Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Piison, Reet ja Kaseniit


Igal päeval on meiega omad plaanid. Et lasta taevasel ettehooldel need plaanid teoks teha, tuleb vaid niipalju taltuda ja kuuletuda, et sisetunne laseks meid õigeks ajaks õigesse kohta juhtida. Mõistus ja range arvestus ei tohi igal hetkel segada – siis saavad ammu ette määratud kohtumised juhtuda ja seosed sündida.
Kusjuures igal päeval on meie jaoks ka oma sõnum ja õppetükk valmis pandud. Jutustan päevast, mille sõnum – väga mitmekihiline, palju ja valjusti korratud seejuures oli – meile ette määratud tee, töö ja pühendumine tuleb meie juurde niikuinii. Ka siis, kui vahepeal tundub väga kaua, et seda ülesannet, mida nii kangesti tahtsime, meile ei antagi. Ja kui ei anta, ju me siis üldse mitte millekski ei kõlba. Ootamise käes kannatamatuks ja pettunuks muutudes vaatame kogu ümbritsevat virila umbpilguga ning kipume igale nähtusele ja isiksusele kergekäelisi hinnanguid ja silte laksama. Kusjuures tegelikult on kõik palju paremini kui rabistav-ennatlik stressaja arvab.
Range arvestus vinuks mu paar päev tagasi otse Rakvere teatrisse, kus oli Ülle Lichtfeldti mängitava, Toomas Suumani lavastatud monoetenduse “Mina, naine” läbimäng, millelaadseid nimetatakse ka kontrolletendusteks. Mis puutub etendusse, siis see on nii šikk ja sugestiivne, stiilne ja mitmeplaaniline, et ma nutsin ja naersin ja olin Ülle mängu jälgides nii vapustatud, et see polnud enam tähtis – polnud meeleski – et ma ise selle loo kirjutasin. Isegi see polnud järsku enam oluline, kes mängib – kolmas, iseseisev ja oma elu elav naine oli sündinud. Ülle lubab selle vägiteoga kõva kümme aastat mööda Eestit tiirutada, nii et küllap te näha jõuate.
Kuna ma sain tolle lavastuse esimeses proovis ajurünnakus käies piisonite farmi külastades täieliku ürg-eksistentsiaalse vapustuse, tahtsin nüüd ka oma keskmisele tütrele – kes oli abiks väikest õde hoidmas – piisoneid näidata. Lisaks piisonitele nägi tüdruk nii palju enda jaoks enneolematut – kaasa arvatud kokkusattumuste ja ettemääratuse jada – et sai oma isiksuse süvakihtidesse päris tõhusa ehituskivi paika.
Tuleb tunnistada, et lähenesime Ulvis asuvale Hillari ja Pille piisonisaloonile leinameeleolus, nagu matusele minnakse. Valgeid jorjeneid õnneks kaenlas siiski polnud. Tahtsime algselt ju tolle Ülle ja Suumani vägiteo esietenduse järelpeo piisonite juures teha. Aga äsja põles salooni katus ära. Hillari sõbra Üllari jutust jäi mulje, et suure ja mitmenišilise farmi peremees on moraalselt ikka väga maas, kõik selle suve üritused seal jäävad ära ja üldse päris pees. See meeleolu, milles Üllar Hillari tabas, oli esimene reaktsioon. Nüüd on kõik teisiti.
Vana katus oli maha võetud, uue materjalid valmis kantud ning sõrestiku peale tõmmati parasjagu ajutist kilet, sest järgmisel päeval pidi 60inimeseline seltskond sisse tulema. Nädalavahetusel toob line-tantsu ema Kaie Seger sinna algselt lubatud 70 asemel 120 tantsijat. Mis puutub Kaiesse, siis Rakvere teatri naise-tükki vaatama viib ta kümmekond tantsuemandat – loodetavasti saavad samasuguse positiivse vapustuse, nagu ma ise. Aga piisonifarmi emand Pille ütles olukorra kohta rahulikult: “Katus oli vaja ära vahetada nagunii. Kui ta poleks ise põlema läinud, poleks me taibanud pausi teha ja selleks tööks aega võtta. Nüüd tuleb see ära teha – ja selgub, et asi on külaliste vastuvõtmisega ühitatav. Kui saatus ei korraldaks meile hulle olukordi, ei saaks me teada, et tuleme uskumatult keeruliste asjadega tegelikult toime.”
Selle jutu taustaks uhas sulasteks palgatud maasool tööd teha – mööbel puhtaks ja uue värvi alla, kile üles – varesed jalutasid piisonite soliidsete turjade peal ning tänavused vasikad keksutasid ümber oma imposantsete vanemate. Kuni ei pea veel ise soliidne olema, on mõnus kergemeelselt kehkendada. Lisaks eelmisel käigul nähtud lihaveiste karjale avastasin nüüd, oluliselt valgema ilma ja silmaga, et farmis on ka tohutu lambakari. Toonasest seitsmest on nüüd järel neli hane – talupoja ja loodusseaduste koosmõju, mis muud – ning hobused on otse loomulikult alles. Kasvõi sellepärast, et selle võimsa ja elujõulise farmi raamatupidaja armastab ratsutada.
Selle päeva järgmise kohtumise käigus kuulsin, et paar esimest raamatupidaja kandidaati ei tahtnud keset lehmi-lambaid-piisoneid-jäneseid-hobuseid-jnedaseid töötada. Praegune, Lääne-Virumaa kutsekõrgkooli haridusega noor daam, kes armastab hobuseid ja ratsutada, on muu hulgas Rakvere linnapea naine – aga kuna seal Tarva ürgse pilgu all on suhtumised ja meelelaad kuidagi väga eba-eestilikult paigas ja normaalsed, ei tehta sellest miskit numbrit, privileegi ega sündmust. Mujal Eestis väidetaks, et linnapea proua hoiab arusaamatult madalat profiili, Rakvere-Rägavere liinil aga tähendab see lihtsalt, et asjad on paigas ja inimlikult parlanksis. Nii peabki!
Mis puutub järgmisse kohtumisse enesesse, siis sellega ongi nüüd müstilised lood lahti. Tahtsin koos oma keskmise tütrega enne etendust Vinnist Reet Prooveri talli juurest läbi sõita. Teel sinna asub aga teatavasti Mõdriku. Ja tee ääres on viit TÄKU SAMMAS. Ma ei teadnud hetk tagasi ei sellest Mõdrikust ega ühestki sambast mitte midagi. Siis aga pöörasin sekundimurdosalise otsuse ajel sinna täku samba suunas, sest Teadsin, et pean seda näha saama.
Mõdriku mõisapargis otsivalt ringi vaadanult läksime tütrega mõisa talli ehitatud koolimajja teed küsima. Aga ainus inimene, kes seal liikvel oli – raamatukogus pürsti lennutav koristaja – teatas ehmunult “njeznaaju”. Hoov oli autosid täis, inimesed ilmselt auditooriumides – aga mulje oli apokalüptiline. Nagu ikka siis, kui inimesi pole. Üks inimene oli. Ta kohmitses mõisa peahoone juures oma auto pakiruumis. Olin küll äsja suu tuuletaskut täis toppinud, aga Mõdriku Ainus Inimene oli nii unikaalne nähtus, et selle suunas tuli kasvõi kohupiima täis suuga jooksu pista.
Ja see inimene oli Arno Kaseniit.
Oleme tuttavad aegadest, mil ta Otepääl väga tuntud tegija oli ning ringles teiste väga kõvade sealtkandi ettevõtjate seltskonnas. Need teised väga kõvad on nüüd ärikaardilt järjepanu kuhugi kadunud. Arno tegi seoses Otepää panga hävinguga eluteelise kõrvalhaagi. Oli pärast ravimifirmas Magnum ja Sillamäel ja kus kõik. Nüüd on Lääne-Virumaa kutsekõrgkooli suunajuht ja finantsvärgi õppejõud. Ja see Mõdriku mõis ongi nimetatud kõrgkool. Aga kesse seda ette teadis? Kes üldse kõiki asju siin ilmas ette teab?
Mul on jube paha ja piinlik, et ma nii soojale ja tublile inimesele nagu Arno olen itsitamisi sähvanud, et mida temal ka õpetada on, pankade põhjalaskmist või. See on nõme, väiklane, pinnapealne ja armetu lähenemine. Ei lähe keegi panka selleks juhtima, et sellega jama juhtuks. Ei sünni keegi selleks, et valusaid vahehaake teha. Ta on kõrgkooli teenides ja juhtides nii oma elemendis, et jääb õnne tänada, kuidas kokkusattumused – ka esmapilgul õnnetuina näivad – on ta sinna juhtinud.
Arno elab oma ämma, äia, koera ja kassiga Haljalasse ostetud kodus. Teismeline poeg ja tema ema töötavad-koolituvad pealinnas. Mu noorim laps on inimeste suhtes haruldaselt valiv, kõiki mehi kardab ja
pooli naisi võõrastab. Arno suunas sirutas ta ise käed ja ronis ise, omal algatusel sellele mehele sülle.
Mis siin kommenteerida, eks? Ja see südamlik tutvumine, taaskohtumine ja üksteise patsutamine toimus juba mõisa taga Täku Samba juures, kuhu Arno eskortis meid vaatamata sellele, et jäi seetõttu Rakverre pensionäride arvutiõpetuse tundi andma tiba hiljaks. Seenioride virtuaalväravaist läbi juhatamine on nii pikaldane ja vaevaline protsess, et aega on selle kiire asjaga.
Kaseniidult kuulsin Täku Samba kohta: “Selle püstitas Mõdriku mõisnik oma täkule, kes tõi ta mingilt Euroopa lahinguväljalt haavatuna koju. Omal algatusel ja omast tarkusest. Me kõik teame, kuidas talumehe hobused on ajaloos vedanud jommis peremehe kõrtsist koju. Kuidas purjus kauboi ei jää preeriasse koiottidele krõbistada, kuna ratsu veab ta saloonist koju. Aga kujutage ette, et hobune toob haavatud peremehe üle lahinguväljade kaugelt koju? Ei kujuta. See ongi kujuteldamatu. Ja sellepärast on siin Mõdriku väljade vahel ka maailma kõrgeim ja vägevaim ausammas Hobusele.”
Niisugused lood ja laulud võtavad hingetuks.
Ehkki tegelikult kannavad hobused haavatud inimesi lahinguväljalt elusana koju iga päev. Eluvõitluse karmidel väljadel jäädakse inimeseks ja ellu tänu hobustele tänagi. Kõigest pool tundi hiljem rääkis üks aastates, aga väga kaunis daam mulle: “Meie tallis on umbes pooled hobused omanike omad. Omanike seas on ärimehi ja arste, hambaarste ja projektijuhte. Nad tulevad mõnikord siia, hingeliselt ja energia poolest täitsa maas olles. Ei taha midagi näha ega kuulda, vaid suisa olemata olla. Aga juba hobust puhastades ja valmis pannes läheb paremaks. Peremehe olukorda mõistev hobune musitab ja lohutab ja puhastab ka inimest. Valmis panemisest rääkimata.”
See aastates naine oli Reet Proover.
Seoses Rakvere-vahet voorimisega oli mul ammu plaan Vinnisse sisse põigata. Nüüdne ajend oli kusagilt kuuldud kõlakas, et Reet hakkab talli kinni panema. Esimesel kohtumisel Reedaga ma selle linnukese-sirina üleküsimiseni ei jõudnudki, sest elu kees tallis täie tuuristikuga. Kusjuures esmamulje peale kohkunult poleks mõni papist poiss üldse sinna talli sissegi läinud. Vinni kunagine kuulsusrikas näidissovhoos on varemeis. Ja muist sellest uutes funktsioonides tööle rakendatud. Tallikompleksi valvab neli eriti vihast vandrit – uskumatud penipulstid, kelle eest hoiatab ka talliust sulgev võre. Ja kui võhik nina vastu võret ei suru ja kaugel vahekäigu pimeduses liikumist ei tuvasta, ega ta siis ju sisse minna ei söanda.
Mu tütar oli hämarat Vinni talli vahekäiku pidi kulgedes jahmunud, et üsna kitsukesed boksid on täiesti kinni ehitatud, nagu vangikongid. Mind üllatas Fuks-täku tehtud hannoveri-soo arvukus ning omanikuhobuste märkimisväärselt suur hulk.
Kümneaastasele plikale selgitas Reet: “Boksid on meelega maast laeni kinni ehitatud. See on selleks, et inimesed suhtleksid hobustega tõeliselt. Et nad ei topiks pealetükkivaid käsi, ei puhiks ega puhuks hobustele näkku, vaid avaksid ukse ja suhtleksid silmast silma nagu võrdne võrdsega. Suhtlemisest vabal ajal vajab hobune privaatsust, nagu iga intelligentne isiksus. Hobune on küll kariloom – nagu inimenegi. Aga kui ta on koplis teiste hobustega ja trennis inimesega ära suhelnud, tahab ta turvaliselt oma toas omaette olla.”
Mu kümneaastane sattus kohe, kui läbi hämara talli sama hämarasse maneeži astusime – kitsuke, katust kandvate sammastega ruumikene, mis näitab ratsutajate erilist vähenõudlikkust, kohanemisvõimet ja kõiki muid inimsuuri omadusi – täku ruunamise tunnistajaks. Kui oleme ise paljusid asju siin elus näinud, tundub enesestmõistetav, et kõik on. Aga tirts vaatas toimuvat jahmunult ja võimalikult lähedalt ja minu meelest on väga õige, et lapsed näevad sünnist saadik kõiki eluavaldusi, millega nad edaspidi kokku puutuvad, ehedalt ja vahedalt. Siis on maailm neile tuttavana turvaline nagu oma boks mõistlikult koheldud hobusele.
Seesinane hannoverisälu munatustamine oli mõnevõrra komplitseeritum kui tavaline, sest tegemist oli peitmunandiga ja loom tuli selili keeratuna välja sirutada, aga kõik läks kenasti – ka tavalisest tõhusamast narkoosikvantumist tuli (eks)mees üsna sujuvalt välja ning meie lahkudes hakkas juba omadelt musi norima.
Mis puutub aga meie saabumisse, siis sellega olid suisa saatuslikud lood.
Reet vaatas hämarasse maneeži ruunamise kõrvale tekkinud mind.
Ütles jahmunult: “Taevas olgu tunnistajaks, ma räägin oma tuttavatele iga päev, et ma tahan sinuga kohtuda. Juba paar aastat olen iga päev sinu peale mõelnud ja hoogu võtnud, et sind üles otsida. Ja siin sa nüüd oled…”
Legendaarne Reet on mu seniste kirjatööde põhjal mu välja valinud selleks, kellele ta jutustab kõigist tähelepanuväärsetest hobustest ja inimestest ja sündmustest, mida ta oma pika ja teeneka elu jooksul on näinud. Me alustame sellega juba samal päeval, mil Rakveres toimub mu näidendi esietendus. Ikka ja jälle tekitab tegelik elu minus paralleele Emir Kusturica filmiga “Must kass valge kass”. Üks vana mustlane ketrab seal kogu aeg filmi “Casablanca” lõpukaadreid, kus Humphrey Bogart ütleb teisele mehele, et tal on TUNNE, ET SEE ON PIKA JA ILUSA SÕPRUSE ALGUS. Kui teine vana mustlane viski liigtarbimise ja ahelsuitsetamise järel siiski ellu jääb ja kaks vana mustlast omavahel kohtuvad, ütleb filmisõbrast tsõga, et tal on TUNNE, ET SEE ON PIKA JA ILUSA SÕPRUSE ALGUS. Nüüd Reet Prooveriga pärast piisonite juures käiku, Mõdrikus Kaseniiduga kohtumist ja Täku Samba kummardamist täkuruunamisel kohtudes ja kuuldes, et ta on juba hulk aega tagasi mu välja valinud ja Ootab, oli ka minul TUNNE, ET SEE ON PIKA JA ILUSA SÕPRUSE ALGUS.
Sellesinase müstilise kohtumise taustal helistas ühe täku kastreerimist lõpetavale ja teist lõikama asuvale loomaarstile keegi ning ma tundsin hääle järgi ära selle habemiku, keda eemalt piiludes olin mõelnud, et Siiboja on endale kummalise konkurendi saanud.
Tiit ise ta oligi. Habemega. Rääkis: “Ma lõpetasin lõua kraapimise ära, kui metsa elama kolisin. Juuksed? Need olid mul juba 25aastaselt helehallid, nüüd on iga juustele järele tulnud. Metsa elama kolisin nii, et viisin kõigepealt ühte putkasse labida seisma. Siis kolisin ise labida juurde. Naisele sobis ka. Tuli minuga koos labida kõrvale elama. Avastasime, et meile polegi rohkem vaja.
Eelmisel aastal matsin ühe kursusevenna. Siis sain aru, et minul pole vaja miljonilisi pangalaene ega häärbereid püstitada. Ma tahan kaua ja õnnelikult elada. Ja kõik, mida mulle vaja, on mul Luunja taga metsas väikeses putkas absoluutselt olemas. Naine, labidas ja habe.”
Samal hetkel, kui ma nüüd selle kirjatüki siin teile kaasaelamiseks ära saadan, istun ise autosse ja sõidan esietendusele oma aplausi ja roosivarsi vastu võtma. Sellest isegi olulisem – või vähemalt samavõrd tähtjas – on, et enne Rakveret lähen Reeda juurde. Alustame meie suure ühise tööga.

Kui poleks sisehäält kuulanud ja tol päeval läinud, kui oleks nelja koera kartnud, kui oleks takerdunud ennatlikkusse ja eelarvamustesse ja millesse-kõik-veel – siis oleks Loojal olnud väga keeruline meiega oma ammu valmis pandud plaane täide viia.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat