Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Veenus näitas…


… kui oluline on elada siin ja praegu. Just, üks väike must mära näitab, kuidas Eestis – ja ilmselt üldse maailmas – elavad nii paljud inimesed-loomad-nähtused helge tuleviku ootuses otsekui mingis erilises embrüonaalses seisundis. Me töötame ja ületame end selle nimel, et võimalikult lähi- tulevikus oleks kõik hästi ja korras ja unistustelähedases seisus. Pilk silmapiiril, lepime praeguse hetke puudustega. Turgutame ennast ja teisi lubadustega. Päris kindlasti saabki seal silmapiiri taga olema kõik praegu ehitatav valmis, hetkel kokku teenitav käes, loodetud professionaalid palgatud ja üldse igas mõttes õnn meie õuel. Ent ootuses elamine võib põhjustada meeleheidet ja pettumusi. Kasvõi ajutiselt võib olla tunne – ja võib tegelikult ka nii ollagi – et ei jõua seda tulevikku ära oodata. Mida rohkem üks embrüonaalse tulevikulootusena tiksuvas tallis embrüonaalse tulevikulootusena peetav hobune üle pea kasvab ning siin ja praegu ennast oma reeglite järgi kehtestada saab, seda nukramaks muutub noor ratsanik, keerukamaks heastamistöö ja vaatamata kokkuhoiulootusele üha kulukamaks see kõik.
Eesti tõugu praeguse esitäku Viksi tütre Veenusega tutvusin eelmisel sügisel Vana-Vastseliinas. Märakene on sündinud Jüri Somelari juures Tartu lähistel, nagu see mustlasplikana imepisikeseks jäänud Vikigi, kes osteti Pärnumaale taluloomaaeda. Raamatu Piia oli selle energilise ja iseloomuka beibe Setumaale oma Piiri talli trennihobuks toonud, ent kui enesele verelise suksu soetas, vajas vaba boksi ja nii see Veenus müüki läkski. Just tema sestap, et algajatele ta ei sobi – leiab ikka põhjuse ja võimaluse mõnd teist hobust jänestada, eest-tagant üles heidelda ja ratsaniku külje siniseks kukutada. On kiire ja nupukas, aga vajab kindlat ja oskajat kätt – tujude ette ja läbi nägemist ja allutamist.
Koerte kuulekuskoolitajat Liia Leeri tean sellepärast, et ta on meil bernhardiinide tõuühingus üks juhtfiguure ning minu Barbara see poeg, kes oli titest saati kõige koeram ja teenistuvam, on tema juures õppinud. Tohutu õnne ja taevaste kokkusattumuste jada jumaliku tulemusena õpetajanna ja politseiniku koeraks sattunud Hermann võitis tänu oma pühendunud pererahva ja Liia koostööle esimese bernhardiinina kuulekusvõistluse. Tema’p see oma tütrele Paulale Veenuse ostiski.
Paulat ja tema väikest õde omakorda teavad minu tütred sellepärast, et Leerid elavad Tartus Tihase tänavas, nagu meie pere vanaema-vanaisagi, kelle juures meie noorkaardiväel on pärast-kooli-enne-trenni staap. Oma vastse Veenuse panid Liia ja Paula aga Ado ratsatallu Laeva külje all.
Laeva asulas on seni mu autod mulle reeglina sundpeatusi korraldanud – ühel põles genekas maha, teisel viskas mingi rihma maha, kolmandal sai lihtsalt kütus otsa. Ikka Laeva on see koht, kuhu sõbrad-sugulased teavad mulle seaduspäraselt järele tulla, kui oma auto lepingu üles ütleb.
Aga hobuseid peetakse Laevas suisa kahes kohas. Esimene neist kohtadest paistab tee peale kätte, mistõttu keerasin kõigepealt sinna. Oli hoopis Annuse talu, kus elav sinise mütsiga, väga pruuniks päevitunud näoga ja eriliselt ärksate silmadega tädi, kes oli just paar endavanust tooli tumeroosaks värvinud ja üllatavalt künkliku Laeva tõmbetuulte vahele kuivama sättinud, seletas, et tema õue peal ühes koplis uhkeldav täkk ja teises koplis sagivad neli muudmesti hobust on Jüri Metsa omad. Üks mära oli kohe-kohe poegimas ning sinise mütsiga tädi ütles, et lausa ootab selle varsa sündi, sest kepsutav loomalaps toob vana talu õuele hoopis teise hingamise.
Ado talu jäi Annusest üle mäe. Küngaste vahele ehitati uusi maju oluliselt mõistlikumate vahemaadega kui linnadele lähemal. Siin rajati kodusid, mitte ei arendatud kinnisvara. Ado ratsatalu ise oli rajatud teise taluga üsna õlg-õlastikku ning seda ümbritses meeletu romu- ja plekimajandus, mis näitas, et enne hobustesse investeerimist – või selle kõrval – on pererahval ka muid lootusi ja pühendumisi. Esimesel hoovisõidu-katsel sinna romude vahele eksides sattusin silmitsi pelgalt peenikese traadi taga märasid ja külalisi vahtiva täkuga. Mehike tahtis uue inimesega väga suhelda ja vaatamata puudulikele piirangutele prouade juurde ei kippunud – ehkki pärast kuulsin, et ka Heiki Vatsel oli seal Ados käies peaaegu lahtist täkku nähes oianud, et tema ei või niisugust asja näha. Täkk oli vanaldane traavel Chip by Chip, keegi soomlane Olavi oli toonud ta Tartumaale pensionipõlve veetma, maksis küll ontlikult renti, aga hobust ennast külastas umbes kolm aastat tagasi.
Noor heleda hobusesabaga naine, kes uue elumaja uksele tuli ja Ado elukorraldusest rääkis, oli absoluutse õnneliku juhuse tõttu kodus. Enamasti ei ole – mistõttu on tüdrukutel oma ratsutamas käimiste aegu üsna võimatu majavaimuga klapitada. See oli Mari, kes töötab lasteaias, käib koolis, kasvatab väikest last ja hoiab ratsatalu korras. Omanikud Triin ja Jaak töötavad Soomes, et oma majapidamisse maneeži ehitamiseks raha teenida. Mari ütles, et need entusiastlikud ajad, mil igasuguste ilmadega õues ratsutati, kipuvad möödas olema – tahetakse korralikke maneeže, kus saab ilmastikuga võitlemise asemel hobusega tegelikku tööd teha, ilma et varem-hiljem igal juhul haigeks jääks.
Kuni Jaak ja Triin trügivad Soomes oma ratsatalu helge tuleviku poole, hoiabki Mari seda embrüonaalses olekus. Mis sobib õige mitmetele hobuomanikele – pungil tallitäiest vaid kaks on pererahva oma hobused. Teised on need, kes soodsa hoidmishinna nimel loobuvad treeneriga trennide luksusest. Mari on küll 15 aastat ratsutamist harrastanud – Jüri Somelari juures, nii et teab nii Veenust, Vikit kui kõiki teisi tema hopse varsast saadik – ennast mingiks treeneriks ta siiski ei pea, aga kui vähegi õnnestub aegu sobitada, püüab Ados olla, kui noored ratsutajad linnast oma hobuste juurde saabuvad.
Raamatu Piiat teadis Mari sellest ajast, kui nad mõlemad olude sunnil Falcki turvanaistena töötasid. Olud, mis sundisid, olid hobunduse madal-ajad, mil lihtsalt tuli muude töödega elamisraha teenida, et hobikorras ka hobustega tegelemist suudaks finantseerida. Mis oli ses mõttes arutu aeg, et Raamatu Piia on ju üleni hobuste jaoks ja juurde sündinud inimene ja igasugune muul alal müdistamine on kole raiskamine.
“Me käisime Somelari juures koos ratsutamas ja pidime hakkama ka koos talli rajama. Aga – nagu see sõprussuhetega ikka juhtub – läksime neljaks aastaks oma teid. Triin ehitab nüüd siin Jaaguga. Ja saatus tõi ka mind jälle temaga kokku. Elumaja ja talli poolest võiks asi juba praegu täitel tuuridel töötada, aga ilma sisemaneežita pole ikka päris see. Entusiasm kaob ära,” rääkis Mari. Paulale ostetud Veenus on nüüd ringiga läbi Setumaa tagasi Tartu-lähistel. Nagu näha juures olnud pildilt, heledaid ja erilise välimikuga hobuseid enda kõrval ta enam ei peljanud, ent nii, nagu ta algajaid-ebakindlaid setusid lennutas ning vähimatki oskamatust tunnetades ratsaniku alt minema kimas, kehtestab see väike tume aborigeen end ka praegu.
“Eks ta tassib ja tuuseldab üksjagu,” tunnistas Marigi. “Kui tüdruk ehmatab hobuse jõu- ja tujunäitamise peale, tassib ja tuuseldab veel enesekindlamalt. Tüdruk pettub ja solvub ning ei tule Tartust seda 25 kilomeetrit siia enam nii innukalt kui siis, kui ratsutamine tõrgeteta sujuks. Kui ma siin olen, siis muidugi juhendan ja lähen hobuse alistamiseks ka ise selga, aga eks tegelikult oleks vaja alalist tegijat treenerit. Kui pererahvas Soomest teenimast tuleb, siis on ka treener.”
Mis seni saab? Noore hobuse ja teismelise tüdruku treenerita pidamine on meie peres omal nahal ära proovitud. Mõtlesime samuti, et ah mis, ratsutatud ju ka, küll saame ka treenerita. Selge, et noored suksid võtsid säärase saamise peale võimu ning välja kukkus painaja ja patja nutmine. Tüdrukutele palgatud treeneril läks kõva kuu, enne kui hobused allutatud ja tegelik töö käivitatud sai. Aga tänu treenerile on hobuste pidamine ja pruukimine just see, milleks nii aja-raha-energia-tunnete mahukas nähtus endale külge sai võetud. Ainult sel juhul, kui oskaja õpetaja hoiab olukorda kontrolli all, toimivad hobused neiukeste parimate lapsehoidjatena. Ainult siis tahavad lapsed igal võimalusel talli minna ega kibele koos tegevusetute-mõttetute eakaasastega küla vahele lamisema. Ainult nii mõtlevad piigad hobundamisest endale eluaegse pühendumise ja ameti, mille suunas liikuda ja millest motiveeritult ka kobedamalt õppida.
Koerte kuulekuskoolitaja ja professionaalne bernhardiinikasvataja Liia Leer teab seda kõike väga hästi. Väike tragi naine nendib, et eks pidamise soodne hind oli ka põhjus, miks neljajalgne sisseost embrüonaalsesse talli sai. Samas on ka koertega sama lugu, mis hobustega – kes penidest üle pea kasvab ja peremeest pidama hakkab, selle maandamine ja pehmendamine on palju suurem ja süvenenum töö kui stiihiast rikkumata koera õpetamine.
Liia kennelis (vaata www.breezyblizzard.com) algas koerte koolitamine lisaks aretamisele sellest, et emand Leeri lühikarvalistel bernadel kogunesid väikese südika perenaise õpetuse all veenvalt vahvad obedience’i-tulemused ning Liiast sai tarifitseeritud õpetaja. Kuulekuskoolitus pole selline märul nagu agility ega ammugi mitte tsirkus – koer peab istu-lama-siia-valva-too siia tegevusi sooritades jäägitult inimest kui oma karja juhti kõigile kõrvalistele eksitajatele eelistama ning igas olukorras peremehele alluma. See on oluline ka väiksemate penide puhul kui bernad, sest inimeste ühiselu reeglid on sõnakuulmatute koerte isetegevuse suhtes järjest karmimad ja trahviküllasemad.
Liia õpetab oma treeningutel inimest mõistma, milline on koera kui kiskja käitumismuster ja reeglid – millega arvestades-kohanedes on võimalik end koera ülemuseks kehtestada nii, et kõik on õnnelikud. Treenerile pakubki sügavat huvi ja naudingut erinevate loomaliikide omavaheline sobitamine. Eks ta sellepärast tütrele hobusegi soetas. Ta juhib inimesi ja loomi turvalise ühistegevuse suunas. Et lemmiklooma pidamisel oleks väljund ja tegelik mõte.
“Koera pidamine on nii kulukas ja töömahukas harrastus, et pole mõtet piirduda sellega, et inimene tuleb töölt või koolist, toidab lemmiku ära ja siis hakatakse koos telekat või arvutiekraani vahtima,” manitseb Liia. “Kuulekuskoolitus on üks võimalus, miks inimene ja koer tulevad koos õue, värskesse õhku, õpivad mängeldes, suhtlevad teiste koerte ja koerakasvatajatega. Andekamate-pühendunute tõsisem väljund on oma oskustega võistlustel käimine. Mis omakorda teeb lemmikust ka aretuskoera, kelle järglasi rohkem ja kõrgema hinnaga osta soovitakse.”
Õpetaja Leer rendib Tartus Räpina maantee lähistel treeningplatsi saksa lambakoerte klubilt Uran, kes omakorda rendib seda platsi omanikult. Liia nendib, et ega ju ka oma erialatööd tehes kogu kasumit endale saa – hea on, kui kulutuste ja jagamiste järel pool endale jääb. Nagu ka kutsikate loovutusikka kasvatamine maksab koeramamma omanikule tuhandeid (paaritustasu, sõidud, veterinaarteenus, tiine koera poputamine, kutsikate vaktsiinid-ussirohud-kiibid, tõutunnistused ja lõputult palju kõige kvaliteetsemat toitu). Nii kipub koerakasvatus – nagu enamasti ka hobundus – olema harrastus, millesse investeeritakse muu tööga teenitu, mitte ei rikastuta. Aga võhikud vaatavad kõrvalt – näe, suured koerad, vahvad hobused, kuradi rikkur!
Liia, kelle tütar ja tütre Veenus-suksu platseeruvad praegu embrüonaalses tallis, leiab, et mitte-Tallinna talliomanikud peaksid boksirente kehtestades vastu tulema mitte-Tallinna palkadele. Minu meelest ka. Ja eks paljud neist ju tulevadki.
Üks mis kindel – ei hobuse ega koera puhul ei tohi rahulolematust, pettumusi ja entusiasmilangust põhjustavaid olukordi homsesse venitada. Erinevalt inimestest elavad loomad siin ja praegu. Õppigem siin ja praegu elamise kunsti, pilgu silmapiiril hoidmise asemel just hetkel enda vastas ja kõrval seisvatele olenditele silma vaatamist. Nende jaoks – ja meie suhete jaoks nendega – on iga embrüonaalne päev ülearu.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat