Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Elu keemine Andres Kallaste ja tema karja teiste täkkude ümber


Esimesel korral, kui Eesti hobusekasvatuse üht juhtfiguuri sai võrreldud tubli küpses eas täkuga – altkulmu pilk, nohisemine, mõõdetult väärikas liikumine – oli ta mõnevõrra nõutu. Misasja. Nüüd talub Tori hobusekasvatuses, Eesti Hobusekasvatajate Seltsis ja Are kõrval Päriveres oma koduses tallis tori hobuseid kasvatav-aretav mees seda võrdlust päris kenasti. On ka ise avastanud, et iseäranis tuhkja raudja Archipposega on neil lisaks hoiakule-käitumisele ka soengud ühesugused, mis siin siis ikka sellise võrdluse vastu vaielda.

Jormi Andrest kardetakse ja austatakse, tagaselja püütakse kannikast naksata ja eesnina meeldida ning kogu õiendamise juures Eesti hobusekasvatus ilma selle värvika kollita ei saa. Ehkki tema ja kaasa Krista Sepa kodune tall Are külje all vanades tööstushoonetes, jonnivate naabritega risti-rästi on väga raskepärane ja sünk, tuleb kõik see mees, kogu Eesti torikate kasvatajaskond Andrese õuele kokku, sest tal on palju ja parimad täkud. Iseäranis pühapäeviti, kui Andres, Krista ja teised hoburdid on muudest töödest vabad, keeb elu tema koduste täkkude ümber nii, et see annab kokku suisa midagi hobuteatri laadset.

Läksin ühel pühapäeval Krista juurde müügisolevaid noori tori märasid vaatama, aga eluaegse, luuüdisse tungiva mulje jätsid hoopis täkud. Sest neid oli erinevatel põhjustel samuti esitleda vaja – käisid ostjad ja paarituseks peigmehe valijad. Tänu täkkude rivistusele kujunes sellest märade vaatamise päevast mu elu üks võimsamaid pühapäevi. Tegelikult vist kõige võimsam.

Kõigepealt küll helistas Krista mulle siis, kui esitletav mära oli juba pool tundi korde otsas jooksnud, ja teatas, et nad seal sõidavad juba S-klassi, kus ma olen. Pärnu autopesulate peale poolsurnuks vihastanud olin. Kellel meist poleks tolmune-porine auto – aga kui sulle joonistatakse külapoe juures tolmu sisse lillekesed ja mittelillekesed, pead mõnipäev selle jama siiski ära kasima. Keset pühapäeva, mil paljud hakkasid juba daatšadest või muidu grüünest linna naasma, oli Papiniidu ristis kolm autot pesulajärtsus, mis on täiesti talutav ooteaeg – titt jõuab ära tissida ja ise üle tema ajalehtede pealkirjad ära lugeda. Aga leti-mammi teatas, et rohkem pesulasse ei lasta, algab hooldus. Ütlesin talle, et sõitsin imikuga 40 kilti ekstra selle mõsulani, jätku jama. Tema teatas, et hooldaja tuli ekstra Tallinnast. Mina vastu, et nad on siin klientide teenindamiseks, mitte oma asjade hooldamiseks – seda tehtagu öösel. Tema vastu, et saab aru, aga midagi teha ei ole – ja siis ma saatsin ta päris valjusti persse. Inetu küll ja mis kõik. Aga kui sa oled ennast viimse võimaluseni väsinuks töötanult imikuga kodust välja vedanud ja mingi mamsel mögab hooldusest ning pesula suletakse su nina ees… persse! Linna teises otsas mõlemas Olerexi tanklas olid pesulad pühapäeviti kinni, aga seal vähemalt teati öelda, et ümber nurga tagahoovis on käsipesula. Ja oligi! Parmu pesula. Tatiseks külmetatud ninaga plikanääps tegi üht audit, kedagi rohkem ootel polnud, lubas mu bussi ise sisse ajada, et saaksin Olerexist endale süüa tuua. Paarisaja jalgsimeetri käigus sain teada, kui külm ja tolmune asi on kevadtuul, kuidas veoautod linna sees kimavad, kuidas täiesti lahtiselt peetavad penid jätavad su lihtsalt omaalgatuslikust armust puremata ja kui raskeks muutub kümnekilone põnn ühe käe peal kandes, kui vana hea tuttav helistab ja teise käega pead telefoni hoidma – ütled küll, et astud mööda koledat kohta, kallis asi kaenlas ja raske on ja helistame pärast, aga tema ei kuula ning lõpuks solvub su ühesilbiliste vastuste peale. Ohsaissandküll.

Niisuguse olmejama peale – muide, see ongi Eestis tänini täiesti uskumatu, kui lombakas, ebasõbralik ja otsekui vastutahtmist on meil suur osa teenindust – oli hobuste juurde jõudmine eriline kergendus ja kingitus. Casanova ja ühe tori mära järeltulija Casalona polnud pool tundi ümber Krista üldsegi asjata jooksnud. Teda jälgis Marja – soomlanna, kes on viimasel ajal seltsis Krista parem käsi olnud ja oma ärikonsultandi töö Soomes kus see ja teine jätnud ning Pärnu südalinna elama kolinud. Tema sõbrants kaotas ühe armastatud mära ning Marja otsib talle uut. Casalona puhul oli valesti vaid see, et ta polnud raudjas, vaid kõrb. Aga minu meelest on just selline kontrastne sillerdav kõrb väga kaunis. Ainult et minu jaoks oli see mära kohutavalt suur. Turjast vähemalt meeter seitsekümmend. Nii vägev ja jõuline, et muidu üsna tõhus naisetükk Krista oli ta kõrval kut pöialliisi. Pöialliisi näitas, kui taltsalt taoline hiid ühe sõrme liigutusele allub, kui kukusti kordetub ja kui lihtsasti hallatava ratsu temast saab. Kindel see. Ainult et esiteks peab ratsu ja ratsanik moodustama kooskõlalise paari – kui üks kahest on teise jaoks liiga suur, on jama majas. Teiseks eeldab nii kapitaalse hiiu pidamine sellist jõulist majapidamist, nagu Kallastel-Sepal endal. Olmeliselt tuleks tükk tööd ja nägurit.

Andres ja Krista näevad oma majapidamisega ka muidugi eht-eestilikku nägurit. Kolhoosiaegse kolossi kõrval, milles nende tallid paiknevad, on räämas sarad, mis peaks kõik maha tõmmatama ja maa hobustele antama. On mingi sürrealistlik ämmatoss… ei, Ämma baar, mis keset talle ja kopleid täiesti arutuna lösutades oma nõmedaid tingimusi püüab seada – kuhu hobune võib kakada ja kuhu astuda. Niisuguse närutamise ja torpedeerimise asemel peaks kõik see Are ja Pärivere olema üleni õnnejunnis, et neil on asula visiitkaardiks Eesti vägevamaid tori hobuste taimelavasid. Ei taibata olla. Ikka mingi kiusamine ja energia välja imemine. Vastik.

Oli ju anekdoot kolmest põrgukatlast, mäletate? Venelaste katla juures valvab üks kurat – kui keegi peaks katlast välja hakkama ronima, aitaksid teised ta välja, nii et üks kurat peab neid tagasi tõukama. Juutide katla juures on terve kaader kuradeid, sest nii kui üks juut katlast välja pääseb, on kogu katlatäis läinud. Eestlastel pole ühtki kuradit. Kui üks eestlane välja pääseb, tõmbavad teised ta tagasi nagunii.

Kui Krista pani esitletud märakese – ehk Marja ei lase end häirida sellest, et ta kõrb on, nii just ongi ilus ju! – talli tagasi, tõmbas mu tähelepanu hoopis ühe Carry’s Soni tütre tagajalg. Mulle on hõbe-kebjas Carry’s Son ise ja enamus tema järeltulijaid ka hirmus sümpaatsed. See gasellilik kaunitar – helge ja leebe, nagu haldjakene – oli langenud sosnovski karuputke ohvriks. Mürgiputk pidavatki tabandama just valgeid sokke. Tulemus on kasehaluna paks ja kohutav jalg, mille puhul ei saa õieti aru, mis materjalistki ta on. Valus ei pidavat olema. Paraneb pikapeale – ja visa ravimise tulemusel – ära. Ent kui see on sireda noorukese hopa küljes, võtab ainuüksi säärane vaatepilt vee silma.

Kaastunde ja osavõtlikkuse jõuetut valu leevendab paraneja vastas suures boksis olevate aastaste varssade kihamine. Selle juures tabas mind korraga valgustus. Nagu need sähvatused käivad. Krista loetles sälgusid tutvustades, kelle isa on Archippos, kellel Arhivaar, kellel… Mina nägin aga taas sellist pilti, kuidas paar hobust sirutasid mu 10kuise Minni poole oma kaela, keerasid selle külili ja sulgesid silmad. Seda on enne ka juhtunud. Hobused kummardavad Minni ees. Ja seal märatallis sain ma järsku aru, miks ma mööda talle tuuritan, pea iga päev hobuste juurde satun, omale koju talli ehitan, plikadele trenne korraldan, kogu elamist üha hobukesksemaks lasen minna. Sellepärast, et ma allun mingile sisemisele käsule täpselt samamoodi, nagu need väikese plika ees kummardavad hobused, kes kaela hardalt ta ette laotavad või ümber tema rullivad. Enese jaoks on ammu juba hilja ja jokk selle hopandusega – ei tule minust ju enam ei loomaarsti, hobulausujat ega ratsasportlast. Aga ma teen seda kõiki taltsas hüpnoosis, tütarde jaoks – ja eriti käsib seda Minni. Väike tüdruk, kes on teisest elunädalast tallides kasvanud ja kelle näos vaheldub hobustega suheldes tuhat erinevat ilmevarjundit. Krista naeris eriti selle üle, mis näo pisipliks tegi, kui Andres lasi Casanova märakopli kõrvale oma valdusi üle vaatama. Kiljuv krahv puhvitas sõõrmeid ja võdistas nahka, Minni tegi talle täpselt ta enese nägusid – ja veel mingeid, neile kahele mõistetavaid nägusid. Ent seda, mida üle vaadata, Casanoval muidugi oli.

Andrese-Krista talli elujõudu näitab 11 tänavukevadist varssa, kes on emadega kõik koos koplis ja müttavad tolmus – no lihtsalt on selline koppel, mis sa teed. Galopeerivad, põtkivad ja mürgeldavad varrekesed on eriti sedasi pundikesi koos vapustav vaatepilt.

Casanova ise on lühidalt öeldes šikk hobune. Vastuväide sellele, et ta annab väheldasi järglasi, on müügisolev Casalona, kes on hiid mis hiid. Meenus Vääna Pagari suurustamine, kui vähe just legendaarne Casanova on võrreldes tema hollandi täku Verso de Paulstraga. Viljandimaal Sammuli tallis ma mõnda tema varssa ikka nägin ka. Aga kus ja mis ta siis nüüd ikkagi on? See pole õel, vaid lihtsalt uudishimulik küsimus. Miks tegijat ei tulnud?

Teine müügis mära – oluliselt väheldasemat kasvu Camorra, kelle Casanova tegi kollase märaga – mõjus mulle assotsiatsioonide ja alateadvuse peale. Kuna ta on kangesti isukas, on tal punnis kõht, mis muudab kaela ja jala visuaalselt peenemateks kui nad on. Ta näeb välja, nagu tüüpiline majapidamises muru peale näsima-pusima sobiv hopa – ja ühtlasi on väga selle Helbe moodi, kes Rannaküla-Heli majapidamises juba aastaid on sugumära olnud. Helbe ja tema mitu põlvkonda lapsi on mu kallid tuttavad, mistõttu ka naljakas Camorra-beib on sümpaatne. Ehkki Andrese vend ütleb, et üks ta sõber nimetab kõiki pruute – mitte eriti kenasid pruute – Kamorradeks. Ja need kusagil-näinud-fenomenid ei lõppenud Ares-Päriveres sellega.

Andres ei tarvita oma massiivses-mastaapses majapidamises abitööjõudu, tuleb toime viie poja ja venna pere abiga. Kui vend oma naisega pärastlõunasele talitusele saabus, teadsin kohe, et olen teda varem kusagil sootuks teistsuguses kohas näinud. Aga sellega oli sama asi, nagu inimese kohtamisega biitšil või baanjas – väga teistsuguses keskkonnas ei tunne ära. Andrese vend töötas Chaplini keskuses – mis Pärnu poliitpättide mahhinatsioonide ja kanapimeduse tõttu tükkis festivalide ja uue kunsti muuseumiga kinni pannakse. Endisest meremehest Chaplini valvur Gunnar on surnud. Gunnari tütar, kes oli mitu aastat mu pinginaaber, on surnud. Tema ema läks kah järele. Aga vot ei pääse sellistest kaduvikulistest mõttejadadest. Ega vist peagi.

Kui tegime Andrese ja ta venna perega talli puhkeruumis kohvipausi, rääkis vana täkkude kuningas ja viie poja isa, et tema poeg esimesest abielust, Jaanus ei tahtnud alguses mitte midagi hobustest teada – isa Andres pidi teda järjekindlalt Tallinnasse minu isa stuudiosse viima. Marionettnukke voolima. Mida ta endamisi tänapäevalgi teeb. Seda kuuldes meenusid mulle isast jäänud vormid, mis ootavad mu venna ema kodus kapis uusi nukumeistreid… Kas tõesti kohtusime Tori-Are liinil selleks Jaanusega, et koos sinna kappi ronida, vormid alla tuua ja Harri Vasara nukumaagiat ühiselt edasi arendada? Issanda teed on imelikud ja kokkusattumused uskumatud.

Enne nukuköögi ühist taaselustamist vaatasime, kuidas Krista täkke esitles. Carry’s Son oma koplis hakkas teises koplis olnud Arhivaariga kaasa ringitama ning seal vahel seismine oli päris kuum elamus. Krista ohjas Arhivaari – kes on muide paaritamisel sihuke Kamasutra harrastaja, et tuleb kahelt poolt kinnitatud päitsetega tegu teha – paarikümnesentimeetrise maast leitud oksakesega. Etteaste alguses ajas Arhivaar end veenvalt tagajalgadele ja vehkis esikapjadega – aga Kristale mitte ülearu lähedal. Ringitama asudes allus ta küll müstiliselt kaunilt häälkäsklustele, ent igas nurgas lõi paar pauku tagant üles Krista suunas, et kõik peaksid ikka meeles, kui tegija tema on ja kuidas asjad oleksid, kui ta ise just praegu joosta ei tahaks.

Seda täku vastas vitsakesega rahulikult jalutavat Kristat vaadates mõtlesin, et need, kes ohivad minu suutlikkuse üle, ei tea tegelikult mitte midagi. Krista juhib EHSi, peab joones oma hobulat Ares, kodu ja sealset täkukarja, kus ta on ju ainus naine. Äsja oli aasta koosolek, mille puhul oli vaja aastaraamat kokku saada, nüüd tuleb järjest tänavusi varssasid arvele võtma sõita. Müts maha!

Andres näitas Krista üldvõimekuse täiendavaks tõestamiseks ette veenva seltskonna – täkk Capitali ja ruuna Capo.  Capitaliga käib Krista nimelt ratsutamas. Kuidas tema sinna üles saab, ma küll ette ei kujuta. Aga vabadel hetkedel läheb ta maastikule – kuhu on sigapikk ja tülikas tee. Ja kustkohast ta need vabad hetked võtab? Igatahes selle piraka täkuga tema ratsutamas käib.

Arutasime Krista ja Marjaga, et samal ajal, kui teoreetikud jahuvad midagi majanduslangusest ja rahunemisest, ei tea me kedagi, kes ei töötaks vähemalt kolme inimese koormusega. Krista ja mina, ehitusmehed ja raamatupidajad. Iga nädalaga läheb pinge ja kiirus, ülekoormus ja asendamatuse illusioon suuremaks. Mida äsjasel EHSi aastakoosolekul räägiti, kuulsin õnneks nüüd Päriveres ära – pärastisele peole poleks titt ja tööd lasknud ning Marja kinnitas, et tegelikult oligi see kõige vaiksem pidu, kus tema on eladeski käinud. Sest kõik on ennast nii tühjaks jooksnud, et ei jaksa.

Selle tühjaksjookstuse viimase piiri peal ongi nii elamuslik, eksistentsiaalselt uuesti jalule aitav ja väestav niisugune keskkond, nagu Andrese täkkude kaader – märad-varsad nagunii, aga just täkud sisendavad midagi ürgset ja tegelikku. Nad on õelatest naabritest üle. Ennast surnuks töötavast Eestist üle. Majanduslanguse ootusest ja kartusest tuhat korda üle. Sest neid käivitab ürgne kutse, lihased ja ilu.

Marja päeva kõrghetk oli siis, kui välja esitlusele toodi Archippos. Soomlanna veetis mõne aja eest neli tundi selleks, et selle – tema meelest maailma kõige kaunima – hobuse portree omale mobiiltelefonisse saada. Teda kammides-korrastades avastasid ka Andres-Krista värske pilguga, et peremees on just eriti selle loomaga suisa teisik. Aga välja muskleid mängitama viidi mees sellepärast, et temalt tuldi paaritust tahtma. Üks noorpaar, kellel on norra külmavereline mära, tahavad seda Archipposega ristates stiilset kalessihobust saada. Noor pereisa Meelis ütles, et isa teeb tal selleks ise vankrimajandusegi valmis. Väike laps oli neil kaasas ja lapsele eakaaslaseks paras varsake tegemisel. Kohe saabus teine noorpaar – väike Vaan ehk siis Aldo Vaani üks poegadest, kes tõi kaks mära Casanova juurde paaritusse.

Need noored paarid oma hobuste ja plaanidega olid tiba kahvatud ja talvest kurnatud, aga lootusrikkad ja kestmismeelsed ning see oli vähemalt sama tujutõstev ja kummitäitev kui Andrese täkukamp. Üht täkku nägin Pärnu linna tagasi jõudnult veel. Sepo Seeman seisis sillerdavmusta kabrioga – punane nahksisu muidugi – Port Arturi ees, punt imetlejaid ümber. See auto oli justkui ööliblikatele välja pandud küünal, mille leegisse end surnuks lennata. Teised täkud, need Andrese omad, olid mu nii kriimuks tolmutanud, et kuidagi veider oli sellisena säärase kabrio ligi astuda. Uhkus ei lubanud ka. Noh et kui masin on beibedele püüniseks, siis vot ma pole see beibe, keda säärase läikiva viguriga püütakse. Aga nüüd tahaks ikka teada, kas see kabrio on Sepo enese või kellegi teise. Ja kas saaks proovida sellega sõita. Ega see, et lastekari ja koertekoorem ja auto taha käiv hobutreiler ei lase endal selles elus kabrioga eputleda, ei tähenda, et proovida ei tahaks. Mida rohkem siin ilmas rännates on selliseid laadivaid-vaimustavaid päevi, nagu Andrese-Krista hobuste juures, seda rohkem erinevaid tegusid teha ja kogemusi koguda pärast jõuad. Kotrollitud. 

 


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat