Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Jumal olgu tänatud Rannaküla Ratsaakadeemia õitsetamise eest!


Võrtsjärve ääres asuva Rannaküla talli sõbralikult aasiv hüüdnimi Ratsaakadeemia pärineb ajast, mil sealne elu kuigi lopsakalt ei õitsenud. Heli Varik on enne jõudmist tänase olukorrani, mille puhul talle on põhjust südamest õnne soovida, aastaid visalt vastu tuult ohkinud-puhkinud. Õnneks kinnitas ta ka kõige raskematel aegadel loobumise asemel, et tema zootehniku haridus ja sisemine kutsumus ei sobi muuks kui hobusekasvatus.
Sel kevadel saab kümme aastat ajast, mil hobusekujulised sildid mind tema õuele juhatasid. Sildid olid tal üles pandud sellepärast, et tookord lootis ta ratsaturismiga ära elada. Aga sel ajal tundus see Rõngu ja Rannu vaheline järveäär palju ääremaisem ja nurgatagusem kui praegu – rahvas polnud nii liikuv kui praegu. Küll aga oli Heli ise oma hobuste ülalpidamise huvides lõputult liikuv. Vedas kõikvõimalikest Ürgaperse Kükamükadest mutikeste juurest kokku otsitud setuka-ronte lihaks, nagu see tollal ikka käis.
Turistide lõbustamisest elatumisele lootes tõi Heli üheks suveks oma hobused Pärnusse minu koju – aga vaatamata hooviteatri ja mustlas-vaatamisväärsuste panusele tõi hopade linnas pidamine sisse täpselt sama palju kui välja viis. Järgmiseks ehitas tollal veel Väike Bernhard olnud Otepää hotelli omanik Madis Mutso sinna väikese vahva välitalli, et oma võõrastemaja kundesid Heli hobusega lõbustada. See algatus ikaldus sellepärast, et Heli ei saanud ise kahes kohas korraga olla – Otepää nišš vajus poolhallatuna ära. Elva kõrvale Käärdisse renditud laudast talli tehes oli täpselt sama jama – Rannaküla ja Käärdi vahet laperdades läksid kõik kulutused nii suureks ja olukord kiskus nii- ja naapidi kontrolli alt välja, et polnud mõtet end lakkamatute jamade kaela tõmbamise nimel rebestada.
Niimoodi Heli järeldusele jõudiski, et peateedest kõrval on turismile lootmisest mõistlikum keskenduda sporthobuste aretamisele. Siis pole lisaks muudele probleemidele vaja pidevalt ka huvilisi neiukesi pareerida, kes hobustehuvi kõrval või asemel perenaisest päris palju noorema mehe õngitsemisele keskenduvad. Heli jäi kõigi jõuliselt peale tungivate noornaisolenditega konkureerides peale. Mis siis, et endal oli pidev rahahäda, söödaprobleemid ja äpardused, mis hoolitsesid selle eest, et naine saaks oma ettevõtmise arendamise ja edasi ehitamise asemel pidevalt lappida olemasolevat, mis üha kaela kukkuda ähvardas.
Olen nii kõrvalt kui seestpoolt näinud Heli ennastsalgavaid rähklemisi, krahhide kiuste optimistlikku vitaalsust, suurtesse puntratesse sisenemisi ja väljumisi, eluvõitlusega kaasnevat ilu ja inetust, võlu ja valu tekitatud suurust ja väiksust. See on üsna enesestmõistetav, suisa paratamatu, et motiive ja jooni, juhtumeid ja karaktereid Heli elust ja ümbrusest on imbunud mu raamatutesse. Mitte keegi pole fantaasiarikkam looja kui Looja ise. Kirjanikud ahmivad issanda lõputut leidlikkust endasse. Inimesed-olukorrad-nähtused küll teisenevad ja üldistuvad nende tekstides. Tegelikkust miksitakse ulmega. Aga lõpeks jääb ikka nii, et taeva tehtud tegelikkusest tegelikumat kirjutamisainest pole. Kõige käepärasem on igale kirjanikule ta enese ümber ja sees sündiv. Minagi olen iseenese kasutamisel ainesena olnud üsna armutu – enda kulul nalja tehtud ja julm oldud on päris palju. Mõni teekaaslane on tuttavaid seiku ära tundes naerda saanud, mõni asju uuest rakursist nägema hakanud, mõni solvunud. Kusjuures ega ükski kõrvaline tea ju, et see või teine tunneb selles või teises episoodis ennast ära.
Ma arvan, et Heli on olnud inspiratsiooniallikana kasutamise pärast solvunud. Mis on ses mõttes veider, et silmast silma lõõpi a la Rannaküla ratsaakadeemiku aunimetus talub ta vägagi hästi. Mitmed sellised nähtused, millesse oleme Heliga koos sattunud – jahiratsutamised ja eraelulised amokijooksud näiteks – on samas kadunud. Inimestel pole uuemal ajal üldse enam aega psihhuitada ega endisel kombel üksteise lähedust otsida. Tööd ja kohustusi on nii palju, et ei jõua. Ja tegelikult läheb enamusel meist võrreldes varasemaga ka sedavõrd paremini, et pole justkui põhjust ka ahastada ega hinge visata. Võibolla selline rahunemine ja leebumine kaasnebki vanusega. Aga eks inimesed suhtlevad ja suhestuvadki omavahel tsüklitena – kaugeneme ja läheneme sinusoididena. Nii et küllap me kunagi läheneme mu kolme vanema lapse ristiemaga jälle, nii et saan temalt ehk vanuigi küsida, mis nipiga ta oma eluolu järsku nii totaalselt kännu tagant tulema sai.
Edenemine on olnud kõigitine ja kolossaalne.
Nägin äsja tema õuele põigates.
Põikamine pole muidugi päris õige sõna. See kõlab umbes nii, et ah mis, keerasin korraks sisse, niuhti. Tegelikult pole ma seal käinud ju… nooh… oma kolm-neli aastat, ohsaissake. Järelikult on Heli ja Veiko pojad nüüd… ee… nojaa, suured mehed, lühidalt öeldes. Ja järelikult on uudishimu ja kiusatus ikka päris suured olnud. Aga kogu aeg on kiire ja kahtlus, et võibolla ei taheta ka.
Kuidas iganes kõik need ehitamised ja soetamised, rajamised ja arendamised seal Rannaküla Ratsaakadeemias ka juhtunud on – hüpe on olnud vapustav. Ja Jumal olgu selle eest tänatud. Enne oli neil seal üks koledapoolne majaputka endale ja kitsuke kuur hobustele, natuke palju pruugitud autod ja masinad õue peal. Nüüd on väga kobe suur tall. Täiuslik valik masinaid ja sõidukeid. Elumaja laiendamine parajas hoos – see inimene on õigel teel, kes enne loomadele tallid-värgid ja siis endale elamise ehitab.
Loomadest olulisim on mu jaoks Heli peni Bemar. Sellepärast, et ma ise kinkisin ta neile, ehkki see on üks kihvtimaid koeri, keda ma elus üldse trehvanud olen. Ei saanud toda ameerika x-terjerit, keda keegi nimetas ka bullmastifi sohilapseks, emase bernhardinna kõrvale endale jätta. Bemar on olemuselt mu hingesugulane. Istudeski kogu aeg pinges ja kükakil, et esimesel vajadusel jooksu pista, toimida ja teenistuda. Selle tenistumise sekka kuulub ka hobuste nöökimine ja külakoertega kaklemas käimine, mida ma enda arvates justkui ei tee. Aga võibolla teen ka, pole lihtsalt ise märganud. Või endale tunnistanud. Nagu see ikka on. Hingesugulase tunned ära, ennast mitte.
Heli enese hingekoer on taksimutt Jessie. Tõsine jahikoer. Oma kasina kasvu ja võimaluste asjus teistest täiesti eriarvamusel – ja tänu sellele endast ja oma saatusest kõvasti suurem ka. Heli oskas oma hingesugulasest Toyotaga üle tagurdada. Mis nii tegijat koerakest mõistagi ei tapnud – vaagen on nüüd tiba viltu ja muu serviis kah väheke serviti, aga ikka on rõõmus ja tegus. Otsekui saadik minevikust elab nende koerte kõrval ürgvana vorstikujuline Täpsik, kelle veel vorstikujulisem ema Tondik – prügikastist leitud väheldane ja väga inetu suur hing – on nüüd siiski mingitelegi loodusseadustele alludes siitilmast lahkunud.
Aastate eest, kui viimati põhjalikult Heli juures käisin, olid kõik tema hobused pisiasjadeni mul peas ja luuüdis – eemal maastikul võisin eksimatult öelda, kes on kes ja mis. Olgugi et kõik nad olid tookord üsna ühte värvi ja mõõtu. Nüüd on neid kolm korda rohkem, kõik erinevat värvi ja mõõtu. Ning vanadest tuttavatest vaid Helbe, Ofelia, Arabella, Pärlike… keegi oli veel… Igatahes Helbe on mitme mulle olulise ja armsa hobuse ema, Pärlikese sündi mäletan väga elavalt – ja nüüd sai ta just ise jälle emaks – Ofelia aga on see hobune, kes sai ühe ekstsessi pärast hüüdnimeks Vesiroos. Võite nüüd ise pildi pealt vaadata, milline näeb välja üks Vidrike galopil lõhkuma läinud ja end peaaegu metsajärve uputanud hops. Ühtlasi näeb niimoodi välja ka see hobune, kelle värskem hüüdnimi võiks olla Metsapolitseinik või Triipudeta sebra või Laske hobune üle tee – jooksis siis, kui ühed “heasoovijad” Heli hobunad järjekordselt jooksu lasid, maanteele auto ette, nii et Tiidul tuli pärsi tõhusalt traageldada. Kusjuures joosta oli vaja kahtlemata selle inimese auto ette, kelle sugulane on Heli peale loomakaitsesse või kuhu iganes kitunud, kui tal hobused talvel väljas on. Oh heldene arm…
Aga iga uus hobune on Rannakülas tõepoolest isevärvi ja –moodi. Kõigepealt kaks šetlandi poni, kes hulljulgete muruniidukitena tipivad suurte vahel. Ei hooli hiiglaste tehtud hoiatavatest nägudest ega jäetud ähvardavatest muljetest. Nende pealt on ebakindlal inimeselgi õppida – kui ei karda, ei lööda-hammustata, kui ei eelarva, ei juhtu. Kusjuures 40pealise karja erinevad tüübid toovad üksteise iseärasusi esile – väike tumehall poni Deemon ja must eestlane Villu rõhutavad suure kollase volaski erilisust. Flegmadest natuurid – kasvõi näiteks peatse poegimise ootel matsakad madamid – tekitavad kontrasti helehõbedasele täisverelisele täkule Larkale.
Ametliku nimega Larkin on endine võistlushobune, kelle senisest elust – boksis ootel püsimise järel karm lendstart – annab tunnistust anatoomiaõpikuna välja joonistuv muskulatuur ja nässus närvid. Tavalisele karutammumisele on ta loovalt juurde lisanud džiigisammu. Heidab kordamööda esijalgu elegantselt risti üle teineteise. Maanduseks ja rahustuseks on ta endale valinud “pruudi”, kelle lähedus stabiliseerib ja kelle kasuka ta on metoodiliselt auklikuks krõhvitsenud – see on õigupoolest ruun, nagu nüüdsel ajal moes.
Üsna suures ja väga kapitaalses tallis on Heli saanud juba selle kogemuse, et liiga suurele hulgale noortele – aga suurem osa tema karjast ongi noored – ühise kolhoos-boksi tekitamine ei õigusta ennast alati ja päriselt. Tuleb ehitada võimalus hobuseid iseloomude ja klappimise järgi grupeerida, muidu lammutavad talli enda ümbert maha. Eriti kahju oleks, kui loomadevaheliste tülide lahendamise käigus saaks viga inimeste puhkeruum, sest see on eriliselt kihvt ja õnnestunud. Rannaküla tallis on puhkeruumi ühes seinas sadulad ruumikasutuse mõttes kavalasti maast laeni üles reastatud. Teises seinas on lisaks õdusale telekanurgale nariga lavats, mis võimaldab kasutada ruumi nii valvuri- kui külalistetoana.
Kui talu juurde kuuluv suhteliselt kasin maa on osavalt kopliteks-platsideks jaotatuna üli-leidliku liigenduse abil ära kasutatud (suure tüki hinnalist maad nõuab enda alla praegu ehitamisel olev sõnnikuhoidla), siis oma elumajas eelistavad Varikud siiski ruumide juurde ehitamise loogilist teed minna ning sel suvel tekibki senisele onnile teine tiib ja teine korrus.
Talu hoov näeb aga välja, nagu ehtne MTJ – seal on vahva akendega viie hobuse vedamise auto, kobe traktor, väike praktiline majapidamis-veoauto ja mitut sorti riistu ja haagiseid heinateoks ja vajalike asjade veoks. Kõige olulisem, mis on selles talus, kus on värske ja asjalik tall ning hobusekarjale sõitjaks-emandaks Tiina Hlevnjuk, on aga heas tujus, rõõmus ja rahulik Heli ise. Tänu edenemisele ja lahenemisele, õnnestumisele ja kasvamisele paigas ja tasakaalus Heli on oma poegadele päris kindlasti väga hea ema.

Seda, kui suur on õnneliku ja õnnetu ema erinevus, teame vist küll kõik oma kogemustest – nii oma emade võimalike variantide põhjal kui ka iseenda pealt. Lähenevaks emadepäevaks peakski võimalikult paljudele peredele õnnelikke emasid soovima. Rannaküla Ratsaakadeemia omadel igatahes on juba hästi läinud – õnnestuks neil nüüd vaid samas vaimus jätkata!


Loe kommentaare (6)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat