Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobuste ja koerte risttee Pärstis


Nüüd ei oska enam öelda, kuidas üks või teine asi võiks hobustekauge inimese silmis ja jaoks olla – hobutelgseks muutunud inimesele on teada, kuidas näitab maailm end siis, kui paned kõikjal tähele hobuseid, nende elukorraldust ja nendega tegelevaid inimesi. Pärsti assotsieerub ilmselt ka hobunegatiivsetele siiski hobustega. Esiteks on nendega täidetud asula süda – vana mõis ja selle sajanditevanune tall pluss juba Pärsti asula sissesõit, mille ääres peetakse samuti hobuseid. Mõisas kõrgeid-kalleid tippratsusid, tolles teises tallis tavalisi potstötsakaid harrastaja-hopasid. Teiseks ei olegi selles asulas eriti muud kui tallid, eemal vallamaja – ja vana legendaarne talupood, kus käidi enne Kesko-Agro maaletulekut hobutarbeid ostmas – ja kool.

Üldteada on, et Ivo Ots sõidab selles asulas Toomas Rüütmanni hobuseid. Natuke vähem üld-, aga ikkagi teada on, et ka Mart Kivastik ja tema ustav sõber Väino peavad oma hobuseid seal. Seekord käisingi Otsade juures. Seda, kes peab värvikat nunnuhobuste kampa, lähen vaatama järgmisel korral, kui jälle asja Pärsti minna. Ja asja tuleb, kindel see.

Asi on praegu 3nädalane.

Asja nimi on Mathiesen ja ta on bernhardiini kutsikas. Rahvusvahelises kirjapildis pandud nimega helilooja Alo Mattiseni auks, väärikas järg Beethoveni sarjale. Mathiesen on minu Tobiase poeg. Tobias on see sepp, kes sügavalt enneaegsena sündides kaks esimest nädalat pidevalt piiril vaakus ning sel ajal, kui vennad emme Barbara juurest oma kodudesse läksid, neist ikka poole väiksem oli. Nüüd kaalub üle 90 kilo, veetis jaanuaris mesinädalad Vändra kandis ühe loomaarsti pere Dollie juures ja tulemuseks oli 10 tervet-tugevat kutsikat. Kuus poega ja neli tütart. Samavõrd kui mu koer-pojakene oli ise uskumatut kassi ja ussi ristsugutist meenutav äbarik, on tema põnnud tugevad ja vägevad ning juba see fakt ise tõstab üleni pilvisse.

Mathieseni ning tema õdede-vendade sünd on üks harvu tõestusi, et ajakirjandusest on mingit päris ja tegelikku asja ka. Kirjutades lugu kahest Kersti Reppost kuulsin neist ühe, Tori-kandi koerakasvataja-poepidaja-kinnisvaramaakleri käest, et tema vanemad tahavad oma bernale papritega kutsikat. Lugu ilmus Eesti Naises seoses ajakirjade ilmumistsükliga just samal ajal, kui sellest juhuste kokkusattumusest sündisid kutsikad.

Järgmine juhus oli, et tutvusin selle kevade Stockholmi-reisil – Rootsi kunni talli lugu on teil siin lugeda – Sirle Söödiga. Ta on juristi ja diplomaadi haridusega neiu, kes pärast tööd Eesti ministeeriumides ja Brüsselis on nüüd Rootsi justiitsministeeriumi ametnik selle nimel, et koos Rootsis töötava mehega olla ja nende kaht tütart kahekesi kasvatada. Meil oli Sirlega üks pühapäev, mil hommiku veetsime Eesti Lasteaia pühapäevakoolis eesti keeles lapsi mängitades-lauleldades, pärastlõuna Eesti Majas mu papa mälestusõhtul. Sinna vahele jäävad paar tundi jalutasime noorproua Söödiga Gamla Stanis, kus ta jutustas, mismoodi me üksteise elusid muudame ja määrame, ilma et ise seda teaks.

Kooli ajal oivik olnud Sirle käis osale õpetajatest oma tublidusega närvidele. Kirjanduse lõpueksamil tabas teda Tšehhovi piletit vastates totaalne bläk-aut, nii et totaal-vaikivalt õpilaselt küsiti osavõtlikult, kas tal vähemalt mõni lemmikraamat on. Osavõtlikkus oli va õelapoolne, klassitoas laual minu esimene romaan “Naisena sündinud” ning kui Sirle laulis, mida nägi – ja nimetas selle, tolle aja mõistes kõlvatu teose oma lemmikraamatuks, oligi läbi kukutud ja end järeleksamile määratud. Selle krahhi pärast ta Tartu asemel Tallinna eraülikooli ja seal edasi diplomaatide kooli ning igasugustesse Brüsselitesse ja Rootsi ministeeriumidesse sattuski. Mis tõestab veel kord, kui palju head on igas esmapilgul koleda tunduvas õnnelikus juhuses.

Otse loomulikult lõppes meil Stockholmis bernhardiinikutsikate peale läinud jutt sellega, et Sirle otsustas ühe poisi võtta – neil on Rootsis kobe ruumikas elamine ning Pärstis tema vanematekodus suur talu, mis omadega õhtusse jõudnud inglise buldogi järel jõulist valvurit vajab. Kevadpühade ajal oli Sirle koos perega Pärstis käimas ja mina läksin väikese Mathieseni (no näed, on nii, et tulevikus 100kilone on alguses poolekilone!) tulevast kodu  üle vaatama. Kuivõrd kogu maailm koosneb kokkusattumustest, pole mingi ime, et Söötide lahkuv buldogi-vanur on uue koera isa Tobiase venna nimekaim. Hermann.

Mingi ime pole ka see, et just samal päeval sõitis Pärsti ka Mart Kivastik oma Utoopiaga. Kirjanikust ja hobuinimesest mees koos oma ustava kompanjoni Väinoga viis seni Rõngus naudisklenud Uti Pärsti ratsastamisele ning koondas ühtlasi kõik oma kolm ja pool hobust – ses mõttes, et üks on tiine – ühte kohta. Mis on elukorralduslikult väga mõistlik tegu. Aga Utoopia äraminek oli tiba nukker hetk ka, sest eks me oleme selle malbe beibega Rõngus ju harjunud ja sõbrunenud.

Beibe läks teist korda elus treileri peale usaldavalt ja sujuvalt – mõningase veenmise, julgustamise ja jalgade järele aitamise abiga. See tuletas meelde Rannaküla Heli jutu, kuidas nad Tiit Siibojaga päev aega üht metsikuvõitu Gabrieli autosse ajasid. Gabriel oli ühes tallis sündinu ja üles kasvanuna läbinisti tegelemata hops ning kui oli mööda uksevahesid ja taraääri tulutu auto poole kõnnitamise järel mehiselt uimastatud, viskas end ka tongis olles trapi peale lapiti – kantige, kui tahate. Rannakülla tema küll sai, aga on usaldamatu ja tigedavõitu tänini. Iga uue asja peale – olgu see inimene, loom või uus oskus, mida talle tutvustada püütakse, tikub kaklema. Ja see juhtum paneb taas kord õnne tänama, et Sõmerpalu puuritäkkude ärapäästmine jäi pooleli. Puhh!

Topograafilise idioodina keset Pärstit vaid ühe korra ära eksides ehmatasin kõigest ühe pere, kelle esikusse teed küsima ilmusin, keeletuks – tund varem oli lõppenud ETV pühapäevahommikune “Tähelaev”, kus ma muu hulgas Mati Talvikule tunnistasin, et tahtsin tegelikult loomaarstiks saada. Pahaaimamatule külaperele võib tõesti mõneti kohutav olla, kui inimene peaaegu otse televiisorist neile tuppa tungib. Ent Söötide juurde jõudnult nägin ainsa pilguga, mis seisus on kümneaastane buldog-Hermann. Ilmselge südameastma oli kaasneva hingamispuudulikkuse tõttu ta pidevasse hapnikupuudusse jätnud. Kurnatud neerud ei viinud vett kerest välja – kogunev vesi lisas ülekaalu, intoksikatsioon oli ta karvutuks jätnud, nahk sinetas ning ülekoormuse all liigesed ei kandnud kogu seda õhtu poole liikuvat komplekti enam õigel ajal ukseni, et liigveest osagi põõsasse pissida. Hapnikupuuduses ajus aeglustunud protsessid näitasid end heasüdamlikus, aga eht-raugalikult tölbiks muutunud pilgus. Sellesse oli jäänud vaid piiritu sümpaatia inimeste – ja eriti laste – vastu. Kusjuures need tüübid, kes erinevalt minust ongi loomaarstiks saanud, on selle vanuri diagnoosimise eest palju tuhandeid küsinud. Ehkki tema keres toimuvad protsessid paistavad toa teise otsagi ära. Eks ma ka uuriksin ja kasseeriksin, kui oleksin selle töö mees. Vabatahtlikul on vabadus.

Kohustus Söötidele uus koer valida, polnud muide tegelikult üldse lihtne. Kui oled kõhuli maas oma koer-issi jumbude seas, kellest koguni kuus on poisid, on sindrima keerukas teha see saatuslik käeliigutus, mis määrab just ühe tita Mathieseniks. Lasin selle otsuse Minnil teha. Kümnekuune istus keset pugisevat pesakonda ja maitses lutipudelist, mida pererahvas, vaimustunud ja üdini kutsikatele pühendunud vanavanemad koeralastele lisaks lutitavad. Tema juurde ukerdas sell, kellel on ka mamma kõhu all oma kindel tiss, millele konkureerijad saavad joonelt lõuga – ja üldse on kutsikatehunnikus alati kõige pealmine – ja nõudis oma soskut tagasi. Selge. Mathiesen. Kuna Eevi ja Aadu jätavad ühe plika endale ja tolle nimeks on juba pandud Raba Teele (talu järgi), siis on ju päris uhke, et tema vend on Raja (ka talu järgi) Mathiesen.

Raja talust otse üle põllu on Ain ja Eve Otsa talu. Sirle Sööt mäletab, et lapsena vaatas nende poeg Ivo kodus hobuseid vaid postrite pealt. Nüüd on neil märad ja noored kodus ning ülejäänud hinnaline kaader vanas mõisatallis. Mis on Otsade käes paraku vaid rendil, mitte müüdud. Sirle ema, kes on vallavolikogus, seisab küll selle eest, et sajandite eest talliks ehitatu müüdaks päriselt Otsadele ega aetaks mingit kohatut käojaani sellest, et madalasse maakividest hobuelamusse võiks Pärsti kooli spordihoone vägistada. Aga ikkagi on Otsad tollel rendipinnal seni targu kasutanud selliseid bokse, mis on vajadusel seinast maha kruvitavad ja teisale tassitavad. Eesti…

Kuna olin Sirlele ja tema kaasale Tarmole just enne ühist mõisatalli minekut jutustanud, millise saavutuslikkuse ja hinnakategooriaga hobuseid Rüütmann ja teised asised Otsade hoole all peavad, oli talliuksel vastu hoovav silolebra mu jutuga mu enese jaoks mõnetises kontrastis. Aga see on mingi narr isiklik eelarvamus. Et silo on mingi vaese mehe hädaabi. Midagi hapukapsaste, tünnisilkude ja verivorsti (“very worst” – teate ju küll seda reklaami?) ampluaast. Tegelikult uurisin Kesko-Agro jaoks tekste kirjutades üsna põhjalikult silo hingeelu ja tean, et see on väga kaval leiutis, mida tänapäeval tehakse tehnika kõrgete saavutuste abiga.

Tallimees näitas meile enne pererahva pärale jõudmist, millised hobused olid äsja Poolast siia müüki toodud. Nii palju sarnaseid asju on siin ilmas. Ka Sillu tallis ootab ostjat üks hõbehall müügiratsu – Pärstis ka. Ja otse loomulikult oli ka selles tallis mõni niisugune, kelle kohe koju viiks, kui võimu oleks. Kellega bioväli ja silmavaade joonelt haakub. Kuna koju ei vii, siis jääb hingeside.

Tallimees itsitas Mitjutlandi ühemõttelise kõrvade lidutamise ja kannikate keeramise peale, et eelmine omanik pidas Mitjat koera eest hoovis, keegi ei julgenud ligi tulla. Kõigi väga tuntud ja tunnustatud tipphobuste, kes Pärsti tallis resideerivad, bokside ustel on muide targu igasugused Mannid-Jukud, et argitoimetusi oleks lihtsam-kodusem õiendada ja kuulsuse kuma kogu aeg talli muinsuskaitsealust katust ei kergitaks.

Kivastiku ja Väino musta Paloma kohta, kes varsti Otsade juurde koju poegima viiakse, rääkis tallitöölisest elumees, et see ootab Palladiumi Enese kõikse-viimsemat varrekest. Toob juunis-juulis ilmale kõige-kõige viimase, kes sel legendaarsel mehel eostada õnnestus.

Talli jõudnud Ain ja Eve meenutasid, et ma olen nende käest aastate eest Vidrike galopile sõites treilerit laenanud. Kõik on kõige ja kõigiga seotud jah. Vidrike galopid toimuvad aga nüüdsest seal, kus on ka Palladium Ise. Ilmselt kippus meie – küll Aini südamlike naerupursetega leevendatud – jutt sestap kaduvikulistele teemadele, et kohtusime ülestõusmispühade ristilöömise üldmeeleolus.

Uurisime üht ülihinnalist hobust, kellel oli talvega puuslak tekkinud. See ei tähenda, et selle hobuse väärtus on miljon, samal ajal kui mõne puuslakis popsi-setuka hind on kõva kümme tuhhi. Puuslakki võib ju hinnale vastavalt emfüseemiks nimetada, aga mõte jääb samaks. Teisel ülihinnalisel oli ilmselt juba mõne kuu eest tiinus katkenud, aga nüüd, kui loodetud poegimiseni olnuks õige vähe aega, jõudis kaotusvalu täies mahus kohale.

“Seda küll, et 20 tuhandeline sperma oli. Selle raha-tühja saab ju tagasi teenida,” ohkas Ain naeratades – nagu ta näibki ka essudes seisudes olevat harjunud tegema.

“Ajast on kahju. Mitmeid kuid tühja ootust, mille jooksul hinnalise mära elu muudkui tiksub – suurest spordist on maas, väikest varssa sellest hoolimata ei anna…” täiendas Eve.

Otsad arutlesid, et kõige rohkem siin ilmas tulebki nähtusi ja kaotusi arvutada ajas, mitte rahas. Ka pelgalt rendil olevasse mõisatalli, millesse mingid jobud tahavad suruda jõusaali, mis sinna energeetiliselt ei sobi ja mis toob vägistajale kindlalt hobusejumala karistuse kaela ptüi-ptüi-ptüi – ei ole mõtet oma aega mahutada. Boksid võid jah pärast maha kerida ja nendega mujale kerida – asjatult kulutatud aega aga tagasi ei keri.

Siis helistas Ivo võistlustelt ja ütles, et nende klubi Grand Cavalier mehed panid need kinni ning see oli siis omakorda jälegi see koht, kus selgus, et aeg ja töö on ennast õigustanud. Mathieseni kohta ütlesid Otsad aga, et ootavad teda juba üle põllu endile külla. Et mida bernhardiinid söövad kah. Ma usun, et nii põhjaliku taustauuringuga – nii tema Rootsi kui Eesti kodus ju käidud – ei anta just sageli kutsikaid nende tegelikku ellu. Ellu, mis algab juhuste kokkusattumusest – ja mille määrab ära väikese plika käeviibe: sina oledki see Mathiesen, kes hakkab Otsade juures Rüütmanni ja Kivastiku hobuseid nöökimas käima J.

 


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat