja ma kohtun nendega igal nädalal.
Mu enese päris oma hobune ei saanudki enne tulla, kui esimese hobuse leinamine polnud lõpule jõudnud.
Ei piisanud oma koju talli ehitamisest ja otsusest vähemalt suveti päriselt koos hobudega elada – selleni jõudsin juba EQ ja Montiga majandamisega. Oli vaja teha mitu eksistentsiaalselt tõsist tegu. Panin Liu rannas oma talu kõrval olevale uuele kinnistule nimeks Veneetsia. Selle omanikud arvavad, et musta huumorina – talvetormid toovad selle rannaniidu vee alla. Jajah, seda ka, aga mu enda jaoks tähistab see esimese hobuse mälestust. Kuna vähemalt lähikümnendeil pole kellelgi plaanis sinna ühtki supelmaja ehitada, hakkavad nüüd EQ, Monti ja Vespera Veneetsia-nimelisel karjamaal söömas käima.
Ja sõitsin koos lastega oma 40. juubelit pidama Veneetsiasse. Selle suure ettevõtmisega sai sõna teise väe ja tähenduse. Ülioluline oli, et lapsed oleksid selle lahti ja vabaks pühitsemise juures. Et nende isa ei pidanud vajalikuks tulla, oli juba ammuse võõrdumise üks peatükke. Loogiline jätk kõigile tähtsatele või rasketele hetkedele, millele üksi olen vastu läinud või tõugatud, munadega naise silt küljes.
Ja siis hakkasid kõik Veneetsia-nimelise hobusega õhku jäänud otsad järjest sõlmuma.
Tütred pidid selle aasta esimesel päeval sõitma koolivaheajaks Setumaale selle hobu-Piia tallu, kes ratsastas aastate eest mu ruuna ja abikaasa hiidmära ning kellel on nüüd oma talu ja tall. Aga isa auto ütles üles. Ja minu autol tookord veel haagisekonksu polnud. Otsides ülioperatiivselt kedagi, kellel on konks ja soovitavalt ka treiler, tutvusin ühe Tartu lähedal Lätikülas talli pidava paariga. Nad viisid mu tüdrukud ja hobused lausa Setumaale äragi, et ma beebiga asjatut mitutsada kilomeetrit talveteid nühkima ei peaks.
Kuidas aasta esimene päev, nii terve aasta. Rahvatarkus. Soetasin sellelt paarilt endale treileri. Treileriga autoregistri järjekorras istudes selgus, et nende tallis on saadaval Vespera. Vähe sellest, et selle legendaarse lapilise Vanessa tütar, kelle äsja Võrumaalt ära tõime. Ta on ka hannoveri täku Wefi tütar. Ka Veneetsia oli Vefi tütar. Vespera lähisugulased on mu ristilaste ema hobuste seas. Ja Vespera ise sündis sülle tänasele Rõngu talli perenaisele, kellele ta oli Annikoru lähiste tallis esimene varss vastu võtta.
Nõnda oli mul esmakordselt Vesperat Selle Pilguga Vaatama minnes tegelikult juba käsiraha kaasas.
Mis tähtsust sel oli, mida ma tegelikult selle raha eest ostma pidin? Ju siis ei pidanud. Juba enne Vespera saduldamist proovisõiduks panid vanemad õed talle esimesena meie hulgast väikese Minni selga. Kõik oli õige. Vespera kuulatas. Minni võttis temaga kogu kehaga ühendust. Kõik oli väga, väga õige. Keksides treeningplatsi poole hobuse kõrval, kes sündis just samal ajal, kui mina ostsin Liu kodu, tundsin end vinges tuules ja üleüldises ilmajubedas väikese tüdrukuna. Üle aastate juhtus see, et ma kibelesin sellele õrna olemisega, väga naiselikule ja graatsilisele heledale raudjale selga. Jeerum, kuidas ma tahtsin äkki ratsutada! Nii põletavalt, et suu hakkas vett jooksma ja põlved värisema.
Paari ringi järel, mis me Vesperaga koos tegime, hüüdis eksperdiks kutsutud asjatundja lõbustatult: “Te läksite juba ühte nägu!” Ja mu mõtted-kavastsused hakkasid ka läbi jalgade hobusesse voolama enne, kui jõudsin neid teadlikult säärte ja kandadega kuulutama asuda. Ma vaid mõtlesin – ja me läksime pikendatud traavile. Kavatsesin – ja tõusime galopile. Üle aastate lasin täpselt õige suuruse ja kaelahoiakuga hobusel mööda välja lennata, endal suu totralt õndsas naeratuses kukla taha veninud.
Selliste hetkede nimel tasub elada. Nende hetkede lähenemist tead sedavõrd ette, et sul on kapis uhiuued, veel pakendist võtmata sapsud, mille oled ilma otsese vajaduseta, tütardele varustust ostes, endale hankinud. Pidid ju hankima – kuidas muidu oma hobusega sõitma minna, eks ole. Nendeks hetkedeks valmistavad sind sajad kohtumised teiste hobustega. Nende teiste seas on vaimustavaid välimikke, liigutavaid iseloome, naljakaid seiku ja õpetlikke olukordi. Aga nad kõik valmistavad ette kohtumiseks oma hobusega. Et teaksid tänu tihedale taustale kindel olla, et tema on tema.
Vespera on juba paar kuud kuulunud inimesele, kes on omamise ja vastutuse asjad varasemate kogemuste käes praadides väga põhjalikult klaariks mõelnud ja tundnud. Kuna küps iga õigustab minu mitte-osalemist võistlustel, pääseb see hannoveri-täku ja araabia-ristand-mära järglane viimase välja pigistamisest. Mõnele jahiratsutamisele tahaks küll minna. Lõbusaid seltskonnaüritusi tahaks koos hobusega küll kogeda. Aga mitte närvilist rebimist, mis lõhub nii hobust kui inimest. Tahaks erinevate treenerite tundidesse minna. Just koos oma hobusega, mitte niisama gastrolleerima.
Ja see kõik ei tule mitte Minni arvelt. Mitte nii, et sel ajal, kui emme koos Vesperaga Vinnisse Reet Prooveri juurde või Kurnasse Rähna Tõnu manu sõidab, ootab tütrekene vanavanemate juures, millal tema aeg tuleb. Kõik talliskäigud ja hobuse asjus või koos hobusega sõidud ongi tema aeg. Väike laps kuulub ema juurde. Kui väike laps tunneb end kõige paremini ja õigemini hobuste juures, on emal üha põhjust koos temaga minna hobuste juurde, kus ka tema ise tunneb end kõige paremini ja õigemini.
Sedasi siis leppisingi kohe pärast Vespera soetamist nabasonga opi kokku ja läksin seda songa singima piisavalt aegsasti, et ta jõuaks suveks ära paraneda. Pean olema terve ja tugev, kui vean oma ja tütarde hobused kahest erinevast tallist teise Eesti otsa koju kokku. Nende tutvustamine bernhardiinidega nõuab nii suurt pühendumist, et selle meelel-oleku intensiivsus ilmutas end ka narkoosist ärgates – ära sega mind, sõber kirurg, mul on vaja see asi selgeks arutada!
Tõkete ja elektrikarjustega, jootmisvee ja kaeradega mässates aga õigustan juba külge saadud munadega naise sildi loodetavasti täiega ära – solvumise asemel on ju võimalus ka aunimetust väärikalt kanda. Mis teha, kui kunagisest armastatust on saanud konkureeriv firma – eks ta kohtab mu hobust siis, kui juhuslikult külla satub. Ei raatsi lasta seda hobust kapriisiks ega mõtlematuseks kahandada.
Seitsmes on minu.
Seitsmes on Vespera.
Seitsmendaga ei võistelda ega eputada, temaga elatakse Koos.
Seitsmes on Õhtupalvus, minu igapäevane vesper.
Hei sina, vaskja läikega raudjas beib, kui sa tunned, et keegi mõtleb su peale, siis see olen mina. Sa oled mu hommiku- ja õhtupalvetes, ehkki mina pole sinu jaoks praegu veel keegi. Pean sind ette hoiatama – olen väga kiinduv. Ükskõik kui ratsionaalne ja asjalik ma suhtlemise alguses ka olla püüan – ma lasen väga lihtsalt oma südamesse juured ajada. Küsi EQ ja Monti käest järele, kuidas nad pidid olema kõigest tüdrukute lapsehoidjad, aga said südameloomadeks ja perekonnaliikmeteks.
Sinuga sulgub ring. Luba kujutleda meid 20 aasta pärast, jalust kangetena, endiselt koos kooberdamas. Muide, mis värvi sadulat ja sadulatekki sa endale õigupoolest tahad? Nonii, ja nüüd, kus mu lugu on sulle ära jutustatud, söandan plaastri alt oma uut naba piiluda. Uue nabaga uuele nabale vastu. Per hernia ad Vespera. Per Vespera ad astra.
 

Siinkohal avaldan sügavat tänu oma lastele, kes ligi kaks kuud mu ilusat ja elusat saladust hoidsid. Kui Vespera 5. sünnipäeval nende isale ütlesin, et mu hobusel on täna sünnipäev, läks kõik väga lihtsalt ja mõnusalt paika. Papa uus laev jõudis just samal päeval Inglismaalt Eestisse ja tegi mehe õnnelikuks-suuremeelseks. Ütles, et nagunii oli ette teada, et küll ma ükspäev jälle oma hobuse soetan. Ja et kui on juba kaks, võib ju ka kolm olla – seda enam, et kogu oma tsirkust ühe autoreisiga ma nagunii ühest Eesti otsast teise ei tiri. Canavesi sadula hinda kuuldes kippus papa suuremeelsus mõranema, ent seepeale oli lihtne küsida, mis see su uue laeva elektrikuvisiit maksiski :)


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat