Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Sassi ja Maria uued algatused


Mitut nishi pead sina üheaegselt täitma – muidu pinnale ei jää. See tundub olevat moraal ja praegune asjade seis kõigi ettevõtmiste puhul. Nii linnas kui maal. Pead olema huvitav erinevate asjadega erinevatele kundedele erinevatel aastaaegadel. Sest muidu näljutavad-lämmatavad hooajalised-huvialalised kõikumised sinu lihtsalt surnuks. Kindel on ka, et tuleb pakkuda mitmeid iseseisvaid teenuseid, mitte loota eurotoetuste peale, sest nendest sõltudes võivad asjad sootuks hulluks minna.

Pärast seda, kui riputasin siia intervjuu PRIA uue juhi Jaan Kallasega, paar kommentaari juures, helistas mulle üks talunik, kellel on väga ehedad ja koledad kogemused mahetalunikuks olemisega. Ta ütles: “Mina mõtlesin ka nii, et toetused – mahedal on nad ju päris suured – aitavad mu talu kõigil valdkondadel jalad alla saada. Ehitan ja käivitan. Edasi saan omal jõul. Tegelikult on nii, et see enese priia ja mahedaga sidumine on terve elukutse, elu sisu, üleüldine missioon. Sa ei jõua selle kõrvalt enam mitte kuradi midagi teha. Täiesti poov pisiasjade jälgimine, lollide reeglite täitmine ja orjamine.

Sa siin oma intervjuus küsisid Jaan Kallaselt, kuidas oleks oma kolm hobust mahedana arvele võtta ja ökolt rannakarjamaid hooldama panna. Unusta ära! Kui sa pead mõne koha pärast traktoriga üle niitma, siis sa tohid traktorit rentida ainult sellisest talust, mis on samuti mahedana arvel. Kui sa pead suisa vikatiga niitma – et hobune ei söö ja traktor ei pääse – tuleb kõik kokku riisuda ja ära koristada ka, muidu ei loe. Kui sa viid hobused talveks talli ära, siis sa pead nad viima tingimata mahetalli – nii kui mahedana registreerimata talli viid, pole su hobune enam mahe. Mahehobuseid, kas tead, ei vaktsineerita ega anta ussirohtu – las rebane näsib ja uss mädandab! Ja kui sa näiteks viiest lepingulisest aastast just tollel viiendal tahadki suvel hoopis Eestist ära olla ja nonde rannakarjamaadega kuidagi teisiti hakkama saada ja mitte hobustega jukerdada, siis maksad kõigi viie aasta toetuse tagasi ja trahvi ka.”

Appi!

Nüüd mõistan väga hästi, miks paljud talupidajad-hobuinimesed hakkavad peenikese häälega kiljuma, kui küsida, kas nad on kusagilt mingit pidi toetusalused ka. Õigesti teevad need, kes sätivad ennast iseseisvalt ja oma jõududega mitmesse nišši. Ainult et ka siis võib asju juhtuda. Kui ei tule Brüsseli kontrollid, tulevad loodusjõud.

Olin Rakvere lähistel asuvast piisonifarmist siin umbes poole aasta eest väga vaimustuses – piisonitega kohtumine läks väga hinge. Mõtlesin, et kui meil esietendus tuleb, siis järelpidu peab just seal pidama. Rakvere teatri boss Üllar Saaremäe on  selle Hillariga, kes rantšot peab, hea sõber. Keset paljusid looma- ja linnuliike, indiaanitelgi ja veisefarmi kõrval koos hobuste ja piisonitega oleks ju üliõige pummeldada, arvan ma. Aga vanajummal arvas teisiti. Suure küttekolde korstna kõrvalt läks katus juba teist korda põlema. Mis ei takistaks iseenesest külalisi vastu võtmast – lausa kaela ta ei kuku, vajab lihtsalt teatavat kõbimist ja ümbertegemist.

Ent sellised intsidendid pälvivad organite tähelepanu ning nüüd ei või Hillar oma ülipopulaarsesse rantšosse enne kõrtsikundesid kutsuda kui tuhat nõuet täidetud. Siis elundid lubavad. Tänu taevale, et tema loomade-lindude liikidepaljusus võimaldab turistidele ka ilma söögimajata huvitav olla. Et lihaveised toidavad iga ilmaga. Et lisaks kõigele muule on ta ju tegelikult loomaarst ka.

Ainult sellise multifunktsionaalse inimesena ja ettevõtjana oledki juhuste vastu kindlustatud ja püsid pinnal. Iga jalg ise kivi peal – nii saab üle jõe. Kujundlikult öeldes.

Mu endaga on sama. Kirjutan ja tõlgin, toimetan ja pean loenguid. Kui mõne alaga on parasjagu turuga halvasti või endal kumm tühi, peab teine ala karavani liikvel ja sõltujad söönud. Just nende loengute asjus on mul mobiilis ühe sagedase helistaja nimi tähistatud Koolituse Siirina. Siiri korraldab nii asutuste kollektiividele kui üksikisikutest vabalt moodustunud gruppidele koolituspäevi, mille telg on enese mobiliseerimine-täiustamine-turustamine. Vaata tema kodukalt www.ca.ee järele.

Ma ise olen nende koolituspäevade tõttu sattunud kaunisse kõik-kõigega seotud ahelsüsteemi. Teate ju küll, kuidas see, kui asjad üksteisega seostuvad ja üksteisest välja kasvama hakkavad, annab aimu, et aetakse õiget rida ja Jumal aitab. Koolitustel olen teiste õppejõududega tutvudes jõudnud väga sarmika ja inspireeriva isiksuse Terje Kuusikuni. Ta on EMT personalijuht ja lugu temast ilmus hiljutises Eesti Naises. Seda nagunii, et kuivõrd ma jagan oma loengutel oma kogemusi, siis pole senised kannatused-äpardused-üleelamised olnud asjatud, neid saab kasutada õppevahendina. Aga meil tekkis Terjega mõte kõige selle põhjal, mida kumbki meist loengutel räägib, raamat koostada. Ja koostamegi. Veel enam. Läksin ühel kenal kevadpäeval mingi seletamatu sisetunde ajel Epp Petronele külla. Ta on tipp-ajakirjanik, kes saabus koos jänkist kaasaga hiljuti Eestisse elama. Läksin aru pidama ses asjas, et puuetega inimeste nõuanderaamat ikka kokku ja ilmutatud saab – sisulisest küljest. Selgus, et Epp oli eelmisel päeval registreerinud oa enese uhiuue kirjastuse Petrone Print. Mis on huvitatud nii  puuetega inimeste kui enese turustamise kui mitmete teiste raamatuplaanide kaante vahele vormimisest.

Koolituse Siiril oli aga seni üks üldine häda. Tema koolituste koht töötas sisule järjekindlalt vastu. Õppejõud rääkisid loovusest ja looduslikkusest, elutervest keskkonnast ja kõiksusega kooskõlas rütmidest – aga kuivõrd neid loenguid peeti hotellide konverentsikeskustes ja muudes kõledates konditsioneeritud ebainimlikes keskkondades, tuli end üle kontrastse ümbruse kuulajatele kuuldavaks tegemiseks megalt ja mitmekordselt pingutada. Päevavalguslambi all rääkida päikesega ühes rütmis elamise turgutavast toimest enese turustamisele – lootusetu ettevõtmine.

Õnneks jõudis CA-le kohale, et tuleb hotellide ja muude kõledate konverentsikeskuste asemel normaalsesse keskkonda kobida, siis hakkab ümbrus loengutele toeks ja kasuks rääkima. Esimene koht, mille Siiri välja vaatas, saab olema Liu rannas asuv Ojako motell – paar vaba päeva kogu järgneva poole aasta jooksul ikka oli veel. Seal peavad inimesed pulmi-juublaid, aga toovad oma kollektiivid ka suvepäevadele ja väljasõitudele, mille käigus korraldatakse ajurünnakuid, mis tõukavad töö uuele tasemele. Ojakos on seminariruum kunagisest rehetoast teisendatud väga kihvt saal. Ja just hetkel, mil käisime mereäärset keskust üle vaatamas, seal parasjagu rehte pekstigi – õpetajad ja koolijuhid ütlesid vastastikku, mida nad asjadest tegelikult arvavad. Väga valjusti. Järelikult on neil edaspidi palju lootusrikkam ühist asja ajada. Uues kvaliteedis.

Meile paistab koju see Ojako – ning ka neist üle aia asuv Liuranna ja Marksa puhkeküla – ära, aga ikka leidsin midagi uut ja huvitavat ka endale. Tünnisaun. Peab pärast loenguid järele proovima. Mis puutub kõrvalasuvasse Marksa puhkekülla, siis seda peavad mehed, kelle põhitegevus on puiduäri ja metsandus – nii et mitu nišši ja palju raudu korraga tules seski valdkonnas.

Kui sõita Liust mööda mereäärset kruusateed Sassi talu poole, siis kulgetakse just mööda seda rada, kuhu mullu suvel rivistus üles Guinnessi rekordiks kogunenud paartuhat inimest – ja minu meelest võiksid Sassi talu omad selle tee ära tähistada. Tahvlikesega. Sassi talli ümber on aga ehitatud järjest uusi maju, millest igaüks teenib talli ja talu multifunktsionaalsust.

Maneež on valmis. Seal üksinda ringitanud – lastetrenn kümnekonna plikaga müdistas õues Sassi talli ainulaadsel mäega treeningplatsil, kus kehtib reegel, et raske treeningul, lootus ellu jääda lahingus – noor daam küsis minult, miks mina ei ratsuta. Ütlesin, et mul on titt kaenlas. Noor daam soovitas selle anda koolituse Siiri kätte, kes mul ju nagunii kõrval oli. Ütlesin, et oleme võimalikke seminaripindu üle vaatamas ja pole aega. Mispeale Siiri nentis, et see tunnike ikka oleks. Mögisesin veel midagi kaskast-saabastest – aga neid saab tallist laenata, nii et tegelikult ei olnud mul mitte ainsatki põhjust mitte ratsutada. Veel enam. Mitte ühelgi inimesel, kes tahaks ratsutada – aga ei saa vahepealset pausi või muid asjaolusid ületatud – pole tegelikult tõelist põhjust mitte ratsutada.

Talu peremees, Malle mees Thorbjörn on aga nüüd väga ehedalt ja veenvalt aru saanud, et tal ei ole põhjust senisel kombel mööda ilma ringi lennata ja talu edendamiseks vajalikku energiat pillavalt laiali pihustada ja laristada. Ma polnud mullusest Guinnessi-tantsimisest saadik Sassis käinud. Kohe elumaja ust avades oli tunne, et midagi on teisiti. Seda niikuinii, et vana bokser oli väga otsa jäänud. Nii need asjad lähevad – sel ajal, mil filmisime Sassi talli ümber Mark Soosaare Per Günti öö jaoks telereklaami ja ma kappasin Andres Lepiku eest kaskadöörina valgel hobusel mööda mereranda ja niitusid, Pärnu tänavaid ja Ammende villa aeda, valehabe ette kleebitud, oli see bokser noor, valge hobune elus ja Andres Lepik Pärnu teatri näitleja-lavastaja. Nüüd on Andres Raikküla rahvamaja kultorg, bokser vana, valge hobune sootuks surnud ja Mark ei-tea-mitmendat ringi Riigikogus, aga festivalide traditsiooni jätkumise asemel pannakse tal Chaplin üldse kinni… Oi ajad!

Thorbjörn sai aga mullu suve lõpetuseks insuldi. Läks mitmeid kuid, enne kui ta õppis uuesti rääkima ja kõndima. Kaelalihaste paralüüsi tõttu räägib ta praegugi väga vaikselt – nagu ka vana bokser haugub sosinal… Thorbjörn ütles, et insult oli talle õpetuseks: on vaja keskenduda ja pühenduda. Ja seetõttu oli Siiri seminaride seal pidamise ideega sinnaminek täpselt nagu taevas sobitatud. Just seda Thorbjörn ootabki.

Tallikompleksi juurde sai söögimaja – rookatus ja kihvt detailide mäng on seespool, väljast on lihtne – juba mullu valmis. Eelmisel aastal ehitas Thorbjörn Sassisse ka laagrite korraldamiseks täiesti super ühismaja. Aatriumiga. Keskel on laeakendega ühisruum. Ümberringi toad. Geniaalne. Ja mis peamine – multifunktsionaalne.

Vaatamata sellele, et rootslasest peremehe parem käsi on praegu veel väikeste asjade haaramisega hädas, on ta oma kabinetis juba järgmise hoone projekteerimisele-püstitamisele keskendunud. Konverentsikeskus.

Tõsise haiguse ja ärakäimise järel kõhn ja kahvatu. Prohmakast järeldused teinud ja koju lõplikult kohale jõudnud. Selline Thorbjörn tekitas minus esimest korda elus tungi ja tunde teda kallistada. Kui ma ütlesin talle “palju õnne ja tere tulemast”, sai seni taltsutamatult mööda ilma lennanud kaunismees väga sügavalt ja selgelt aru, mis taustad ja süvahoovused sel ütlemisel olid.

Ahjah, kui teil on pakkuda mõistliku hinnaga (kuni 35) keskmist kasvu (mitte ponisid) ratsahobuseid, siis Mall ostab neid nüüd suve eel õige mitu tükki juurde. Nad saatsid osa seniseid hobuseid talveks Rootsi tallidesse tööle – osteti ära, tagasi ei anta, vaja uued osta. Nii et pakkuge Mallele. Hakkavad Audrurannas teenima raha selleks, et peremees saaks konverentsikeskuse valmis ehitada ja selle aastaringse niši lõplikult täita.

Sassi talust mõnevõrra Tõstamaa poole asub Maria talu. Mõlemad jäävad minu kodust punktipealt ühe kaugusele, kui mööda mere äärt muudkui minna. Ja Maria motell on varasematel aastatel olnud kuulus oma ponipäevade poolest. Tüdrukud käivad seal trennis tänini. Talle on nüüd koguni kaks. Uus on ehitatud sel põhimõttel, et vahekäiku keskel pole – iga hobune käib oma boksi oma uksest. Uue talli juures olevas vanas talumajas on toatäite viisi istikuid kastides – ju need pannakse maha Maria talu ümber ja samale omanikule kuuluva Viktoria hotelli akendele Pärnus. Mallelt kuulsin, et üks väga vahva jupsakas, tugeva kaela ja kompaktse konstruktsiooniga ponijuss, kellele mul mööda sõites alati silm jäänud, on müügis – mõnele perele väga sulnis suvine sisseost, seltsimehed! Oma silmaga nägin – tänu vajadusele koolituse Siiri sinna potentsiaalset seminarikohta üle vaatama viia – et Randade pere mitmes nišis töötamine pole järjekordselt kellelegi hinge mahtunud. Saun oli juba teist korda maha põletatud. Kütmata saun ei süti heast peast mitmest kohast, eks?

Me kõik teame, kui palju kadedust ja kurjust võib inimestes olla. Aga see võiks küll vähemalt Eestis – kui  kogu Maal seda reeglit kehtestada ei saa – normiks kujuneda, et suhete klaarimisse ei kaasata lapsi-loomi-maju. Ka majad on elusolendid. Väga elus ja hingestatud isiksused, keda ei tohi tappa, kui maja omanik närvidele käib.

Mis puutub Maria tallu tervikuna, siis on ta seminaripaigaks täiesti ideaalne koht – tumedate palkidega peretuba on õige suurusega, šikk sakstetuba liigendab ruumi tavatult stiilsel moel, ööbitamiseks on lisaks põhimaja teisele korrusele ka kõrvalmaja peretuba. Meelelahutuseks pärast loenguid – selge see, et ka ratsutamine – unikaalsed rabamatkad medekandi erilisel maastikul.

Koht, kuhu nii lihtsalt ööbima kui ratsutama ja seminaridele, matkama ja sauna – teine saun on Marias veel põletamata… ptüi-ptüi-ptüi! – minejatel tuleks ilmtingimata minna, on sealsamas kõrval asuv õigeusu kirik. Enn on selle oma jõududega võsast välja harutanud, korda teinud ja ellu äratanud. Mitu meest on tänases Eestis omal algatusel ja oma raha eest kiriku ehitanud või ennistanud? Müts maha, Enn!

Ja müts maha ka Soomra taluloomaaia rahva ees, kes on oma majapidamisse sel kevadel kümneid uusi liike toonud. Tuvid-kanad-faasanid annavad kokku üle kümne eksootilise tõu – tuttav põhiliik, aga fantastilised variatsioonid. Lisaks muudele uutele loomadele paar hõberebast – pidavat kenasti Chappi peal peetavad olema – ja eriti tillukest tõugu poninunnu. Kusjuures peremees tuli linnast ehitustöölt ära. Esiteks ei tasunud vaatamata ehitajate puudusele ikka kesistena püsivad palgad seda linnavahet voorimist ja oma tööriistade retsimist ära. Teiseks on Pihlaka talu perenaisel Katrinil vaja kindlasti peale uutele lindudele-loomadele vajalike aedikute-puuride otsekohe praegu endale vesivets ja vann saada ja elutuppa uus põrand panna. Mis näitab vaatamata ogarala kõike-korraga-rabistamisele siiski edasi kestmise veendumust ja edenemise vaimustust.

Kuivõrd Soomral saavad seminari pidajad pärast loenguid kedrata ja kraasida ning loengud toimuvad suisa loomaaia keskel keset Elu, võib kinkida nii mõnelegi pealinnast või lihtsalt linnast koolitusele saabujale tõelise valgustuse. On ju nii, et see, mis on meie loomuliku elukeskkonnana meie jaoks tavaline ja igapäevane, on kellelegi teisele nii haruldane ja kirgastav, et põrutab eksistentsiaalsed kivistised uuesti liikvele. Tuulutab tagasi inimeseks.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat